Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Õhtune jäägieine: Quesadillad

~ mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?

Pole siin ammu ühtki õhtusöögiideed jaganud ja et ma täna jõudsin töölt kell seitse koju ja kratsisin ahastavalt kukalt, sest kapis justkui polnud midagi, millest midagi teha, siis mõtlesin seda spontaanset üllitist ka teiega jagada. Kapis olid pühapäevasest lõunast alles jäänud ahjukanariismed, üks suvikõrvits, kaks paprikat, priske punane sibul ja poolik purk purustatud tomateid. Praadisin hakitud köögiviljad koos kanaga õlis kuldseks, lisasin paprikapulbri, karri, sortsu vett, soola ja näpuotsatäie pruuni suhkrut ning seejärel purustatud tomatid. Hautasin kuni viljad olid läbi küpsenud, panin ahju 200C juurde sooja ja palusin H’l katlaruumist tortillasid tuua. Tortillade kasutamine on meil praegu väga au sees, sest me ostsime kogemata kohvikutepäevaks vales suuruses (liiga väikesi) tortillasid ja nüüd on meil neid mingi sada pakki. No võib-olla päris mitte sada, aga mitte ka väga palju vähem. 😀

Ühesõnaga ladusin täidise tortilladele, laenasin naabritelt riivjuustu (:D), panin teise tortilla mütsiks pähe ja viskasin ahju küpsema kuni juust oli sulanud ja pealmine tortilla krõbe. Siis tegin kiirelt majoneesi-hapukoorekastme, rebisin peenrakastist veidi peterselli ja… valmis nad olidki! Kiire, lihtne ja maitsev. Lapsed, kes iialgi wrape süüa ei viitsi, sõid noa ja kahvli ja suure isuga. Ja appimittemillestkipolesüüateha‘st sündisid taas viljakad teod!

Haha. Viljakad teod! Kujutlen seda öeldes alati priskeid tigusid…

Pidulaud, seenelasanje ja kingitused e. õhtusöök kõige tähtsamale

~ family, mis täna õhtusöögiks on?

Nagu ka kõik teised pereliikmed (peale Loore ja Väikevenna), tähistas ka H mõni aeg tagasi oma sünnipäeva, seekord kahekümne kaheksandat. Et minu meelest on kõige mõnusam ja pidulikum aeg sünnipäeva tähistamiseks ikkagi õigel päeval, paningi ette kolmapäeva õhtul toimuva sünnaõhtusöögi.

Kutsusime oma söögilaua äärde oma kõige lähedasemad ja kui H töölt tuli, oli laud pikaks tõmmatud, lina laual ja õhusöök ahjus. Lauale sai kaks erinevat lasanjet lihtsa palsamiäädikavinegretiga rukolasalatiga, enne mida kostitasime end juustude ja vorsti-singiga. Kui mina olen suur à la carte‘i ja valgete linade fänn, siis H’le meeldib just selline kodusem ja õdusam stiil. Havi käsul! Paningi taustaks mõnusa Itaalia restorani-taustamuusika ja õdus meil kahtlemata oli.

Joogivalikute hulgas punane ja valge vein, alkoholivaba vahuvein (Henkell on kõigist raseduse ja imetamise ajal joodud mullijookidest mu lemmik, sest kui ta on korralikult jahutatud, meenutab ta maitselt kõige rohkem “pärisasja” – on sellise korraliku terava mulliga ja alkovabadele veinidele omast “peedimaitset” pole peaaegu üldse tunda). Samuti panime lauale mu lemmikut külmutatud maasikatega maitsevett. 

Brie kõrval on kandikul mango ja ingveriga Stilton. See on nii hea, kindlasti-kindlasti proovige!

Hoidjapreililt ja tema peikalt sai H sünnipäevaks kauaigatsetud pitsakivi. Panime järgmisel päeval kohe käiku ka. Äge asi! Veel sai härra kingituseks Biothermi tooteid, kontserdipileti ja vaba õhtu, et kalli sõbraga meelisansambli kontserdil käia (mis tegi ta super-superõnnelikuks, olen selle kingitusega nii rahul) ja mudelauto (kirjutasin alguses NII valesti) suure maastikul sõita oskava puldiauto ostmise raha. Not even kidding. Auto oli isegi välja valitud, aga lõpuks sattus meie majja hoopiski droonike. Nii et nüüd vist hakkab päris pulle vloge saama. 😀 

Meie iga-päev-on-tegelt-pidu-aga-tore-et-tulla-saite pojake. 🙂


Üks kahest e. portobellode, baklažaani jt. köögiviljadega veganlasanje. Maitses kõigile ja pani suisa kaks seenepõlgurit – minu ja Miki – seeni sööma. 🙂

Me viimasel ajal muud (kogu-pere-piduõhtusöökidel) magustoiduks ei söögi kui erinevates variatsioondies chiapudingut. Pidulikkust lisan maitsestades, tavaliselt ohtra vanilliekstraktiga, seekord kakaopulbri ja mõrumandliessentsiga. Seekord juhtus, et kookospiima polnud, tegin lasanje jaoks ostetud sojapiimaga. Peale valmistan karamellised röstitud mandlid. Mittevähemaitsev!

Kõige ilusamad tüdrukud!

Oleme nüüdseks nii palju kordi õhtusöögilaua ääres ÄSKitanud, et teemad on enam-vähem peas ja nüüd oleks küll hädasti juba 2.0’i vaja. Hästi huvitav on, need kaardid juhivad vestluse kohtadesse, kuhu niisama jutulõnga harutades eluski jõudnud poleks.  


Oli väga armas ja südantsoojendav õhtu. Aitäh kõigile! <3

Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü

~ kogumispäevik, mis täna lõunaks on?, mis täna magustoiduks on?, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?, nädalamenüü

Et seda postitust mitte liiga pikaks ajada, ei hakka ma siin välja tooma kõiki tõdemusi-kogemusi, mis mulle 50€ nädalamenüü eksperimendiga seoses osaks on saanud. Majandan küll enam-vähem mulle harjumuspärasel viisil, kuid “kitsikus” on mulle veelkord kinnitanud tõekspidamisi, millesse usun, aidanud kujundada uusi kasulikke harjumusi edaspidiseks ja lisaks ka (etteruttavalt öeldes) tõestanud, et 50€ eest nädalas toituda tõepoolest on võimalik. Panen enne alustamist lihtsalt kirja väikese proloogi, et mõned sotid enne möödunud nädala toidusedeliga lagedale tulemist selgeks klaarida.

