Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Õhtusöögiidee: Sööme kätega

July 11, 2017~ mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?, toidujutte

See kõik algas sellest, et ma käisin enne meie ülemöödunudnädalast OKR’i Gemossis ja leidsin sealt pankot. Lõpuks ometi! Ma ei ole üheski tavalises toidupoes seda võrratut õhkkergetest helvestest koosnevat riivsaia leidnud (ei saa välistada, et olen loll ja pime ja tegelikult tean nüüd pärast lihtlabast Googeldamist, et Umamis müüakse seda oluliselt tagasihoidlikumas taaras…) ja seal ta nüüd oli – umbes tonnises megapakis. Kõhklesin, kas mul ikka on nii suurt kogust vaja, aga hirm, et ma seda iialgi mujalt ei leia, võttis mõistuse peast.

Meile siin hullult maitsevad köögiviljad, eksju, ja teist samapalju maitsevad meile muidugi paneeritud asjad. Olgu – eriti mulle. Oleme paneeritud lillkapsast kodus mitmeid-mitmeid kordi muude toitude kõrvale teinud ja iga kord vitsutavad lapsed seda suure isuga. Mõtlesin siis nädala toidukorvi tellides, et teemegi ühe säärase lõbusa õhtu kui keegi ei pruugi söömiseks kahvleid-nuge ega taldrikuid, vaid ajab endale otse kandikult krõbedaid köögiviljakange suhu. Mõeldud-tehtud! Rebisin väikesteks õisikuteks ühe väiksema lillkapsapea (ja aurutasin õisikuid enne paneerimist kergelt) ning lõikasin kangideks ühe suvikõrvitsa, ühe paprika ja kaks suurt kanafileed. Supitaldrikus kloppisin lahti kolm muna ja maitsestasin need soola ja pipraga, suurema taignakausi sees segasin kokku portsu pankot, pool kangi peenelt riivitud parmesani, paprikapulbri, soola ja väikese näpuotsatäie cayenne‘i. Kastsin kangid kõigepealt muna ja seejärel riivsaiasegu sisse ning asetasin kergelt õliga määritud ahjupannile. Küpsetasin ahjus 175C juures ca 10-15 min ning keerasin poole küpsemise pealt pannil ringi, et kõik mu “nagitsad” (ilus värdsõna) ühtlaselt krõbedaks küpseksid.

Dipikastmeks sai Kreeka jogurt poole küüne pressitud küüslaugu, teelusikatäie mee, lusikaotsatäie soola ja kuivatatud ürtidega. Aulike preilide hinnang serveeritud õhtusöögile:

Neiud olid päris üllatunud, et meil niisugune kummaline õhtusöök kavas on, ja vitsutasid oma köögivilju ja kana seda aplamalt. Endalgi oli lapsikult lõbus vahelduseks kätega õhtust süüa. Tihti sedasi paneerimisega mässata ja… saia süüa ei viitsiks, aga ei saa ka öelda, et see vaev end ära tasunud poleks. Kuna panko on mõnusalt kerge ja õhuline, jääb paneeringu kiht viljadel tavalise riivsaiapaneeringuga võrreldes oluliselt kergem ja krõbedam ning ei ima (seda vähestki) pannilolevat õli endasse. Ja kuna tegemist on ikkagi peaasjalikult köögiviljadest koosneva õhtusöögiga, ei ole pärast vähimalgi määral raske olla ka. Mis siis, et maitse on täpselt nii hea nagu oleks endale hirmsal kombel ebatervislikku jura sisse ahminud. 🙂

Vot sellised toidujutud siis täna. Kuna nädala toidukorvi on suviseid külalisi ja kõiksugu seiklusi arvesse võttes täiesti mõttetu praegu lahti kirjutada, ei hakka ma selle nimel ka praegu ülemäära pingutama. Küllap naaseme selle kombe juurde taas sügisest kui elu ja argirutiin taas paika loksuvad nii, et terve meie elu pole üks suur mööda Eestimaad ringi tuuseldamine. Millest mul, muide, oleks ka veel miljon postitust kirjutada, aga ma lendan (jep, oleme kõik hullupööra elevil) homme lastega Hiiumaale ja hermel seda teab, millal mul ükskord jälle mahti postitada on. Suvi on äge! 🙂

6 Comments

Veganlusest, toitumisest ja kentsakatest prioriteetidest

April 30, 2016~ chit-chat, mis täna...?

taim
Tuuli ja Rasmuse kodurestorani Taim Sõru harus serveeritud suvedinee esimene käik – suurepärased ahjus küpsetatud kukeseenefalafelid salatipadjal imelise maapähklikastmega. Nii maitsev ja nii vegan!

(NB! Palun mitte lugeda üle rea. Postituse autor on suur taimetoidufänn ja unistab maailmast, kus kõik inimesed peavad rikkalikku ja köögi- ning teraviljarohket menüüd oma igapäevaelu lahutamatuks osaks. Veganlus on lahe. Siinkirjutaja peab oma postitusega silmas seda, et viis, kuidas veganlust tihti propageeritakse, ei ole!)

