mis täna lõunaks on?

Kooresed cannelloned spinatiga

March 31, 2019~ mis täna lõunaks on?, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?, retseptid

Nagu paljud teisedki imelised road, leiutasin ma selle siin olukorras, kus mitte millestki polnud süüa teha. Olime äsja kuskilt koju jõudnud, pere oli juba väga näljane, külmkapp tühjavõitu ja isegi makarone polnud kapist võtta – nende asemel vaatasid mulle vastu suured pastatorud e cannelloned, millest ma mitte kunagi varem midagi valmistanud polnud. Kuna pool minu perekonnast muutub näljasena maruvihaseks, ei olnud poodiminek, toidu tellimine või muud võimalikud alternatiivid mõeldavad – tegutseda oli vaja!

Nii leiutasin ma meie pere kõige lemmikuma pastaroa, mida sellest “õnnetust” juhusest saati veel mitu korda valmistanud oleme. Ehkki me niisuguse spinatikastmega pastat sageli ka tavaliste pennede või fusillidega sööme, tasub cannellonedega mässamine end siin siiski täiega ära. Niiviisi koorekastmes haudununa saavutavad nad täiesti taevaliku tekstuuri, täiuslikult al dente, kohati krõbeda, samas nii kreemja, koorese, juustuse…

Ühe niisuguse korraliku vormitäie sööb meie pere ära viiekesi. Kõigil ammu kõhud täis, aga võiks ju veel veidi…

Vaja läheb:

3 sibulat
1-2 porgandit (riivitud)
1-2 küünt küüslauku
1 dl valget veini
2 tl suitsusoolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
1 pk külmutatud spinatit
4-5 dl vahukoort
1/2 pk külmutatud herneid
peotäis värsket basiilikut
1 karp cannelloni pastatorusid
1 kera (basiilikuga) mozzarellat
ca 100g riivjuustu

Tee nii:

Haki sibul ja riivi porgandid. Prae sibul väheses õlis klaasjaks, lisa sellele porgandid, pressi sekka küüslauguküüned ja prae mõni minut aeg-ajalt segades. Vala pannile valge vein ning sega kuni alkohol on aurustunud. Maitsesta pannilolev suitsusoola ja värskelt jahvatatud musta pipraga ning lisa siis külmutatud spinat. Aseta pannile kaas ja lase keskmisel tulel haududa kuni spinat on sulanud. Sega ühtlaseks ja lisa pannile vahukoor ning rebi sekka basiilik. Lase veidi aega madalal tulel podiseda, et kaste maitsestuda saaks ja lisa täitsa lõpus pannile külmutatud herned. Neid ei ole vaja keeta, vaid üksnes üles sulatada – nii jäävad nad magusad ja krõmpsud, justkui oleksid täiesti värsketena pannile läinud.

Kui kaste on valmis, võtan ma poti/kausi ja sõela ning valan kastme sõelale, et tahket osa kastmest eraldada. Tavaliselt tehakse cannellonedele ju eraldi täidis ja siis kas tomatikaste või bešamellkaste, aga minu leiutatud pastatoruretseptis käib kõik siuh-vilks! ühekorraga, sest… no kujutlege näljast Virsikut jalgu trampimas ja taldrikutega kolistamas, eksole.

Ühesõnaga siis võtad torud karbist välja, haarad suure ahjuvormi ja hakkad täidist pastasse toppima. Mina kasutan selleks teelusikat – hoian toru püsti vormi peal (et täidis teisest otsas välja hüppama ei hakkaks) ja siis topin nii täis kui läheb. Siis laon täidetud torud vormi sisse ritta nii, et vorm oleks äärest ääreni täis, valan neile kastme peale ning katan juustuga. Kui on, siis on väga mõnus, kui osa juustust on basiilikuga mozzarella (Zottarella oma on värske basiilikuga, Otto omad kuivatatuga – esimene on mu täielik lemmik) – rebin selle tükkideks ja jaotan ühtlaselt pastatorude peale. Siis puistan kõik üle riivjuustuga ja asetan 175C ahju. Seal lasen vormiroal vaikselt küpseda kuni juust on pealt üleni kuldpruun. Ma arvan, et see võtab kokku umbes 25 minutit. Kahvliga torkides saab aru, kas pasta on valmis. 🙂

Kõlab võib-olla nagu tohutu mässamine, aga tegelikult käib see väga kähku ja tulemus on, nagu oleks õudset moodi vaeva näinud. Pasta tekstuur, kreemine kaste ja magusad krõmpsuvad herned… see on tõesti suurepärane kooslus. Soovitan soojalt!

Kogumispäevik: Säästunädala ostukorv ja menüü

January 15, 2018~ kogumispäevik, mis täna lõunaks on?, mis täna magustoiduks on?, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?, nädalamenüü

Et seda postitust mitte liiga pikaks ajada, ei hakka ma siin välja tooma kõiki tõdemusi-kogemusi, mis mulle 50€ nädalamenüü eksperimendiga seoses osaks on saanud. Majandan küll enam-vähem mulle harjumuspärasel viisil, kuid “kitsikus” on mulle veelkord kinnitanud tõekspidamisi, millesse usun, aidanud kujundada uusi kasulikke harjumusi edaspidiseks ja lisaks ka (etteruttavalt öeldes) tõestanud, et 50€ eest nädalas toituda tõepoolest on võimalik. Panen enne alustamist lihtsalt kirja väikese proloogi, et mõned sotid enne möödunud nädala toidusedeliga lagedale tulemist selgeks klaarida.

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, ei ole minu eesmärk meie elustiili juures midagi muuta ja toidult ekstra kokku hoidma hakata. Ka meie tavapärane 100€/nädal on täiesti normaalne (vt ka: mõistlikult majandatud) eelarve ühele viieliikmelisele perele ning selle summa sisse mahub ka kõiksugu head-paremat ning külalisigi võõrustame päris tihti. Tahtsin lihtsalt teada saada, milline on meie eksistentsimiinimum – summa, mille piires enam-vähem endistviisi hakkama saame kui kellegagi meist midagi juhtuma ja sissetulekud ootamatult vähenema peaksid. Mulle tundub, et 50€ absoluutselt on see summa. Enne eksperimendiga alustamist kartsin hullult, et ei tule toime või juhtub kuidagi nii, et kasutan liiga palju juba kapis olemasolevaid asju ja et see viiskümmend eurot tegelikult lõpuks päriselt paika ei pea. Jätsin isegi 2€ esimese nädala eelarvest varuks ja soetasin kraami ainult 47,99€ eest. Tegelikult on praeguseks selgunud, et isegi selle 50€ juures saab jooksvalt varusid juurde soetada – nii tulid möödunud pooleteise nädala jooksul kappi juurde tatar ja riis, oliiviõli, sojakaste, tüümian, või, riivjuust ja kana bouillonette‘id, kaks pakki külmutatud köögiviljasegu, pakk seahakkliha, täisterapasta ja veel paar asja, millest praktiliselt kõik on praeguseni puutumatult kapis. Sellepärast ei higista ma enam nii väga kapis olemasolevate (sooduspakkumistega varuks soetatud) maitseainete jms kasutamise pärast eksperimendi käigus – nad mahuksid ilusti eelarvesse, kui soetaksin neid tasapisi lisaks. Aga enamus asju, mida menüüs kasutan, olen siiski juurde ostnud isegi kui nad mul tegelikult juba olemas on – et oleks aus. Panen toidupoe arved ka kusagile ekraanitõmmisega, et saaksite vaadata, täpselt mida ja kui palju ostetud sai. 🙂

