Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Aasta ja viiekuune poisukas…

~ väikevend

Kirjutasin suurema osa sellest postitusest tegelikult juba kuu aega tagasi valmis, aga mõtlesin, et täiendan veel, jätsin sinnapaika ja unustasin sootuks. Tüüüpiline mina! Aga et ta mustanditesse päris igaveseks ripakile ei jääks, täiendasin teda pisut ja avaldan siiski. Ühes nopetega telefonipiltidest, mis temast viimasel ajal tehtud on. 🙂

Meie kohe-kohe pooleteistaastaseks saav poisiklutt:

… paterdab nagu multikapingviin. Eriti kui ta millegi poole entusiastlikult kiirustab – jubedalt ajab naerma!

… oskab ja tahab asju (oma musta mähkme või põrandale pudenenud sodi) prügikasti visata ja teeb seda nii omal initsiatiivil kui ka meie palve peale. Ja aitab heameelega koristada! Ühena vähestest meie pereliikmetest. 😀

… armastab kangesti lapiga pühkida ja puhastada ning võib sellele süvenenult pühendada pikki hetki oma päevast.

… vastab küsimustele jaatavalt või eitavalt (mis muudab elu temaga umbes neli korda kergemaks) ja saab jutust põhimõtteliselt 100% aru, mis on – jällegi – väga mugav;

… käis nädal tagasi elus esimest korda juuksuri juures, oli seal väga tubli, sai lahti oma titelokkidest ja rokib nüüd tutika suure poisi soenguga!

Skeptiline, aga vapper ja kannatlik mees Juuksikus!

… ulatub välisukse lingini ja väljuks selle kaudu, kui me ust lukus ei hoiaks. #ohtlik

… on alati olnud hästi suur emmekas, aga armastab teisi pereliikmeid ka hästi palavalt ning näitab seda täiega välja. Kui ta kuuleb, et õdede ja issi tavalisel kojutulekuajal on auto häält kuulda, läheb ta täielikku ekstaasi ja jookseb neid käsi plaksutades uksele tervitama.

… ronib KOGUAEG ja pidurdamatu järjekindlusega köögilauale. Ja sajab sealt vahel alla ka.

… tuleb mulle e-poe toidukaupade saabudes appi ja lohistab kotid esikust kööki. Kotid, mis on suuremad kui ta ise! Ja siis peab ta muidugi ära proovima kõik, mis kätte hakkab. Haukama kurki, maitsma juustu, šmekkima pisut hapukoort… läbi pakendi, muidugi. Kui ma ostan kuus pakki võid, peavad ikka igas viimases kui ühes olema väikesed hambajäljed. Kust sa muidu tead, kas ikka igas võipakis on niisugune suurepärane või?

… puhub toidule ise peale kui see on kuum;

… ei tee enam nii agaralt #tantsutantsu nagu varem, aga Nublu taktis nõksutab peput iga jumala kord, kui mõni pala kõlaritest kõlab. Uusim ja kuumim tantsuliigutus on ümber oma telje pöörlemine, käed taeva poole. Samuti tantsib ta õdede järgi balletti – kui järjekordne tantsuetendus ettekandele tuleb, võib ka Väikevenda varbaid sirutamas ja piruette tegemas näha. Muljetavaldavalt graatsiliselt, kusjuures.

… sööb meisterlikult nii kahvli kui lusikaga ja joob ise klaasist, kusjuures ka võtab selle ja asetab tagasi üliettevaatlikult ning 99% kordadest edukalt.

… armastab üle kõige punaseid köögivilju ja nopib need alati esimesena endale toidu seest suhu;

… eelistab pallide, Barbiede ja rongidega mängimist kõigile teistele mänguasjadele;

… teeb palumise peale kalli-kalli;

… nuusutab igal võimalusel lilli ja küünlaid, sest… noh… on siin neid küünlaid valmistatamise käigus üksjagu nuusutatud ka viimasel ajal;

… sätib pea padjale ja tõmbab endale teki peale;

… kui meie juures magab, ärkab hommikul üles, ronib voodist välja ja paterdab õdede magamistuppa, ronib nari trepist üles ja poeb E’le kaissu. Vahel alustavadki nad hommikut kahekesi ja võivad pikalt-pikalt koos askeldada seni, kuni ülejäänud maja magab. Nad õudselt armastavad ja hoiavad teineteist.

… häbeneb võõraid, aga sulab, kui talle süüa pakkuda. Nii juhtus hiljuti ühe inimesega kes muidu võib-olla oli tema jaoks veidi kahtlane, aga et võõras valdas mandariinikoorimise kaunist kunsti, mida Väikevend ise veel omandanud pole, tehti kohemaid temaga sõprust. Võõralt ei oleks ju viisakas häälekalt ja kärsitult veel ja veel ja veel mandariini välja nõuda? Tark poiss. Ja vähemalt mingitki kasu!

… võtab ise paberi ja nuuskab;

… armastab raamatuid ja jagab puslepaneku- ja klotsidega ehitamise matsu.

… jumaldab veemänge. Ta lemmik on see, kui võtab endale vannimänguasjade korvist topsi, ronib kraanikausi äärde ja hakkab sealt vett topsiga põrandale kahvama. Ja muidugi itsitab sealjuures riukalikult;

… kui keegi kusagile minema hakkab, jookseb esikugarderoobi stange juurde, sikutab nõudlikult oma kombinesoonisäärt, skandeerib “seda, seda!” ja annab seega mõista, et on, mis on — tema tuleb kaasa!

… ütleb erinevaid talle eluks vajalikke sõnu ja sõnapaare, näiteks: aitäh, ta-taa (hüvastijätuks), ei, jah, anna, tõsta seda, see, see’n see, ta’an seda, emme, ässääää (issi), ‘lleh (vanema õe nimi), juua, suua (süüa), k’mmm (kuum), ‘ete (hoidjapreili nimi), kaka, k’ti-k’ti (kõdi-kõdi);

… teeb järgi erinevaid häälitsusi: mõmm, uhhuu, vuff-vuff (auh-auh), mjäu, viiu-viiu;

… aitab rõivastumisel kaasa – sirutab käed varrukasse, üritab riided välja otsida ja tõmbab ise mähkme üles.

… potil veel ei käi, aga on valmis harjutama, sest hoiatab nüüd sõnadega ette, kui potileminekuks põhjust on.

… kui vihastab, virutab misiganes käes oleva asja kõrge kaarega üle toa. Meie muidu nii tasane ja

… sööb nagu e-la-jas! Viimasel ajal on ta isu täiesti täitmatu! Väike preview sellesse hirmsasse teismeikka, kui poisid väidetavalt kapid tühjaks ja pere vaeseks sööma pidid? 😀

VEIDI rahul oma uue voodiga!

… läheb igal õhtul rõõmsameelsena issiga koos tuttu ja lehvitab teistele pereliikmetele magamistuppa suundudes reipalt “ta-taa!” Not expecting that to last long, aga tore, et praegugi vähemalt nii on. 😀 Meie pere lapsed magada teadupärast ei oska.

Esimene öö uues voodis kulges igasuguste viperusteta!

… aga tema oskab! Kui seda postitust kuu aega tagasi kirjutasin, ei teadnud ma veel, kui ilusasti poisu juba esimesest ööst peale omaenda voodis nii öö- kui lõunaunesid magama hakkab. Uskumatu laps! Ei taha nüüd ära sõnuda ja kurja karja kutsuda, aga niisugust asja pole meie majas küll seitsme aasta jooksul veel olnud, et ilma kisata vabatahtlikult magama minnakse. 😀

… võtab telefoni või mistahes seda meenutava eseme ja kukub jutustama. Veenva häälega hõikab “jaaaa!” ja noogutab ja imiteerib tähtsa telefonikõne pidamist. Naerame, et küllap Ukupesa ärikõned. 😀

… kuulab ülinormaalselt sõna juttu (mulle ei meeldi väljend “sõna kuulama” eriti, aga juttu võiks iga inimene osata kuulata) nagu tema õedki enne teda. Minu meelest jaotuvad kõik tegevused, millest võiks hoiduda, kahte leeri: asjad, mida mitte mingil juhul ei tohi teha, ja asjad, mida ei ole mõistlik teha, aga põhimõtteliselt tohib. Üsna lihtne on veenda teda neid esimesi mitte tegema. No näiteks, et laua peale ei ole soovituslik ronida, aga põhimõtteliselt andku minna, kuid ilaste näpukeste seinakontakti torkamine ei lähe samas kohe üldse mitte. Saab aru küll. 🙂

Käis suure õega koolikatsetel kaasas ja peale selle, et Ukupesa tegevjuhil üle Lütseumi aula vahepeal ärikõnedele “JAAA-AAAA!” vastata vaja oli (aaawkwaaaard, aga nats naljakas kah), oli ta ikka ootamatult tubli.

… on hullupööra meeldiv inimene. Tõesti selline, kellega kõigil pereliikmetel on äge koos aega veeta, sest pulli saab, hellust ja siirast tunnustust saab ja maailma asjadest rääkida saab ka. Mis need asjad on, millest ta räägib, me täna veel liiga täpselt aru ei saa, aga meeldiv (ja üllatavalt veenev) vestluskaaslane on ta igatahes. 🙂

Väikevenna rinnast võõrutamine

~ emadus, väikevend

Mind on niisugune hirmus külmetus maha murdnud, et pidin kõik oma eilsed ja tänased kohustused-kokkulepped tühistama ja pole sestsaati voodist kordagi tõusnud. Üritan ainult magada ja teed juua – new year, new me! Püüan kuidagi jätkusuutlikumalt elada ja oma keha kuulata, mitte tõbisena ringi tõmmelda ja siis nädalaid vinduda nagu tavaliselt. Kui ma hommikul kell pool kuus (uinusin diivanil õhtul kella kaheksa ajal või varemgi) ärkasin, sest pea nii hirmsasti lõhkus ja nina ja neel olid täiesti umbes ja pakitsesin, tundsin eriti suurt rõõmu täieliku vabaduse üle – ma saan võtta mistahes ravimeid, sest ma ei imeta enam!

Mõtlesin siis, et pajatan sel teemal pisut.

