- Avastasin Eesti Laulu vaadates, et üks mu kõige suuremaid õudusunenägusid on mõte sellest, et ma pean kusagil mingeid minu jaoks tundmatuid inimesi nimepidi tutvustama. Alati, kui mõni saatejuht žüriiliikmeid tutvustab, hoian hinge kinni – kuidas ta julgeb? Kuidas ta ei karda, et ta ajab mõne nime sassi ja peab siis igavesest ajast igavesti maailma ees kohutavat häbi tundma? Huhh. Mul jooksevad hirmuvõdinad üle selja, kui ma sellele mõtlen. Kui ma aus olen, piisab minu hirmutamiseks ka toatäiest mulle võõrastest inimestest, kelle nimed ma pool minutit pärast kätlemist ära unustada jõuan… mulle ei jää nimed mingi nipiga meelde, aga inimese nime minut hiljem üle küsida on ju ka maru sant?
- Kõik ilusad asjad ajavad mind kohe nutma. Kaunis muusika ja ilusad kostüümid balletietenduses? Kraanid lahti. Laulvad lapsed? Pisarad silmas. Päikesekiired läbi männiokaste tuppa paistmas? Tönn. Ma tunnen, et see imelik omadus (hälve?) süveneb iga aastaga ja hiljemalt oma kolmekümnendaks sünnipäevaks olen ilmselt üks neist vanainimestest, kes iga asja peale käsi kokku löövad ja heldimusest halisevad…
- Järsud ja kategoorilised inimesed on minu jaoks seda ebameeldivamad, mida vanemaks ma saan. Teate, mis selle juures kõige keerulisem on? Ma olen ise ka alati järsk ja kategooriline olnud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem oskan ma inimestes hinnata võimet ligimest kuulata, eksistentsiaalsetel teemadel arutleda ja vajadusel stoilise rahu ning enesekindlusega eriarvamusele jääda. Ma ei mõtle neid, kes noogutavad kaasa argusest või jäävad alati neutraalseks kroonilise selgroopuuduse süül – sedasorti inimesi on minulgi raske seedida. Aga ma armastan palavalt neid, kes näevad maailma niii laialt ja avaralt, et teiste inimeste arvamused või tõekspidamised neid karvavõrdki ei kõiguta ega ärrita. Sallivus, intellektuaalsus, enesekindlus, kaks jalga maa peal… täpselt selline tahan ka mina ühel päeval olla. Täiskasvanud inimeses, kes kõike enda jaoks mõistmatut “kohutavaks” peab ja muudkui ägiseb ja soiub teemadel, mis tema tõekspidamistega kokku ei sobi… uncool. Selles, kui sa kõige kohta vihaselt pröökad, ei ole midagi seksikat ega südikat – see on lihtsalt tobe.
- Kõige tüütum majapidamistöö maailmas on lasteriiete pesurestilt kokku voltimine. See koos minu halva harjumusega ebameeldivaid asju edasi lükata tähendab tihtipeale seda, et puhtad lasteriided võivad pesurestil veeta terve nädala enne, kui ma nad sealt lõpuks kokku korjan. Neid on alati nii vastikult palju korraga, neid on tüütu kokku voltida, nad on nii pagana tillukesed ja… no ma ei tea. Õhhh.
- Ma võin Ed Sheerani lugusid lakkamatult kuulata, tema muusikat endasse ahmida, natukene nutta, külmavärinaid tunda, veel ja veel ja veel kuulata… see mees on
kõige kihvtim ja andekam ja ägedamüks kahest kõige kihvtimast ja andekamast ja ägedamast gingerist sellel planeedil. Tõsijutt!
- Ma olen täiega kakanalja-ema. Umbes aastake tagasi hakkasid kaka- ja pissinaljad Kroonprintsessile tohutult nalja pakkuma ja mina olen igatahes iga kell valmis sellesse tulle õli juurde valama. Mul on tunne, et ma peaksin ennast häbenema… kas teie seas on ka mõni, kes last mõnikord tõsiselt infantiilsete naljadega naerma ajada tahab? Või ma peaks ikkagi ühe suure aurava tassitäie grow the f*ck up‘i tulele panema?