“Veganlus ei tähenda ainult jänese kombel lehtede närimist,” ütlevad veganid iga veganjutluse sissejuhatuseks. Mida rohkem ma internetti tarbin, seda rohkem jääb mulle silma loomsete (rämps)toitude meeleheitlik asendamine taimsete alternatiividega, et ülejäänud maailmale tõestada: vegan ei ole jänes, vegan saab süüa küll! Kui inimene viib oma elus läbi nii põhjaliku muutuse ja kulutab nõnda palju energiat oma toidulaua ümberkujundamisele, on minu meelest kentsakas, et eetilised kaalutlused inimese isikliku tervise ja heaolu üles kaaluvad. Üha enam jäävad mulle veganlust propageerivate inimeste sotsiaalmeedia kanalitest silma poolfabrikaadid, kaheldava väärtusega maiustused ja rämpstoit: ketšup, sügavkülmutatud sojaburgerid, vegankommid… ja seda ühiskonnas, kus nii paljud lapsed lasteaias haljaid makarone saavad, päevast päeva kodus purgisuppi söövad ja liitrite viisi limonaadi joovad? Ühiskonnas, kus inimesed kommentaariumites mitmekülgset (taime)toitu häälekalt maha teevad, sest infosõjas nimega “liha versus soja” jäävad peale hirmsad kaadrid lihatööstusest, mitte põhjalikud seletused taimse toidu hüvedest ja eelistest loomse ees? Kus on prioriteedid?

Olgu öeldud, et mind inspireerivad veganid tohutult – ma usun südamest, et mitmekesisus rikastab ja mida rohkem ma erinevate inimeste erinevatesse maailmapiltidesse süvenen, seda enam tunnen, et ka ise õpin, arenen ja normaalsemaks inimeseks kasvan. Minu sõbratar Tuuli (kes teilegi Our Kitchen Rules sarjas ilmunud postitustest tuttav on), on oma vegan-eluviisidega mulle tohutuks inspiratsiooniallikaks. Tuuli eelistab taimset toitu loomsele peamiselt sellepärast, et see talle lihtsalt ei sobi ega maitse see. Ta ei taha ega vaja seda. Kas ta surub endale oma päästame-maailma-silmaklapid tihkelt pähe ja asendab loomsed toorained rahuliku südamega GMO-sojast tehtud poolfabrikaatidega – peaasi, et oleks vegan? Ei ja veelkord ei! Inimene hindab puhast ja ausat toorainet, teab täisväärtusliku toitumise tagamaid ja suudab sealjuures panna lauale tõeliselt maitsva ja täisväärtusliku eine, mis on juhtumisi ka üdini taimne. See on sedasorti veganlus, mida mina mõistan, austan ja millest lõputult uusi teadmisi ja tarkusi ammutada saan. Aga kui ma näen internetis kulutulena levivaid valetõdesid ja rämpstoidu proklameerimist, hakkab mul lihtsalt halb. Samamoodi, nagu mul on jälk lugeda “kartult ja sousti”-inimeste ninakaid ja ignorantseid jänesetoidu-kommentaare veganteemade all, on mul vastik vaadata, kuidas meie noorte toitumisharjumused kujunevad selle järgi, kui kahju neil nunnudest tibudest on. Käsi südamel – mina arvan ka, et tibud on nunnud ning unistan maailmast, kus neid ei loobita tuhandete kaupa elusalt hakklihamasinasse, sest neid ei ole kellelegi tarvis. Tõele au andes ei tunne ma ka kuuel päeval seitsmest mingisugust isu ega vajadust lihasöömise järele. Veel enam – tihtipeale nokin ma lihatoitudest liha H taldrikusse, sest mul ei teki selle järgi vähimatki isu ja mu keha lihtsalt ei vaja seda. Ma tahan väga minimeerida oma panust armutu ja kasumiahne toiduainetööstuse (mis, muuseas, on minu meelest sadu kordi hirmsam, vastikum ja inimeste tervist laastavam, kui tohutult vihatud ravimitööstus, aga see on juba rant üheks teiseks korraks… :D) kukrusse ja püüan* meie toidulauda jõudumööda üha paremaks, tervislikumaks ja ausamaks muuta. Kas see tähendab, et ma oleksin nõus oma lastele hommikuse omleti ja koduse veiselihahautise asemel sojaviinereid ja tofuburkse sisse söötma? Enne lähen ise elusana hakklihamasinasse…

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Ma ei teagi. Vist seda, et tehke oma valikuid selle järgi, mis teile hea on. Iga sinu toidukord ei pea sisaldama liha – ma ei usu väitesse, et inimene üldse liha sööma loodud poleks (sest kust ja milleks siis need liha seedimiseks vajalikud seedeensüümid?), kuid kindlasti ei peaks see olema asendamatu osa sinu igapäevasest toidulauast. Söö ohtralt puu- ja köögivilju ning õpi neid erinevates roogades kasutama – iga taimetoit ei ole salat ja ükski endast lugupidav salat ei ole kurk ja tomat hiina kapsal (salat on mu lemmiksöök maailmas, muuseas, ja ma ei ole kaugeltki mingi kaloreid lugev fitnessguru – pigem vastupidi…). Ära õpeta oma last sööma jahukastet, purgisuppi ja sügavkülmutatud valmistoite – tutvusta talle erinevaid maitseid, paku talle vilju ja marju, millega sina oma lapsepõlves kokku ei puutunud ning mida seetõttu võõraks ja võib-olla isegi tülgastavaks pead. See on parim, mida sa oma lapse tervise, hambumuse ja heaolu nime lteha saad! Suhtu skepsisega koolide ja lasteaedade menüüs olevatesse magustatud jookidesse ja makaronieinetesse. Kui sa ei jaksa tuuleveskitega võidelda (nagu mina), püüa kaheldava väärtusega toidukordade kompenseerimiseks kodus toitainerikkamaid eineid pakkuda. Ära luba oma lapsel toituda rämpstoorainest nimega soja, sest tal on notsudest ja jänkudest kahju, vaid õpeta talle, millistest taimsetest allikatest ta täisväärtuslikuks eluks vajaliku kätte saada võib. Kui see sul endal üle jõu käib, vii ennast tervisliku toitumise tagamaadega (usaldusväärsete allikate abil!) kurssi ja hoidu hoiakust, et kõik sulle võõras on vale või moeasi, mida kartma ja valeargumentide toel naeruvääristama peab. Ära allu propagandale ja provokatsioonidele – loe, õpi, arene ja tee oma valikud ise. Ole uue informatsiooni suhtes avatud ja ära karda olla inimlik. Mitte üksainumaski vegan-aktivist ei saa ega tohi sind süüdistada julmuses, kui sinu pere toidulaual esineb liha – igaüks saab elada vaid nii, nagu oskab ja püüda areneda ning oma vanu harjumusi muuta vaid endale jõukohases taktis. Austa teiste inimeste valikuid ja usu, et neil on nende valikute tegemiseks põhjus – olgu see siis kas vanade harjumuste ja infopuuduse sohu kinni jäämine või suutmatus loomset päritolu toitu suhu panna, sest elav kujutlusvõime ja kaastunne loomade suhtes seda ei luba.

