(Tegemist ei ole koostööpostitusega)
Terve meie tänavune suvi keerles enamjaolt selle ümber, kuidas väga palju asju 19. juuliks valmis saada. Tagantjärgi tarkadena oleme nentinud, et oma graafikut ja asju paremini korraldades oleks kogu tööprotsess ehk vähem kaootiline ja stressirohke olnud, kuid samas kujunes räämas peldikust kaupluse välja võlumine töö käigus ikkagi oluliselt töömahukamaks kui me arvanud olime. Meie kõik kolmekesi kogesime seda protsessi ilmselt väga erinevalt, aga emotsioon, mis meid kõiki praegu tagasi mõeldes ja videoid nähes tabab, on sama: KUIDAS keegi meist kordagi ei tundnud, et see liiga hullumeelne projekt on?
Muidugi tekkis meil töö käigus raskeid hetki, arusaamatusi, möödarääkimisi jms jama. Tagantjärgi kõiki neid olukordi analüüsides on selge, et paljud keerulised said olukorra meist mitteolenevatel põhjustel. Kolmandate osapoolte järgi ootamine, neile pidevalt meelde tuletamine, graafikust maha jäämine, sest kellegi tegematajätmise tõttu lükkub edasi järgmise päeva projekt jne. Muidugi oli meil tohutult väga tublisid abikäsi, aga nii üürikese aja jooksul (ja nii väikese eelarvega) oli kohati üsna keeruline nii suurt projekti läbi viia kui progress sõltus millestki või kellestki muust kui meist endist. Nii jäi ju katkine vitriinakengi avamise päevaks vahetamata. Aga kõigele leidsime me lõpuks lahendused (aknale kujundasin hiigelsuure kleebise, mille meie armas kleepsumees meile kaks päeva enne avamist kiirkorras trükkis ja mehe paigaldama saatis – ta on KULD!) ja 19. juuliks oli kõik valmis.
Mind: blown!
Nüüdseks on need kõik siin juba eilsed uudised, sest pood on ju avatud ja paljud teist meid külastanudki, mis on meie jaoks hästi tore ja armas. Natukene pöörane on mõelda, et kõik need toonased Suured Küsimused nagu mida teha põrandaga? on ammu selja taha jäänud ja täna käite te ja kiidate, kui tore on, et me selle põranda ikkagi alles otsustasime jätta. Kõik, kes meil käivad, ütlevad, et meie juures on hubane ja hea vibe ja ma tahaks, et mineviku-Mirjam, mineviku-Kätlin ja mineviku-Andra teaksid, kui hästi kõik lõpuks läheb. Mitte, et me ei oleks sellesse ise uskunud või teadnud, et me hakkama saame – teadsime väga hästi ja see protsess oli kokkuvõttes ikkagi kirjeldamatult äge kogemus. Aga see teadmine, et me lõime koos koha, kus inimestel on päriselt mõnus olla, on õudselt sütitav ja julgustav. Selle ma oleks mineviku-meile julgustuseks kaasa andnud. Nii et aitäh teile kogu teie tagasiside eest! Ja selle eest, et te sel teel meiega kaasas käisite. Ma loodan, et teil pole neist postitustest ja videotest veel siiber, sest meie jaoks oli väga oluline see teekond videopildis tallele panna – ikkagi nii suur asi ju!
Ostsime segisti, sest meil on ju nüüd oma väike kööginurgake. Esimene kord kui meil oma kontoris oma vesi on! Väga Suur Areng! Köögi, muide, päästis Kätlin kusagilt kontoritühjenduselt ja see oli enne tema kätte sattumist ülirõvedat värvi ja väsinud. Postituse lõpus olevast videost näete, milliseks see lõpuks sai! Me Andraga olime megaskeptilised ja täna seda kööki vaadates on skepsise pärast korralikult piinlik kah…
OI kui palju aega me veetsime sel perioodil kõiksugu nimekirju kirjutades ja ehituspoes sisseoste tehes. Suurema osa remondiasju saime Tondi K-Rautast, sest see on meie naaber ja sinna oli hea ning mugav lipata kui midagi parasjagu otsa sai. Aga oh sa POISS kui palju aega me sel perioodil erinevates ehituspoodides veetsime ja neisse raha jätsime! Tänane vlog (postituse lõpus) ongi suuremat sorti šopinguvideo, sest nüüdseks olid rõvedamad tööd tehtud ja aeg oli hakata viimistlema ja sisustama.
Taimi täna muidugi enam ehituspoest ei ostaks – me ju müüme ise ka toataimi-lillepotte ja ma ütleks, et isegi paremate hindadega (väike häbitu reklaam meile endile, vabandan siiralt), aga sulgvõhk ja tõlvlehik, mille endale kontorisse ostsime, on ikkagi suurepärased taimed, nii et no ragrets. Kontor, muide, saabki tänases videos kõige suurema makeoveri – näitan võrdluseks päris alguse kaadreid ka. Pange oma õlad vastikusest võdistamiseks valmis – see algseis oli ikka monstroosselt rõve!