- Ma näen tihti unes, et kaotan oma keha üle kontrolli ja näiteks tiirlen hästi kiiresti põrandal ümber oma telje (?), kaotan üha uuesti ja uuesti tasakaalu, kukun ega saa püsti… kõige vastikum on, et see tundub alati hästi päris ja eriti see põrandal tiirlemine on õudselt hirmutav ja vastik. Mul on üleüldse unenägudega kehvasti – nii kaua, kui ennast üldse mäletan, olen põhimõtteliselt ainult halbu unenägusid näinud. Äärmiselt tüütu.
- Minu jaoks on see blogi eelkõige mälestuste kandja ja tihtipeale vaatan niisama arhiivis tagasi, et aastake tagasi kogetud mälestusi uuesti läbi elada. See on tõeline õnn, ütlen ma teile! Kõige naljakam on see, et vanu pilte vaadates mõtlen tihti: oo, kas mina tegin selle pildi? Aga need tundusid ju toona nii koledad! Nii juhtus näiteks täna seda suvel Soomes kirjutatud postitust lugedes. Ühesõnaga ei ole ma enda tehtud piltidega praktiliselt kunagi rahul ja postitan neid tihti raske südamega – tahaks ju paremini! Tagantjärele tunduvad nad mulle aga hoopiski väga armsad ja ilusad. Veider värk. 🙂
- Mulle ei maitse küpsed puuviljad. Rohekad banaanid, tillukesed rohelised õunad, krõmpsuv arbuus… kõik tooge mulle! Läägelt magusa meloni, hurmaad (võeh, H ja Kroonprintsess hävitavaid neid tööstuslikul meetodil ja ma passin: miks soovite seda lääget jahust plönni endale suhu panna?) ja küpsed banaanid võite endale jätta. Sama kehtib ka marjade puhul – ma olen umbes ainus inimene planeedil, kelle meelest vaarikad täiesti mõttetud on, sest need on, noh… lääged. 😀
- Ma tunnen esimest korda elus, pärast kaks aastat kestnud tööd iseendaga, et ma vist ei identifitseeri ennast enam suitsetajana ja tunnen vist viimaks ometi siiralt, et sellega on nüüd igaveseks kõik. Olen pikalt sigarettidesse väga kirglikult suhtunud, aga viimasel ajal tunnen, et ei: see ei ole minu jaoks. Ma ei tea, mida nad räägivad selle kohta, et suitsetajas tekitab sõltuvust nikotiin – minu organism on kaks aastat igasuguse nikotiinita läbi pidanud ajama, kuid alles nüüd tunnen, et hakkan sõltuvusest vabanema. Just sellest… mõttelisest sõltuvusest. Minu peamine motivaator on, et ma tahan oma lapselapsi näha. Et ma ei taha teha midagi, mis sunniks mind siit ilmast lahkuma enne, kui minu töö siin on tehtud. Lapsed suureks kasvatatud. Lapselapsed ja nende lapsed põlvel hüpitatud. See ei ole miski, mida ma olen lihtsalt niisama valmis millegi nii triviaalse vastu vahetama, nagu seda on sigaretisuits. Ma loodan, et mu sisemine idioot kunagi pead ei tõsta ja mind neid sõnu sööma ei sunni.
P.S. Nagu te näete, tegin ma Käopesa-blogi nüüd üdini eestikeelseks. Kui ma teiega kristalselt aus olen, on see muudatus minu jaoks hästi keeruline ja võõras – olen seda blogi nüüdseks neli aastat ühtviisi pidanud ja üle tuhande postituse kõigepealt inglise ja seejärel eesti keeles kirjutanud. Milleks siis see muudatus? Sest ma olen selle mõttega nii kaua mänginud ja muudkui vaaginud üht- ja teistpidi. Kahes keeles kirjutamine on aeganõudev ja tähendab seda, et paratamatult ei ole üks pool tekstist nii vahetu, nagu üks blogi olla võiks. Senine korraldus on tähendanud seda, et ma ei saa kirjutada spontaanseid postitusi, kui mul pole aega istuda maha ja kirjutada kahes keeles… ja mulle tundub, et kuigi mulle kahes keeles blogimine väga meeldis, oli sellega siiski pisut liiga palju tööd. Nüüd on mul aga tunne, nagu oleksin oma blogi-identiteedist ilma jäänud ja olen pisut… kadunud. Mis teie arvate – kas Käopesa-blogi saab eksisteerida ainult emakeelsena?