* Justnimelt “püüan”, sest ei pretendeeri tõe monopolile ega arva, et meiegi pere toidulaud laitmatult puhas oleks. Kaugel sellest.

Millised on teie mõtted eestlaste toitumisharjumuste, lihatarbimise ja veganluse teemadel? Mida mõtlete teie, kui kuulete sõna “vegan”? Kui tihti teie peres lihavabu eineid serveeritakse ja kui, siis millised on teie lemmikud taimetoiduretseptid? Arutlegem! Ma juba tunnen, kuidas ma tänu sellele teemapüstitusele teilt palju uut ja huvitavat õppida saan. 🙂

76 Comments

When the stars make you drool just like a pasta fazool – that’s amore!

March 22, 2016~ chit-chat, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?

amore
Täna, kui me tüdrukutega pärast jalutamas ja mänguväljakul mängimas käimist poodi suundusime, tõstis minu sisemine Itaalia nonna pead ja tahtis välja. 😀 Me pole päris ammu pastat söönud ja mul kohe oli tunne, et tahaks ühe korraliku ragù mitmeks tunniks tulele panna ja H töölttuleku ajaks korraliku õhtusöögilaua katta. Asi jõudis selleni, et ma otsisin kapist välja punase-valgeruudulise laudlina, süütasin küünlad ja voltisin natuke salvrätikuid ka. Teate… mõnikord on ühel täiesti harilikul teisipäeval lihtsalt vaja mõnus pidulaud katta ja perekeskis head sööki nautida. Lihtsalt niisama. Te ei tea, kui mõnus meeleolu meil siin praegu on! Kõhud on spagette ja mahlast lihahautist ja mozzarella ning peediga salatit tuugalt täis ja nüüd on enne magamaminekut parasjagu aega, et koos paar lauamängu mängida. Tahan muuseas kiita seda suurepärast punaveini, mille kodupoest hautise jaoks kiirelt kaasa haarasin (sest see oli 8€ peale alla hinnatud) – tegemist on 2012. aasta Château Rider Chenu Lafitte Bordeaux’ga, mis on mõnusalt puuviljane, täidlane, kuiv ja samas hästi kerge ja mõnus. Kui leian, ostan seda teinekordki. Mida teie täna õhtusöögiks sõite?

amore3amore1

14 Comments

Retsept: Võrratult särtsakas guacamole

March 21, 2016~ mis mu taldrikul on?, mis täna...?

guac
Mehhiko köök on üks minu kõige lemmikumaid rahvuskööke ja guacamole on kahtlemata üks kirkamaid kriite selles kireva värvivalikuga karbis.  Kuigi ka sellenimeline purgikraam maitseb üpris meeldivalt, ei ole sellel mehhiklaste legendaarse avokaadodipiga kuigi palju pistmist – uskumatul kombel ei sisalda enamus poes müüdavaid guacamolesid kuigi palju (kui üldse) avokaadot! Et koduse guacamole valmistamine on küpsete avokaadode olemasolu korral naeruväärselt lihtne, ei ole mingisugust põhjust, miks üks endale tervisliku ja kasulikest rasvhapetest ning antioksüdantidest pakatava avokaado asemel poolfabrikaate sisse sööma peaks. Vähe sellest, et kodune guac igati tervislik ja taljesõbralik on, on see ka tõeliselt värske, särtsakas ja soovi korral ka mõnusalt vürtsikas. Olete valmis? Hakkame pihta!

Vaja läheb:

3 küpset avokaadot (soovitan neid otsida Rimist, kus mitmekaupa müüdavad võrku pakendatud avokaadod on pea alati ideaalselt küpsed)
1 tomatit (või ca. 5 kirsstomatit)
1/2-1 värsket tšillit (seemneteta)
2-3 vart rohelist sibulat (võib asendada 1/3 punase sibulaga)
1 küüs küüslauku
1 väikest peotäit värsket koriandrit
1 sl laimimahla
värskelt jahvatatud musta pipart
maitse järgi soola

Tee nii: 

