Video ja postitus valmisid koostöös Sadoliniga

Laste mängutuba on meie maja kolmest magamistoast kõige suurem ja põhjus, miks see neile mängimiseks sai eraldatud, on lihtne: magamiseks pole ruumi vaja, ent mängimiseks küll. Kui ühed minu lemmikblogijad, Hugo ja Paula, oma tütarde mängutuppa veebruaris mängumaja ehitada lasid, tekkis minul vastupandavatu soov see suurepärane idee ka meie mängutoas ellu viia. Nende maja juures meeldis mulle eriti, et see on kahekorruseline ja et alumisel korrusel on mõnus madratsiga lebopesa, kus raamatuid lugeda ja multikaid vaadata saab. Meie mängutuba seisis aga siiani tühjana, sest esiteks oli meil kevadel ja suvel mitu muud (aja)kulukat projekti, millega tegelema pidime – tagaaia-mudamülkast muruplatsi kujundamisest magamistoa garderoobini välja. Seis mängutoas püsis siiani üsna nukrana ja vähem inspireerivat keskkonda lastele mängimiseks oli üsna raske ette kujutada. See oli seni absoluutselt ja konkurentsitult minu kõige vähem lemmik tuba meie majas. Ega ka tüdrukud ise seal eriti viibida tahtnud ja imbusid seetõttu tihti oma mänguasjadega köögilaua taha või elutoapõrandale.

Minu silmis õigustab eraldi mängutuba end ainult juhul kui see on kõige lahedam koht maailmas ja kui lastel seal päriselt midagi teha on ja nad seal aega viita soovivad. Minu silmis peab see pakkuma ideaalset keskkonda erinevateks rollimängudeks ja seetõttu ka lastele kostüümilao kokku ajasin ning mängumaja idee endale kinnisideena pähe võtsin. Samuti olin mõelnud, et tahan lastetoa seinad lõbusamaks tapeetida või mõnd ilusat värvi värvida. Kuid kõige suuremaks murekohaks oli ikkagi see va maja – erinevalt Hugost ja Paulast ei ole me pururikkad ega saa endale kõiksugu asju sõrmenipsu (ja rahakrabina…) peale teha LASTA. Aga kas me ikka üleüldse oskame sellise asja püsti panna? Seda mõtet mõtlesime me mõlemad, aga välja ei öelnud. Tegime valmis plaani, mille järgi H joonise koostas ja kui Sadolin mulle kirjutas, kas me ei tahaks nendega koostöös natukene remonti teha, võtsime vastu otsuse: lastetuba peab nüüd ja kohe valmis saama!

Panime tähtaja paika ja… siis ma hakkasin sünnitama. Vana hea “jumal naerab kui inimene plaane teeb”. Samas taipasin, et kui seda projekti praegu kohe käsile ei võta, siis ega selle teostamine edaspidi lihtsamaks ka ei lähe – Väikevend on ju praegu nõnda tilluke ja magab nii suure osa päevast lihtsalt maha, et tema kõrvalt toimetamine on imelihtne. Edaspidi, kui ta asju (loe: kruve) suhu toppima ja pea ees siit-sealt alla kukkuda üritama hakkab, ei oleks see enam mõeldav.

Alustasime projektiga Peterburi mnt asuvast Värvikeskusest, kust kõigepealt mängutoa seinte jaoks värvi valida saime. Et Sadolin kirjutas meile pakkumisega nende mustust tõrjuvat vahasisaldusega (ent samas täismatti) EasyCare seinavärvi proovida ja et meie ainsad värvimist ootavad seinad olidki juhtumisi just laste mängutoa omad (mis kõige rohkem vatti ja… noh… vildikaid tunda saavad), olime kohe rõõmuga nõus ja valisimegi sellesama värvi välja roosas ning piparmündirohelises toonis. Samuti kasutasime Sadolini Master Novus mööblivärvi mängumaja fassaadi helesiniseks võõpamiseks. EasyCare seinavärvi paks tekstuur ja hea katvus olid lastega värvimiseks täiesti ideaalsed – värv kandus seinale mängleva kergusega ning tänu paksule tekstuurile kattis seina ühtlaselt ega tekitanud ka hoogsamal rullimisel ainsamatki värvipritset. Kui mõnel allameetrisel läkski värvimine sipake pekki, sai selle ka minut-kaks hiljem diskreetselt suure rulliga üle tõmmata nii, et tulemus siiski ilus ja ühtlane jäi. Samas kuivas värv piisavalt ruttu, et ühe õhtuga ilusti kaks kihti värvitud saaks. Ja otseloomulikult on see absoluutselt lõhnatu. Värvi pestavust mul õnneks ei ole veel vaja testida olnud *ptuiptuiptui*, aga natuke tahaks juba seinale vesivärvi või midagi pritsida, et näha, mismoodi see värvi hüdrofoobsele pinnale tilkadena pidama jääb. Mõistlik? 😀

Arusaadavalt oli mööblivärv hoopis teise tekstuuriga ja sellega olime me kõik (minuga eesotsas) lõpuks pealaest jalatallani koos, sest ilmselgelt on see vedelam ja pritsmed-plekid on kergemad tekkima. 😀 Videost on näha, kuidas mul isegi ninaots värvine on ja enda ja Virsiku jalataldadest ei hakka ma isegi mitte rääkima. Samas oli töötlemata puidu Master Novusega katmine puhas lust – pind jääb juba esimese kihiga imeilus ja ühtlane ja eriti rulliga värvides käis töö nagu lepase reega. Kihid kuivasid üliruttu ja ühtlase värvikihi saavutamiseks nähtud vaev oli nullilähedane. Muudkui ainult võõpa! Väidetavalt on värv ka äärmiselt kulumiskindel ning kergesti hooldatav – kõlab nagu mängutuppa loodud.

Ütlen ausalt – kui värvide kasutamine poleks päevakorda kerkinud, väriseksime siiani projekti töömahule mõeldes nagu haavalehekesed, kartes, et me mängumaja ehitusega hakkama ei saa, ja lapsed istuksid siiani oma kõledas pastakamaalingutega koopas. Või noh – istuks nad seal jee. Elaksid kogu oma paksu Lego-kultuurikihiga elutoas. Ja arusaadav – mängutuba oli varem nii… beež ja tapvalt igav! Kui ma oleksin varem teadnud kui meile jõukohane ja tore see kõik olema saab… ei oleks ma seda ettevõtmist sedasi peljanud. 🙂

Nüüd on veel nipet-näpet (ja kui ma ütlen nipet-näpet, mõtlen katuse ja katusepleki, põranda, rõdupiirde, liumäe ja hulga muude asjade paigaldust :D) teha jäänud ja siis saan teile arvukate “enne ja pärast” piltidega lõpptulemust demonstreerida. Juba praegu on raske meenutada kui surmavalt igav see tuba enne oli. Olen ülirahul, et motiveeriv koostööpakkumine just praegu tuli ja nii õnnelik, et lapsed endale lõpuks ometi just sellise mängutoa saavad, nagu ma terve siinveedetud aja unistanud olin. 🙂

Tuba enne – beež, mis beež. Videost võib soovija näha kui kaugele me juba tänaseks jõudnud oleme ja kui palju vingemaks üks mängutuba vaid nädalavahetusega muutuda võib!