Väikevend on tänaseks veidi vähem kui nädala täielikult rinnavaba olnud, mis tähendab, et ma imetasin teda oma lastest kõige kauem – pisut enam kui aasta ja neli kuud. Ma olen imetamist lapse sünnihetkedest saati (ka nendest rõvedalt valusatest) alati väga armastanud ja endale oluliseks pidanud, aga mitte kunagi seda iseenda heaolust kõrgemale seadnud. Mitte kunagi millekski niisuguseks pidanud, mida ma nui neljaks pean tegema. Ka olen ma praeguse imetamiskogemuse vältel tundnud, et kaua imetamine ei tee kellestki ilmtingimata paremat ema või suuremat kangelast – õigel hetkel võõrutamine võib raskemgi olla kui jätkamine, et ebamugavat üleminekuprotsessi edasi lükata. Niisiis ei ole ma ka lapse aastaseks saamise kandis lõpetamismõtteid mõlgutades end kuidagi süüdi tundnud, vaid pigem alati lapse sündides teadnud, et aasta aega imetan, aga kauem mitte. Aastake on minu jaoks täpselt paras. Seekord – ilmselt tänu sellele, et mul on terve Väikevenna emaks ja imetajaks olemise jooksul olnud tervendav vaheldus tööpäevade näol – jätkasin pisut kauem, sest Väikevend oli jube suur rinnasõltlane ja minu jaoks ei olnud võõrutamine sama pakiline küsimus nagu Virsiku ajal. Mul ei olnud vaja seda temalt veel ära võtta. Teadsin, et varsti on aeg ümber, aga ei kiirustanud võõrutama. Küll see aeg tuleb siis kui ta tuleb, mõtlesin. Erinevalt Virsikust oli Väikevend ka rinnalapsena tubli sööja, kasvas kenasti ja ei keeldunud tavalistest söögikordadest rinnapiima kasuks.

Esimesel korral kui imetamisest loobuda otsustasin (umbes kuu tagasi) muutus poisu päris õnnetuks. Ja mitte õnnetuks neil hetkedel, kui ma talle rinda keelasin ja ta tähelepanu mujale juhtida üritasin, vaid pidevalt õnnetuks. No kohe täitsa depressioonis oli see meie poisuke – ei tulnud enam minu juurde lohutust otsima, vaid läks üksi teise toa otsa nutma, viskas end maha pikali ja nuttis seal jõuetult. Viskas end ahastusest selili selles sobivat kohta valimata ja lõi muudkui kolks ja kolks pead igalepoole ära. Iga ema saab aru, kas laps jonnib, et oma tahtmist saada, või on lihtsalt kurb – minu pojake oli südamepõhjani kurb. Ma ei olnud selleks hetkeks imetamist päris ära jätnud, aga imetasin harvem ja minu, mitte tema poolt valitud hetkedel. Ka seda oli poisule liiga palju – ta ei olnud võõrutamiseks valmis.

Ma olen juba emaduse esimestest päevadest peale tundnud, et intuitiivne vanemdamine on kõige õigem minu jaoks. Et oma sisetundest lähtuvate otsuste tegemine on kõige lihtsam ja valutum kõigile osapooltele – ei pea lohutamatut nuttu taluma, oma närve kulutama või last kuidagi treenima, sest elu loksub ise mugavalt paika. Ma nägin ja tundsin, et mu muidu alati leplik ja naerusuine poeg on murtud ja ehkki inimesed mu ümber ütlesid asju stiilis “kui sa oleksid jätkanud, oleks see paari päevaga üle läinud”, teadsin ma, et see ei ole tema suhtes õige ega õiglane. Ma summutasin kõik väljastpoolt tuleva müra, sest mina teadsin kõige paremini. Ja ma ütlen ausalt – pole paremat tunnet kui teadmine, et sinu sisetunne sind alt ei vea.

Muhe kamapalliürask oma loomulikus elukeskkonnas – emme kaisus!

Jätkasin poisu imetamissoovidele vastu tulemist ja tema meeleolu paranes märgatavalt – kõkutas jälle naerda, toimetas omaette ja tegi #tantsutantsu, mitte ei aelenud ööpäevaringselt kurblikult kaeveldes põrandal. Ma sain aru, et minu otsus oli olnud ainuõige.

Umbes nädala möödudes läksin uuele katsele – võtsin taas appi vanad head kamapallid. Diivaninurgas, kus varem alati imetanud olin, sõime nüüd hoopis koos kaisus kamapalle. See oli meie uus kahekesi-asi – ta uuristas end mulle kaissu, toppis mulle kamapalle suhu ja mina talle, lobises minuga juttu puhuda ja hõõrus end vahepeal kassipoja kombel minu vastu. Ja nii iga kord kui ma taipasin, et ta rinda küsib – kauss kamapalle ruttu täis ja diivani peale nosima. See oli täiesti uskumatu, kui kiiresti poisu taipas, et ma talle rinda anda ei kavatse, aga olen tema jaoks siiski lähedal ja olemas, kui tema seda vajab – juba umbes neljanda kamapalliaktsiooni järel märkasin, et poisu tuleb minu kaissu. Ise. Ilma mu pluusikaelust venitamata (oh my GOD, kuidas ta enne mind paljaks rebida võis ja kui tüütu see minu jaoks oli!), ilma mind raevukalt rinnale patsutamata, ilma vihaselt “aitäh, aitäh, aitäh!” skandeerimata. Selles mõttes oli suurema ja taiplikuma, juba jutust aru saava ja pisut rääkida oskava lapse võõrutamine lihtsam – ta sai aru, kui ma ütlesin: “ei, ma ei anna sulle piima” ja selgitasin, miks. Ja sai alguses ikkagi pahaseks ka, aga vähemalt mõistis, miks ma tema tähelepanu eemale juhin. Mitte sellepärast, et ma tema soovist aru ei saa, vaid seetõttu, et ma soovin talle pakkuda midagi muud.

Kui nii pikalt ja nii sageli (iga lapse palve peale, mitte kindlatel aegadel) imetada nagu mina seda oma lastega teinud olen, tähendab rinnast võõrutamine seda, et laps tuleb pärast võõrutamist sõna otseses mõttes esimesi kordi ise sinu kaissu sinu lähedust otsima. Hõõrub end sinu vastu, mõnnab silmad poolvidukil ja silitab su põske. See on lihtsalt MAAILMA parim tunne ja ma olen nii õnnelik, et imetamine läbi on ja ma tema lähedust niiviisi nautida saan. See on lihtsalt kirjeldamatu!

Ka öised imetamised lõpetasime me samaaegselt. Mulle tundus, et sellel teisel loobumiskatsel olime me sajaprotsendiliselt sünkroniseeritud – poisu sai aru, et mina ei soovi enam imetada ja mina sain aru, et poisu on valmis. Ma olen tema üle nii uhke ja kiidan teda lakkamatult, sest ta tõesti oli äärmiselt tubli poiss ja selmet rinda kraapida, taipas üsna ruttu, et minu läheduse leidmiseks piisab lihtsalt mulle kaissu pugemisest. Ka öösiti magab ta jätkuvalt meie kõrval ning nüüdsest ka peaaegu terve öö jutti.

Sest ta teab, et ma olen alati lähedal.

Minu taas rahulolev ja särasilmne poisu – rinnavaba, aga õnnelik. 🙂

Väikevenna rinnast võõrutamine

~ issi väike kullake, väikevend, väikevend: kasvamine

Kõige mugavam köögilauaäärne imetamisasend – üks käsi jääb vabaks ja teine ei väsi ära! 😀 (Postituse fotod: Birgit Varblane)

Väikevend, nagu ka väike Virsik selles vanuses, on suur rinnasõltlane. Uinub meeleldi rinna otsas, ärkab öösel, et rinda otsida, veedab seal niisama aega ja otsib sellest lohutust. Praeguseks on ta juba piisavalt suur, et ise paika ronida, ähkides visklema kukkuda ja nõudlikult “aaaaaaaaaaatehhhhh!” skandeerida. Virsik tegi samamoodi ja see ajas mu tema aasta ja kahe kuu vanuseks saamise ajaks täiesti hulluks. Kirjutasin neist tunnetest ja otsusest võõrutada pikemalt SIIN. Side note: Lugesin just sellesama vana postituse kommentaare uuesti ja te olete nii pagana kihvtid naised siin mul koos. Aitäh!

Igatahes! Väikevennaga, mulle tundub, sujub see asi kuidagi hõlpsamini. Erinevalt Virsikust on tema väga hea isuga (ega kehva isuga niisuguseks pikaks poisijurakaks ei kasva kah!) ja sõi väga ilusti nii soolaga maitsestamata beebitoitu kui nüüd ka sedasama kodutoitu, mida meiegi. Niisiis ei muretse ma ka tema pärast nõnda nagu kolm aastat taga Virsiku pärast südant valutasin. Samuti on mul Väikevennaga hoopis teistsorti vabadus lisaks emaks olemisele ka minu enda asju teha. Beebi-Virsiku (ja Kroonprintsessi) kõrvalt vedasin nii Kukupesa kui tegin tööd Emmede Klubis ja tegin seda täiesti ihuüksi – mul ei olnud niisugust tuge lapsehoidja näol nagu täna, mul ei olnud kindlaid tööaegu ja ma olin ilmselt lõplikult aru kaotamas. Ma ei saa täna sellele tagasi vaadates isegi täpselt aru, kuidas ma sellega hakkama sain, aga karta on, et minu otsuse taga ta imetamisest aasta ja kahe kuu vanuselt võõrutada oli kodust töötamise ja ööpäevaringselt piimaautoks olemise klaustrofoobia. Nüüd on mul pea algusest peale olnud võimalus tööd beebi kõrvalt jõudumööda (ja koormust tema kasvades üha enam kasvatades) edasi teha, end lahedate projektidega siduda, koosolekutel käia ja end inimesena tunda. Tänu sellele, et Väikevennal on algusest peale olnud niisugune turvaline inimene minule lisaks, on ka tema ise sellesse kõigesse väga hästi suhtunud.