Aseta tomat(id) kaussi ja vala peale keev vesi. Jäta vili täpselt üheks minutiks kuuma vette ligunema, et tal nahk seljast ehmatada ning see hiljem maha koorida. Brutaalne, aga kahtlemata vajalik – tomatinahad guacamolesse ei kuulu. Seejärel haki tomat peeneks ja tee sama ka tšilli, rohelise sibula, koriandri ja küüslauguga või viska kõik koostisosad köögikombaini/blenderisse, et elu enda jaoks kohe eriti kergeks teha. Kõige lõpuks lisa avokaado* ning laimimahl. Kui eelistad siidist ja ühtlast konsistentsi, kasuta blenderit või saumiksrit ning püreeri avokaadomass täielikult. Juhul, kui eelistad tükilist konsistentsi või vajaliku varustuse puudumisel võid avokaado purustada ka lihtlabase kahvliga. Maitsesta avokaadodipp soola ning pipraga, kaunista värske koriandri ja tšilliga ning serveeri ühes soolaga maitsestatud nachode e. maisikrõpsudega (reedeõhtuse õlle kõrvale või pidulauale) või näiteks chili con carne (minu retsepti leiad SIIT) juurde. Päris kindlasti ei kahetse sa, et guacamoleteo ette võtsid – võrreldes plekkpurgis müüdava rohelise tatiga… tähendab – seda ei olegi võimalik poekraamiga võrrelda. Küll sa näed. 🙂


* Õhuga kokku puutudes kipub avokaado kahetsusväärsel kombel oksüdeeruma ja pruunikaks muutuma. Happelise laimimahla lisamine aitab seda protsessi küll pidurdada, ent dipi kaubandusliku välimuse võimalikult pikaks säilimiseks soovitan guacamolet siiski mitte liiga pikalt ette valmis teha. Kui teen guac’i külalistele serveerimiseks, valmistan ette kõik teised koostisosad (püreerin nad), hoian külmkapis ning alles külaliste saabudes purustan avokaado neile lisaks.

guac2

7 Comments

Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne

March 15, 2016~ mis täna õhtusöögiks on?

See kohutavalt ebafotogeeniline ja taevalikult aromaatne ning maitsev pajaroog on üks meie pere (ja kõigi meie külaliste) lemmikretsepte. Olen õigete kogustega retsepti juba mitmeid kordi kirja panna üritanud, ent ühelgi korral, kui ma koostisosi hoolega kaaluda ja mõõta püüdsin, ei tulnud harilikult tunde järgi valmiv roog ideaalne. Kuni tänaseni! Seega on ta nüüd teie ees – minu chili con carne!

Tulistelt kaunadelt nime saanud chili on vürtsikas ja maitseküllane, kuid mitte ilmtingimata terav – tšillit võib igaüks vabalt vastavalt maitsele lisada ning teravuse endale sobivaks reguleerida. Oad, kikerherned, mahlane veisehakkliha, vürtsid, tume šokolaad… see kõik on lihtsalt oi-va-li-ne! Chili on ühtlasi ainus söök, mida me kõik suurima hea meelega kaks päeva järjest sööme (seda enam, et ta teisel päeval veel kordades maitsvam on), mistõttu valmistan teda alati uhke pajatäie, millest jagub nii esimesel õhtul külalisele pakkumiseks kui ka järgmisel päeva lõuna- ja õhtusöögiks. Uskumatul kombel suudame me chilit vahel mitu-mitu toidukorda järjest süüa ja ikkagi on kurb, kui ta lõpuks otsa saab. Lisaks on seda rooga võimalik portsjonikaupa sügavkülmas hoida ja sobival hetkel üles sulatada – nii on laisemal päeval suurepärane pajaroog vähemagi pingutuseta laual. Kes suurt kogust korraga valmis teha ei tihka, võib kogused lihtsalt poolitada. Meie serveerime chili con carne riisi, guacamole, hapukoore ja maisikrõpsudega, kuid näiteks riisiga wrapi sisse keeratuna saab sellest suurepärase traditsioonilise burrito. Olgu! Asume kiirelt retsepti juure enne, kui ma süljeerituse sisse ära upun…

chiliSuure pajatäie chili con carne valmistamiseks läheb tarvis:

2 suurt sibulat
2-3 küüslauguküünt
1 kg veisehakkliha*
1 punast paprikat
3-4 porgandit
1 tšillikauna (kui armastad teravust, jäta seemned alles, kui ei – eemalda)
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl (suitsutatud) paprikapulbrit
400g purustatud tomateid
200 ml vett
1 sl tomatipastat
1 kaneelikoort
4-5 ruutu 70% šokolaadi
1 tl soola
400g punaseid ube
400g kikerherneid

Serveerimiseks:

riis
guacamole
hapukoor
nachod või tortillad
chili1
Tee ettevalmistused: pane riis vette ligunema, haki küüslauk ja sibul, koori ja tükelda porgandid, puhasta ja tükelda paprika ning tšilli. Prae veisehakkliha pannil või ja õli segus pruuniks** ning tõsta liha suurde (haude)potti. Seejärel prae pannil klaasjaks sibul, lisa sellele küüslauk ja tšilli, porgand, paprika, vürtsköömen ja paprikapulber. Prae koostisosad läbi ning tõsta lihale seltsiks. Vala peale purustatud tomatid, vesi ja tomatipüree ning lisa kastmele sool, kaneelikoor ja šokolaad. Kuumuta keemiseni ning lase seejärel tasasel tulel irvakil kaane all tund-poolteist podiseda, kuni veiseliha on pehmeks ja suussulavaks haudunud. Vahetult enne valmimist lisa oad ja kikerherned ning lase neil 10-15 minutit kastmes podiseda. Enne serveerimist keeda kastme kõrvale riis ja eemalda kaneelikoor, vajadusel maitsesta veel soola ja natukese suhkruga, et maitsed sinu eelistuste järgi mõnusalt tasakaalus oleks. Head isu!