Et meil on õhtusöögilaua ääres neli ja lõunalauas kaks sööjat + H, kes toidu karbiga tööle kaasa võtab, ei ole siin tegemist nädalamenüüga, millest jätkub ainult õhtusöökideks. Lisaks kuuluvad arvestusse ka hommikusöögid, milleks on enamasti kaerahelbepuder või, hapukoore või minu tehtud maasikamoosiga (ostsin suvel hirmodava hinnaga Polkasid ja keetsin moosiks, pole elus varem enesele ühegi otsuse eest nii tänulik olnud). Samuti vahepalad, milleks on enamasti lihtsalt mõni aedvili, puuvili vms. Ainsad kaks korda kui me sel nädalal toitu ära viskama pidime (sest kõik, mis kapis veel järgmisesse nädalasse alles jääb, ei plaani lähiajal rikneda) peab enda süüks võtma H. Ühel korral unustas ta lõunasöögi koju ja lillkapsa püreesupp ning kalkunipeekon, mis minu ega Virsiku kõhtu enam ei mahtunud, jäid lihtsalt üle ja rändasid prükki. Teine kord oli siis, kui ta õhtul köögikapi ääres coleslaw‘ga maiustas ja kausitäis salatit tal sõrmede vahelt põrandale pudenes. Krt, noh. See oli nii hea! Aga muus osas on raisatud toidu kogus põhimõtteliselt olematu. Ja see on absoluutselt eesmärk, mille poole ma püüdlen. Aga neist mõtetest ja järeldustest kirjutan pikemalt ja põhjalikumalt ükskord hiljem.

Meie Kogumispäeviku grupis tuleb tihti jutuks, et ühe või teise summaga juba enamaid pereliikmeid ära toidaks ja tõsi – meie lapsed söövad küll enda vanuse kohta nagu loomad, ent ei ole siiski teismelised noormehed, kellesuguste toitmisest ma pidevalt hirmu- ja naljajutte kuulen. Summa, millest iga pere jaoks täpselt piisab, on kindlasti erinev ja ma ei arva, et üks pere peaks toidueelarvet rangelt 50€ piires hoidma. On teisi, palju mõistlikumaid kohti, kust raha kokku hoida. Ent kui ollakse nuudli- ja kalapulgatoidul ning tuuakse ettekäändeks rahanappus, on see minu tagasihoidlikul hinnangul ikka ja ainult õõnes ettekääne. Siinkohal oleks paslik ära märkida, et 50€ toidueelarve ongi minu jaoks enam-vähem miinimum. See tähendab, et osta saab küll toidu, lastele puuvilju-kamapalle ja mõne küpsetisegi nädalas lauale panna, ent igasugune luksus nagu delikatessjuust ja head kohvioad (mille meie sel kuul majapidamiskuludeks defineerisime ja toidueelarvest välja jätsime – sama teeksime muidugi ka juhul, kui meil oleks valik, kas juua head kohvi või anda lastele täisväärtuslikku toitu ning puuvilju) või tervist laastav hobi nagu rämpsu söömine, alkoholi joomine ja suitsetamine, tuleb sellise eelarve juures heaga ära unustada. Ja kui ei suuda unustada, võib “me ei saa endale paremat toitu lubada” asemel olla enda ja teiste vastu aus ning eelistada väljendit “see ei ole meie jaoks prioriteet”. 🙂

Kuna esimese nädala 50€ ostukorvi sisu saabus kolmapäeval, tegin teise nädala tellimuse vaid poole nädala eelarve eest, et tänaseks seis nulli saada ja nädalat esmaspäeval alustada. Piltidel on tellimuse teine, 29€ maksnud osa. “Tavaelus” oleme viimasel ajal kanaliha vältinud ja eksperimendinädal sai minu maitsele pisut liiga… kanane. Maitselt ja olemuselt on ju road väga erinevad, aga et meil lihasöömine just ühe pereliikme rauavaeguse tõttu au sees on, eelistaksin, kui igasugune liha meie laual oleks pigem looma-. Samuti võiks menüüsse mahtuda kala ning minu igatsus värske salati vastu on väljakannatamatuks muutumas, nii et need vead püüan algaval nädalal ka parandada. Samas aga olid laual kaks minu maailma kõige lemmikumat toitu, nii et ma olen menüüga ikkagi hästi rahul. Ja end silmini täis söönud oleme me siin ka iga päev, nii et igati edukas toidunädal. Kas vaatame lähemalt?

ESMASPÄEV:

Lõunasöök: Pühapäevast järgi jäänud (esimese pooliku säästunädala kirjeldust saab lugeda minu Kogumispäeviku grupi teemast) karjase pirukas (veiseliha-köögiviljahautis kartulipüreekattega).

Õhtusöök: Ise tehtud India juust (2l täispiima, 1 sidrun) spinatikarris e. minu maailma lemmikuim Aasia toit paneer saag. Sibul, küüslauk, ingver, poolteist pakki külmutatud spinatit, paprika, tšillihelbed (sõbranna kasvatatud-kuivatatud, nii tõhus kraam on, et võtab nuusutades silma märjaks ja on enam kui noaotsaga lisades nii mõnegi roa “ära rikkunud”), vürtsid ja sorts koort. Kui seda rooga söönud pole, võib see pildilt vist veidi tülgastav paista, aga püha issssssand kui hea see on! Juustutegu on imelihtne – kuumutad täispiima keskmisel tulel keemiseni, aga ei keeda. Lisad segamise ajal 5-6 sl sidrunimahla kuni piimavalk kalgendub ja vadakust eraldub. Kui tundub, et protsess on lõppenud ja rohkem tahket kraami tulemas ei ole (vahel on vaja veidi rohkem sidrunimahla panna, ma kahjuks ei oska öelda, millal see hetk on, aga kui ikka tundub, et seda juustu tuleb sealt maruvähe, uha sidrunimahla juurde), valad kogu kupatuse marli või köögirätiga (mina kasutan viimast, lihtsam pesta) kaetud sõelale, loputad külma veega, keerad rätiku tihkelt kokku (kogud nurgad kokku ja keerutad rulli) ja pigistad juustu tilgatumaks. Siis vajutad pisut lapikumaks, paned ühes rätikuga kahe taldriku vahele, surud pisut ja paned siis külmikusse raskuse alla. Mina panin raskuseks suure lillkapsa. Poolteist tundi hiljem on sul India juust, mille eest sul poes raudselt kolm-neli euroraha võetud oleks. Lõika juust kuubikuteks, prae pannil väheses õlis kuldseks ja lisa karri sisse natukeseks küpsema. Eraldunud vadakut ära minema vala, see kogu kaussi, vala pudelisse ja säilita. Sul on säästunädal, sa ei viska toitu ära ja seega on sul väärtuslikku vadakut pühapäeval vaja. Spinatikarri retsepti leiad internetist otsingusõnade “paneer saag” järgi. Kõige lihtsam on seda valmistada maitse järgi – maitse kujundamiseks võid minna Toompuiesteel asuvasse Ginger Cafésse ja neilt seda rooga nõutada. Nad teevad kõige paremat, tegelt ka.

TEISIPÄEV:

Lõunasöök: Pidin sealiha-köögiviljapelmeene tegema lõunasöögiks ja külma tagavaraks, aga no ma lihtsalt ei viitsinud. H võttis tööle kaasa ülejäänud spinatikarri ja kodus söödi köögiviljadega juustuomletti.