Et ta – nagu meie teisedki beebid – meie kaisus magab, segab imetamine muidugi meie ööund. Nii minu kui tema oma. Seepärast on H tema magamapaneku enda peale võtnud (“pane oma tissid ära, ma panen ta ise magama!”), et tema sõltuvust imetamisest pisut vähendada. Mis minu silmis on nii tubli initsiatiiv H poolt ja nii hea nendevaheline koostöö – laps uinub issiga väga kenasti ja mina ei tunne, et kogu maailm sõltub minu rindadest. Selle kõige taga on muidugi tõsiasi, et me oleme seda mängu juba kolm korda mänginud ja oleme oma individuaalsetes rollides enesekindlamad. H isana teab, milliseid nõkse kasutada, et beebit magama kussutada (ta kasutab nüüdseks juba kolmandat ringi Anna Wahlgreni pepule põksutamise nippi – töötab!) ja et ta juba on kaks issi väikest kullakest üles kasvatanud, on ta kõvasti enesekindlam kui kuus aastat tagasi esimese lapsega. Raske on ju tegelikult isal end beebit kasvatades emaga võrdväärsena tunda ja enesekindlust leida, et beebile lohutust pakkuda. Mina aga suudan nüüd rohkem vabaks lasta ja tean südames kindlalt, et kui ma ka astun kõrvale ja luban kellelgi teisel pojakesega lähedaseks saada, ei tähenda see, et tal millestki puudu oleks – vastupidi. Ma tean, et kui ma päeval ära olen ja tööd teen, aga talle neil päevadel hommikul ja õhtul (ja tegelikult ka öösel kui ta mu kaisus on) täpselt nii palju lähedust pakun kui tal vaja on, on tal turvaline ja hea. Seda on tegelikult ka tema enda pealt näha – ta ei ole närviline või klammerduv, vaid teab, et kui ma olemas olen, siis ma olen olemas.

Seetõttu ei tundu mulle praegu, et teda oleks vaja rinnast võõrutada. Ta saab rinnapiima pigem ikkagi sageli, kuid see ei koorma ega väsita mind. Meil on mõnus toimiv vabakava ja sel korral sujub kõik täpselt nii nagu peab. 

 

Aasta jagu Väikevenda ❤

~ väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid, väikevend: sünd

See on umbes-täpselt maailma suurim klišee, aga tõesõna – aeg läheb nii ruttu. Sellest aga veel hämmastavam on see, kuidas elul on kombeks kardinaalselt muutuda, kuid tunne on ikkagi, nagu kõik oleks alati just niiviisi olnud nagu praegu. 

Kui ma nüüdseks juba pea kaks aastat tagasi esimest korda aimasin, et minu kummalise enesetunde taga võib olla kolmas rasedus, ei tekitanud see minus elevust. Kui ma oma toonase Kadaka tee kontori koridoris asuvas WC’s pulgale pissisin ja rasedustestil triipe nägin, vasardas mul peas üksainumas sõna.

“EI!”

See ei olnud valikuvõimalus, mida ma olin valmis kaaluma. Ma olin just saanud hakata rutiinselt tööl käima, oma ettevõttele elu sisse puhuma, käive kasvas otseses seoses minu poolt panustatud töötundidega ja ma nautisin seda “täiskasvanuelu” tohutult. Ma ei olnud valmis sellest loobuma. Ometi olin ma tegelikult mõttega kolmandast lapsest mänginud – tulevikule mõeldes ja sellest unistades oli kolmanda lapse saamine alati elementaarsena näinud. Me olime sellest rääkinud, me olime seda plaaninud. Kuid sarnaselt oma teisele rasedusele tundsin ka sel korral, et ei ole selleks lihtsalt valmis. Ma ei tea, kas raseduseks valmis saamine üldse on miski, milleks ma võimeline olen. Käisin Fertilitases rasedust tuvastamas ja ehkki veel oli vara ning loodet näha ei olnud, oli selge, et mu keha on lapseootel. Tore günekoloog (vanem naisterahvas, kelle kohta internetis tohutult palju negatiivseid hinnanguid oli – alatu!) oli soe ning innustas mind, kui ma nojah-keegi-peab-ju-iivet-tõstma-juttu pobisesin. Rääkisin pärast arstilkäiku ka H’le, mis seis on, ning olin üsna kindel, et temagi kahetisi tundeid tunneb. Enamat kui ebamäärast mõminat ma tema suust igatahes ei oodanud. Minu suureks üllatuseks oli ta hoopis iiveldamaajavalt positiivne ja õnnelik. Ja tema muretu rõõm ja veendumus, et see on meie jaoks hästi õige, tekitas selle tunde ka minus. Möödunud aasta aprillis, kolm kuud pärast rasedusest teada saamist, kirjutasin blogis juba nii:

“Mis mind aga õnnelikuks teeb, on minu maailma kõige võrratumad lapsed ja teadmine, et mul on neid varsti kolm. Kui ma eelmise raseduse ajal kogu selle hormonaalsuse ja muremõtete keskel suisa sügavas depressioonis olin, on seekord kõik teisiti. Ma olen juba kahe lapse ema ja väga lähedalt näinud kui suur kingitus on ühele inimesele tema väike õde ja vastupidi. Ma juba tean, et laste kasvatamine on meie jaoks puhas rõõm, et mina ja H saame meeskonnana alati kõigega hakkama ja et elu hoiab meid. Kui elu mulle jaanuari keskel kõigepealt remondirahade saamatajäämise teate tõi ning sellele veidi hiljem otsa uudise uuest potentsiaalsest pereliikmest, olin kindel, et sellest kõigest ei saa midagi välja tulla. Ometi jõudis teadmine uue ja suurema kodu ostust sündida enne kui mina otsuseid langetada või oma uudist isegi H’ga jagada jõudnud olin. Ja edaspidist te juba teate – kuidas elu meid üheainsa kalendrikuuga ühest kodust teise, meie näpista-mind-ma-vist-näen-und-koju tõi. Ja nüüd, vähem kui kuu pärast koduostu, sai H jälle uue (fantastilise) tööpakkumise. Ma ei tea mitte kedagi, kelle saabumiseks siia ilma Universum nii usinalt ettevalmistusi teeks. 🙂”

Kõik loksus justkui iseenesest paika nagu üritaks keegi kusagil sellele sündmusele teed teha. Ja Väikevenna sünd (mille kohta kirjutatud postitused ja tehtud videod leiad selle kategooria alt siit) oli mu elu kõige ilusam kogemus. See hetk, mil minu kolm last esimest korda ühes toas viibisid, täitis kõik minu hinge sisse lapsepõlvest sööbinud tühimikud täiuslikkuse tundega. Seal ja siis oli mul kõik. Ja ma ei ole kunagi julgenud loota, et see nüüd ja praegu siinsamas – nii hakkabki olema. Ma olen alati valmis, et õnn võib iga hetk pöörduda. Aga ei pöördunud. Me jõudsime beebiga sünnitusmajast koju ja see oli täiuslik ning sellest päevast peale hakkaski nii olema. Muidugi ei pea ma täiuslikkuse all silmas, et keegi pole kordagi nutnud, mähkmest mööda kakanud, mänguasja pärast kisklema minnes õele vastu pead virutanud või kurnatusest oma kaaslase peale röökinud. Mu lugejad on täiskasvanud naised, kes saavad aru, et sedasorti täiuslikkust pole olemas – ma ei pea seda vist ekstra rõhutamagi. Kuid tunne ja teadmine, et kõik siin elus on õige, et sind on õnnistatud millegi niisugusega, millest sa kunagi katkise, põhjakäinu ja üksikuna mitte iialgi unistada osanud poleks…

Täiuslik.


Kui ma looteanatoomia ultraheliuuringu käigus teada sain, et ma tütart ei oota, vaid poega, valmistas see mulle tohutu pettumuse. Ma üritasin mitte nii mõelda, üritasin mitte nutta, üritasin oma rasedusest jätkuvalt rõõmu tunda, kuid see muutus korraks nii raskeks. Ma tundsin süüd ja häbi, et ma nii mõtlen, aga ma tõesti lootsin tütart. Siiski püüdsin end veenda, et poja kasvatamine ja armastamine käib täpselt samamoodi nagu tütregagi.

Mõned kuud hiljem sündis minu poeg. Esimesest elusekundist peale minu jaoks asendamatult ideaalne. Minu kallis pojake, kes on täpselt niisama võrratu nagu tema õed. Ja iga päev selle oma esimese eluaasta jooksul on ta mulle üha uuesti ja uuesti tõestanud, kui rängalt ma kõigi oma kahtluste ja hirmudega (loetlesin rasedusaegseid hirme SIIN) eksinud olin. Nokuga ja puha, aga ikka täiuslik. Who knew?

Aeg läheb nii ruttu ja elu enne praegust tundub kujuteldamatult tühi. Elu ilma Väikevennata – kuidas see toimuda sai? Möödunud aasta on tõestanud, et kolme lapse saamine oli kõige õigem otsus, mille me teha saanud oleksime. Tema sünd on toonud kaasa muutuse meie peredünaamikas ning see muutus on olnud imeline. See on toonud kaasa hulgaliselt ümberkorraldusi – peaasjalikult seoses selle klanni transportimisega punktist A punkti B – kuid üldiselt on kõik siiski pehmelt ja iseeneslikult paika loksunud.

Sellest, milline inimene minu poeg on, võiks juba terve raamatu kirjutada. Tal on niisugune soojuse, helluse ja rõkkava rõõmu aura, mis kogu maja täidab. Nagu pehme vatt, mis põrkumisi pehmendab või suisa ära hoiab. Tasakaalustaja. Lohutaja. Naerutaja. Hellust vajav ja lähedust otsiv, aga uudishimulik, enese- ja sihikindel. Juba täna täpselt niisugune mees, kellesugust ma temast juba enne ta sündi kasvatada lootsin. Heh. Loodetavasti niiviisi jääbki.

Poeg Hiiumaal hilisõhtul merevees ja praamijärjekorras armatuurlaual turnimas. #justpoisuthings

Palju õnne sünnipäevaks, pusletükike!

Peaaegu-kümnekuune Väikevend

~ väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid

Kõik, kes meie pojakesega koos päevast päeva aega veedavad, iseloomustavad teda kui hästi rõõmsameelset beebit. Koguaeg on maja tema kõkutamist täis ja kui juhtubki mõni õnnetus, kops või kurvastus (ja neid on tal viimasel ajal vanemate hooletuse tõttu päris mitu päris koledat olnud…), on teda lihtne lohutada. Ta armastab lähedust ja kaisutamist, nunnutamist ja musutamist (tal ei saa se’st iial küllalt!), rinnapiima ja pikki uinakuid minu kaisus. Ta on ladna. Kihvt, nutikas, suur ja tugev, lõbus… niisugune, kellega koos on kõigil hea. Äge väike sõber, kes terve majapidamise ka kõige hallimatel päevadel rõõmu ja naeruga täidab. Selline, noh, kelle kohta üks ema internetti uhkusega postitada võib, kui kihvt inimene tema poeg on!