 

* Kasuta kindlasti veisehakkliha – rasvast liha (sealiha) kasutades jääb roa pinnale paks kiht rasva, mille kaste kenasti punaseks värvib ja esile toob. Vähe sellest, et see ebaapetiitne välja näeb ja pigem ebatervislik on, ei ole see ka kuigi maitsev. Mõnikord võib rasvakiht ilmuda ka juhul, kui kasutatud veisehakkliha on valminud rasvastest lihatükkidest  – selle saad enne serveerimist supilusikat või käsna eesmärki teenivat saiaviilu kasutades hõlpsasti eemaldada.

** Liha pruunistamise mõte seisneb sellele kuldse ja karamellise värvuse andmises maitse esile toomise eesmärgil. Ära sega pannilolevat liha enne, kui see on hetkeks nö “põhja kinni hakanud” – nii saad vajaliku maitsenüansi kätte. Liha täielikult läbi praadimisel mõtet ei ole, pigem vastupidi – kastmes küpseb liha mahlaseks ja seega pole seda tarvis eelnevalt pannil ära kuivatada.

59 Comments

Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega

February 23, 2016~ mis täna...?

vltort

Nagu ma teile Ourcuckoonest.com’i Facebookilehel nädalake tagasi mainisin, valmistasin H’le ka selleaastase (see on meil juba neljandat aastat Väga Tähtis Traditsioon) sünnipäeva puhul võileivatordi. Proovisin uut maitsekombinatsiooni, mida ma varem katsetanud polnud ja kuigi tordi sisuliselt pimesi sööjateni saatmine tegi mind pisut ärevaks, oli saadud tagasiside niivõrd ülevoolavalt positiivne, et otsustasin retsepti ka teiega jagada. Tegelikult on võileivatordi tegemine äärmiselt lihtne ja kindlaid reegleid selle valmistamiseks pole – tuleb ainult fantaasia lendu lasta ja tordisse kõike endale meelepärast lisada. Neile, kes soovivad midagi uut proovida ja minu valmistatud lõhetorti kodus järgi teha, panin kirja täpse retsepti. Siin ta on!

vltort6

Vaja läheb:

3 pätsi röstsaia
800 g maitsestamata toorjuustu (nt. Philadelphia või Farmi köögi toorjuust)
500 g hapukoort
400 ml majoneesi
pisut piima immutamiseks
soola, pipart ja pisut suhkrut

1 suurt punast sibulat
2-3 õuna
2 sl kappareid
ca. 500 g Tulitaku Taadi külmsuitsulõhet (LINK)
suurt punti värsket tilli
1 sl värsket sidrunimahla
1 suurt kurki

vltort3
Mikserda suures kausis kokku toorjuustust, majoneesist ja hapukoorest kreem. Maitsesta see soola, pipra ja natukese suhkruga ning tõsta natukene alla poole segust eraldi kaussi, kata toidukilega ning aseta külmkappi – sellega saad tordi hiljem katta. Nüüd haki peeneks õunad, sibul ja kapparid ning lisa need suurde kaussi alles jäänud kreemile. Kui kasutad kvaliteetset, puhta ja maheda maitsega külmsuitsu lõhefileed (nagu mina), lõika sellest korralikud kuubikud, et kala õrn ja mahlane tekstuur tordis korralikult tunda oleks – me ei soovi, et meie tort maitseks nagu püreeritud kalamassiga saiavorm. Haki suur punt tilli ning lisa see ühes kalaga kreemile, maitsesta saadud segu maitse järgi pipra ja soolaga ning aseta seniks kõrvale, kuni lõikad saiaviiludelt ära koorikud ning tükeldad kurgi. Tordi kokkuladumine käib nii: lao alusele (lõikelauale, kandikule, fooliumiga kaetud ahjuplaadile) kiht saiaviile, piserda neid ühtlaselt piimaga (tugevalt immutada ei ole vaja, kuid pisut teelusikaga saiale niristatud piima kulub ära küll), laota neile lahke käega kiht lõhekreemi ja puista kõige peale tükeldatud kurk.  Korda samme seni, kuni kõige ülemiseks kihiks jäävad piimaga piserdatud saiaviilud.

vltort2
Aseta kaunistamata võileivatort ööseks külmikusse maitsestuma. Enne serveerimist haara pihku spaatel ja määri selle abil tordi peale ning külgedele kaunistamiseks kõrvale pandud toorjuustukreem. Et tordialus puhtaks jääks, võid küpsetuspaberist ribad lõigata ning need tordi äärte ümber asetada – hiljem saad need hõlpsasti koos üleliigse kreemiga eemaldada. Siis jõuab kätte kõige lõbusam osa ehk aeg teha seda, mille nimel võileivatorditeo üleüldse ette võtsid – kaunistada. Hea tava näeb ette, et tordile laotakse kaunistuseks kõike seda, mida tordist endastki leida võib. Seega kasutasin mina kaunistamiseks  õuna-, kurgi-, sidruni- ja lõheviile ning lisasin veel keedetud ja poolitatud vutimunad, lehtsalati, krevetid ja punase kalamarja. Minu meelest on võileivatordi kaunistamise juures (olgu, keda ma lollitan) elus kõige olulisem sümmeetria – kui garneering on tordile laotud ideaalses ringis, perfektse ruudustiku või täpselt ühelaiuste triipudena, jääb tulemus igaljuhul imeline.