Õhtusöök: Lillkapsa-püreesupp krõbeda kalkunipeekoniga. Kalkunipeekon oli hästi odav, aga koostiselt ikka täielik saast. Ahjus küpsetatuna hommikusöögi kõrvale üsna halb, krõbedana supil päris hea. Aga koostis – ärge ostke, noh, see ei kõlba. Supi kõrvale tegin kuivpärmiga kergitatud tatrajahufocaccia. Focaccia ei olnud tatrajahust päris sama hea (sest panin nisu 1/3 ja tatart 2/3 – viimane ei sisalda gluteeni ega kerki seega sama hästi kui nisujahu), aga siiski toitev ja supikõrvale megamõnus. Roheline sibul supil, muide, on üks eelmise nädala kuivanud sibul, mida ma ära visata ei raatsinud. Panin jalgupidi vette et voilà – värske garneering nigu maast leitud!

KOLMAPÄEV:

Lõunasöök: Sama, mis eelmine õhtusöök, kusjuures – nagu öeldud – üks suur ports läks raisku. Häbene, H! 🙂

Õhtusöök: Kanafilee-köögiviljawok (köögiviljad samanimelisest Härmavilja külmutatud segust, tõeline laisa looma arginipp) magushapus kastmes. Viimasesse panin ca pool pudelit sojakastet, mett, ingverit, küüslauku, tšillihelbeid, sibulat, väikese sortsu tomatipastat… igasugu asju. Kõrvale riis. Riis on ainus asi, mille kvaliteet säästukuu jooksul kannatada sai. See on mingi Tartu Milli pikateraline riis, millel korraliku kvaliteetse Basmati kõrval küll igasugune tekstuur ja maitse puudub. Aga see on tegelt pirtsutamine. Wokiroog oli väga-väga-väga maitsev ja riis selle kõrval täpselt õige lisand. Eriti, et osalesid need tšillihelbed (palavad tervitused hukatuslike helveste emale RMRO’le)… Aa ja et mismoodi? Saaremaa broilerifileed olid HÄSTI odava soodushinnaga. 😀

NELJAPÄEV:

Lõunasöök: Woki jagus ainult H’le töö juurde kaasa, mistõttu valmistasin mulle ja Virsikule mõnusa köögiviljapasta. Selles osalesid sibul, küüslauk, suvikõrvits, paprika, riivitud porgand, kuivatatud tüümian ja purustatud tomatid. Samuti peotäis riivjuustu. Lisaks valasin peale pisut dipikastet, mille Virsikule vahepala kõrvale tegin (vt. postituse viimane pilt) ja kõrvale valmistasin SUURE kausitäie porgandi-kaalikasalatit (kaalikas jäi järgi eelneva nädala ühepajatoidust, sest see oli röögatult suur ja mul oli pada sõna otseses mõttes kuhjaga täis). See oli vvväga maitsev. Väga!

Õhtusöök: Ahjukana (määrisin seekord seest ja väljast kokku kurkumi-paprikapulbri-tšilli-küüslaugu-soola-mee-pipra-muu sellise seguga) ahjuköögiviljade, külma jogurtikastme, coleslaw ja porgandi-kaalikasalatiga. Sõime kõik end täiesti silmini täis.

REEDE:

Lõunasöök: Mul oli plaanis neljapäevased pastajäägid H’le koos kanaga tööle kaasa panna, ent et neil on reedeti kontoris ühislõuna, ei läinud tal seda vaja ja meie saime selle hoopis kolmekesi (sest E on reedeti lasteaiast kodus) pintslisse pista. Mina ja E sõime kaks portsu ahjukanast jäänud kanafileed, aedvilju, kastet, salatit ja pastat…. ja ülejäänu läks koerale. Ma ei tea, kust see kõik tuli, aga kõige rohkem ikkagi pani mind imestama, kui palju isegi väga täpse eelarve juures ülejääke ja ülesöömist tekib. 😀

Õhtusöök: Minu lemmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmik! Mu suurim craving mõlema raseduse ajal! Kana-klimbisupp! Supileemeke tuli allesjäänud kanakarkassist (selle küljes oli veel paaalju lihakest ja leemeke tuli väga maitseküllane), herned ja pool pakki spinatit sügavkülmast. Klimbid tegin seekord kahest munast, kulbitäiest puljongist, killust võist ja pooleks nisu- ja tatrajahust ja IKKA oli neid liiga vähe ja järgmisel päeval käis, nagu alati, perekondlik rebimine klimpide pärast. Nii head. Lapsepõlves ma kartsin neid, aga täna armastan nii väga. Aaa.. ja tatrajahu passis neisse VÄGA hästi ja spinat tegi supi ilusaks ja ilmselt pisut toitvamaks ka. 🙂

Reedeõhtune kook sündis inspiratsioonist, mille Kogumispäeviku porganditeemast ammutasin. Kõik peale glasuuri (põhimõtteliselt ju õli, jahu, porgand) on ju porgandikoogis imeodav. Kuna mul toorjuustu ilmselgelt polnud, sulatasin koogi peale üksvahe Coopist tasuta (panid selle vabandamaks toomata jäänud toote eest) kogunenud valget šokolaadi 1 dl koores. Ja peale panin hakitud pähkleid. See pähklivärk on meil selline elustiiliküsimus. Kogumispäeviku grupis kirjutatakse palju, et õnneks maiustusi ostma ei pea – pühadest on mitu kilo. Meil, jällegi, pole pühadest ühtainsat kommi ka majas, aga pähkleid on maa ja ilm. Sest meile ei tooda komme, vaid pähkleid… ja see pole juhuslik. Igatahes kook oli võrratult hea ja kui seda šokolaadi polekski olnud, oleks ühe hariliku pumati ikka koogile teha saanud. Ega’s päris maiustamata pea elama, onju. 🙂

LAUPÄEV:

Hommikusöök: Munapuder, krõbe peekon, tomat-redis-salat. Mõnus.

Lõunasöök: Reedene kanasupp. Et laupäeva ennelõuna on tantsu- ja laulutundide päralt, on ikka ILGELT hea, kui kodus on söök ootamas. Vastasel korral läheb söögiaeg nihkesse, lõunauni venib, kõik lähevad tülli… nii hea. Nii-nii hea.

Õhtusöök: Kapsarullid (täidiseks hakkliha, porgand, sibul, küüslauk ja punased läätsed) pannil kuldseks praetud kartulite ja peedisalatiga. Rullid, muide, küpsesid ahjukanast ja köögiviljadest moodustunud puljongikallerdises. Nagu kodukootud Knorri bouillonette! Pannimahlad on puhas kuld, ei ole vaja neid ära visata ja puljongikuubikuid kasutada, vaid väärtuslik kraam kausikesse panna ja paariks päevaks oma aega ootama jätta. No ja ma ju ütlesin, et ma tegin seda porgandisalatit SUURE kausitäie…

Mul oli veel kaks pakki kuivpärmi, veidi jahu (saigi otsa, täna tuli uus) ja kange tahtmine laupäeva puhul kaneelirulle küpsetada, aga suhkur oli otsas. Kirjutasin naabrinaisele: naabrinaine, kas sul suhkrut on? Tema vastu, et on ikka, aga kas ma tahan tervet pakki või kindla koguse? Mina pakkusin, et kui tahab, võib tuua terve paki ja terve paki järgmisel päeval vastu saada (mul oli juba Coop tehtud) või 2 dl ja vastutasuks rullid. Ta valis rullid. 😀 Tegin siis Sandra Vungi IMETABASE vegan kaneelirulliretsepti (tõsiselt, kõige lihtsam-lollikindlam-odavam retsept ja NII kohevad saiad, LIIIIIINK) järgi taigna ja praadisin pannil kaneelisuhkruga karamelliseks veel mõned H memme-taadi talveõunad. Meil neid palju järel, jagub nosimiseks ja rulli vahele ka. Ja samal ajal kui mul kaneeli-õunarullid ahjust välja tulid, tulid ka ootamatud (ent äärmiselt teretulnud) külalised. Meil jäi üle ainult nuriseda, miks nad külakostiks kohvi ei toonud – siis oleks kohvioad ka “eelarvesse mahtunud”. 😀

PÜHAPÄEV:

Hommikusöök: Siin nüüd see vadak, millest varemalt juttu oli. Neljast munast ja vadakust ülepannikoogid banaani, õuna ja maasikamoosiga. Osalesid nii tatra- kui nisujahu.