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, ei ole minu eesmärk meie elustiili juures midagi muuta ja toidult ekstra kokku hoidma hakata. Ka meie tavapärane 100€/nädal on täiesti normaalne (vt ka: mõistlikult majandatud) eelarve ühele viieliikmelisele perele ning selle summa sisse mahub ka kõiksugu head-paremat ning külalisigi võõrustame päris tihti. Tahtsin lihtsalt teada saada, milline on meie eksistentsimiinimum – summa, mille piires enam-vähem endistviisi hakkama saame kui kellegagi meist midagi juhtuma ja sissetulekud ootamatult vähenema peaksid. Mulle tundub, et 50€ absoluutselt on see summa. Enne eksperimendiga alustamist kartsin hullult, et ei tule toime või juhtub kuidagi nii, et kasutan liiga palju juba kapis olemasolevaid asju ja et see viiskümmend eurot tegelikult lõpuks päriselt paika ei pea. Jätsin isegi 2€ esimese nädala eelarvest varuks ja soetasin kraami ainult 47,99€ eest. Tegelikult on praeguseks selgunud, et isegi selle 50€ juures saab jooksvalt varusid juurde soetada – nii tulid möödunud pooleteise nädala jooksul kappi juurde tatar ja riis, oliiviõli, sojakaste, tüümian, või, riivjuust ja kana bouillonette‘id, kaks pakki külmutatud köögiviljasegu, pakk seahakkliha, täisterapasta ja veel paar asja, millest praktiliselt kõik on praeguseni puutumatult kapis. Sellepärast ei higista ma enam nii väga kapis olemasolevate (sooduspakkumistega varuks soetatud) maitseainete jms kasutamise pärast eksperimendi käigus – nad mahuksid ilusti eelarvesse, kui soetaksin neid tasapisi lisaks. Aga enamus asju, mida menüüs kasutan, olen siiski juurde ostnud isegi kui nad mul tegelikult juba olemas on – et oleks aus. Panen toidupoe arved ka kusagile ekraanitõmmisega, et saaksite vaadata, täpselt mida ja kui palju ostetud sai. 🙂

Et meil on õhtusöögilaua ääres neli ja lõunalauas kaks sööjat + H, kes toidu karbiga tööle kaasa võtab, ei ole siin tegemist nädalamenüüga, millest jätkub ainult õhtusöökideks. Lisaks kuuluvad arvestusse ka hommikusöögid, milleks on enamasti kaerahelbepuder või, hapukoore või minu tehtud maasikamoosiga (ostsin suvel hirmodava hinnaga Polkasid ja keetsin moosiks, pole elus varem enesele ühegi otsuse eest nii tänulik olnud). Samuti vahepalad, milleks on enamasti lihtsalt mõni aedvili, puuvili vms. Ainsad kaks korda kui me sel nädalal toitu ära viskama pidime (sest kõik, mis kapis veel järgmisesse nädalasse alles jääb, ei plaani lähiajal rikneda) peab enda süüks võtma H. Ühel korral unustas ta lõunasöögi koju ja lillkapsa püreesupp ning kalkunipeekon, mis minu ega Virsiku kõhtu enam ei mahtunud, jäid lihtsalt üle ja rändasid prükki. Teine kord oli siis, kui ta õhtul köögikapi ääres coleslaw‘ga maiustas ja kausitäis salatit tal sõrmede vahelt põrandale pudenes. Krt, noh. See oli nii hea! Aga muus osas on raisatud toidu kogus põhimõtteliselt olematu. Ja see on absoluutselt eesmärk, mille poole ma püüdlen. Aga neist mõtetest ja järeldustest kirjutan pikemalt ja põhjalikumalt ükskord hiljem.

Meie Kogumispäeviku grupis tuleb tihti jutuks, et ühe või teise summaga juba enamaid pereliikmeid ära toidaks ja tõsi – meie lapsed söövad küll enda vanuse kohta nagu loomad, ent ei ole siiski teismelised noormehed, kellesuguste toitmisest ma pidevalt hirmu- ja naljajutte kuulen. Summa, millest iga pere jaoks täpselt piisab, on kindlasti erinev ja ma ei arva, et üks pere peaks toidueelarvet rangelt 50€ piires hoidma. On teisi, palju mõistlikumaid kohti, kust raha kokku hoida. Ent kui ollakse nuudli- ja kalapulgatoidul ning tuuakse ettekäändeks rahanappus, on see minu tagasihoidlikul hinnangul ikka ja ainult õõnes ettekääne. Siinkohal oleks paslik ära märkida, et 50€ toidueelarve ongi minu jaoks enam-vähem miinimum. See tähendab, et osta saab küll toidu, lastele puuvilju-kamapalle ja mõne küpsetisegi nädalas lauale panna, ent igasugune luksus nagu delikatessjuust ja head kohvioad (mille meie sel kuul majapidamiskuludeks defineerisime ja toidueelarvest välja jätsime – sama teeksime muidugi ka juhul, kui meil oleks valik, kas juua head kohvi või anda lastele täisväärtuslikku toitu ning puuvilju) või tervist laastav hobi nagu rämpsu söömine, alkoholi joomine ja suitsetamine, tuleb sellise eelarve juures heaga ära unustada. Ja kui ei suuda unustada, võib “me ei saa endale paremat toitu lubada” asemel olla enda ja teiste vastu aus ning eelistada väljendit “see ei ole meie jaoks prioriteet”. 🙂

Kuna esimese nädala 50€ ostukorvi sisu saabus kolmapäeval, tegin teise nädala tellimuse vaid poole nädala eelarve eest, et tänaseks seis nulli saada ja nädalat esmaspäeval alustada. Piltidel on tellimuse teine, 29€ maksnud osa. “Tavaelus” oleme viimasel ajal kanaliha vältinud ja eksperimendinädal sai minu maitsele pisut liiga… kanane. Maitselt ja olemuselt on ju road väga erinevad, aga et meil lihasöömine just ühe pereliikme rauavaeguse tõttu au sees on, eelistaksin, kui igasugune liha meie laual oleks pigem looma-. Samuti võiks menüüsse mahtuda kala ning minu igatsus värske salati vastu on väljakannatamatuks muutumas, nii et need vead püüan algaval nädalal ka parandada. Samas aga olid laual kaks minu maailma kõige lemmikumat toitu, nii et ma olen menüüga ikkagi hästi rahul. Ja end silmini täis söönud oleme me siin ka iga päev, nii et igati edukas toidunädal. Kas vaatame lähemalt?