Mina arvan, et Käopesa blogi saab toimida just niimoodi nagu Sinu enda jaoks hea on! Ma küll armastasin Su postitusi lugeda inglise keelsena (Mingi isiklik kiiks ilmselt.) kuid ka emakeeles on blogi siiski väga mõnus 🙂 Kuna tegemist on ainsa blogiga, mille postitusi ma ootan iga hetk, siis ma loeks ilmselt kasvõi rootsi keelsena seda, kasutades maailma kõige totramat google translate’i 🙂
Aitäh, et meil olemas oled ja aitäh, et endast ning oma perekonnast meile nii vahvalt palju jutustad 🙂
Esiteks tahaksin ära märkida, et sellist sorti postitused on minu absoluutsed lemmikud! Meil kõigil on igasuguseid veidraid kiikse ja harjumusi, mõtteid ja uskumusi ja kuidagi äge on õppida Sind natukene paremini tundma ja tõdeda, et erinevus tõepoolest rikastab. Teiseks, mõistan hästi sinu väikest (või suurt) identiteedikriisi, aga usun, et sul pole muretsemiseks vähimatki põhjust! Mul on inglise keelega väga sõbralikud suhted, kuid siin blogis lugesin alati ainult eestikeelset osa, sest Sinu kirjakeel on hästi imeilus, sorav ja värvikas ning kuigi kaotad ilmselt mõned inglise keelt kõnelevad lugejad, siis Sinu blogi väärtust ei kahanda see küll karvavõrdki. Kokkuvõttes – olen endiselt fänn! : )
ma püüan teinekordki sellesarnaseid kirja saada – ühes keeles on selliste isiklikumat laadi asjade kirjapanemine kergem ka. suur-suur-suur aitäh sulle komplimentide eest. lugejate kaotamise pärast ma ei muretse – ma ei usu, et mul neid väljamaiseid väga palju oli. pigem on kahju mõnest üksikust, kes blogi kaudu armsaks saanud on või neist sõpradest, kes varem lugesid, aga eesti keelt ei mõista. aga mis parata – kui ise ei jaksa, ei saa teiste nimel lõputult rabeleda ka. 🙂 aitäh, Kristel!
Sa oled äge!
Hahah, ma ilmselt olen ka see kakanalja-ema aga veel pole meil seda faasi tulnud. Ma armastan totakaid nalju, mis lapsi täiiiega naerma ajavad, nii et go for it! Mina arvan, et ei peaks kunagi täielikult suureks kasvama.
Ma suitsetasin ka kunagi aga see jäi must ise maha, mitte et ma pidin selle ise maha jätma. Ja ma arvan, et suurt rolli mängib see, et ma mitte kunagi ei identifitseerinud end suitsetajana. Ma lihtsalt suitsetasin aga ma polnud suitsetaja. Vähemalt ma ei tundnud, et ma oleks. Võib tunduda jabur aga nii oli. 🙂
Ja mulle meeldivad spontaansed ja vahetud postitused, sul on mu toetus. Võib olla on see harjumise asi? Muutused vajavadki harjumist ja kompamist, kuidas on sinu jaoks õige, küll sa sellest aru saad. Minu toetus on sul igal juhul 🙂
aitäh, Anette – kummalisel kombel on selline virtuaaltoetus väga turgutav ja eilsed mured tunduvad täna juba sootuks tühisemad. suureks kasvamise koha pealt olen nõus – täiskasvanud on niisamagi pentsikud oma riiete ja kumminaalmaksudega, jäägu meile siis kasvõi meie totrad naljad! ja suitsetamisega läks sul küll hästi, tahaks ka nii 🙂 mulle tundub, et ma olen vist lihtsalt kergesti sõltuvusse jäävat laadi inime… sellepärast pean ka endaga palju tööd tegema.
Halleluuja! Ma arvasin, et ma olen ainus, kelle jaoks kaka- ja puuksunaljad nalja pakuvad 😀 Vahel ma mõtlen endamisi, et kamoon..25 aastane ei tohiks selliseid nalju teha. Aga no..ei saa 😀
amen, sister! anna minna – peaasi, et nalja saab 😀
Nii harjumatu, et kõik eesti keeles on.