Lõunasöök: Kapsarullid tatraga

Õhtusöök: Chili sin carne riisi ja hapukoorega. Valmib samamoodi nagu harilik chili (retseptivihikus on retsept), lihtsalt vahelduseks lihata. Ja jääb homseks ka. 🙂

Vahepalaks Sipstist blogikingituseks saadud bambuskandikuke (nii praktiline meisterdamiseks ka – pärlid jm pisividinad ei pane plehku ja saab anda kummalegi oma, ei lähe rüseluseks) jogurtist, kuivatatud ürtidest, meetilgast ja soolast dipikastme, kangideks lõigatud köögiviljade ja kamapallidega. Köögiviljad varieeruvad, enamasti osaleb porgand. Kui see porgand üldse kandikule jõuab, pidevalt käib mul köögikapi ääres mingi üles-alla hüplemine ja “tahan veeeeeeeel porgandiiiit!” inisemine. 😀

Kokkuvõtteks: tunnen, et nädal oli igatpidi edukas. Algava nädala toidukorvist osa (ca. 33€) tuli Coopist, ülejäänu viin turule ja vaatan, kas sealt saab täiendava kraami soodsamalt või mitte. Samuti ostsin eCoopist huvitavat külmutatud kala, mille kasutamine võib kas täielikuks nurjeks osutuda või hoopiski muudab toidulaua mitmekesisemaks ja on (loodetavasti) maitsev. Allahinnatud oli, noh, nii et proovime järgi, mis meil kaotada! Ongi ju õppimise ja arenemise kuu. Aa ja kui saaks midagi teisiti teha, siis võib-olla ei ostaks (peedisalati jaoks) Hellmannsi majoneesi, vaid teeks ise. Oleks märkimisväärselt odavam küll, naeruväärselt lihtne on ka. Eriti nüüd kui mul Kitchen Aid abiks on.

Möödunud kahe nädala toidukorvide (st. e-poe saatelehtede) ekraanitõmmiseid näed SIIN, SIIN ja SIIN.

Kuidas teil läheb? Olete ka Kogumispäevikus? Ei ole? Liiga rikkad? 😀

What’s for lunch? Spaghetti Bolognese

July 17, 2015~ mis täna lõunaks on?, mis täna...?

Spaghetti Bolognese is on many menus in eateries around the world, but it’s seldom prepared in a way that does this legendary dish justice. Ragù alla Bolognese should really be served with tagliatelles or other kinds of flat pasta, but that’s a minor little adjustment compared to sauces made with mixed mince and storebought, out-of-the-jar-sauces that are a disgrace to the Italian classic. Preparing this dish takes a while, but it’s not the least bit difficult to make. If you like, you can double the amount of ingredients given in this recipe and store half of the sauce you make in the freezer. That way you can just move it to the fridge before you go to work in the morning and heat it when you get back in the evening and are starving to death. What could be better than skipping grocery shopping and just enjoying a delicious home cooked meal with zero effort?

To feed four hungry people, you’ll need:

300g beef mince
4-5 finely chopped slices of bacon or some olive oil for frying
2 onions
1 celery stalk
3-4 cloves of garlic
1-2 carrots, grated
1 pinch of chili flakes
1 tsp of dried oregano
1 tsp of dried marjoram
1 handful of fresh basil leaves (with a couple to spare for garnish)
1 bay leaf
1 dl red wine
800 g crushed tomatoes
300 ml beef stock
1 tbsp honey
salt & pepper for seasoning

pasta and freshly grated parmesan for serving

How-to: Start by either frying off the bacon or heating the olive oil (you can choose whichever – the bacon adds a lovely depth of flavor, but the sauce will be just as beautiful without) in a cast iron pot (or a large skillet) and frying off the finely chopped onion and garlic. Then add the meat, allow it to brown slightly and then toss in the carrots, finely chopped celery, chili flakes, bay leaf and dried herbs. Once you’ve allowed it all to sautée for a couple of minutes, pour in the wine and allow the alcohol to evaporate before adding the tomatoes, stock and honey. Give the sauce a taste and season it with salt and freshly grated black pepper. Leave the sauce to slightly simmer on a low to medium heat for about an hour – cover the pot with a lid but tilt it slightly so the liquid can reduce and the sauce can thicken up nicely. The longer you allow for the beef to stew and the sauce to reduce, the lovelier the result will be. I usually start my stews right after we’ve had breakfast so they can mind their own business on the stove and be done and perfect by lunch. When the sauce looks done and the growling of your hungry stomach is starting to disturb the neighbors, cook the pasta. Discard the bay leaf, add a ladleful of the starchy pasta water to the sauce (if it has thickened enough) and serve it all with some lovely Parmesan and fresh basil. 🙂

// Pasta Bolognese on paljude einelate menüüdes tihedalt esinev külaline, kuid harva valmistatakse teda viisil, mis Bolognas sündinud roale tõeliselt au annab. Pasta Bologneset ei serveerita tegelikult ka spagettide, vaid tagliatellede või muudsorti lintmakaronidega, aga seguhakklihast ja purgikastmest valminud äka kõrval on selline makaronimugandus igatahes pisike patt. Bolognese keetmine võtab küll pisut aega, kuid keerulist ei ole selle valmistamises igatahes midagi. Kui soovid, võid retseptis antud kogused duubeldada ja pool valminud kastmest säilituskarbiga sügavkülma pista – kui selle tööpäeva hommikul tavalisse külmkappi tõstad, saad selle õhtul pärast väsitavat tööpäeva üles soojendada ja sisuliselt lillegi liigutamata suurepärast kodust einet nautida. 🙂

Et neli näljast kõhtu ära täita, vajad sa:

300g veisehakkliha
4-5 peeneks hakitud peekoniviilu või oliiviõli praadimiseks
2 sibulat
1 sellerivars
3-4 küüslauguküünt
1-2 porgandit, riivitult
1 näpuotsatäis tšillihelbeid
1 tl kuivatatud punet (oregaanot)
1 tl kuivatatud vorstirohtu (majoraani)
1 peotäis värsket basiilikut (paar lehte jäta garneeringuks!)
1 loorberileht
1 dl punast veini
800 g purustatud tomateid
300 ml veisepuljongit
1 sl mett
soola & pipart

serveerimiseks pastat (nt. täisteraspagette) ja värskelt riivitud parmesani

Tee nii: Haara suur malmist haudepott või suur kõrgete äärtega pann ja a) kuumuta selles oliiviõli või b) prae läbi peekon (valik on sinu – peekon annab mõnusa maitsenüansi, aga selletagi on kaste imemaitsev). Viska pannile peeneks hakitud sibul ja küüslauk ning prae läbi. Seejärel lisa liha, lase sellel pruunistuda ja viska talle siis seltsiks riivitud porgand, hakitud seller, tšillihelbed, loorberileht ja kuivatatud ürdid. Kui oled lasknud kõigel paar minutit praadida, lisa vein ja lase alkoholil enne tomatite, puljongi ja mee lisamist välja aurustuda. Haara lusikas, maitse kastet ja maitsesta seda seejärel sobiva koguse soola ja värskelt jahvatet pipraga. Jäta kaste tunnikeseks madalale tulele õrnalt podisema ja aseta potile kaas pisut viltu, et vedelik aurustuda ja kaste “kokku keeda” saaks. Mida kauem veiselihal vaikselt podiseda lased, seda imelisem saab tulemus. Mina panen oma hautised harilikult pärast hommikusööki hakkama, et nad saaksid pliidil omaette passida ja lõunasöögi ajaks ideaalseks küpseda. Kui tundub, et kaste on valmimas ja kui su kõhu korin hakkab naabrite kodurahu häirima, keeda valmis pasta. Eemalda kastmest loorberileht, lisa kastmele väike kulbitäis pastavett (kui kaste on piisavalt paksenenud) ja serveeri kogu kupatus mõnusa parmesani ja värske basiilikuga. 🙂

Cooking with leftovers: Awesome life hack

May 29, 2015~ mis täna lõunaks on?

This is by no means a recipe – think of it more as a life hack! This photo above is of today’s lunch. I had no protein to cook with in the fridge – we have tons of chicken, fish and bacon in the freezer and beef (for stewing) in the fridge, none of which could be used for throwing together a quick lunch. There were, however, quite a lot of leftovers, opened cans waiting to be used up etc. So what does one cook up if one has dried tortillas in her cupboard and some tomato purée and cheese in her fridge? Fake pizzas, that’s what! All you need to do to make these is lay as many tortillas as you can fit on a baking tray, cover them in tomato purée, sprinkle with dried oregano and grated cheese and then add any leftovers you’ve got lying around. On the “pizzas” seen in the photo I used grated cheese, oregano, a handful of sliced cherry tomatoes, some olives, salami and (wilted) parsley. The toppings on the other two pizzas included salami, pineapple, halloumi and jalapenos. Baked at 200°C until the ingredients have cooked through and the cheese has turned golden, the pizzas will be incredibly crispy and delicious. Who would’ve thought, huh?

// See siin ei ole kindlasti mingisugune retsept – rohkem nagu väike petukas, mille abil kiirel argipäeval üllatuslikult maitsev söök lauale panna. See pilt on nimelt tehtud meie tänasest lõunasöögist. Mul polnud kapis mitte ühtegi proteiini, millest midagi valmistada – meil on sügavkülmas hulgaliselt kana, kala ja peekonit ja külmikus hautamiseks mõeldud veiseliha, aga kiire lõunasöögi kokku klopsimiseks ei olnud mitte midagi. Küll aga oli kapis ilge hunnik jäänuseid ja lahtiseid purke, millele tuli põhi peale teha. Mida vaene inimene siis valmistab, kui tal on köögikapis kuivanud tortillasid ja külmikus tomatipüreed ja juustu? Feikpitsasid, voh mida! Nende valmistamiseks pole muud vaja teha, kui võimalikult mitu tortillat ahjuplaadile mahutada, neile tomatipüreed määrida, riivitud juustu ja kuivatatud oreganot puistada ja siis kõiki kapist leiduvaid jäänuseid lisanditeks laduda. Neil kahel pildil esineval “pitsal” olid kattematerjalideks riivitud juust, oregano, peotäis viilutatud kirsstomateid, mõned oliivid, salaamiviilud ja (närtsinud) petersell. Teise kahe pitsa peal olid salaami, halloumi, ananass ja jalapenod. Küpsetada tuleb neid 200°C juures kuni kattematerjal on läbi küpsenud, juust kuldne ja põhi uskumatult krõbe ja maitsev. Kes oleks seda võinud uskuda?

What’s for lunch? A vibrant chorizo pasta

April 26, 2015~ mis täna lõunaks on?, mis täna...?

Ladybug ordered pasta for lunch today and as much as I wanted to oblige, the thought of carbonara or bolognese seemed excruciatingly boring. I decided to cook up something we don’t usually make and thought of using chorizo. This family adores all kinds of sausages, but I never use it in my cooking – outrageous, I know. Our fresh and flavorful pasta turned out great and I’m definitely making this again very soon. After we woke up from our collective afternoon nap (there’s nothing better, I can tell you that) I told H I wished there was more. H contemplated having already washed the pan, but told me there was still some sauce on the dishwashing sponge if I’d like to suck on that. Gee, thanks, honey…
______________________________________________

// Kroonprintsess tellis täna lõunasöögiks pastat ja nii väga, kui ma ka ei tahtnud talle meeltmööda olla, tundus mõte vanast heast carbonarast või bolognesest tapvalt igav. Otsustasin kokku keerata midagi täiesti uut ja nii sündis idee kasutada chorizot. See pere siin armastab kõiksugu vorste, aga toidu sees ma neid üldjuhul ei kasuta – täielik sigadus, ma ütlen. Meie värske ja maitseküllane pasta sai imeline ja päris kindlasti jääb see meie (ja loodetavasti ka teie) lemmikretseptide varasalve, et varsti uuesti tulla. Kui me oma kollektiivsest lõunauinakust (pole midagi paremat, ausõna) ärkasime, kurtsin H’le, et tahaksin veel vorstipastat. H teatas kahetsusega, et olevat just panni puhtaks pesnud, aga lohutas mind teadmisega, et võin nõudepesukäsnast sellele jäänud kastet lutsutada, kui soovin. Ei no aitäh, armas mees…

You need:

250g tagliatelle pasta
5 tbsp of extra virgin olive oil
3 large cloves of garlic
1 deseeded chili pod
1 squeeze of lemon juice
grated peel of ½ lemon
160g chorizo
15-20 cherry tomatoes
a bunch of flat-leaf parsley
a bunch of basil
1 tsp of honey
salt and pepper for seasoning

freshly grated parmesan, sliced chili and fresh basil for serving
______________________________________

Vajad:

250g tagliatelle-pastat
5 sl extra virgin oliiviõli
3 suurt küüslauguküünt
1 seemneteta tšillikauna
1 pigistuse jagu sidrunimahla
½ sidruni riivitud koort
160g chorizot
15-20 kirsstomatit
suurt peotäit siledalehelist peterselli
suurt peotäit basiilikut
1 tl mett
soola ja pipart maitsestamiseks

värskelt riivitud parmesani, viilutatud tšillit ja värsket basiilikut serveerimiseks

Slice the chorizo, cut the tomatoes into quarters and finely chop your chili, garlic and parsley. Put on a pot of generously salted pasta water. In a large pan, heat the olive oil and fry off the garlic and chili, add the chorizo, the tomatoes, the lemon juice, lemon zest and parsley and allow to cook on a medium heat until the tomatoes have almost entirely disintegrated. Cook the pasta until it’s perfectly al dente and before straining, steal a ladleful of the starchy pasta water and add it to your tomato sauce together with the honey. Chop up the basil and add it to the sauce, season with salt and pepper and then add the pasta. Mix everything together properly and serve immediately with parmesan, fresh chili (if you like the heat) and basil.
_______________________________________________

// Viiluta chorizo, lõika tomatid neljaks ja haki tšilli, küüslauk ja petersell peeneks. Pane tulele pott lahke käega soolatud pastaveega. Kuumuta suurel pannil oliiviõli ning prae selles läbi küüslauk ja tšilli. Lisa chorizo, tomatid, sidrunimahl, sidrunikoor ja petersell ning lase küpseda seni, kuni tomatid on peaaegu täielikult lagunenud. Küpseta pastat seni, kuni see on ideaalselt al dente ja enne kurnamist varasta potist kulbitäis pastavett ning lisa see koos meega tomatikastmele. Haki (või rebi) basiilik ja lisa kastmele, maitsesta soola ja pipraga ning lisa kastmele pasta. Sega kõik korralikult kokku ja serveeri otsekohe parmesani, värske tšilli (kui armastad teravust) ja basiilikuga.
Bon appétit!