ESMASPÄEV: 

Lõunasöök: Pühapäevast järgi jäänud (esimese pooliku säästunädala kirjeldust saab lugeda minu Kogumispäeviku grupi teemast) karjase pirukas (veiseliha-köögiviljahautis kartulipüreekattega).

Õhtusöök: Ise tehtud India juust (2l täispiima, 1 sidrun) spinatikarris e. minu maailma lemmikuim Aasia toit paneer saag. Sibul, küüslauk, ingver, poolteist pakki külmutatud spinatit, paprika, tšillihelbed (sõbranna kasvatatud-kuivatatud, nii tõhus kraam on, et võtab nuusutades silma märjaks ja on enam kui noaotsaga lisades nii mõnegi roa “ära rikkunud”), vürtsid ja sorts koort. Kui seda rooga söönud pole, võib see pildilt vist veidi tülgastav paista, aga püha issssssand kui hea see on! Juustutegu on imelihtne – kuumutad täispiima keskmisel tulel keemiseni, aga ei keeda. Lisad segamise ajal 5-6 sl sidrunimahla kuni piimavalk kalgendub ja vadakust eraldub. Kui tundub, et protsess on lõppenud ja rohkem tahket kraami tulemas ei ole (vahel on vaja veidi rohkem sidrunimahla panna, ma kahjuks ei oska öelda, millal see hetk on, aga kui ikka tundub, et seda juustu tuleb sealt maruvähe, uha sidrunimahla juurde), valad kogu kupatuse marli või köögirätiga (mina kasutan viimast, lihtsam pesta) kaetud sõelale, loputad külma veega, keerad rätiku tihkelt kokku (kogud nurgad kokku ja keerutad rulli) ja pigistad juustu tilgatumaks. Siis vajutad pisut lapikumaks, paned ühes rätikuga kahe taldriku vahele, surud pisut ja paned siis külmikusse raskuse alla. Mina panin raskuseks suure lillkapsa. Poolteist tundi hiljem on sul India juust, mille eest sul poes raudselt kolm-neli euroraha võetud oleks. Lõika juust kuubikuteks, prae pannil väheses õlis kuldseks ja lisa karri sisse natukeseks küpsema. Eraldunud vadakut ära minema vala, see kogu kaussi, vala pudelisse ja säilita. Sul on säästunädal, sa ei viska toitu ära ja seega on sul väärtuslikku vadakut pühapäeval vaja. Spinatikarri retsepti leiad internetist otsingusõnade “paneer saag” järgi. Kõige lihtsam on seda valmistada maitse järgi – maitse kujundamiseks võid minna Toompuiesteel asuvasse Ginger Cafésse ja neilt seda rooga nõutada. Nad teevad kõige paremat, tegelt ka.

TEISIPÄEV:

Lõunasöök: Pidin sealiha-köögiviljapelmeene tegema lõunasöögiks ja külma tagavaraks, aga no ma lihtsalt ei viitsinud. H võttis tööle kaasa ülejäänud spinatikarri ja kodus söödi köögiviljadega juustuomletti.

Õhtusöök: Lillkapsa-püreesupp krõbeda kalkunipeekoniga. Kalkunipeekon oli hästi odav, aga koostiselt ikka täielik saast. Ahjus küpsetatuna hommikusöögi kõrvale üsna halb, krõbedana supil päris hea. Aga koostis – ärge ostke, noh, see ei kõlba. Supi kõrvale tegin kuivpärmiga kergitatud tatrajahufocaccia. Focaccia ei olnud tatrajahust päris sama hea (sest panin nisu 1/3 ja tatart 2/3 – viimane ei sisalda gluteeni ega kerki seega sama hästi kui nisujahu), aga siiski toitev ja supikõrvale megamõnus. Roheline sibul supil, muide, on üks eelmise nädala kuivanud sibul, mida ma ära visata ei raatsinud. Panin jalgupidi vette et voilà – värske garneering nigu maast leitud!


KOLMAPÄEV: 

Lõunasöök: Sama, mis eelmine õhtusöök, kusjuures – nagu öeldud – üks suur ports läks raisku. Häbene, H! 🙂

Õhtusöök: Kanafilee-köögiviljawok (köögiviljad samanimelisest Härmavilja külmutatud segust, tõeline laisa looma arginipp) magushapus kastmes. Viimasesse panin ca pool pudelit sojakastet, mett, ingverit, küüslauku, tšillihelbeid, sibulat, väikese sortsu tomatipastat… igasugu asju. Kõrvale riis. Riis on ainus asi, mille kvaliteet säästukuu jooksul kannatada sai. See on mingi Tartu Milli pikateraline riis, millel korraliku kvaliteetse Basmati kõrval küll igasugune tekstuur ja maitse puudub. Aga see on tegelt pirtsutamine. Wokiroog oli väga-väga-väga maitsev ja riis selle kõrval täpselt õige lisand. Eriti, et osalesid need tšillihelbed (palavad tervitused hukatuslike helveste emale RMRO’le)… Aa ja et mismoodi? Saaremaa broilerifileed olid HÄSTI odava soodushinnaga. 😀

NELJAPÄEV:

Lõunasöök: Woki jagus ainult H’le töö juurde kaasa, mistõttu valmistasin mulle ja Virsikule mõnusa köögiviljapasta. Selles osalesid sibul, küüslauk, suvikõrvits, paprika, riivitud porgand, kuivatatud tüümian ja purustatud tomatid. Samuti peotäis riivjuustu. Lisaks valasin peale pisut dipikastet, mille Virsikule vahepala kõrvale tegin (vt. postituse viimane pilt) ja kõrvale valmistasin SUURE kausitäie porgandi-kaalikasalatit (kaalikas jäi järgi eelneva nädala ühepajatoidust, sest see oli röögatult suur ja mul oli pada sõna otseses mõttes kuhjaga täis). See oli vvväga maitsev. Väga!

Õhtusöök: Ahjukana (määrisin seekord seest ja väljast kokku kurkumi-paprikapulbri-tšilli-küüslaugu-soola-mee-pipra-muu sellise seguga) ahjuköögiviljade, külma jogurtikastme, coleslaw ja porgandi-kaalikasalatiga. Sõime kõik end täiesti silmini täis.