Mina ja mu kallis esiknunnupirukas ehituspoes. Temaga on hästi lõbus ja tal on väga tähelepanelik silm! Näiteks leidis ta, praegu videost vaatan, ÜLIilusa valgusti, mida ma ise tähelegi ei pannud. Ja muidugi väga palju sädelevaid asju ka, mille vaatamiseks korduvalt peatuma pidime… 🙂
Kui detsembrikuus oli vlogimine elu kõige loomulikum osa, siis edaspidi on igasugune filmimine ja monteerimine täielikult unarusse jäänud. Et laste laupäevased huviringid koolivaheaja tõttu ära jäid, võtsimegi hommikul plaani loomaaia külastuse ja mõtlesime, et miks mitte vahelduseks videokaamerat kaasa tarida. Ootasin polaariumi valmimist nii-nii väga, ent kui see lõpuks tehtud sai, jäi külastus ikkagi pikaks ajaks venima. Nüüd käisime jääkarudel uues kodus külas ja PÜHA TAEVAS kui ilus neil seal on. Milline erinevus varasemaga… nüüd ei jää muud üle kui Tiigriorgu ootama ja toetama jääda.
Enne kui ma teile video ette näitan, tahan korraks peatuda sellel, milline inimene on Olga. Vähe sellest, et ta on üks vahetumaid ja lõbusamaid inimesi, keda ma oma elus kohanud olen, on ta ka täiesti erakordselt hea õpetaja. Mul on kindel plaan kõik tema koolitused (mida ta 
Kõige lahedam kass, keda ma kunagi kohanud olen. Tuli kohe hullama, kaissu pugema, mänguasjadega eputama ja… suurepärane loom, noh. Resting 
Laste mängutuba on meie maja kolmest magamistoast kõige suurem ja põhjus, miks see neile mängimiseks sai eraldatud, on lihtne: magamiseks pole ruumi vaja, ent mängimiseks küll. Kui ühed minu lemmikblogijad,
Panime tähtaja paika ja… siis ma hakkasin sünnitama. Vana hea “jumal naerab kui inimene plaane teeb”. Samas taipasin, et kui seda projekti praegu kohe käsile ei võta, siis ega selle teostamine edaspidi lihtsamaks ka ei lähe – Väikevend on ju praegu nõnda tilluke ja magab nii suure osa päevast lihtsalt maha, et tema kõrvalt toimetamine on imelihtne. Edaspidi, kui ta asju (loe: kruve) suhu toppima ja pea ees siit-sealt alla kukkuda üritama hakkab, ei oleks see enam mõeldav.
Alustasime projektiga Peterburi mnt asuvast Värvikeskusest, kust kõigepealt mängutoa seinte jaoks värvi valida saime. Et Sadolin kirjutas meile pakkumisega nende mustust tõrjuvat vahasisaldusega (ent samas täismatti) EasyCare seinavärvi proovida ja et meie ainsad värvimist ootavad seinad olidki juhtumisi just laste mängutoa omad (mis kõige rohkem vatti ja… noh… vildikaid tunda saavad), olime kohe rõõmuga nõus ja valisimegi sellesama värvi välja roosas ning piparmündirohelises toonis. Samuti kasutasime Sadolini Master Novus mööblivärvi mängumaja fassaadi helesiniseks võõpamiseks. 
Arusaadavalt oli 
Ütlen ausalt – kui värvide kasutamine poleks päevakorda kerkinud, väriseksime siiani projekti töömahule mõeldes nagu haavalehekesed, kartes, et me mängumaja ehitusega hakkama ei saa, ja lapsed istuksid siiani oma kõledas pastakamaalingutega koopas. Või noh – istuks nad seal jee. Elaksid kogu oma paksu Lego-kultuurikihiga elutoas. Ja arusaadav – mängutuba oli varem nii… beež ja tapvalt igav! Kui ma oleksin varem teadnud kui meile jõukohane ja tore see kõik olema saab… ei oleks ma seda ettevõtmist sedasi peljanud. 🙂
Nüüd on veel nipet-näpet (ja kui ma ütlen nipet-näpet, mõtlen katuse ja katusepleki, põranda, rõdupiirde, liumäe ja hulga muude asjade paigaldust :D) teha jäänud ja siis saan teile arvukate “enne ja pärast” piltidega lõpptulemust demonstreerida. Juba praegu on raske meenutada kui surmavalt igav see tuba enne oli. Olen ülirahul, et motiveeriv koostööpakkumine just praegu tuli ja nii õnnelik, et lapsed endale lõpuks ometi just sellise mängutoa saavad, nagu ma terve siinveedetud aja unistanud olin. 🙂
Tuba enne – beež, mis beež. Videost võib soovija näha kui kaugele me juba tänaseks jõudnud oleme ja kui palju vingemaks üks mängutuba vaid nädalavahetusega muutuda võib!