Aga see tönnamise teema. Täpselt samasiin. Ma käisin eile lasteaias ja K oli kirjutanud, et minu kiusamine teeb ta õnnelikuks. Õhtul mehele rääkisin, oli pisarate läige silmis.
Ma vaatan kurba filmi-Nutan, Aeglasel laul-nutan jne.
Mul hakkab see pihta 5 aastat tagasi, kui K sündis. Enne seda olin emotsioonitu kivi.
Ma tunnen täiega ennast ära su jutus. 😀 Täpselt samuti sai tönnimine alguse lapse sünniga või ehk isegi rasedusega, aga enne ei tulnud minu silmist mitte üks pisar. Nüüd enam muud ei olegi, ainult nutan. 😀 Ja enamasti ikka rõõmust. 😀
nutame koos 😀
Ma olin enne lapse sündi suhteliset bad ass. Nutma nii kergelt mind ei saanud:D
stone cold fox 😀
Miks sa kell 3 öösel ei maga ?
tööd tegin 🙁
Ja mina arvasin, et ma olen ainuke kes iga asja peale tönnib 😀
Oh need hapud ja pooltoored puuviljad ja marjad! 😀 kui banaanil on ainuski plekk juba peale tekkinud on see täiesti kõlbmatu ja enne hooaja algust on mul maasikatest ka aastanorm täis söödud. Väikselt näppasin peenra pealt valgeid maasikaid, ema ei tahtnud lubada küll, aga mulle maitsesid oluliselt rohkem kui küpsed. Tikritega sama lugu, kui nad valmis saavad siis mul kaob huvi.
Ainukesed asjad mis on küpselt paremad veel on kirsid.
Kakanalja-ema, mulle meeldib see väljend. Mina olen ka 😀
Pean ütlema, et mulle meeldis su blogi inglise keelne osa väga, tihti eelistasin just nimelt inglise keelt emakeelele (sest kaks korda ma ei viitsi ju sama asja pmts lugeda), aga mõistan, et selline kahes keeles kirjutamine ongi aeganõudvam, eriti kui tahta seda hästi teha. Ja sa tegid seda hästi 🙂 Samas ei ole mul ka midagi selle vastu, et see nüüd ainult emakeeles on.
aitäh, et ütled, et ma seda hästi tegin – ma tundsin ennast ise ka inglise keeles hoopis enesekindlamalt. nüüd olen kuidagi… haavatavam? ma ei tea. igatahes kõigi toetuse najal tundub see pabistamine nii mõttetu, see ei ole ju maailma lõpp. a ma lihtsalt olen sedasorti, et kõik üleminekud ja lahtilaskmised on mu jaoks äärmiselt keerulised. i’m weird like that…
Kommenteerinud ma Su blogi vist varem polegi aga lugenud olen juba üsna kaua 🙂
Mulle ka sellised fakti postitused hullult meeldivad ja tahtsin kohe mainida, et selle suitsetamisega on minul sama lugu. Nooremana ma tegin suitsu, sest mulle tôesti meeldis see, mitte seltskonna pärast vms. Veidi enne esimest rasedust jätsin maha, kuid peale sündi hakkas uuesti isutama. Peale rinnaga toitmise lõpetamist hakkasin ûsna pea uuesti suitsu tegema. Aga kuna teise lapse plaan koputas juba õla peale, siis tuli see jube asi uuesti ãra lõpetada. Ja nüüd tekitab suits minus ainult vastikust. Ma ei suuda seda haisu taluda ja ma ei mõista miks inimesed suitsetavad. Mul suitsetavaid sõbrannasid on paar tükki ja kui varem mul tuli isu peale kui teised suitsu ette panid, siis enam mitte. Ja ma olen selle üle nii kuradi uhke 🙂
no mul on isegi ajajoon täpselt sama, nagu sul! ma loodan, et ma jõuan ka 100% vastikuseni – praegu juba pigem tundub jäle, aga ma ei ole kindel, kas näiteks pisut veinine mina sama arvab 😀
Ja mina mõtlen juba mitu päeva (tegelikult alates sellest postitusest), et sa oled NII tubli et selleni jõudsid. Mina võitlen endaga iga päev, et mitte uuesti alustada. Kui närv on must ja väsimus peal, siis on see ikka päris raske. Ja mahajätmisest on ju 6,5 aastat 🙁 millal see üle läheb?