REEDE:

Lõunasöök: Mul oli plaanis neljapäevased pastajäägid H’le koos kanaga tööle kaasa panna, ent et neil on reedeti kontoris ühislõuna, ei läinud tal seda vaja ja meie saime selle hoopis kolmekesi (sest E on reedeti lasteaiast kodus) pintslisse pista. Mina ja E sõime kaks portsu ahjukanast jäänud kanafileed, aedvilju, kastet, salatit ja pastat…. ja ülejäänu läks koerale. Ma ei tea, kust see kõik tuli, aga kõige rohkem ikkagi pani mind imestama, kui palju isegi väga täpse eelarve juures ülejääke ja ülesöömist tekib. 😀

Õhtusöök: Minu lemmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmik! Mu suurim craving mõlema raseduse ajal! Kana-klimbisupp! Supileemeke tuli allesjäänud kanakarkassist (selle küljes oli veel paaalju lihakest ja leemeke tuli väga maitseküllane), herned ja pool pakki spinatit sügavkülmast. Klimbid tegin seekord kahest munast, kulbitäiest puljongist, killust võist ja pooleks nisu- ja tatrajahust ja IKKA oli neid liiga vähe ja järgmisel päeval käis, nagu alati, perekondlik rebimine klimpide pärast. Nii head. Lapsepõlves ma kartsin neid, aga täna armastan nii väga. Aaa.. ja tatrajahu passis neisse VÄGA hästi ja spinat tegi supi ilusaks ja ilmselt pisut toitvamaks ka.  🙂


Reedeõhtune kook sündis inspiratsioonist, mille Kogumispäeviku porganditeemast ammutasin. Kõik peale glasuuri (põhimõtteliselt ju õli, jahu, porgand) on ju porgandikoogis imeodav. Kuna mul toorjuustu ilmselgelt polnud, sulatasin koogi peale üksvahe Coopist tasuta (panid selle vabandamaks toomata jäänud toote eest) kogunenud valget šokolaadi 1 dl koores. Ja peale panin hakitud pähkleid. See pähklivärk on meil selline elustiiliküsimus. Kogumispäeviku grupis kirjutatakse palju, et õnneks maiustusi ostma ei pea – pühadest on mitu kilo. Meil, jällegi, pole pühadest ühtainsat kommi ka majas, aga pähkleid on maa ja ilm. Sest meile ei tooda komme, vaid pähkleid… ja see pole juhuslik. Igatahes kook oli võrratult hea ja kui seda šokolaadi polekski olnud, oleks ühe hariliku pumati ikka koogile teha saanud. Ega’s päris maiustamata pea elama, onju. 🙂

LAUPÄEV:

Hommikusöök: Munapuder, krõbe peekon, tomat-redis-salat. Mõnus.

Lõunasöök: Reedene kanasupp. Et laupäeva ennelõuna on tantsu- ja laulutundide päralt, on ikka ILGELT hea, kui kodus on söök ootamas. Vastasel korral läheb söögiaeg nihkesse, lõunauni venib, kõik lähevad tülli… nii hea. Nii-nii hea.

Õhtusöök: Kapsarullid (täidiseks hakkliha, porgand, sibul, küüslauk ja punased läätsed) pannil kuldseks praetud kartulite ja peedisalatiga. Rullid, muide, küpsesid ahjukanast ja köögiviljadest moodustunud puljongikallerdises. Nagu kodukootud Knorri bouillonette! Pannimahlad on puhas kuld, ei ole vaja neid ära visata ja puljongikuubikuid kasutada, vaid väärtuslik kraam kausikesse panna ja paariks päevaks oma aega ootama jätta. No ja ma ju ütlesin, et ma tegin seda porgandisalatit SUURE kausitäie…

Mul oli veel kaks pakki kuivpärmi, veidi jahu (saigi otsa, täna tuli uus) ja kange tahtmine laupäeva puhul kaneelirulle küpsetada, aga suhkur oli otsas. Kirjutasin naabrinaisele: naabrinaine, kas sul suhkrut on? Tema vastu, et on ikka, aga kas ma tahan tervet pakki või kindla koguse? Mina pakkusin, et kui tahab, võib tuua terve paki ja terve paki järgmisel päeval vastu saada (mul oli juba Coop tehtud) või 2 dl ja vastutasuks rullid. Ta valis rullid. 😀 Tegin siis Sandra Vungi IMETABASE vegan kaneelirulliretsepti (tõsiselt, kõige lihtsam-lollikindlam-odavam retsept ja NII kohevad saiad, LIIIIIINK) järgi taigna ja praadisin pannil kaneelisuhkruga karamelliseks veel mõned H memme-taadi talveõunad. Meil neid palju järel, jagub nosimiseks ja rulli vahele ka. Ja samal ajal kui mul kaneeli-õunarullid ahjust välja tulid, tulid ka ootamatud (ent äärmiselt teretulnud) külalised. Meil jäi üle ainult nuriseda, miks nad külakostiks kohvi ei toonud – siis oleks kohvioad ka “eelarvesse mahtunud”. 😀

PÜHAPÄEV:

Hommikusöök: Siin nüüd see vadak, millest varemalt juttu oli. Neljast munast ja vadakust ülepannikoogid banaani, õuna ja maasikamoosiga. Osalesid nii tatra- kui nisujahu.

Lõunasöök: Kapsarullid tatraga

Õhtusöök: Chili sin carne riisi ja hapukoorega. Valmib samamoodi nagu harilik chili (retseptivihikus on retsept), lihtsalt vahelduseks lihata. Ja jääb homseks ka. 🙂

Vahepalaks Sipstist blogikingituseks saadud bambuskandikuke (nii praktiline meisterdamiseks ka – pärlid jm pisividinad ei pane plehku ja saab anda kummalegi oma, ei lähe rüseluseks) jogurtist, kuivatatud ürtidest, meetilgast ja soolast dipikastme, kangideks lõigatud köögiviljade ja kamapallidega. Köögiviljad varieeruvad, enamasti osaleb porgand. Kui see porgand üldse kandikule jõuab, pidevalt käib mul köögikapi ääres mingi üles-alla hüplemine ja “tahan veeeeeeeel porgandiiiit!” inisemine. 😀

Kokkuvõtteks: tunnen, et nädal oli igatpidi edukas. Algava nädala toidukorvist osa (ca. 33€) tuli Coopist, ülejäänu viin turule ja vaatan, kas sealt saab täiendava kraami soodsamalt või mitte. Samuti ostsin eCoopist huvitavat külmutatud kala, mille kasutamine võib kas täielikuks nurjeks osutuda või hoopiski muudab toidulaua mitmekesisemaks ja on (loodetavasti) maitsev. Allahinnatud oli, noh, nii et proovime järgi, mis meil kaotada! Ongi ju õppimise ja arenemise kuu. Aa ja kui saaks midagi teisiti teha, siis võib-olla ei ostaks (peedisalati jaoks) Hellmannsi majoneesi, vaid teeks ise. Oleks märkimisväärselt odavam küll, naeruväärselt lihtne on ka. Eriti nüüd kui mul Kitchen Aid abiks on.