Kuna ta on nüüd kohe kümnekuune (kol me päeva pärast saab, aga me kipume minisünnasid unustama), mõtlesin, et panen vahepeal mälestuseks tema kohta üht-teist kirja.  Tal on igasugu armsaid oskusi ja naljakaid kombeid, mida ma sugugi unustada ei tahaks.

Niisiis, meie Väikevend…

… lööb erutunult käsi kokku kui talle “plaksu-plaksu” kilgata. Mu beeeebi plaksutab!

… kuulab süvenenult kui talle tema enda keeles “taa-taa-taa” või “baa-baa-baa” teha ja vastab samaga.

… on koera söögi- ja joogikausside suurim hirm.

… roomab võimaluse avanedes ülehelikiirusel lahtise vetsuukse poole, lükkab WC-paberi hoidja pikali, rullib terve rulli põrandale lahti ja asub isukalt paberit matsutama.

“WC-paberit sööma?! Mina?! Ei iial!”

… ei huvitu vähimalgi määral multikatest. Isegi mitte natuke ei koti teda need liikuvad pildid, mis õdede pilgud ekraanile naelutavad.

… nõuab häälekalt, et tema hommikusöök serveeritaks kahe lusikaga. Üks, mida ta saab ise närida ja vastu lauda kolkida ja teine, mis putru suhu tõstab. Kui lusikat on ainult üks, peab see olema tema käes ja mina vaadaku ise, mismoodi talle hommikupudru suhu toimetan. 😀

… armastab üle kõige maailmas Kroonprintsessi ja käputab tal järel nagu väike sabarakk. Teisi ka, aga just Kroonprintsess (kes muidugi oma “õekohustusi” täites selle kiindumuse ise kuhjaga välja teeninud on) on tema silmis eriti armas ja eriline.

… ajab käed õieli kui talle “tule sülle” öelda. Ja kui ta käputades sinu poole kihutab ja mööda jalgu krabinal sülle ronima hakkab nagu väike koaala. Nnnnunnu!

… kannab uhkelt kuut säravvalget hammast. Järgmised kolm on lõikumas!

… on pingutaja ja püüdja, mitte hättasattuv vigiseja. Kui ta plindrisse jääb, püüab ta kannatlikult ja keskendunult edasi kuni edu saavutab. Näiteks on aste köögiuksest terrassile päris kõrge ja toast õue minnes on Väikevennal tükk tegu, et näoli kukkumata õue jõuda ja seda teab ka ta ise. Pepu ees ta veel minna ei taipa, niisiis viib ta esmalt õue käed ja siis ükshaaval jalad. Aeglaselt ja ettevaatlikult, püüdlikult tasakaalu hoides, vahepeal kummalisse asendisse sattudes, aga siiski lõpuks võidukalt õue jõudes. Ta on julge ja sihikindel!

… tõuseb KÕIGE (no ikka kõige)najale püsti ja harjutab tugede najal kõndimist.

… on hull arbuusi järele ja ei malda sekunditki oodata, et arbuusi hoidev käsi juba tema suu juurde jõuaks. Üleüldse on ta suurepärase isuga noormees, mitte mingit muret pole tema (lisa)toitmisega.

… armastab õues muru peal olemist, aga ei salli tunnet, kui tema põlved muru puudutavad. Niisiis liigub ta murul edasi käelabadel ja jalataldadel, põlvi maha panemata. VÄGA meelelahutuslik!

… on pöörane nõudepesumasinaentusiast ja teab, et teda sinna väga lasta ei taheta, mistõttu ta lahtist nõudepesumasinaust silmates kiirelt selle poole sibab ja kogu oma tillukese kere kärmelt ukse peale vinnab, et paremini nugade-kahvliteni ulatuda.

… nõksutab laulvatest mänguasjadest ja MCM’ist kostuva muusika taktis tantsida, endal suu kõrvuni peas.

… tõstab käed kõrgele õhku, kissitab silmi ja naeratab niiviisi kentsakalt alalõuga ette lükates (?) ja teeb “iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiik!” kui ta millegi üle superõnnelik on. Näiteks pallimere pallide.

… jälestab nina pühkimist, pöörab pea juba ninapaberit nähes raevukalt kõrvale ja ruigab elu eest. Aga kui silmapõletik oli, harjus ta silmade puhastamisega lõpuks ära, sest sai aru, et see leevendab tema enesetunnet ja lasi silmad rahulikult ära pühkida. Arukas inimene!

… armastab üle kõige Legosid ja käib nendega vahepeal üksi mängutoas mängimas.

… krigistab hambaid. Õõõõõh! Õnneks on see ju ainult faas, aga pisut õõvastav selline.

… armastab TOHUTULT vett. Kohe kui ta varbad järve ääres paadisillalt vette panna, hakkab ta energiliselt siputama ja suurest õnnest kõkutama. Vann on ta lemmik ja isegi kui ta ise endale põrandale loigu ilastab, hakkab ta selle sees mängima! 😀

… ei kannata üldse seda, kui Loore ta nägu lakub (ta teeb seda veits liiga intensiivselt ka) ja peidab oma näo kohe ära ja kukub pragama, kui Loore hoogu satub.

… käputab robot-tolmuimeja juurde, lülitab selle nupust sisse, ootab, kuni see mürinal tööle hakkab, põgeneb selle eest ja jääb eemalt jälgima, mis värk on. Hirmnaljakas!

… hakkab üleväsinuna end ülienergiliselt kiigutama ja nõksutama, ise samal ajal hullunult naerda kõkutades. Weirdo!

No lõputult võiks niiviisi jätkata, mulle tundub. Iga päev toob mingi uue veidruse või viguri. Millised on teie laste praeguse hetke armsad-totrad-naljakad harjumused?

Vastus lugeja küsimusele: Rinnapiimaasendajast

~ väikevend

Minul tekkis küsimus toitmise kohta kui sa ise eemal oled. Millal sa hakkasid nö pikemalt lapsest eemal käima ja kas andsid kohe alguses RPAd lapsele või alguses RP ka? Mul sama mure, et ma ei saa selle pumpamisega absoluutselt hakkama, aga varsti vaja hakata 4-5h lapsest eemal olema. See RPA tundub natuke hirmutav, aga samas… miks ta peaks?

Kui ma õigesti mäletan, hakkasin ma Väikevennata koosolekutel ja tööl käima millalgi märtsis. Mäletan täpselt, et esimese RPA ostsime veebruari lõpus “igaks juhuks” valmis. Enne seda olin teda ikka kaasa tassinud või mineku uneajale sihtinud, maksimaalselt tunni-kaks ära olnud ja imetamise ajaks tagasi tulnud. Mingil hetkel tekkisid pikemad käigud ja soov linnas käia Stigo ja rongiga, mitte taksoga. Kuna ta enam nii sageli nii pikki unesid ei maganud, oli märksa kergem teda koju jätta, kus tal selgelt palju mugavam ja mõnusam on, kui minu puusal rippudes ja vaikselt paigal olles.

Ehkki ta juba ka lisatoiduga tutvust tegi, oli tal siiski ka piima vaja ja nii võtsimegi käiku ainsa kodus olemasoleva lutipudeli (milleks on miskine tillukene rohelise põhjaga MAM) ja poest paki Aptamili rinnapiimaasendajat. Kui ma esimese kahe lapsega olin rinnapiimaasendaja suhtes superskeptiline, siis seekord olen oma emainstinktides nii palju kindel, et RPA kasutuselevõtt sujus igasuguse süümepiina või (vale)häbitundeta. Tõsi küll – vastsündinule ei lubaks ma ka sel korral sünnitusmajas ilmaasjata RPA toppida, kuid pooleaastasele lapsele, kes seni enam-vähem ööpäevaringselt rinna otsas olnud on ja seda kirglikult armastab, ei saa lutipudel küll halvasti mõjuda. Pealegi on ju RPA spetsiaalselt inim-pisimutukatele mõeldud toit ja kuigi oma ema rinnapiim on vaieldamatult ja konkurentsitult parim toit, on RPA täisväärtuslik ja igati sobilik alternatiiv. Igasugune “RPA on solk” on meelevaldne jauramine, mis ei pea paika ja on rumal näpuga näitamine nende suunas, kes oma last imetada ei saa. See, et rinnapiim on üle mõistuse võrratu võlujook, ei tähenda ju, et asendaja oleks kahjulik. Rinnapiimaasendajas ei ole midagi hirmsat! 🙂

Igatahes otsustasin ma, et ei hakka sel korral pumpamist isegi mitte proovima. Kroonprintsessi ja Virsiku ajast mäletan, et pumpamine oli tulemuslik ja piima justkui oli, aga see säilitamine, sulatamine ja siis soojendatud piima raiskuminemine (kui laps seda parajasti ei soovi) on tüütu, keeruline ja pealegi üsna tänamatu töö. Kui jutt käib ühest-kahest söögikorrast nädalas, siis… milleks meile see kõik? Lüpsmine, sügavkülma villimine, kuupäevade märgistamine, õigele temperatuurile soojendamine…

Ma ei ütle, et need, kes piima valmis lüpsavad ja seda lapsele soojendavad, ei peaks seda tegema. Vastupidi! Koostiselt on see ju rinnapiimaasendajast valgusaastate jagu etem ja ülimalt keskkonnasõbralik veel pealekauba. Mina lihtsalt tunnen, et kuna imetamine on niikuinii nii suur ja nii oluline osa meie elust, ei muuda see üks-kaks korda rinnapiimaasendajat suures plaanis mitte midagi. Kui kord-kaks tuleb pudelist, jäävad ülejäänud sada imetamiskorda päevas (ma peaaegu isegi ei liialda :P) ikkagi alles. Piima pakkujal on sedasi lihtsam (eriti nt öösel unise peaga) ja minul jääb lüpsilehmaks olemine olemata.