Our weekly menu: What did we eat last week?

March 30, 2015~ mis täna lõunaks on?, mis täna õhtusöögiks on?, mis täna...?

Right… we documented what we ate all of last week and, based on the receipts I have saved, added the costs. This week was pretty slow and tough in terms of my illness, but I’m happy to see we still managed to eat proper home cooked meals. Let me know what you think and if we should do this again someday in the comments below. 🙂

// Niisiis… me panime möödunud nädalal kirja ja pildistasime üles kõik, mida sõime ja alleshoitud tšekkide põhjal püüdsin ära märkida ka toorainete maksumuse. See nädal oli väga laisk ja keeruline (sest ma olin paar päeva päris haige), aga mul on hea meel näha, et me saime ikkagi söönuks korralikest kodustest roogadest. Jagage minuga kommentaariumis oma mõtteid ja andke teada, kas sellist nädalamenüüd tasuks teinekordki üles tähendada. 🙂
My favorite food in the whole wide world: chicken soup with dumplings. We had it for both lunch and dinner because… well, try and stop me if there’s chicken soup to be had. 😀

A chicken ribcage from the freezer (if we want fillets, we buy a whole skinless breast, cut off the fillets and leave the rest in the freezer so I can make a stock and have some meat for the soup), 4 carrots, 1 onion, 6 potatoes, frozen peas, dumplings (butter, stock, egg), bay leaf.

// Mu lemmiksöök terves maailmas: kana-klimbisupp! Me sõime seda lõunaks ja õhtusöögiks sest… no püüdke te mind takistada, kui kodus on kanasuppi. 😀

Kanarinnak sügavkülmast (kui me fileesid vajame, ostame terve nahata rinnaku, lõikame fileed ära ja jätame ülejäänu sügavkülma, et sellest supi jaoks puljongi ja liha saaks), 4 porgandit, 1 sibul, 6 kartulit, külmutatud herned, klimbid (või, puljong, muna), loorberileht.

I was down with mastitis unable to move a muscle so H made us a yummy pumpkin soup, which we (again) had for both lunch and dinner. 🙂

Diced pumpkin (from the freezer), 4 bell peppers (2.40€), 1 carrot, 3 potatoes, some garlic and 2 dl of cream (0.75€). Served with crispy bacon (from the freezer, 1€).

// Mina olin rinnapõletiku kätte kõngemas, nii et H valmistas meile maitsva kõrvitsasupi, mida sõime (jälle) nii lõuna- kui ka õhtusöögiks. 🙂

Tükeldatud kõrvits (sügavkülmast), 4 paprikat (2.40€), 1 porgand, 3 kartulit, küüslauku ja 2 dl koort (0.75€). Juurde krõbe peekon (sügavkülmast, 1€).
English breakfast for lunch: 5 eggs (0.55€), bacon (1€, from the freezer), baked beans (0.89€), pan fried potatoes and a salad of tomato (ca 0.50€), cucumber (ca. 0.15€) and iceberg lettuce (ca 0.10€). 🙂

A coconut noodle wok with shrimp for dinner: rice noodles, 1 can of coconut milk (1.79€), frozen thai wok veggies (1.49€), 250g peeled shrimp (from the freezer, 3.90€) a chili pod (0.20€), ginger, lime juice (0.08€), fish sauce, soy sauce

// Inglise hommikusöök lõunasöögiks: 5 muna (0.55€), peekon (1€, sügavkülmast), oad (0.89€), pannikartulid ja salat tomatist (ca 0.50€), kurgist (ca. 0.15€) ja jääsalatist (ca 0.10€). 🙂

Kookospiima ja krevettidega nuudliwok õhtusöögiks: riisinuudlid, purk kookospiima (1.79€), pakk taipäraseid külmutatud köögivilju (1.49€), 250g kooritud krevette (sügavkülmast, 3.90€), tšillikaun, ingver, laimimahl (0.08€), kalakaste, sojakaste.
This doesn’t really deserve to be called a pasta (any Italian nonna would smack me across the head if I put curry powder in a pasta dish), but it’s a kind of chicken pasta they tend to serve at Estonian pubs and I hate to say it’s pretty yummie. We ate some for lunch, some for dinner and then went to see H’s mom who served us some delicious birthday leftovers. 😀

620g chicken fillets (3.40€], a third of a broccoli (0.20€), 1 bell pepper (0.60€), half a can of mango (0.70€), penne pasta, 4 dl heavy cream (1.39€), curry powder, cherry tomatoes and grated parmesan (0.50€).

// See ei vääri küll pasta nime (iga Itaalia nonna annaks mulle üle kurgi kui ma väidetava pastaroa sisse karrit paneksin), aga see on see klassikaline pubipasta, mis (häbi tunnistada) maitseb tegelikult väga hea. Sõime osa sellest lõunasöögiks, osa õhtusöögiks ja siis läksime H emmele külla, kes pakkus meile imelisi sünnipäevajääke. 😀

620g kanafileed (3.40€), kolmandik brokolit (0.20€), 1 paprika (0.60€), pool purki mangot (0.70€), penned, 4 dl vahukoort (1.39€), karrit, kirsstomateid ja riivitud parmesani (0.50€)
For lunch: Lindström patties (800g mince from the freezer (3.50€) 1 egg (0.11€), breadcrumbs, 2 onions, grated pickled beetroot (0.50€), nutmeg), mashed potatoes (12 potatoes, 50g butter (0.25€), a dash of milk), green peppercorn sauce (2 dl heavy cream (0.75€), green peppercorns, half a beef bouillonette (0.35€)) and a green lettuce and sourcream salad.

Pilleriin stayed at our place during her weekend of school and when I asked her what she would like for dinner on Friday, the answer was a chicken pie of some sort. Since I had my heart set on tacos, the obvious compromise was fajitas!

2 chicken breasts from the freezer (2.50€), 1 bell pepper (0.60€), half a zucchini (1€), half a can of mango (0.70€), tortillas (1.35€), half a tin of guacamole (0.80€), iceberg lettuce (0.30€), sourcream.

// Lõunasöögiks: Lindströmi kotletid (800g hakkliha sügavkülmast (3.50€), 1 muna (0.11€), riivsai, 2 sibulat, riivitud marineeritud peet (0.50€), muskaatpähkel), kartulipuder (12 kartulit, 50g võid (0.25€), natukene piima), rohelise pipra kaste (2 dl vahukoort (0.75€), rohelist pipart, pool veise buljonetkat (0.35€) ja lehtsalati-hapukooresalat.

Pilleriin tuli oma kooli-nädalavahetuseks meile elama ja kui ma temalt küsisin, mida ta reedel õhtusöögiks soovib, vastas ta, et mingisugust kanapirukat. Kuna minul oli vaim tacodeks valmis pandud, olid fajitad kõige parem kompromiss!