vltort7

Minu tordi keskel on ring rulli keeratud lõheviiludega, mida ääristavad vaheldumisi kurgi-, õuna- ja sidruniviilud, mille vahelt ulatuvad omakorda välja krevettidest moodustatud triibud ja mille ümber on võrdsete vahedega paigutatud vutimunad. Küljed katsin punase kalamarjaga (sobib ka meremari) ja ehkki tunnen, et oleksin seda ehk pisut viisakamalt teha võinud, olen lõpptulemusega siiski rahul. See konkreetne tort rändas meie iga-aastase traditsiooni raames H töökaaslastega sünnipäeva tähistama ja kõik, kes sõid, olevat minu sibula-õuna-kappari-lõheleiutist taevani kiitnud. Loodan, et proovite torditeo näiteks homse pidupäeva puhul järgi, naudite selle valmistamist vähemalt sama palju nagu mina ja saate oivalise võileivatordi eest palju-palju komplimente!

vltort4
(Postitus valmis koostöös Tulitaku Taadiga, kelle liialdamata oivalisele ja mahedamaitselisele külmsuitsulõhele pühendatud Facebookilehe leiate SIIT!)

13 Comments

Pannkoogihommik

February 20, 2016~ chit-chat, mis täna hommikusöögiks on?

pannu1
Tere hommikust, sõbrad! Meie alustasime tänast lumist laupäevahommikut tillukeste pannkookidega. Kuidas teie oma pannkooke võtate? Sellised tibatillukesed äärtest krõbedad koogid on igatahes minu lem-mi-kud. Esimesed (ja ainsad) pannkoogid, mida ma lapsena küpsetama õppisin, olid suured õhukesed krepid – kõik armastavad millegipärast selliseid ja nii olin mina lapsepõlves (varajases teismeeas?) alati see, kes pidžaamapidudele järgnevatel hommikutel sõbrannadele pannkooke valmistama pidi. Mulle aga ei maitse ülepannikad sugugi nii väga, nagu need väikesed õhulised ja krõbedad koogid, mida vanaemad nii hästi valmistada oskavad. Aastaid üritasin seda kaunist kunsti selgeks saada ja nüüd tunnen viimaks ometi, et mul on see asi hästi käpas. H muidugi eelistab ülepannikooke, aga neid saab meie peres ainult soolase täidisega. Hommikusöögipannkoogid käivad ikka tillukesed ja rasvased!

pannu
Haa! See on lihtsalt pööraselt naljakas pilt. Mõtled küll, et piltilus hommikuidüll – väikesed kuldsed pannkoogid, imelised Rörstrandi tassid (mille mu armas Astrid mulle sünnipäevaks tõi) ja oivaline värske hommikukohv… not. Ma mõtlesin küll pilti tehes, et kuidagi kahtlaselt hästi vahutab, aga ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Alles siis, kui olin kohvile piima peale valanud ja esimese sidrunimaitselise lonksu võtnud, sain aru, et olin hoolikalt Fairyga presskannu pestes ära loputanud küll kannu, aga mitte pressi ennast. Hea, et meie espressomasin varsti remondist koju tuleb – kannu kasutamine käib mul ikka selgelt üle jõu. 😀

33 Comments

Inspiratsiooni kokkamiseks e. parem kui Pinterest

February 17, 2016~ mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?

ll1
Minult küsitakse tihti, kust ma meie pere eineid planeerides inspiratsiooni ammutan ning palutakse mul soovitada häid kokandusblogisid ja headest ideesest pakatavaid Pinteresti tahvleid. Alati pean küsijaid kurvastama – mul ei ole kunagi ühtegi salanippi ega head allikat soovitada. Väikelastega peredes tuleb enamus õhtusöögitellimusi otse kõige nõudlikumatelt klientidelt, kes omakorda ammutavad oma inspiratsiooni issand-ise-teab-kust. Nii olid täna õhtusöögiks spagetid tomatikastmes lihapallidega. Arvake, mida me eile unejutuks lugesime? Jep. Lihapallid tomatikastme ja spagettidega on kõigi laste lemmiktoode, kuid see ei tohiks minu hinnangul tähendada seda, et poest tuuakse koju Rakvere lihapallid ja pudel ketšupit või purk valmiskastet, millesse on peidetud õõvastavas koguses suhkrut. Tegelikult on ju tegemist äärmiselt maitsva ja võrdlemisi tervisliku roaga – kui see algusest lõpuni ise valmis teha.

ll
Täpset retsepti ma kirja ei pannud, ent tegelikult pole tomatikastmes lihapallide valmistamises midagi keerulist. Hakkisin kõigepealt peeneks kaks sibulat ja neli küünt küüslauku ning praadisin need potipõhjas klaasjaks. Samal ajal segasin eraldi kausis kokku 400g veisehakkliha, ühe muna, supilusikatäie kuivatatud ürte (pune, tüümian, basiilik), pisut tšillihelbeid ja pipart* ning võtsin siis paar supilusikatäit praetud sibulat-küüslauku ja lisasin sellegi lihatainale. Siis riivisin ühe suure porgandi ja jupi suvikõrvitsat ning hakkisin peeneks pool paprikat ja praadisin köögiviljad koos sibula ja küüslauguga potipõhjas läbi. Siis lisasin ka köögiviljadele pisut kuivatatud ürte, maitsestasin pipra ja tšillihelvestega ning valasin potti purgi tükeldatud tomateid ja teist sama palju vett (vala sama purgiga – siis saad tomati viimseni kätte!). Seejärel veeretasin lihatainast märgade käte abil pallid (nii ei hakka liha käte külge kinni) ja praadisin need või ja õli segus ümbertringi kuldpruuniks. Siis tõstsin pallid pannilt ettevaatlikult kastmepotti, kus nad õrnalt podisedes tunnikese küpseda said. Kui kaste valmis ja pallid mõnusalt mahlaseks küpsenud olid, keetsin juurde spagetid, lisasin kastmesse peotäie värsket basiilikut ja tõstsin Virsiku beebiportsjoni eraldi kaussi ning maitsestasin seejärel ülejäänud kastme soola ja supilusikatäie meega. Serveerimisel puista roog üle riivitud laabijuustuga ja naudi-naudi-naudi!