Möödunud kahe nädala toidukorvide (st. e-poe saatelehtede) ekraanitõmmiseid näed SIIN, SIIN ja SIIN.

Kuidas teil läheb? Olete ka Kogumispäevikus? Ei ole? Liiga rikkad? 😀

Õhtusöögiidee: Kodused kalapulgad õuna-karrimajoneesiga

~ mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?


Erinevalt oma mereandide järgi hullust isast ja õest (kes näiteks pühapäevasel pannkoogihommikul grammigi moosi ei söö, aga kalamarja ja Kreeka jogurtiga pannkooke kühveldab nii, et lõppu ei paista), ei armasta Kroonprintsess eriti kala. Et ma ise ka pool elu üsna kalakauge olin (ja olen tänaseni, ehkki oma maitsemeeli kala armastama treenida püüan), ei taha ma teda sundida ka, aga talle meeldivate lisandite ja maitsetega saan ma seda tema jaoks meeldivamaks “võluda”. Sama tegime me näiteks suvikõrvitsaga, mida nad mõlemad kaua-kaua pika hambaga nokkisid (ilmselgelt klassikalisest “mulle ei maitse”-kinnisideest, mitte sellepärast, et päriselt on maitse vastumeelne) ja mida nad kõigepealt samuti parmesani-panko paneeringus kahe suupoolega vitsutasid, siis söögitegemise kõrvalt toorelt krõbistada nõudsid ja nüüd viisakate inimeste kombel aktsepteerivad. Minu soovitus lapse sööma innustamiseks on väsimatult ja järjepidevalt leida erinevaid viise talle võõra koostisosa tutvustamiseks ja leppida kokku, et vägisi söömine ei ole kindlasti kohustuslik (pole midagi vägivaldsemat kui lapse sööma sundimine – pealegi muudab see toidu talle ainult vastumeelsemaks), aga proovima peab üheainsagi ampsu igaljuhul. Elimineerida tervet toidugruppi ju pere igapäevamenüüst ei saa – eriti veel nii toitainerikast ja väärtuslikku nagu seda on kala. Mulle ju ka mereannid pigem ei maitse ja see vähenegi kala-armastus, mida ma siin endale sisendada püüdnud olen, on ka viimaste aastate raske töö. Samas ei ole minu lapsed kunagi näinud ega kuulnud mind kalast keeldumas – ma ei taha, et minu rumalad puudujäägid neile külge hakkaks. Enamasti küpsetame me kala ahjus (viimati tegin marinaadi, milles seesamiõli, ühe laimi mahl, ingverit, küüslauku, mett, sojakastet, tšillihelbeid ja soola, lasin mitu tundi seista ja panin siis fooliumis ahju küpsema), tihti teeme punasest kalast koorest suppi, milles esinevad lisaks kalale veel kartul, porru, porgand, brokoli, mais, kanapuljong (sest kalaleemeke on liiga intensiivne), vahukoor ja värske till. Ka seda sööme mina ja Kroonprintsess heameelega.

Laste seas üldiselt väga populaarseid kalapulki meie kodus kunagi varem söödud ei ole, mistõttu otsustasin paar nädalat tagasi sügavkülmast kotikese forellifileesid sulama võtta ja need pulkadeks muuta proovida. Ostsin millalgi ammu ühelt Nõmmekate FB grupis kalaga kaubitsevalt naiselt üliodavalt pea viis kilo naha ja luudeta forellifileesid, jagasin portsjoniteks ja naudin nendest kokkamist siiani. Kastsin kangideks lõigatud fileed (võib kasutada misiganes sorti kala) esmalt soola ja karripulbriga maitsestatud jahu, siis muna, siis riivsaia (panko) sisse, praadisin pannil väheses õlis kuldseks, ladusin ahjuplaadile ning panin ahju 175C juurde küpsema. Ma ei viitsi üldiselt ühtegi asja pannil läbi küpsetada (näiteks kotlette), vaid praen kiirelt siuh-säuh kuldpruuniks ning krõbedaks ja lasen ahjus valmida. Nii ei pea midagi ülearu valvama, toitu ahjus kaua kuivatama (ootuses, et see krõbedaks muutuks) ega tubadel praadimise haisuga täituda laskma.

Samal ajal kui pulgakesed oma kümmet minutit ahjus veetsid, valmistasin majoneesikastme. Selleks tuleb koorida ja peenelt riivida üks õun, segada kokku 2 dl hapukoore (või Kreeka jogurti) ja 4-5sl majoneesiga, lisada teelusikatäis-kaks karripulbrit ning maitsestada soola ja (kui õun ei olnud magusamate killast) natukese meega. Ma tegelikult koguseid kirja ei pannud ja pakun tunde järgi, nii et maitse-maitse-maitse ja lisa koostisosi vastavalt vajadusele. 🙂

No igatahes – karrikaste ja krõbe riivsaiapaneering. Tõeline võlutrikk, millele meie põnnid vastu panna ei suuda!

Kõrvale sobib lisandiks hästi jasmiiniriis ja muidugi iga meie pere söögilaual oleva roa lahutamatu kaaslane – ilus värviline salat. 🙂

Õhtusöögiidee: Sööme kätega

~ mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?, toidujutte

See kõik algas sellest, et ma käisin enne meie ülemöödunudnädalast OKR’i Gemossis ja leidsin sealt pankot. Lõpuks ometi! Ma ei ole üheski tavalises toidupoes seda võrratut õhkkergetest helvestest koosnevat riivsaia leidnud (ei saa välistada, et olen loll ja pime ja tegelikult tean nüüd pärast lihtlabast Googeldamist, et Umamis müüakse seda oluliselt tagasihoidlikumas taaras…) ja seal ta nüüd oli – umbes tonnises megapakis. Kõhklesin, kas mul ikka on nii suurt kogust vaja, aga hirm, et ma seda iialgi mujalt ei leia, võttis mõistuse peast.