2 kanafileed sügavkülmast (2.50€), 1 paprika (0.60€), pool suvikõrvitsat (1€), 1 sibul, pool purki mangot (0.70€), tortillad (1.35€), pool purki guacamolet (0.80€), jääsalat (0.30€), hapukoor.
We ate Lindström patties and mash for lunch on Saturday as well and for dinner we had a niçoise salad, some white wine spritzers with Sanpellegrino lemonade (well, mostly just lemonade for me) and Pilleriin brought a rye ciabatta that we baked with wild garlic butter.

2 cans of tuna (5€), fingerling potatoes (0.70€), green beans (0.50€), 12 quail eggs (1.85€), baby spinach (1.49€), 1 onion, black olives (from the cupboard), cucumber (0.15€), cherry tomatoes (2€), vinaigrette (mustard, 1 tsp mayonnaise, lemon juice (0.40€), olive oil, chopped basil, honey).

// Lõunaks sõime eelmisel päeval valmistatud kotlette ja kartuliputru ja õhtusöögiks valmistasime Nizza salati, Sanpellegrino limonaadiga valge veini spritzerid (noh… minu jaoks põhimõtteliselt ainult limonaad) ja Pilleriinu toodud rukkiciabatta, mille karulauguvõiga ahju panime.

2 karpi tuunikala (5€), kartulid (0.70€), aedoad (0.50€), 12 vutimuna (1.85€), beebispinat (1.49€), 1 sibul, mustad oliivid (kapist), kurk (0.15€), kirsstomatid (2€), vinegrett (sinep, 1 tl majoneesi, sidrunimahl (0.40€), oliiviõli, hakitud basiilik, mesi).
We spent our Sunday at H’s mom’s house – what better way to end a weekend than with pancakes and lunch at grandma’s? Our lunch consisted of oven-baked veggies and stewed beef. For dinner we decided to pop by a Thai place on our way home and get some naan bread with cheese (all of which I ate in the car on our way home) and chicken with mushrooms and cashews. 🙂 Dinner total: ca 25€.

// Veetsime pühapäeva H emme juures – nädalavahetusele panevad igatahes parima punkti pannkoogihommik ja lõunasöök vanaema juures. Lõunasöögiks olid ahjujuurviljad hautatud veiselihaga. Õhtusöögiks otsustasime koduteel midagi Villa Thaist kaasa haarata. Selleks sai kana seente ja India pähklitega ja juustuga naan (India leib). Viimase pistsin juba autos üksinda pintslisse… Õhtusöök kokku: ca 25€.

Today’s lunch & Sneaky Mom’s tip of the day

March 4, 2015~ kroonprintsess: areng, mis täna lõunaks on?, mis täna...?, tips & tricks

We had meatballs with cauliflower puree for lunch today. It’s one of Ladybug’s favorite meals and since she’s a little sick (although feeling MUCH better – she has energy and an appetite), she’s obviously the one we cater to. There’s a catch, though – she sort of thinks she ate mashed potatoes. I started tricking her a while ago, because the first time I tried feeding her cauliflower puree, she politely refused to eat it. The same goes for my favorite steamed or boiled cauliflower – she doesn’t want it at all. So I started adding it to her potato mash little by little. The first time I tried this the ratio was 1/5 cauliflower and the rest was potatoes. Today it was the exact opposite: 1/5 potatoes and the rest was cauliflower. She absolutely loved it! She has grown used to the flavor! Yay!

// Sõime täna lõunasöögiks lihapalle ja lillkapsapüreed. See on üks printsessi lemmiksööke ja kuna ta on veel haige (kuigi tunneb ennast palju paremini – ta on üsna energiline ja sööb isuga), on tema ilmselgelt see, keda poputatakse. Siin on aga üks tilluke konks – tema arvab, et sõi kartuliputru. Ma hakkasin teda mõni aeg tagasi natukehaaval ninapidi vedama, sest esimesel korral ütles ta mulle lillkapsapüree peale “ei aitäh, ma ei soovi”. Sama käib mu suuure lemmiku aurutatud või keedetud lillkapsa kohta – ta lihtsalt keeldub kategooriliselt. Niisiis hakkasin lillkapsast pisitasa ta kartulipudrule lisama. Esimesel korral oli vahekord 1/5 lillkapsast ja ülejäänu oli kartul. Tänaseks oleme saavutanud vastupidise: 1/5 kartulit ja ülejäänu lillkapsast. See maitses talle täiega! Ta on maitsega harjunud! Jee!

Don’t forget to ask me questions, the deadline is tonight!
// Ärge unustage küsimusi küsida, täna on selleks viimane päev!

What the birthday boy wants, the birthday boy gets

February 16, 2015~ mis täna lõunaks on?, mis täna...?

tort

Since it was H’s birthday on Saturday, he had to bring something edible to the office today – it’s a birthday tradition of theirs. Like last year (here’s the cake of 2014), H asked me to make him a sandwich cake and I gladly obliged. Since little Peaches is the one calling the shots when it comes to time management (which involves my working, cooking, cleaning, blogging and showering schedules), I wasn’t allowed enough time to decorate it the way I wanted to. I was planning to place ham and cucumber roses and lettuce leaves in the middle and in the corners, but our little princess had something entirely different planned for me. 😀

The cake consists of slices of toast layered with a mixture of grated cheese, mayonnaise, sour cream, finely chopped garlic, ham and chopped bell peppers. It’s coated with a cream made of mascarpone, feta and mayonnaise, the sides are garnished with chopped parsley and on top… well, you can see for yourself. 🙂

// Kuna H’l oli laupäeval sünnipäev, pidi ta täna töö juures kolleegidega tähistamiseks midagi maitsvat kaasa võtma – neil on selline sünnipäevatraditsioon. Nagu eelmiselgi aastal (pilt 2014. aasta tordist siin), palus H, et ma talle võileivatordi meisterdaks ja ma olin rõõmuga nõus. Kuna väike Virsik on universumi kuninganna, teeb tema kõik ajaplaneerimisega seotud otsused (mis puudutab minu töö- ja söögitegemist, blogimist, koristamist ja duši all käimist) ja paraku ei olnud mulle kaunistamiseks ülearu palju aega ette nähtud. Plaan oli tordi keskele ja nurkadesse lehtsalatile asetatud singi- ja kurgiroosid meisterdada, aga põnnil oli mulle hoopis teine ülesanne. 😀

Tort koosneb röstsaiakorrustest, mille vahele on pandud riivjuustust, majoneesist, hapukoorest ja hakitud küüslaugust segu, sink ja hakitud paprika. Kaetud on ta mascarponest, fetast ja majoneesist kreemiga, külgedel ilutseb hakitud petersell ja pealt on ta kaunistatud… näete küll, millega. 🙂

What’s for lunch? Another day, another chicken

October 20, 2014~ mis täna lõunaks on?, mis täna...?

Good old oven roasted chicken – this time glazed with muscovado syrup and olive oil, sprinkled with a generous amount of freshly ground sea salt and black pepper and stuffed with a handful of fresh sage and six sliced garlic cloves. I don’t usually like chicken skin, but this turned out so crispy and delicious on the outside it was like crunchy chicken magic. What’s left of it will make a stock for a chicken and dumpling soup for tonight’s dinner. 🙂
// Vana hea ahjukana – seekord muscovadosiirupi ja oliivõliga glasuuritud, lahke koguse värskelt jahvatatud meresoola ja musta pipraga kaetud ning peotäie värske salvei ja kuue viilutatud küüslauguküünega täidetud. Mulle harilikult üldse ei meeldi kananahk, aga see linnuke sai väljast nii krõbe ja maitsev, et see oli suisa maagiline. Allesjäänud kanast ja karkassist saab õhtusöögiks kana-klimbisupp. 🙂

What’s for lunch? Warming pumpkin soup with roasted bell peppers

October 1, 2014~ mis täna lõunaks on?, mis täna...?