Pärast imetamise lõpetamist läkski raskeks, sest siis kadus see hea põhjus ära.
Aga Te olete ikka nii tublid! Tunnen ennast praegu nagu iseloomutu luuser 😀
ära räägi nii, ma kardan, et ma kukun sellessesamma auku tagasiiiiii! ma loodan, et ei. 6,5 aastat on ju nii pikk aeg! võitle edasi. kui ei õnnestu, siis lähme sinna allen carri seminarile!
ka mina ei suuda lõpetada härdusest ulgumist, multikad näiteks on eriti head kraaniavajad ja ka mul see sündroom järjest süveneb. aga uus kujunduz on tres fraiche et sexy, eesti keeles oskan ka lugeda hästi, aga seoses sinu hiljuti sünnipäevapeoga siis küsimus, et kas nüüd astrid ei saagi enam su blogi lugeda?
taisaa nüüd jah kui ta ei loe google translate’iga VÕI õpib eesti keele niiviisi selgeks! tal ongi tagumine aeg 😀 aga tegelt kui ma tõsiselt räägin, siis natukene on süümekad ka, aga ma ei saa ju igavesti pidada mingi väikese peotäie inimeste pärast eraldi blogi…
2,4,5 – loeks nagu iseenda kohta 😀
great minds think alike 😀
Jaa 2 ja 4 on väga tuttavad. Ma olen tegelikult alati olnud selline hella hingega.. pigem raseduse ajal olin isegi tasakaalukam. Aga peale lapse sündi on jah olukord veel hullemaks läinud. Iga veidi ilusam või kurvem asi lööb mul kraanid voolama, mehel nalja kui palju. 😀
Ja lapse pesu jõuab tihtipeale pesurestilt enne uuesti lapsele selga, kui sahtlisse 😀
Tundsin end natuke selles tönnimises ära 😀 Ma vist päris nii ekstreemne nutja pole, aga reaalselt iga kord, kui nt filmides või päriselus keegi ilmutab oma südameheadust või puhtast tahtest teistele appi tuleb.. see nii liigutav, et automaatselt silmad märjad 😀
Blogi kohta nii palju, et kuigi mulle väga meeldis su ingliskeelne väljendusoskus (sain nii palju uusi sõnu + väljendeid), siis ei jõudnud ma ära oodata, et emakeelse tekstini jõuaks, oli kuidagi.. armsam ja siiram. Samas meeldis mulle tohutult ka kahte teksti võrrelda. No, et ühes keeles oli üks lause mingi ägeda väljendiga, et kuidas sa lahendasid sama asja teises keeles. Aga ei, minu arust hea uudis, kui see tähendab seda, et vahetuid postitusi hakkab tihemini tulema 🙂
Ainus, mis natuke õlgu kehitama paneb, on uus blogikujundus. Veidi ilmetu ja ühevärviline ega kajasta üldse su energilist-värvilist isiksust 🙁
jaa, ma tahan teha kujundusega midagi uut, kolida blogi üldse wordpress.orgi ja oma serverisse, aga ma pidin midagi tegema, sest muidu oleks see üleminek mu jaoks imelik ja raske 😀 see on selline… ajutine lahendus!
aitäh, et sa kaasa rääkisid ja mind nii ilusasti tunnustasid. ma tahaks täiega kirjutada mõlemas keeles, aga ma nagu tunnen, et see on ressursside raiskamine. ma olen väga tihti ületöötanud ja stressis ja lihtsalt põhimõtte pärast kulutada aega millelegi, mis ei ole otseselt sissetulekuallikas… see ei ole otstarbekas. tahan, et blogi oleks mõnus ja lihtne ja tore ajaviide, mitte planeerimist vajav töö. või midagi. ah, ma ei tea, see on väga raske kõik mu jaoks. :$
Oi.. Ma olen terve elu täielik piripill olnud – telekat ei saa üldse vaadata, kõik ajab vesistama. Ja kui tülitsen kellegagi, siis lõpuks olen ikkagi mina see, kes nutma hakkab. Nii et tore äratundmine, et mina pole ainuke, kellel veeväravad väga lihtsalt lahti lähevad. Kaaskannatajad või nii. Ja teistele meeldib alati nalja selle üle visata 😀
Ja blogikujundus on küll mõnus minimalistlik, siis liitun eelkirjutajaga, et see on kuidagi… ühevärviline ja.. plass? Mulle meeldis su eelmine värvilisem versioon rohkem. Aga eks kõik ole tunde küsimus. Minul erilist vahet pole, kas kirjutad eesti keeles või ainult inglise keeles – võin mõlemas keeles lugeda, üldse ei pahanda 🙂
nagu Liisilegi ütlesin – kujundus on ajutine, ma lihtsalt tundsin vajadust pisut rohkem muuta, et see üleminek nii imelik ei oleks. ma ei ole välja mõelnud, mida ma täpselt tahan, aga seni las olla pigem tühi ja minimalistlik, kui lihtsalt vale 🙂
Mind ei häiri sugugi see, et blogi nüüd ainult eestikeelne on (pigem meeldib nii isegi rohkem), sest nagu enne juba kommenteeriti – su kirjakeel on ilus ja värvikas!