Meile siin hullult maitsevad köögiviljad, eksju, ja teist samapalju maitsevad meile muidugi paneeritud asjad. Olgu – eriti mulle. Oleme paneeritud lillkapsast kodus mitmeid-mitmeid kordi muude toitude kõrvale teinud ja iga kord vitsutavad lapsed seda suure isuga. Mõtlesin siis nädala toidukorvi tellides, et teemegi ühe säärase lõbusa õhtu kui keegi ei pruugi söömiseks kahvleid-nuge ega taldrikuid, vaid ajab endale otse kandikult krõbedaid köögiviljakange suhu. Mõeldud-tehtud! Rebisin väikesteks õisikuteks ühe väiksema lillkapsapea (ja aurutasin õisikuid enne paneerimist kergelt) ning lõikasin kangideks ühe suvikõrvitsa, ühe paprika ja kaks suurt kanafileed. Supitaldrikus kloppisin lahti kolm muna ja maitsestasin need soola ja pipraga, suurema taignakausi sees segasin kokku portsu pankot, pool kangi peenelt riivitud parmesani, paprikapulbri, soola ja väikese näpuotsatäie cayenne‘i. Kastsin kangid kõigepealt muna ja seejärel riivsaiasegu sisse ning asetasin kergelt õliga määritud ahjupannile. Küpsetasin ahjus 175C juures ca 10-15 min ning keerasin poole küpsemise pealt pannil ringi, et kõik mu “nagitsad” (ilus värdsõna) ühtlaselt krõbedaks küpseksid.

Dipikastmeks sai Kreeka jogurt poole küüne pressitud küüslaugu, teelusikatäie mee, lusikaotsatäie soola ja kuivatatud ürtidega. Aulike preilide hinnang serveeritud õhtusöögile:

Neiud olid päris üllatunud, et meil niisugune kummaline õhtusöök kavas on, ja vitsutasid oma köögivilju ja kana seda aplamalt. Endalgi oli lapsikult lõbus vahelduseks kätega õhtust süüa. Tihti sedasi paneerimisega mässata ja… saia süüa ei viitsiks, aga ei saa ka öelda, et see vaev end ära tasunud poleks. Kuna panko on mõnusalt kerge ja õhuline, jääb paneeringu kiht viljadel tavalise riivsaiapaneeringuga võrreldes oluliselt kergem ja krõbedam ning ei ima (seda vähestki) pannilolevat õli endasse. Ja kuna tegemist on ikkagi peaasjalikult köögiviljadest koosneva õhtusöögiga, ei ole pärast vähimalgi määral raske olla ka. Mis siis, et maitse on täpselt nii hea nagu oleks endale hirmsal kombel ebatervislikku jura sisse ahminud. 🙂

Vot sellised toidujutud siis täna. Kuna nädala toidukorvi on suviseid külalisi ja kõiksugu seiklusi arvesse võttes täiesti mõttetu praegu lahti kirjutada, ei hakka ma selle nimel ka praegu ülemäära pingutama. Küllap naaseme selle kombe juurde taas sügisest kui elu ja argirutiin taas paika loksuvad nii, et terve meie elu pole üks suur mööda Eestimaad ringi tuuseldamine. Millest mul, muide, oleks ka veel miljon postitust kirjutada, aga ma lendan (jep, oleme kõik hullupööra elevil) homme lastega Hiiumaale ja hermel seda teab, millal mul ükskord jälle mahti postitada on. Suvi on äge! 🙂

When the stars make you drool just like a pasta fazool – that’s amore!

~ chit-chat, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?

amore
Täna, kui me tüdrukutega pärast jalutamas ja mänguväljakul mängimas käimist poodi suundusime, tõstis minu sisemine Itaalia nonna pead ja tahtis välja. 😀 Me pole päris ammu pastat söönud ja mul kohe oli tunne, et tahaks ühe korraliku ragù mitmeks tunniks tulele panna ja H töölttuleku ajaks korraliku õhtusöögilaua katta. Asi jõudis selleni, et ma otsisin kapist välja punase-valgeruudulise laudlina, süütasin küünlad ja voltisin natuke salvrätikuid ka. Teate… mõnikord on ühel täiesti harilikul teisipäeval lihtsalt vaja mõnus pidulaud katta ja perekeskis head sööki nautida. Lihtsalt niisama. Te ei tea, kui mõnus meeleolu meil siin praegu on! Kõhud on spagette ja mahlast lihahautist ja mozzarella ning peediga salatit tuugalt täis ja nüüd on enne magamaminekut parasjagu aega, et koos paar lauamängu mängida. Tahan muuseas kiita seda suurepärast punaveini, mille kodupoest hautise jaoks kiirelt kaasa haarasin (sest see oli 8€ peale alla hinnatud) – tegemist on 2012. aasta Château Rider Chenu Lafitte Bordeaux’ga, mis on mõnusalt puuviljane, täidlane, kuiv ja samas hästi kerge ja mõnus. Kui leian, ostan seda teinekordki. Mida teie täna õhtusöögiks sõite?

amore3amore1

Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne

~ mis täna õhtusöögiks on?

See kohutavalt ebafotogeeniline ja taevalikult aromaatne ning maitsev pajaroog on üks meie pere (ja kõigi meie külaliste) lemmikretsepte. Olen õigete kogustega retsepti juba mitmeid kordi kirja panna üritanud, ent ühelgi korral, kui ma koostisosi hoolega kaaluda ja mõõta püüdsin, ei tulnud harilikult tunde järgi valmiv roog ideaalne. Kuni tänaseni! Seega on ta nüüd teie ees – minu chili con carne!

Tulistelt kaunadelt nime saanud chili on vürtsikas ja maitseküllane, kuid mitte ilmtingimata terav – tšillit võib igaüks vabalt vastavalt maitsele lisada ning teravuse endale sobivaks reguleerida. Oad, kikerherned, mahlane veisehakkliha, vürtsid, tume šokolaad… see kõik on lihtsalt oi-va-li-ne! Chili on ühtlasi ainus söök, mida me kõik suurima hea meelega kaks päeva järjest sööme (seda enam, et ta teisel päeval veel kordades maitsvam on), mistõttu valmistan teda alati uhke pajatäie, millest jagub nii esimesel õhtul külalisele pakkumiseks kui ka järgmisel päeva lõuna- ja õhtusöögiks. Uskumatul kombel suudame me chilit vahel mitu-mitu toidukorda järjest süüa ja ikkagi on kurb, kui ta lõpuks otsa saab. Lisaks on seda rooga võimalik portsjonikaupa sügavkülmas hoida ja sobival hetkel üles sulatada – nii on laisemal päeval suurepärane pajaroog vähemagi pingutuseta laual. Kes suurt kogust korraga valmis teha ei tihka, võib kogused lihtsalt poolitada. Meie serveerime chili con carne riisi, guacamole, hapukoore ja maisikrõpsudega, kuid näiteks riisiga wrapi sisse keeratuna saab sellest suurepärase traditsioonilise burrito. Olgu! Asume kiirelt retsepti juure enne, kui ma süljeerituse sisse ära upun…

chiliSuure pajatäie chili con carne valmistamiseks läheb tarvis:

2 suurt sibulat
2-3 küüslauguküünt
1 kg veisehakkliha*
1 punast paprikat
3-4 porgandit
1 tšillikauna (kui armastad teravust, jäta seemned alles, kui ei – eemalda)
2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 tl (suitsutatud) paprikapulbrit
400g purustatud tomateid
200 ml vett
1 sl tomatipastat
1 kaneelikoort
4-5 ruutu 70% šokolaadi
1 tl soola
400g punaseid ube
400g kikerherneid

Serveerimiseks:

riis
guacamole
hapukoor
nachod või tortillad
chili1
Tee ettevalmistused: pane riis vette ligunema, haki küüslauk ja sibul, koori ja tükelda porgandid, puhasta ja tükelda paprika ning tšilli. Prae veisehakkliha pannil või ja õli segus pruuniks** ning tõsta liha suurde (haude)potti. Seejärel prae pannil klaasjaks sibul, lisa sellele küüslauk ja tšilli, porgand, paprika, vürtsköömen ja paprikapulber. Prae koostisosad läbi ning tõsta lihale seltsiks. Vala peale purustatud tomatid, vesi ja tomatipüree ning lisa kastmele sool, kaneelikoor ja šokolaad. Kuumuta keemiseni ning lase seejärel tasasel tulel irvakil kaane all tund-poolteist podiseda, kuni veiseliha on pehmeks ja suussulavaks haudunud. Vahetult enne valmimist lisa oad ja kikerherned ning lase neil 10-15 minutit kastmes podiseda. Enne serveerimist keeda kastme kõrvale riis ja eemalda kaneelikoor, vajadusel maitsesta veel soola ja natukese suhkruga, et maitsed sinu eelistuste järgi mõnusalt tasakaalus oleks. Head isu!

 

* Kasuta kindlasti veisehakkliha – rasvast liha (sealiha) kasutades jääb roa pinnale paks kiht rasva, mille kaste kenasti punaseks värvib ja esile toob. Vähe sellest, et see ebaapetiitne välja näeb ja pigem ebatervislik on, ei ole see ka kuigi maitsev. Mõnikord võib rasvakiht ilmuda ka juhul, kui kasutatud veisehakkliha on valminud rasvastest lihatükkidest  – selle saad enne serveerimist supilusikat või käsna eesmärki teenivat saiaviilu kasutades hõlpsasti eemaldada.

** Liha pruunistamise mõte seisneb sellele kuldse ja karamellise värvuse andmises maitse esile toomise eesmärgil. Ära sega pannilolevat liha enne, kui see on hetkeks nö “põhja kinni hakanud” – nii saad vajaliku maitsenüansi kätte. Liha täielikult läbi praadimisel mõtet ei ole, pigem vastupidi – kastmes küpseb liha mahlaseks ja seega pole seda tarvis eelnevalt pannil ära kuivatada.

Inspiratsiooni kokkamiseks e. parem kui Pinterest

~ mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?

ll1
Minult küsitakse tihti, kust ma meie pere eineid planeerides inspiratsiooni ammutan ning palutakse mul soovitada häid kokandusblogisid ja headest ideesest pakatavaid Pinteresti tahvleid. Alati pean küsijaid kurvastama – mul ei ole kunagi ühtegi salanippi ega head allikat soovitada. Väikelastega peredes tuleb enamus õhtusöögitellimusi otse kõige nõudlikumatelt klientidelt, kes omakorda ammutavad oma inspiratsiooni issand-ise-teab-kust. Nii olid täna õhtusöögiks spagetid tomatikastmes lihapallidega. Arvake, mida me eile unejutuks lugesime? Jep. Lihapallid tomatikastme ja spagettidega on kõigi laste lemmiktoode, kuid see ei tohiks minu hinnangul tähendada seda, et poest tuuakse koju Rakvere lihapallid ja pudel ketšupit või purk valmiskastet, millesse on peidetud õõvastavas koguses suhkrut. Tegelikult on ju tegemist äärmiselt maitsva ja võrdlemisi tervisliku roaga – kui see algusest lõpuni ise valmis teha.

ll
Täpset retsepti ma kirja ei pannud, ent tegelikult pole tomatikastmes lihapallide valmistamises midagi keerulist. Hakkisin kõigepealt peeneks kaks sibulat ja neli küünt küüslauku ning praadisin need potipõhjas klaasjaks. Samal ajal segasin eraldi kausis kokku 400g veisehakkliha, ühe muna, supilusikatäie kuivatatud ürte (pune, tüümian, basiilik), pisut tšillihelbeid ja pipart* ning võtsin siis paar supilusikatäit praetud sibulat-küüslauku ja lisasin sellegi lihatainale. Siis riivisin ühe suure porgandi ja jupi suvikõrvitsat ning hakkisin peeneks pool paprikat ja praadisin köögiviljad koos sibula ja küüslauguga potipõhjas läbi. Siis lisasin ka köögiviljadele pisut kuivatatud ürte, maitsestasin pipra ja tšillihelvestega ning valasin potti purgi tükeldatud tomateid ja teist sama palju vett (vala sama purgiga – siis saad tomati viimseni kätte!). Seejärel veeretasin lihatainast märgade käte abil pallid (nii ei hakka liha käte külge kinni) ja praadisin need või ja õli segus ümbertringi kuldpruuniks. Siis tõstsin pallid pannilt ettevaatlikult kastmepotti, kus nad õrnalt podisedes tunnikese küpseda said. Kui kaste valmis ja pallid mõnusalt mahlaseks küpsenud olid, keetsin juurde spagetid, lisasin kastmesse peotäie värsket basiilikut ja tõstsin Virsiku beebiportsjoni eraldi kaussi ning maitsestasin seejärel ülejäänud kastme soola ja supilusikatäie meega. Serveerimisel puista roog üle riivitud laabijuustuga ja naudi-naudi-naudi!