Harilik Harju rinnasõltlane oma loomulikus elukeskkonnas. Käel on tal side, sest H kõrvetas ta käsivarre kogemata kuuma panniga ära (NB! õppige meie vigadest! EI TOHI last ja kuuma asja korraga kätte võtta!) ja nii sai ta korraliku põletuse, hiigelvilliga ja puha. Ta ise oli nagu ta ise alati – me ei saanud esiti arugi, et ta põletada sai, sest ta oli rahulik ja rõõmsameelne edasi. Teda ennast ei häirinud see üldse, aga emasüda teeb siiani sellele mõeldes kohutavalt valu…

Maailma kõige parem Väikevend (Q&A)

~ väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid

Väikevend on üks niisugune hea. Tõõõeline heakene, kes on alati rõõmsameelne ja pullialdis, hindab väga lähedust ja kallistusi, aga askeldab ka iseseisvalt ülimalt keskendunult ja on väga sihikindel, kui silmapiirile ilmub näiteks vanemate poolt hoolikalt ära peidetud koerakauss. Viivitamatult on vaja täiskäik sisse lükata ja selle suunas edasi roomata! Kui juhtubki, et tuju läheb kurvaks, sest tasakaal on ootamatult päris ära kadunud ja peakene kops! vastu põrandat käinud, on meie Väikevenda väga lihtne lohutada. Ta lihtsalt nii väga hindab oma pere lähedust, lohutavaid sõnu ja hellitavaid laulujuppe.

Ta. on. nii. mõnus!

Aga väga raske on kellegi niisuguse loomust niisama heast peast sõnadesse panna. Teda peab ju ise kogema! Või siis küsimusi esitama, et siinkirjutajal oleks lihtsam teile oma pojakese iseloomu ja kombeid edasi anda. Sestap palusingi teil küsida, et saaksin Väikevennast postituse kirjutada. Siin see nüüd on!



Kas kolmandat korda emaks saamine oli teistest kordadest emotsionaalselt kuidagi erinev?

Hästi erinev oli! Kõige ülevam kogemus mu elus. Kolmanda lapse sünd on kõige loomulikum ja iseenesestmõistetavam asi maailmas. Kui esimese lapse sünni puhul sukeldud pea ees lapsevanemaks olemise tundmatusse ja teise sündides muretsed, kas ja kuidas kahele oma südames ja elus võrdselt ruumi teed, siis kolmanda lapse sünni ajaks on kõik selge. Ainult kõige puhtam ja murevabam õnn, rõõm ja pidulikkus. Ja see, et uut ilmakodanikku tuleb tervitama kaks vanemat õde, kes mõlemad kohtumist suure elevusega ootavad ja kumbki oma individuaalsesse suure õe rolli sisse elama hakkavad… mulle tundub, et iga uue lapse lisandumisega perre läheb see kogemus ainult puhtamaks, ilusamaks ja suuremaks. Nagu peregi. 🙂

Kuidas on te pereelu seoses uue liikmega muutunud?

Kui ma teise lapse sünni järel sünnitusmajast koju tulles kõiksugu segaseid tundeid tundsin, siis seekord oli hoopis teisiti. 2015. aasta jaanuaris vastsündinuga koju jõudes võitlesid minus kõik tunded inimemotsioonide skaalal – süütundest kirjeldamatu õnneni. Minu pisike esmasündinu ei olnud enam sugugi nii pisike ja mul oli tunne, et miski oleks nagu läbi saanud. The end of an era. Samas oli alanud miski nii suur ja nii ilus, aga ma ei osanud neid tundeid korraga tunda ilma nende alla mattumata. Raske oli see algus minu jaoks.

Seekord jõudsime sünnitusmajast koju, vajusime vastsündinud Väikevennaga oma (ju üsna uue) kodu diivanile ja mitte miski polnud hingemattev… välja arvatud tänutunne. Me olime kõik nii-nii õnnelikud ja rahul. Ta sobitus meie pereellu ideaalselt. Muutunud on kindlasti üht-teist, aga selle sees olles on raske täpselt välja tuua, mis. Kõik on harjumuspärane, rutiinne ja oma. Mis siis, et tegelikult on kolme lapsega ikka jubedat moodi tegemist. Juba ainuüksi viie pereliikme pesu pesemine, kuivatamine, voltimine ja kappidesse sorteerimine on täiesti rämedalt töömahukas. Mina, kes ma muidu lastega avalikes kohtades käies alati vägagi cool as a cucumber olen olnud, tunnen kolmega üksi jäädes, kuidas natukene võtab selja märjaks küll. Hirm, et kahest käest kolme inimese kantseldamiseks ei piisa, õnneks siiani täiesti alusetu. Muutunud on meie pereauto ja igasugune logistika, sest igasse autosse neid enam ei mahuta, taksoga või kellegi teise sõiduautos kogu perega sõita ei saa jne. Aga selliseid asju igapäevaselt muutustena ei koge ega analüüsi – elu on ikka nagu ta on. Muutunud on võib-olla see, et kui ka Virsik lisaks Väikevennale end keset ööd meie voodisse pressib, peab H jalutsis magama. Kaks sissetungijat on meie 1.60m voodile sulaselge liig. 😀

Kuidas ta sarnaneb ja erineb oma õdedest?

Sarnaselt oma õdedele on ta väga rahulolev, muhe ja rõõmus beebi. Sündis ilusti ja rahulikult, hakkas peaaegu kohe rinda võtma ja kohanes meie elurütmiga, kus vaja. Magas seal, kuhu ta rinna otsas magama pandi – olgu see siis kodus või külas. Autosõitude ajal magab algusest peale kenasti ja nii kaua kui vaja. Olen teda kasvatanud täpselt niisamuti nagu tüdrukuidki ja mulle tundub, et see sobib minu lastele. Turvaline teadmine, et ema lõhn, südamerütm ja rind on lähedal kui vaja. Ja tänu sellele teadmisele enesekindlus olla omaette kui vaja. Veidi väsitav on see ööd ja päevad läbi imetamine küll, aga mu keha kohaneb sellega üsna hästi ja saab hakkama. Eriti sel korral tean, et see kestab tegelikult nii lühikest aega ja on nii mugav ja lihtne, et igasugune ajutine ebamugavustunne või piiratus on selle kõrval köki-möki.

Virsikust erinev on ta peamiselt oma suuruse poolest. Väikevend on tõeline jõmmkärakas! Väga pikk ja suur inimeselaps, raske nagu sangpomm. Kroonprintsess ei olnud küll väike, aga tema oli üks üldse-mitte-füüsiliselt-aktiivne beebi. Kui teised beebigrupi beebid juba tugede najal püsti tõusid, ei viitsinud tema veel eriti roomatagi. Selitas põrandal ja ajas teistega juttu. 😀 Väikevend on seevastu juba enne üheksakuuseks saamist tugede najal edasi kõndimas (mulle see jube kiirustamine teeb tegelikult pisut tuska, aga ei saa ju sundida inimest pikali viskama, kui ta edasi liikuda tahab) ja tuuseldab muudkui ülehelikiirusel käputada. Ta on algusest peale füüsiliselt väga aktiivne ja kiiresti arenenud. Virsik oli ka üsna kiire füüsilise arenguga, aga kuidagi teisiti. Väikevend on tugev ja jõuline, Virsik oli kiire väike vibalik.

Ma küsiks, et millised on Väikevenna lemmik mänguasjad-mängud?

Väikevend on harilik laps. Tema lemmikmänguasjad on asjad, mis ei ole mänguasjad. Eriti puldid. Kui puldiniroomamine oleks olümpiaala, oleks meil kindel olümpialegend peres sirgumas. Samuti on ta juba praegu suuuuur legoentusiast. Hästi hea meelega ja tükk aega järjest võib ta Duplo kastides tuuseldada, klotse suhu toppides, käes keerutades ja vastu maad kolkides. 🙂

Mida sööte, kui palju sööte? Mul on kodus sama vana tüdruk ja söömine tekitab alati küsimusi.

Väikevend on esimene minu lastest, kes sööb peaaegu eranditult poepüreesid. Mulle tundus, et need varakevadised importjuurikad pole päris see kõige-kõigem toit maailmas, sest mis sellest, et kodutoit – tooraine on ju kõige olulisem. Beebidele mõeldud valmistoidud on ökod ja minu meelest enamjaolt ka väga maitsvad. Alustasime puhastest köögiviljapüreedest, jätkasime köögiviljasegudega ja kusagil seitsmenda-kaheksanda elukuu kandis alustasime lihaga püreedega. Nüüd sööb ta ka juba neid toite, milles on teravilju ja mis on tükilisemad – beebidele mõeldud pastaroogasid-risotosid jm. Ma koguseid ei ole mõõtnud, sest ma ei ole seda kunagi oluliseks pidanud – usun ja usaldan, et beebid on suutelised ise oma vajadustest märku andma ja reguleerima, kui palju ja mida nad söövad. Alguses soojendasime üles pool tuubi-purki korraga, kuid nüüdseks on sellest vähe. Ühe söögikorraga sööb näljane Väikevend ära veidi vähem kui terve purgi toitu.

Rinnapiima saab Väikevend siis kui tahab. Nii on see algusest peale olnud kõigi minu lastega. Ma ei ole neid (ka tüdrukuid, kes olid kahe ja poolekilosed ja kaaluiibe tõttu kauem sünnitusmajas sees) kolmetunniste vahede hoidmise nimel vägisi äratanud ega pikemaid vahesid hoidnud, sest nii peab. Mulle on kuidagi tundunud, et ma võin usaldada nende võimet koguseid ja sagedust ise reguleerida ja see on meile ka sobinud. Muidugi on nad kõik, eriti Väikevend, õudseteks rinnasõltlasteks kujunenud, aga et nad lõpuks ikkagi võõrutatud on saanud, ei kahtle ma ka seekord, et see õudne tissikraapimine ühel päeval ikkagi ära lõppeb. 😀

Kui mina tööasjus peaaegu terve päeva ära olen (tänaseks juba seitse tundi järjest, kord-kaks nädalas), saab Väikevend hoidjapreiliga jäädes rinnapiimaasendajat. Ka on RPA abiks kui laps on paar tundi issi või vanaemaga ja mina/meie kontserdil või teatris. Kõigist kordadest kõige vähem dramaatiliselt olen ma rinnapiimaasendajasse suhtunud just kolmanda beebiga. On RPA ju beebile mõeldud kasulik ja täisväärtuslik toit ning seda, et see rinda iialgi asendada ei saa, teab ju ka laps. Niisiis ei muretsenud ma isegi mitte korraks, et ta vahetevahel pudelit saades rinnast loobuda võiks. Ma ei salli rinnapumbaga lüpsmist ja kullahinnaga rinnapiima raisku minemist kui lapsel parasjagu üles soojendatud piima järgi isu olema ei peaks. Teist korda seda ju ei soojenda ja nii on mõte raiskuläinud tööst ja vaevast minu jaoks eriti vastuvõetamatu. RPA it is!