When I suggested this recipe of mine for the menu when we were opening the café, my employer refused almost immediately. Pumpkin soup is boring, overdone and bland, she said. I insisted to make it for the test menu anyway so she could have a taste and then decide. After the first mouthful she was sold and it went straight onto the menu. I’m not a huge fan of pumpkin either – I agree it’s a little bland and boring. What gives this soup its oomph is the earthy sweetness of the roasted bell peppers, the heat of the chili and the zing of the white wine vinegar. This recipe was born around pumpkin season last year when the fridge looked like there was NOTHING to feed the kid for lunch. There was something, allright 🙂

You need:

♥ 1 small pumpkin
♥ 1,5 l water
♥ 2-3 red bell peppers
♥ 0,5-1 chili pod (deseeded)
♥ 2-3 potatoes
♥ 1-2 carrots
♥ 2 dl heavy cream
♥ 1 chicken stock
♥ 4 cloves of garlic
♥ 1 ts white wine vinegar
♥ 2 ts honey
♥ 2 ts salt

Start by roasting the bell peppers – wash them, place them whole on an ovenproof tray and roast under the grill, turning them whenever the top blackens (you can roast your chili pod as well, if you like). If you’ve got a gas stove, you can just blacken the peppers on the open flame – just make sure you don’t burn them too hard. While they’re in the oven, peel, deseed and chop the pumpkin and peel the garlic cloves, carrots and potatoes. Once the peppers are done roasting, take them out of the tray, lower the temperature in the oven and throw the chopped pumpkin, chili and garlic in in stead and sprinkle them with some olive oil – you can skip this part and decide to just allow the pumpkin to boil until soft, but I like to think roasting stuff for a while improves the flavor. Bring the water to a boil in a large pot, throw in the potatoes and carrots (cut into chunks) with a chicken stock cube and some salt. Peel the roasted bell peppers. Once the carrots are almost cooked, add the pumpkin and allow to cook some more until everything is perfectly tender. Then add the roasted and peeled bell peppers and start to purée your soup with a hand blender. Pour in the cream bit by bit until your soup has the perfect consistency. Season your soup with honey, more salt if necessary, the white wine vinegar and some black pepper. Serve with crispy croutons, bacon and some sour cream hearts, if you like. 🙂

Tip of the day: Making purée soup means sometimes you misjudge the amount of liquid in the pot before grabbing the blender and the consistency of the soup ends up being too runny and watery. To thicken it and improve texture or add creaminess (without adding any actual cream), you can throw in some rice, allow it to cook and then purée some more until your soup is perfectly silky.

// Kui ma selle retsepti kohviku menüüd koostades välja pakkusin, keeldus tegevjuhiproua peaaegu momentaalselt. Kõrvitsasupp on igav ja liiga tavaline, arvas ta. Ma raiusin ikkagi, et see pole mingi tavaline supp ja pakkusin välja, et ta võiks seda menüü testimisel ikkagi maitsta ja siis otsustada. Pärast esimest suutäit oli ta müüdud ja see läks sirgjoones otse menüüsse. Ma ei ole ka suurem asi kõrvitsafänn – ma olen nõus, ta on pisut igavavõitu ja ehk ka veidi maitsetu. Sellele supile annavad eriliselt mõnusa maitse röstitud paprika mõnus magusus, tšilli teravus ja valge veini äädika väike salapärane särts. See retsept valmis eelmise aasta kõrvitsahooajal, kui külmkapis ei paistnud lapsele lõunasöögi valmistamiseks MITTE MIDAGI olevat. Midagi seal ikkagi oli. 🙂

Sa vajad:

♥ 1 väikest kõrvitsat
♥ 1,5 l vett
♥ 2-3 punast paprikat
♥ 0,5-1 tšillikauna (seemneteta)
♥ 2-3 kartulit
♥ 1-2 porgandit
♥ 2 dl vahukoort
♥ 1 kanapuljongikuubik või buljonetka
♥ 4 küüslauguküünt
♥ 1 tl valge veini äädikat
♥ 2 tl mett
♥ 2 tl soola

Alusta paprikate röstimisest – pese nad, aseta tervelt ahjuvormi või –pannile. rösti grillifunktsiooniga kõrgel temperatuuril ja keera ümber kui üks külg mustjaks muutub (võid ka tšillikauna röstida, kui soovid). Kui sul on gaasipliit, võid paprikat röstida lahtise leegi kohal, aga ole ettevaatlik, et sa neid liiga ära ei kõrveta. Samal ajal, kui paprikad on ahjus, koori, puhasta seemnetest ja tükelda kõrvits ning koori ka küüslauguküüned, porgandid ja kartulid. Kui paprikad on ahjus mustaks tõmbunud, võta nad välja, aseta taldrikule ja pane nende asemele (aga madalama, ca. 180-200C temperatuuriga) ahjuvormi hoopis kõrvitsakuubikud koos küüslaugu, tšilli ja oliiviõliga. Selle osa võid soovi korral vahele jätta ja kõrvitsa lihtsalt vees pehmeks keeta, mina lihtsalt juhtun arvama, et ahjus küpsetamine annab kõigele parema maitse. Aja vesi suures potis keema ja lisa tükeldatud kartul ja porgand koos kanapuljongikuubiku ja soolaga. Koori röstitud paprikad. Kui porgandid on peaaegu pehmeks keenud, viska vette ka kõrvits ja keeda, kuni kõik on täiesti pehmeks keenud. Siis lisa röstitud ja kooritud paprikad ja püreeri supp saumiksriga. Vala koor supile vähehaaval juurde samal ajal püreerides, kuni supp on ideaalse konsistentsiga. Maitsesta supp mee, soola (kui vaja), valge veini äädika ja musta pipraga. Serveeri krõbedate krutoonide, peekoni ja hapukoorest südametega, kui soovid. 🙂

Hea nipp: Püreesupi valmistamise käigus võib mõnikord juhtuda, et vedelikku on potis liiga palju ja pärast püreerimist jääb supp pisut liiga vesine ja vedel. Et seda siis paksendada ja tekstuuri parandada või suppi mõnusalt kooreseks muuta (ilma koort ja kaloreid päriselt lisamata), võid supile lisada riisi, lasta sellel supis pehmeks keeda ja siis veel püreerida, kuni supp on ideaalselt siidine.

Roasted peppers – you can allow yours to blacken even more, I just couldn’t wait for my hundred year old oven to be done roasting them.
// Röstpaprikad – teie võite enda omad vabalt veel pisut mustemaks lasta, ma lihtsalt ei jõudnud enam oodata, kuni mu sada aastat vana ahi nende röstimisega ühele poole saab.
Making soup hearts is easy as one-two-three – make perfectly round sourcream dots, grab a toothpick and connect the dots pulling the soup all the way through.
// Supisüdamekeste tegemine on imelihtne – tee ilusad ümmargused hapukooretäpid, haara hambatikk ja ühenda täpid omavahel tõmmates tikk ühe jutiga supist ja täppidest läbi.