5 Comments

Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) “kladdkaka”

February 17, 2016~ mis täna magustoiduks on?, mis täna...?

kladdkaka
Kuna Kroonprintsess on meie laatsaretis järgmine, kelle palavik jalust niitis, otsustasin eile õhtul juba pisut krapsakamat last (kes on igavusest otsi andmas) rõõmustada ja ta kooki küpsetama (ja spaatlit puhtaks lakkuma) panna. Et ta oli siiski üsna kurnatud, ei tulnud keerulisemad küpsetised kõne allagi – käiku läks retsept, mida kasutame alati siis, kui on vaja käepärastest vahenditest ootamatutele külalistele või kellelegi tänutäheks kiiresti midagi oivalist valmistada – kladdkaka! Kladdkaka e. mögakook (rootsikeelsele sõnale kladd, mis inglise keeles võiks tähendada goo, on eesti keeles väga raske vastet leida…) on rootslaste jaoks püha ja ei ole peret, kus seda kooki ei küpsetataks. Kiire googeldamise tulemusena leidsin ka eestikeelseid retsepte, milledel paistis olevat üks ühine nimetaja – kook nägi piltidel välja kuiv ja üleküpsenud. Õiget kladdkakat katab õrn krõbe koorik ning seest peab kook olema mahlane – mida “mudasem”, seda õigem! Igaüks, kes seda kooki maitseb, pööritab mõnuledes silmi ja ei jõua ära ahhetada, milline tehniliselt keerukas retsept see küll olema peab, mille abil säärane meistriteos valminud on. Iroonilisel kombel on kladdkaka juures tegelikult kõige tähtsam mitte ülearu vaeva näha – tainas valmib ühesainsas anumas ning vispeldada seda kindlasti ei tohi – kui taina õhuliseks klopid, küpseb kook kuivaks. Mina lisan alati oma koogile ka mõne tilka piparmündiessentsi – rikkalikus šokolaadikoogis on see nagu… piparmünt šokolaadis, noh! Oivaline!

kladdkaka1
Kladdkaka valmistamiseks läheb sul vaja:

200g võid
3 dl suhkrut
4 muna
2 dl jahu
6 sl kakaopulbrit
1 tl vanillisuhkrut
3-4 tilka piparmündiessentsi
garneeringuks tuhksuhkrut

Haara suur kastrul ja sulata selles või. Tõsta tulelt ja lase jahtuda (piisavalt, et munad või kuumuse tõttu hüübima ei kukuks), lisa suhkur ja sega puulusika abil potti ka munad. Siis sega juurde kõik ülejäänud koostisosad ning töötle tainas ettevaatlikult ühtlaseks. Vala koogitainas võiga määritud ja küpsetuspaberiga kaetud lahtikäivasse koogivormi (selle puudumisel sobib ka tavaline keraamiline koogivorm) ning küpseta kooki 180°C ahjus seni, kuni kook on puudutades pealt kõva, ent võdiseb veel keskelt pisut. See peaks võtma ca. 15-20 minutit, kuid kõige kindlam on nina vahepeal ahjuukse vahelt sisse pista ja koogivormi natukene võdistada. Tõsta valminud kook ahjust välja, lase peaaegu täielikult jahtuda (kui suudad), puista üle tuhksuhkruga ja serveeri koos vahukoore või vanillijäätisega. Et voilà!
kladdkaka2kladdkaka3

21 Comments

Armastus käib kõhu kaudu: Munad (peaaegu) Benedicti moodi

February 13, 2016~ mis täna hommikusöögiks on?, mis täna...?

1a Mulle idee sõbrapäevast (valentinipäevast) meeldib – õigupoolest meeldivad mulle igasugused säärased pidupäevad väga. Olgu nad kui kommertslikud tahes, ei kuule minu suust iialgi jauramist teemal, et armastust tuleks väljendada iga päev, võõraid pidupäevi omadeks pidamata. Tulebki! Aga see ei tähenda, et me teineteisele aeg-ajalt natukene lisatähelepanu pöörata ei võiks, kas pole?

Samas leian ma muidugi, et südamekujulised plastmassist “tähelepanuavaldused” võiksid olemata olla – keegi ei tunne ennast armastatuna, kui talle kingitakse pahna, mida ta hiljem ühelt riiuliservalt teisele tõstma ja lõpuks süümepiinu tundes prügikasti viskama peab. Valentinipäeval jäta mõttetu nänn poodi ja pühenda oma armastatule midagi sootuks väärtuslikumat – hoolt ja aega. Näiteks valmista talle sõbrapäevaks maailma kõige parem ja luksuslikum hommikusöök. Vähe sellest, et armastus kõhu kaudu käib – kui sinu armsam kuuleb, et oled tema õnne nimel kuklid võis kuldseks praadinud, mune uputanud ja nii muuseas ka oivalise Hollandaise’i kastme valmis visanud, niidab see žest ta jalust. Ta ei pea ju teadma, kui lihtne see vaatamata uhketele nimetustele tegelikult oli… Minu retseptis asendab klassikalistest benediktiini munades esinevat peekonit hoopiski külmsuitsulõhe – see versioon on klassikalisest pisut kergem ja luksuslikum, just nagu pidupäevale kohane.