Milline püree on Väikevenna lemmik?

Väikevend sööb kõike suure isuga. Lambaliha ja lõhe ei olnud kõige lemmikumad (mis ei tähenda, et me neid aeg-ajalt uuesti ei prooviks, beebi söögilaua niimoodi ehku peale piiramine oleks niii vale), aga veiselihaga püreed ja kõiksugu köögiviljad on ta suured-suured lemmikud. Eriti suure isuga sööb ta putru, mida ma tüdrukutele beebieas mitte kunagi ei pakkunud. Ei teagi täpselt, miks, aga kogu püreenduse keskel jäid pudrud kuni Virsikule antud ööpudruni (ca aasta vanuses) täielikult unarusse. Väikevend aga sööb juba tükk aega putru ja armastab seda väga! Olen talle andnud beebidele mõeldud putrusid – gluteenivaba hirsipudrusegu, kaerahelbeputru, neljaviljaputru… ja need maitsevad talle väga. 🙂

Kuidas suured õed väikevenda kirjeldaksid?

Kroonprintsess: “Minu väikevend on väga nunnu. Ta oskab nii hästi roomata. Ta paneb kõiki asju suhu. Sööb banaani, tal on nii palju hambaid! Tal on väga pehmed pruunid juuksed. Ta nutab natuke, aga ta ei nuta koguaeg. Kui ta kurvaks läheb, siis peab talle mänguasja näitama, niimoodi krõbistama. Või aitama teda – näiteks kui ta on kukkunud, siis uuesti püsti tõsta, sülle võtta või pai teha näiteks. Kõhu peale musi teha! Kui ta mind näeb, siis ta hakkab naerma, sest ma meeldin talle. Ta on nii naljakas, sest ta teeb nii naljakaid nägusid. Ta naerab väga-väga palju! Kui ma temaga koos ei ole, siis mul on selline tunne, et ma tahan tema lähedal olla. Näiteks kui ma lasteaias olen.”

Virsik: Minu Väikevend on orav.

(??????????? – toim.)

Kuidas magama jääb, kus tudub ja kuidas ööd välja näevad?

Väikevend on algusest peale minu kaisus uinunud ja teeb seda siiani. Nii oli ka kahe esimese lapsega ja kuigi ma kuni kolmanda beebini end teatud määral läbikukkununa tundsin, tegin ma sel korral iseendaga rahu, sest tundsin: nii on meile parim. Kui ma ta ka tema enda voodisse uinuma sain, tundsin ise tema järele karjuvat igatsust ning tõstsin ta oma naha vastu tagasi. Ei ole universaalset “õiget” – on ainult konkreetse ema ja beebi jaoks parim ja mugavaim lahendus. Enamasti uinub ta lihtsalt rinna otsas, sest nii on ta harjunud ja see on talle turvaline ja tuttav. Lutti tal ei ole. Ka vankris meeldib talle väga – kui uni on, uinub ta vankris mõne minutiga ja magab seal vahetevahel suisa tunde.

Mis teda naerma ajab?

Absoluutselt kõik. Näiteks see kui Kroonprintsess talle naljahäälega järsult “poiss!” hüüatab. Või kui ma ta magamistuppa viin ja ta taipab, et ma teda imetada plaanin. Siis hakkab ta siirast elevusest kontrollimatult kõkutama ja see on absoluutselt kõige armsam ja naljakam asi maailmas. Enamasti piisab talle ainult otsa vaadata või lolli lõusta teha, et teda naerma ajada. Umbes 89% ajast ongi Väikevend kõkutamise tujus. Teda on lihtne lõbustada ja ka ta ise on alati valmis meid lõbustama. Juba praegu on aru saada, et temast saab samasugune lõuapoolik nagu tema ülejäänud pereliikmed!

Kas Väikevend võõrastab, kui siis keda/mida?

Väikevend ei võõrasta üldse mitte kedagi. Vahel on pisut skeptiline ja näha, et igatseb tuttavasse sülle tagasi, aga enamasti on ta väga usaldav ja valmis uusi sõprussidemeid looma. Ta on niisugune uudishimulik ja heasüdamlik, kes ei ole naeratustega kitsi ka juhul, kui süli ei ole tuttav. Võõrasse sülle ma oma last muidugi tegelikult ei topi ka, sest ma usun, et ka väikese inimese integriteeti ja õigust oma keha üle otsustada tuleb austada – ka (eriti) siis kui ta oma soove ise häälekalt väljendada ei saa. St. et “lasin ta juubelilauas ringi käima, siis temast kasvab suhtleja” on minu meelest lapse kui indiviidi suhtes ebaõiglane.

Mis on tema kõige lemmikum tegevus?

H vastas sekunditki mõtlemata: “tissi otsas rippumine!” ja tõsi ta on – kõiki teisi tegevusi maailmas trumpab kindlalt minu kaisus rinna otsas nohisemine ja itsitamine. Aga esimestena tulevad pähe näiteks koduaia muru peal roomamine (kuigi ta liigub pigem edasi kuidagi niimoodi imelikult käte ja jalalabade peal, sest talle ei meeldi see tunne kui muru põlvi torgib), näo meie koerakese pehme karva sisse peitmine ja tema kasuka hell sakutamine, koerakausi kummuli kallamine ja ilmekalt “baa-baa-baa-baa” jutustamine – eriti, kui talle samamoodi ja varieeruva intonatsiooniga vastata. 🙂

Sellega peakski kõik justkui öeldud olema? Minu poeg, noh. Nii hea ja armas inimene. Kuidas ma küll ometi võisin karta, et pojad kuidagi tütardele alla jääda võiks?

Tohutud etlejad, kunstnikud ja vigurroomajad

~ chit-chat, kroonprintsess: areng, kroonprintsess: kasvamine, kroonprintsess: pildid, pere, printsess virsik: areng, printsess virsik: pildid, väikevend, väikevend: areng, väikevend: kasvamine, väikevend: pildid

Mul oli täna hommikust saati eriti nüri ma-ei-suuda-jaksa-ega-taha-midagi-teha-päev. Ma arvan, et see on nii natuke sellepärast, et ma ei oska oma aega väga hästi planeerida ja nii on mul ka need mitte-tööpäevad sellised, kui ma tunnen, et peaks igasuguseid asju tegema, aga mom guilt ikkagi laste kõrvalt hästi ei lase. Õudne jant on selle emaduse kaasneva süütundega, aga kui kogu see tülpimus ja süütunne enda kasuks tööle panna, saab nendest kummalistest päevadest asja. Sest kui ma ta lihtsalt pooleks päevaks multika ette pargiks, oleksin ma lõpuks niikuinii endast väljas (sest mis ema ma selline olen?), laps igavusest mööda seinu üles ronimas ja üldse… Niisiis olen avastanud, et sellisel päeval ei aita muu kui a) playdate (ja neid tuleb kahetsusväärselt harva ette) või b) kõigi nende eelpool kirjeldatud tunnete sihikindel ignoreerimine ja kasvõi mingisugustegi saavutuste poole hambad ristis rühkimine. No umbes kuidagi nii, et kui lapsega mängida üldse ei viitsi ja pesupesemine tundub ülejõukäiv ja juukseid kammida ei jaksa ja tahaks liikumatult lebada, siis tuleb justnimelt võimalikult palju asju ja rohkemgi ära teha, sest see iseenesest annabki energiat juurde, et kõik vajalik tehtud saaks ja meeleolu paraneks. Minu puhul vähemalt töötab move, bitch metoodika kõige paremini. 😀

Lapsinimese aktiveerimiseks võtsin kohe välja guašid ja ühe tallele pandud papitüki (kardinate, voodipesude jm pakenditest tulevad mõnikord sellised vahelehed, ma jätan need alati meisterdamiseks alles ja kuluvad igati marjaks ära), paar käsnajuppi, pintslid ja panin ta tööle. Nii asjalikult toimetas, et kaameragi võtsin kätte ja jäädvustasin ta toimetused neile piltidele. Just pilte sorteerides vaatasin, et ma olen Kroonprintsessiga igatsugu hulle trikka teinud ja kõik ta taiesed üles pildistanud, aga Virsiku – vaese keskmisega – on lood suti teised. Tuleb seda asja nüüd aktiivselt parandada!

Virsik värvis-tupsutas terve suure “lõuendi” üleni siniseks (mu meelest see papi tekstuur on nii efektne) ja siis asetasime selle kuivama, et hiljem valge värviga jätkata. Vahepeal vaatas Virsik kaks episoodi Õnneseen Fredi (lastenurga konkurentsitult kõige imelikum multikas, aga ma alati ei raatsi keelata ka, pole meil siin mingi Põhja-Korea) ja mina panin kana ahju. Sõime seda hiljem värske salati, riisi ja karrikastmega. Ma ei tea, mis värk mu lastega on, aga misiganes toidu kõrvale seda va karrist koorekastet panna – nad söövad end lihtsalt punni.

Mul oli mingi idee, et sinisele taustale võiks joonistada puid või päikese või mõne lumememme või midagi, aga Virsikul oli oma visioon. Tema pildil tuli talv ja tulid tuisud. 🙂

Lund sai üksjagu tupsutatud ka. Küll karvaste polüesterpallikeste, küll sõrmedega.

Sädelevaid guašše ka.