Tried and tested: Organic bean spaghetti

~ arvustus, mis täna õhtusöögiks on?

nuudlid1When we were packing to head back home, mom pulled these out of her pantry and told us to try them out. I’m a liiittle bit sceptical towards these kinds of products (weird healthy alternatives as substitutes for “normal” food), but if there’s anything I find even worse, it’s fast carbs like pasta and white bread. Don’t get me wrong – I love me some pasta – but I’m well aware of how bad it is for my body. Bean spaghetti sounded pretty intriguing and promising so we gave them a shot last night and oh my GOD were they delicious! No weird flavor, great texture (perfectly al dente), no sticking together… I’m genuinely impressed! I’m not sure where one can get these here in Estonia (or online), but if you do – let me know! I would be very happy to replace our plain flour spaghetti with these every once in a while. 🙂

// Kui me parasjagu asju pakkisime, et Rootsist tagasi koduteele asuda, võlus emme oma sahvrikapist need kolm pakki välja ja käskis meil need järgi proovida. Ma olen sedasorti toodete (veidrate tervislike asjade, mis peaksid justkui “päristoitu” asendama) vastu piiiiiiisut skeptiline, aga kui on üldse miski, mis minu meelest neist veel hullem on, on selleks “kiired” süsivesikud nagu nisujahumakaronid ja sai. Ärge minust valesti aru saage – ma jumaldan pastat – aga ma tean samas ka, kui halb see mu kere jaoks on. Oaspagetid kõlasid hästi põnevalt ja paljulubavalt, mistõttu andsime neile eile õhtusöögi ajal võimaluse ja oh sa ISSAND kui head need olid! Ei mingit kentsakat kõrvalmaitset ega kokku kleepumist ja suuurepärane tekstuur (ideaalselt al dente)… ma olen siiralt üllatunud! Ma küll ei tea, kuskohast neid (või analoogseid tooteid) Eestist saada võiks ja googeldamine ei andnud tulemusi, aga kui teie teate – andke teada! Oleksin väga õnnelik, kui saaksime oma hariliku nisupasta aeg-ajalt nendega asendada. 🙂
nuudlid2noodleEdamame (immature soy bean, basically) bean spaghetti and pork tenderloin in a teriyaki sauce featuring capsicum, onions, cashews and garlic. Yummie like you wouldn’t believe!

// Edamame (põhimõtteliselt toorestest soja)ubadest spagetid koos teriyakikastmes sea sisefilee, paprika, sibula, India pähklite ja küüslauguga. Õõõudselt nämma!

A trip to the market and a summery dinner

~ chit-chat, mis täna õhtusöögiks on?

turgIt’s finally summer outside! We grabbed a friend and took a nice long walk to the market to splurge among all the summery goodness that is currently available. I got cured salmon and trout roe for H, a bit of Gudbrandsdalen cheese for myself, strawberries, fresh peas, fresh potatoes, tiny chanterelles, freshly baked rye bread (it was literally steaming hot when we got our hands on it!), dill and filleted pike-perch. I have come a long way on my journey towards appreciating fish and my newest favorite is the deliciously tender and succulent pike-perch, which we enjoyed for dinner with some fresh potatoes and chanterelle sauce. Noms!

// Lõpuks ometi on õues päriselt suvi! Haarasime armsa sõbranna ühes ja võtsime ette mõnusa pika jalutuskäigu turule, et suviste delikatesside peale pisut raha laiaks lüüa – Nõmme turg ei ole tuntud just liiga soodsate hindade poolest, aga kõik, kes seal käinud, teavad, et Nõmme turul ostlemine on elamus omaette. Seal on ilus, puhas ja äärmiselt meeldiv. Täna just rääkisin sõbrannale, et turul müümine on mu unistuste töö. Kui väike olin, sain alati vanaemaga koos turul kartuleid müüa ja need on ühed mu parimad lapsepõlvemälestused. Turul on inimesed alati nii toredad ja rõõmsameelsed, kõigil on alati oma lugu rääkida ja ilusa, hea ja kvaliteetse tooraine keskel töötamine kõlab mu jaoks täiesti idülliliselt. Kui kunagi rikkaks saan ja pere heaolu otseselt minu igapäevasest sissetulekust ei sõltu, lähen turule (oma aia saadusi) müüma! Täna tõin aga koju soolalõhet ja forellimarja (H’le), jupi oma suurt lemmikut,Gudbrandsdaleni iirise-kitsejuustu Juustukuningate poest (kus saime maitsta veel ülimõnusat suitsu-kitsejuustu, proovige kindlasti, kui sinna satute!), maasikaid, värskeid herneid, värskeid kartuleid, tillukesi imearmsaid kukeseeni, värskelt küpsetatud Muhu leiba (see oli meie kätte jõudes veel tulikuum!), tilli ja kohafileed. Olen oma kala-teekonnal väga kaugele jõudnud ja mu uusim lemmik on õrn ja mahlane koha, mida täna koos värskete kartulite ja kukeseenekastmega endale õhtusöögiks pakkusime. Näm! 
turg1dinnur I heated some olive oil and butter (two tablespoonfuls of each) in a Teflon pan and infused it with a bunch of fresh herbs (oregano, dill and mint), removed the herbs and then pan-fried the filleted pike-perch (which I had patted dry with a paper towel and seasoned with salt and white pepper)  skin side down on a medium-high heat and basted it in the butter until it was cooked all the way through. The chanterelle sauce is just sautéed onions and mushrooms with freshly ground black pepper, salt, a spoonful of cream cheese and cream. Easy, breezy, beautiful!

// Kuumutasin teflonpannil oliiviõli ja või (kumbagi kaks supilusikatäit) ja viskasin selle sisse peotäie värskeid ürte, et õli ja või segu maitsestuks oregano, tilli ja piparmündiga (neid lihtsalt oli parasjagu). Siis eemaldasin vahukulbiga ürdid, praadisin kohafileed (mille ma eelnevalt korralikult köögipaberiga kuivaks teinud ja soola ning valge pipraga maitsestanud olin) poolkõrgel kuumusel, nahapool all, kallutasin panni ja kasutasin supilusikat, et kalale kuuma maitsevõi peale kühveldada, kuni kala parasjagu läbi küpses (mitte kauem, kui 4-5 minutit). Kukeseenekaste ei ole muud, kui praetud sibul ja seened koos värskelt jahvatatud musta pipra ja soola, supilusikatäie Merevaigu ja rõõsa koorega. Lihtne, kiire ja lihtsalt vapustavalt hea!