Et endale ja oma kallimale hommikusöögiks Benedicti moodi mune valmistada, vajad sa:

3 munakollast
2 dl valge veini äädikat
1 tl valgeid või rohelisi piprateri
1 sl kuivatatud estragoni
näpuotsatäis tšillihelbeid
100g võid
sidrunimahla, soola, pipart

4 suurt muna
3 sl valge veini äädikat
1 kuklit (poolitatuna), paar sl võid praadimiseks
Tulitaku Taadi külmsuitsulõhet
garneeringuks maitserohelist

3a
Tee ettevalmistused: löö kõik neli muna eraldi topsidesse lahti, viiluta lõhe, prae kuklid võis kummaltki poolt kuldseks, sulata või ja haki garneeringuks mõeldud maitseroheline. Seejärel sega väikeses potis kokku 2 dl äädikat, pipraterad, tšillihelbed ja estragon ning keeda tõmmist seni, kuni see on poole võrra “kokku keenud”. Siis kurna vedelik läbi peenikese sõela ning eralda 3 sl sellest kaussi, mis oleks piisavalt suur, et poti kohale sobida – meie kaste valmib nimelt vesivannil. Nüüd pošeeri munad – selleks vala väiksemapoolsesse kastrulisse u. kolm liitrit vett, lisa sellele 3 sl äädikat ning aja keema. Edasine on väga lõbus: kasuta lusika varrepoolset otsa, et tasaselt keevasse vette keeristorm tekitada ning vala sujuva liigutusega keerisesse üks neljast munast. Veekeeris kogub munavalge munakollase ümber kokku ning tulemuseks on ideaalse kujuga pošeeritud muna. Kui muna esimese korraga hästi kokku ei kogune, pole sellest midagi – tõenäoliselt jääb tulemus siiski maitsev ja iga järgneva katsega saad nipi paremini kätte. Pošeerimine kõlab küll aukartustäratavalt, ent on tegelikult kõige lihtsam viis mune valmistada – muna valmib ainult kahe minutiga (!) ja päriselt untsu minna ei saa miski.

Kui kõik neli muna on pošeeritud, on aeg valmistada Hollandaise. Ka see kõlab pisut hirmutavalt ja tõele au andes on siin ka õhkõrn võimalus, et keerad kastme pekki. Ära lase sellel hädisel tõenäosusel end heidutada – kes ei riski, see jumalikku hommikusööki ei söö! Aseta äädikatõmmisega kauss kuuma vee kohale ning lisa sellele pidevalt vispeldades ja ükshaaval munakollased. Kui muna äädikaga segunedes ühtlaselt koaguleerub, saad tulemuseks oivaliselt sametise kastmepõhja, mille uhke prantsuskeelne nimetus on sabayon, ent mis oma olemuselt on tegelikult lihtsalt… soe majonees. On, mis ta on – saad tema valmistamisega suurepäraselt hakkama, kui jälgid, et kaste kuumeneks ühtlaselt. Kui hüübimine toimub liiga kiiresti, võid kausi tulelt tõsta, et endale vispeldamiseks pisut aega juurde anda.
4Kui munakollastest on vesivannil vispeldamise tulemusel saanud paks hele vaht (pildil), tõsta pott tulelt ning sega kastmepõhjale aeglaselt niristades ning pidevalt segades juurde sulavõi. Maitsesta valminud kaste supilusikatäie sidrunimahla, soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Tihtipeale lisatakse Hollandaise’ile ka näpuotsatäis cayenne’i – mina eelistan alguses tšillihelbeid lisada. Igatahes on siin kõige olulisem katset maitsta ning maitsete tasakaal vastavalt eelistustele parajaks timmida. Kui tundub, et äädika hapukus sattus liiga terav, võid seda natukese mee või suhkruga pisut tasakaalustada.
2aLao kuldseks praetud kuklitele viilutatud külmsuitsulõhe, aseta selle peale pošeeritud munad, vala üle Hollandaise’iga, lisa garneeringuks värske maitseroheline ning jahvata kõigele krooniks pisut musta pipart. Ilmselt ei pea ma meelde tuletama, et söömisega tasuks algust teha kohe – suisa huvitav oleks näha inimest, kes sellisele taldrikutäiele vastu panna suudab. Head isu ja kaunist sõbrapäeva, armsad sõbrad!

(Postitus valmis koostöös Tulitaku Taadiga, kelle liialdamata oivalisele ja mahedamaitselisele külmsuitsulõhele pühendatud Facebookilehe leiate SIIT!)

18 Comments

  • « Previous Page
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • …
  • 11
  • Next Page »

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (29), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • miiu on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • Britt on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • L on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • miiu on Remont: Ülemise korruse vannituba

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
    Pidupäevaretsept: Rikkalik ja mahlane võileivatort külmsuitsulõhega
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
    DIY õuemäng: Looduslapse bingo (prinditavate failidega)
  • What's for lunch? Golden chicken nuggets!
    What's for lunch? Golden chicken nuggets!
  • Kogumispäevik: Nädalamenüü #2
    Kogumispäevik: Nädalamenüü #2
  • Remont: Ülemise korruse vannituba
    Remont: Ülemise korruse vannituba
  • Väikevenna rinnast võõrutamine
    Väikevenna rinnast võõrutamine
  • Pildipostitus: Juubelid, kokkutulekud, sünnipäevad
    Pildipostitus: Juubelid, kokkutulekud, sünnipäevad
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.