Ta-daa! Töö käik ja autori kirjeldus mu Insta story’s ka veel praegu üleval. 🙂

Üks teine väga andekas inimene vigurvänderdas end mängukaare alt… mujale. Ma ei tea, mismoodi, sest ärra tegelikult üldse ei rooma veel. Tõstab end küll kätele ja põlvedele ja nõksutab, aga roomamise etapp nagu jääks vahele. Ei teagi täpselt, mismoodi tal see õnnestus (me Virsikuga mängisime kõrval Legodega ega pööranud talle kuigivõrd tähelepanu, aga meie kaitseks: ta ei küsinud ka…), aga päris vahva avastus. 🙂


Üks kolmas tubli ootas mind õhtul kodus (sest ma käisin pangas Katiga #Kogumispäevik laivi tegemas)  uhke diplomi ja võidetud raamatuga. Valisime talle siin mõni nädal tagasi ühe lõbusa luuletuse, aga harjutada nagu eriti ei saanud, sest talle jääb kõik pärast kahte lugemist pähe ja et tegu oli Ilmar Trulli naljalullaga ja Kroonprintsess oskab suurepäraselt ironiseerida, ei olnud mingit erilist drillimist vaja. Ja tublike oli üks kahest oma lasteaia lapsest, kes järgmisesse vooru edasi sai! Nii et hoidke talle siis nüüd pöidlaid, et tal edaspidi ka võistlusel hästi läheks. Möödunud aastal esines ta vanas lasteaias ka, aga siis vist järgmisesse vooru edasi saada ei õnnestunud. Ma küsin talt, äkki ta on nõus teile ka ette lugema. Mind ajab hullult itsitama. 🙂

Nii tüüpilised meie. 😀

Mina mingite eriliste saavutustega täna lapsinimeste omade kõrval hiilata ei saa, aga mõtlesin näidata meie tänaõhtust magustoitu (mida päeval küpsetatud kana ja bataadifriikate – ma arvasin, et maguskartul ei maitse mulle, aga tegelikult on see krõbedaks küpsetatuna ikka päris imeline – kõrvale sõime). Mõtlesin banaani külmutada ja maapähklivõiga jäätiseks blenderdada. Viilutatud banaani viskasin õue külmuma, aga see võttis veidi liiga kaua, nii et lisasin püreestamise käigus ka külmutatud mustikaid ja sekka veel veidi kakaopulbrit ja pisut tumeda šokolaadi tükke. Väga maitsev oli. 🙂

Neerude ultraheli ja sünnitusmajast koju

~ snapshots (pildipostitus), väikevend, väikevend: sünd

Väikevend on vahepeal juba terve kuu elada jõudnud ja mina olen blogiree pealt täiesti maas. Elu vastsündinuga on võrratu puhkus – et Kukupesa end ise majandab ja ma tööasjadele (peaaegu üldse) mõtlema ei pea, harjun nüüd uue elukorraldusega ja naudin seda täiel rinnal. Alguses oli päris raske kohustuste pärast muretsemata lihtsalt diivanil beebilõhna nuusutada, aga nüüd olen selles juba päris tugev. Kui ma parasjagu ei imeta, beebi voldivahesid ei musita, Virsikuga ei mängi, süüa tee, Väikevennaga ujumas ei käi, pesu pese või külalisi ei võõrusta, unistan ma lihtsalt jõuludest, sorteerin sahtleid, riietan Barbiesid või mängin, beebi kaisus, telefonis sõnamängu. No ei käi see arvuti klapp neil päevil lahti. Aga ma panen nüüd järgemööda siia Väikevenna elu esimesed pildid üles ja kirjutan mõned read ka juurde. Kuni see kõik veel värske ja uus on. 🙂

Ma küll tookord ei jõudnud sellest blogimiseni, kuid Loote Ultraheliskriiningu Keskuses 3D/4D ultraheliuuringul käies teatas dr. Šois, et meie pojakesel on neeruvaagna hüdronefroos, st. tema vasak neerukarikas oli laienenud ja tohter teatas, et lapse sünni järel (tema sõnul vist kolmandal elukuul) tuleb teha neerude ultraheli, et kindlaks teha, kas ja missugust ravi laps vajab. Kui me sünnitusmajas esimesel sünnijärgsel hilisõhtul pediaatriga kohtudes talle seda mainisime (sest minu ämmaemand ei olnud seda millegipärast üles tähendanud ja see tuli arstile üllatusena), ütles (muide fantastiliselt tore ja armas) lastearst, et Pelgulinnas tehakse selle diagnoosiga lastele kindla peale ultraheli sealsamas kohapeal, juba kolmandal elupäeval. Pidin seda küll iga järgneva vahetuse arstidele ja ämmaemandatele uuesti mainima ja viimast, kes ultraheli läbi viima pidi, selle vajalikkuses isegi justkui veenma – esimene arst oli olnud nii kohkunud ja veendunud, et asja tuleb viivitamatult lähemalt uurida, viimane aga segaduses, miks ultraheli kohe vaja peaks olema.

Oli, kuidas oli, kolmandal päeval oldi valmis meid koju kirjutama. Väikevend oli küll sünnikaalust kaotanud pisut enam kui lubatud protsendi, kuid et me kahte eksemplari juba üsna pikalt elus hoida suutnud oleme ja küsimuse peale “kas küsimusi on?” oiviklikult pead raputasime, tundus ämmaemandale vist, et saame oma lapsega hakkama. Nii jäi meil üle ainult lastearst ära oodata, et saaksime temaga koos mõni korrus allpool neonatoloogia osakonnas pojakese neerud üle vaadata. Arst andis mulle kätte kummikinda ning pani süstlasse valmis glükoosi juhuks kui Väikevend peaks uuringu ajal sahmerdama hakkama ja arsti elu keeruliseks tegema. Glükoosi meil vaja ei läinud – minu väikese sõrme imemisest piisas väikesele Ärrale täielikult, et neerude ja põie põhjaliku läbivaatuse käigus rahulikult paigal püsida. Neerud, nagu ta isegi, olid muidugi ideaalsed ja muretsemiseks põhjust ei olnud. Mis oli suur kergendus ja ühtlasi ka märk sellest, et käes oli kojuminekuaeg.

Tähelepanek neonatoloogia osakonnast – vist kõige ilusam asi, mida ma kunagi näinud olen. Dressipükstes ja plätudes, nähtavasti kurnatud ja pisut magamata isa, sammus protseduurituppa ja küsis õelt peotäie süstlaid nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Nagu ta oleks seda alati sedasi teinud. See hetk, kus miski nii habras, raske ja hirmutav nagu seda on enneaegsus on ühe lapsevanema, ühe isa jaoks nii iseenesestmõistetav. Sest see on tema ülesanne, tema töö – hoida ja kaitsta talle kõige armsamat – ja see justnimelt ongi iseenesestmõistetav. Lapsevanema armastus, ükskõik kui hirmutav ja steriilne ei ole seda ümbritsev keskkond. Saate aru, mida ma mõtlen? Selles hetkes oli mingi tohutu-tohutu vägi. Ja see oli nii imetlusväärne ja äge!

Käisin kiirelt pesus, pakkisime asjad kokku, panime (no okei, kuulge, selle au ma võtan küll endale – MINA panin!) tital kõhu täis ja tegime viimased pildid, et seda erakordset sünnitusmajast lahkumise tunnet piltidelegi jäädvustada. Kõik ununeb ju nii ruttu! Armas on see hoone mulle, midagi pole teha. Lahkun sealt alati suure kurbusega, sest midagi jääks sinna justkui maha…

Beebi ja kõik ilusad kimbud saab õnneks koju kaasa pakkida. 😛 Tädi M katsikukimbud on legendaarsed – Virsikuga saime sarnased “nabanöörikimbud”, aga roosad. Kimpude küljes on alati paar papusid ja seekord oli beebi kimbu keskel näiteks väike sümboolne käbi. Oh, see on mu lemmikosa, kui esimesed külalised oma ootusärevad, aga pisut arglikud ninad perepalati ukse vahelt sisse pistavad. Nii väga ootavad nad oma uue väikese sõbraga kohtumist, niii väga ihkavad nad teda näha… aga natuke nagu ei taha segada ka. Ja siis nad tulevad kikivarvul, ei oska endaga midagi peale hakata, otsivad kohta, kuhu asetada lilled ja üleriided ja kus pesta käsi. Vabandavad natuke. Sabistavad. Ja siis see esmakohtumise hetk… ja kui keegi jagab sinu õnne nõnda, et poetab õnnepisaraid – see on üks seesugune armastus, millesarnast teist on raske ette kujutada. It takes a village ja nii… 🙂 Meie lastel on oma “külaga” täiega vedanud!

 Katsikukink hoidjapreililt <3 Minu kolm hatifnatti!

Panime oma pehme ja nohiseva väikese siilikese tema roosasse turvahälli (vana hea handmedown), istusime autosse ja tegime enne koju sõitmist mänguasjapoepeatuse. Viisakas noormees ei tule esimest korda koju tühjade kätega, eksole! Nii viis väikevend oma õdedele toreda Legokomplekti, paar poni, kaks puslekomplekti ja üllatusmunad. Seda kõike hiiiiiiiiiiigelsuures kinkekotis, kuhu Kroonprintsesski sisse ronima mahtus. Õdede elevus Väikevenna kojutuleku üle oli muidugi tohutu ja nii hea oli tulla, lilled kapiservale laduda, H emme ostetud pirukaid ja salatit nosida ja nautida. Ma ei ole ju tegelikult jõudnud veel sellegi mõttega harjuda, et meil nii hea ja ilus kodu on. Kummatigi siis veel sellega, et seesugune võrratu väike beebipoiss majja sai! Istusin ja püüdsin kõiki neid uus-beebi-uues-kodus-tundeid hoomata ja olin lihtsalt nii ebareaalselt õnnelik ja rahulolev. Kaugel sellest, mida tundsin pärast Virsiku sündi, kui olin segaduses, mures ja pisut õnnetugi. Kummaline oli olla ainult õnnelik. Kummaline… ja nii-nii hea.

Sünnituseks valmistumine: mida pakkida haiglakotti?

~ bump, väikevend

2015. aasta jaanuaris pakitud haiglakott

Mul on nüüd kolmanda haiglakoti pakkimise aeg käes (võiks öelda, et tagumine aeg – täna on 36 + 4, Virsiku sünnini oleks jäänud vaid kolm päeva…) ja eelmise haiglakoti pakkimise postitust lugedes taipan, et mul on alles nüüd, viimaks, kolmandaks ringiks kujunenud mingisugune kindel arusaam sellest, mis minu meelest on vajalik ja mis mitte.

Hügieenitarbed ja nahahooldustooted

Hakkasin selle peale mõtlema eile kui kurnatud kere ja halva tuju sauna lõõgastuma viisin ja sealt puhta, hästi lõhnava ja 100% rahulolevana väljusin. Ma polnud selleks ammu aega võtnud ja nii-nii hea oli end pärast eukalüptileili korralikult mee ja soolaga koorida, endale lemmik-juuksemaski pähe ja looduslikku Maroko savi näkku määrida ja kere oliivõlist, eukalüpti eeterlikust õlist ning soolast koosneva musta seebiga puhtaks pesta. Nagu päris oma Türgi saun – korralik aroomiteraapia ja sellele järgnev miljoni dollari enesetunne. 🙂

Allurebeauty.ee’lt blogikingituseks saadud KAÉ must seep ja Maroko savipulber – minu kui värske saunasõbra (sest mul enne polnud ja võõras saunas ei saa ju niiviisi mugavalt koorida-pesta-mäkerdada nagu oma kodus oma kõige mõnusamate nahahooldustoodetega) lemmikud!

