See kõik algas sellest, et ma käisin enne meie ülemöödunudnädalast OKR’i Gemossis ja leidsin sealt pankot. Lõpuks ometi! Ma ei ole üheski tavalises toidupoes seda võrratut õhkkergetest helvestest koosnevat riivsaia leidnud (ei saa välistada, et olen loll ja pime ja tegelikult tean nüüd pärast lihtlabast Googeldamist, et Umamis müüakse seda oluliselt tagasihoidlikumas taaras…) ja seal ta nüüd oli – umbes tonnises megapakis. Kõhklesin, kas mul ikka on nii suurt kogust vaja, aga hirm, et ma seda iialgi mujalt ei leia, võttis mõistuse peast.
Meile siin hullult maitsevad köögiviljad, eksju, ja teist samapalju maitsevad meile muidugi paneeritud asjad. Olgu – eriti mulle. Oleme paneeritud lillkapsast kodus mitmeid-mitmeid kordi muude toitude kõrvale teinud ja iga kord vitsutavad lapsed seda suure isuga. Mõtlesin siis nädala toidukorvi tellides, et teemegi ühe säärase lõbusa õhtu kui keegi ei pruugi söömiseks kahvleid-nuge ega taldrikuid, vaid ajab endale otse kandikult krõbedaid köögiviljakange suhu. Mõeldud-tehtud! Rebisin väikesteks õisikuteks ühe väiksema lillkapsapea (ja aurutasin õisikuid enne paneerimist kergelt) ning lõikasin kangideks ühe suvikõrvitsa, ühe paprika ja kaks suurt kanafileed. Supitaldrikus kloppisin lahti kolm muna ja maitsestasin need soola ja pipraga, suurema taignakausi sees segasin kokku portsu pankot, pool kangi peenelt riivitud parmesani, paprikapulbri, soola ja väikese näpuotsatäie cayenne‘i. Kastsin kangid kõigepealt muna ja seejärel riivsaiasegu sisse ning asetasin kergelt õliga määritud ahjupannile. Küpsetasin ahjus 175C juures ca 10-15 min ning keerasin poole küpsemise pealt pannil ringi, et kõik mu “nagitsad” (ilus värdsõna) ühtlaselt krõbedaks küpseksid.
Dipikastmeks sai Kreeka jogurt poole küüne pressitud küüslaugu, teelusikatäie mee, lusikaotsatäie soola ja kuivatatud ürtidega. Aulike preilide hinnang serveeritud õhtusöögile:
Neiud olid päris üllatunud, et meil niisugune kummaline õhtusöök kavas on, ja vitsutasid oma köögivilju ja kana seda aplamalt. Endalgi oli lapsikult lõbus vahelduseks kätega õhtust süüa. Tihti sedasi paneerimisega mässata ja… saia süüa ei viitsiks, aga ei saa ka öelda, et see vaev end ära tasunud poleks. Kuna panko on mõnusalt kerge ja õhuline, jääb paneeringu kiht viljadel tavalise riivsaiapaneeringuga võrreldes oluliselt kergem ja krõbedam ning ei ima (seda vähestki) pannilolevat õli endasse. Ja kuna tegemist on ikkagi peaasjalikult köögiviljadest koosneva õhtusöögiga, ei ole pärast vähimalgi määral raske olla ka. Mis siis, et maitse on täpselt nii hea nagu oleks endale hirmsal kombel ebatervislikku jura sisse ahminud. 🙂
Vot sellised toidujutud siis täna. Kuna nädala toidukorvi on suviseid külalisi ja kõiksugu seiklusi arvesse võttes täiesti mõttetu praegu lahti kirjutada, ei hakka ma selle nimel ka praegu ülemäära pingutama. Küllap naaseme selle kombe juurde taas sügisest kui elu ja argirutiin taas paika loksuvad nii, et terve meie elu pole üks suur mööda Eestimaad ringi tuuseldamine. Millest mul, muide, oleks ka veel miljon postitust kirjutada, aga ma lendan (jep, oleme kõik hullupööra elevil) homme lastega Hiiumaale ja hermel seda teab, millal mul ükskord jälle mahti postitada on. Suvi on äge! 🙂