Sauna, savi ja musta seepi ma ilmselgelt sünnitusmajja kaasa ei võta, aga oma väikese pesurituaali plaanin perepalatis maha pidada küll. Kui ma esimese sünnituse ajal selle peale üldse mõelnud polnud, olin Virsikut sünnitama minnes kaasa pakkinud oma lemmikšampooni ja -palsami (minisuuruses), näohooldusvahendid, minisuuruses kreemikesed, huulepalsami (seda läheb kindlasti vaja, sest see suur uhhuutamine ja lõõtsutamine teeb huuled hirmus kuivaks) jm. See oli parim otsus! Virsik sündis hommikul kell üheksa ja kui me veidi aega sünnitustoas kosunud, tukkunud ja imetamisega algust teinud olime, suundusime perepalatisse, kus pisike Virsik praktiliselt kohe sügavasse ma-just-sündisin-laske-mul-sellest-raskest-kogemusest-paar-tundi-puhata-unne vajus. Mida tegin mina? Läksin duši alla, pesin endalt vere ja muu kleepuva, šampoonitasin ja panin palsamit, koorisin näo ja küürisin hambad, kreemitasin ja panin selga riidekapist (sest pakkisime kodususe huvides kõik meie asjad lahti ja panime kotid jalust ära) võetud puhtad ja imemugavad riided ja viskasin puhta ja värskena oma võrratult nohiseva ja hästilõhnava vastsündinu kõrvale pikali. Ma tundsin ennast nende protseduuride järel nii hästi, värske ja õnnelikuna ja ka seekord ei kavatse ma oma lemmikuid hügieenitarbeid koju jätta, et end haigla seebiga pesta. No sir! See kogemus oli selleks liiga mõnus ja nauditav. 🙂

Mugav aluspesu ja head riided

Haiglakitlid on minu meelest küll armsad ja praktilised (st. minu suust te mingit iroonilist vingumist haiglakitli “seksikuse” kohta ei kuule), aga mulle pigem üldse ei meeldi ka kodus lohvakates riietes ringi hõljuda – ma ei tunne end sedasi mugavalt. Mulle meeldivad kõige rohkem ilusad pehmest materjalist pidžaamapüksid, hästi (ümber) istuvad puuvillased retuusid ja pluusid jms. Kui tavaliselt ostetakse lastele spetsiaalne kojutoomiskomplekt riideid, soovitaks mina ka värskel emal end premeerida (või kellelgi talle enne sünnitust kinkida) ilusa ja mugava haiglas viibimise komplektiga – imepehme pidžaama vm. Mina näiteks mõtlen küll, et käin uuel nädalal Women’Secretis (seal hea mugava pesu ja pidžaamade valik) ja soetan endale midagi täiesti tutikat ja ilusat, mida kohe pärast sünnitust mõnus selga tõmmata on. Kui ei näe vajadust osta, tasub lihtsalt võtta kaasa oma kõige lemmikumad ja mugavamad koduriided, mida pärast pesus käimist selga tõmmata. Ja kui ma esimese lapse sünniks imetamisrinnahoidjaid soetanud polnud ja võimalikult pikalt ilma läbi ajada püüdsin, olen seekord targem ja panen need esimese asjana kotti. Noh, okei – mul ei ole neid veel, aga ausõna lähen ja ostan. 🙂 Loll on see, kes oma piimast tilkuvad rinnad tugikaartega tavarinnahoidjasse pressib ja siis neid sealt iga viie minuti tagant kuidagi kätte saada üritab. Elu vastsündinuga on niigi varasemast pisut keerulisem ja väsitavam – kergesti avatava ja hästi istuva rinnahoidja olulisust ei tasu alahinnata ja sedasi oma elu mõttetult keeruliseks elada. Püksikuid asendavad esimesel kahel päeval muidugi võrkpüksid ja hiigelside – minu meelest on see selle tohutu verejooksu puhul ülimugav, hügieeniline ja hea lahendus. Aga kui ma peaksin seekord jälle neli päeva sünnitusmajas veetma, võtan igatahes kaasa ka oma kõige mugavamad õmblusteta aluspüksid.

Bluetooth-kõlar

Vaatasin, et eelmise haiglakotipostituse kommentaarides oli lugeja soovitanud mul väike juhtmevaba kõlar soetada ja see on mul nüüd olemas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan sealt midagi kuulata (ma ei mäleta, kas ma Virsikut sünnitades kuulasin muusikat või ei, aga mingi mälestus mingitest Youtube’i lõõgastus-playlistidest nagu oleks), aga igaks juhuks panen laadima ja viskan kotti!

Fotokraam

Pagan, ma olin nii kindel, et lasen kolmandat sünnitust pildistada, aga nüüd on see tunne haihtunud nagu tina tuhka. Raudselt pärast kahetsen, aga mis teha. Hilja ka juba! Võtan siis kaasa fotoaparaadi (võib-olla ka Legriakese) ja loodan, et H’l mahti on mulle ka mõni mälestus sellest erakordsest sündmusest fotodele jäädvustada…

Midagi söödavat tugiisikule

Minu puhul algab sünnitus enamasti sellega (vabandan viisakalt kui too much information, aga te tulite siia sünnituse, mitte vikerkaarte ja ükssarvikute kohta lugema), et kere tühjendab kogu soolestiku tilgatumaks ja mina ausalt öeldes pärast seda eriti süüa ei taha ega julge. Ma ei mäleta, et ma oleksin oma esimese kahe sünnituse jooksul kordagi midagigi söönud. Küll aga meenub mulle Andra sünnituse kõrval piltniku ja lisa-tugiisikuna viibimisest (ja tal ei olnud pikk sünnitus!), et mingisugune väike snäkk oleks kaasas võinud olla küll. Ma ei osanud selle peale oma esimese kahe sünnituse eel mõelda, sest toit oli viimane asi mu mõtteis, aga juhuks kui H’l või mul peaks nälg peale tulema, oleks ikka marukena küll kui midagi kohemaid põske pista oleks. Mulle näiteks hirmsasti maitsevad Eat Naturali Darker Chocolate batoonid, nii et ilmselt ma kahman neid kotti. Hea endalgi pärast sünnitust perepalatis krõbistada. Ja veel võiks olla mõnus käepärane veepudel, mida koridoris asuvas veeautomaadis täita!

Toidust veel: mina pole kahe esimese sünnituse järel ampsugi haiglatoitu söönud ega plaani seda ka sel korral teha. Kui varemalt olen ikkagi pisut piinlikkust tundnud (mitte pere, aga haigla personali ja… elu ees üleüldiselt), et seesugune vingunina ja pirtsp*rse olen, siis sel korral ei kavatse ma kehvast toidust keeldudes isegi teist nägu teha. Ma ei söö liimi tekstuuri, värvi ja toitainesisaldusega eineid ka muul ajal ja kohe päris kindlasti ei plaani ma sellega algust teha, kui mu keha on just teinud ära suure elutöö ja väärib värsket ning kvaliteetset kütust. Nii esimest kui teist last sünnitates tõid ämm ja H mulle näiteks Olümpia hotelli Boulevard kohvikust erinevaid salateid – mu lemmiktoitu. Palju köögivilju, krõmpsuva tekstuuriga salatit, mahlast kana ja head juustu. Ma arvan, et kui on üks kord kui naisel on õigus nõuda endale kasvõi teisest linna otsast tema kõige lemmikumat einet, on selleks sünnitusjärgne periood. Ja no tänapäeval on selleks ka kullerteenus leiutatud, eksole. Wolti, Mychefi vm taolise teenusepakkuja kinkekaart/krediit on minu meelest hästi armas ja tore katsikukingiidee sõpradele ja lähedastele – meil pole sellest eriti kasu, sest meie kodukanti ei too ükski kuller söödavat toitu, aga teie võite hüva nõu kõrva taha panna ikka. 🙂

Üks perepalatiõhtusöök aastast 2015

Beebile

Et ma ei tea, millal see beebi sünnib, ei ole mul ka õrna aimugi, mida talle kaasa pakkida. Kui ta sünnib 2,5 kg kaaluvana, on harilikud vastsündinumähkmed talle liiga suured, nii et ilmselt kasutame esialgu ikkagi haigla omi. Mõned tibatillukesed riided on talle olemas, ilmselt ostan Lindexist (sest neil päris kindlasti on s. 44 riideid) komplektikese juurde. Mul pole varem ühtegi niisugust olnud – kas augustibeebi tuuakse koju toariietes (toakombes) või peaks tal veel midagi seljas olema? Ei pea ju? Mulle tundub, et beebile nagu ei peagi üldse midagi peale turvahälli (mis on meil Virsiku ajast alles ja läheb uuesti käiku) ja ühe satsi riiete sünnitusmajja kaasa pakkima… Veidi on ikka naljakas, kuidas inimene saab oma kolmanda lapse, aga tunne on selline, nagu poleks ühtainsamatki beebit kunagi ilmale toonud, süles hoidnud ega üles kasvatanud. 😀

Kokkuvõtteks tahangi öelda, et minu meelest on oluline haiglasse minekuks valmistudes mõelda sellele, kuidas ka iseenda olemine võimalikult meeldivaks ja mugavaks teha. Minu jaoks on küll sünnitusjärgne taastumine pigem kiire ja kerge olnud, aga hall, väsinud ja hõre on ju olla ikka. Minu puhul aitab ka näiteks haiguste ajal üks korralik pesu, mõnusad riided ja hea söök enesetunnet märkimisväärselt parandada ning sünnitus ei ole erand. Lapsukesele on olulised võimalikult rahuliku ja puhanud emme lähedus, rind ja kuiv mähe – need on tal sünnitusmajas igaljuhul olemas. Igasugune küünekääride, kojutoomiskomplektide, beebitekkide ja muu säärase kaasa pakkimine on küll armas viis pisikodanikku siia ilma tervitada, aga minu jaoks on kõige olulisem nende võrratute esimeste elupäevade juures ikkagi see teineteisega tutvumine ja perepalatis valitsev… tunne. Mis võiks olla võimalikult kodune ja mugav. 🙂