Ma ei tea, kas sa ka kõnekeeles kasutad sõnu nagu näiteks “südikas” ja “pröökama”, aga mulle väga meeldib, et sa seda siin teed.
Kui EKI peaks korraldama konkursi ilusaima emakeelse keelekasutusega blogi leidmiseks (mis on ju EKI ülesannet silmas pidades päris hea idee, kas pole!), oleksid sina minu silmis küll finalistide seas! Jah, sa küll kasutad üsna tihti anglitsisme, aga need rikastavad peaaegu alati väljendatud mõtet ja on kaldkirjas, nagu ette nähtud.
Ma julgen arvata, et nii, nagu lugejat mõjutavad blogijate tegemised ja välimus, on eeskujuks ka nende väljendusviis. Seega, palun jätka sama eeskujulikult!:D
jaa, ma räägin väga kentsakalt ja kirjutan täpselt nii, nagu kõnelen 😀 no näiteks nagu seesama lause, mille just kirja panin – nii oleksin sulle suusõnaliselt öelnud ka. mulle nii kohutavalt meeldib eesti keel ja see, kui värvikas see tegelikult on – kui palju kihvte väljendeid ja sõnu on, mida teenimatult vähe kasutatakse! sinu kommentaar, muuseas, läheb mulle VÄGA hinge – ma tunnen ennast emakeeli kirjutades väga-väga ebakindlalt ja mulle jääb alati pärast “postita” vajutamist tunne, et mu eestikeelne tekst on kuiv ja lonkav… aga võib-olla see siis tuleb lihtsalt sellestsamast ebakindlusest. kui ma teismeline olin ja rootsist eesti sõpradel külas käisin, tundsin ennast alati seltskonnas kõige rumalamana. tegelikult põhjuseta, sest ma ei mäleta, et oleksin tegelikult ühtegi olukorda sattunud, kus mul oleks põhjust olnud nii tunda. aga rootsi koolisüsteem on teistsugune, seal õpitakse vähem tarkusi, nämmutatakse mõttetuid baasteadmisi ja ma tundsin koguaeg, et siin omandamata jäänud koolitarkuse tõttu olen teistest juhmim. sama kehtib keeleoskuse kohta – ma ju ei ole ju eesti keelt koolis üldse palju õppinud ja minus on mingisugune alateadlik hirm, et ma kirjutan ekstra rumalasti või teen mingeid lolle vigu. aitäh, et sa mind tunnustasid – mulle tundub, et mulle oli seda väga vaja. kalli!
Jaaa, sul on ylihea keelevaist 🙂 Mida on n2ha ka sinu inglise keelest! Alati h2sti m6nus, rikas s6navara ja mis peamine – ladus lugemine!
aitäh, armas Krisse, sa oled nii lahke… kuigi, noh… mitte, et sa inglise keeles blogimisest loobumise mu jaoks kuidagi kergemaks oleksid teinud. 😀
Veider, mina olin just enne lapse sündi tõeline piripill. Peale sünnitust aga on tõeline muutus minus aset leidnud. Esiti olin selle muutuse üle uhke, pidades end emotsionaalselt tasakaalukamaks. Kas ma ka tegelikult seda olen? Kahtlen sügavalt. Tuleb tunnistada, et igatsen taga seda haavatavust.
ma nüüd üldse ei tea, kui kaua aega sul sünnitusest möödas on, aga kui vähe, siis ehk on see mingi hormonaalne värk? muidu ma mõistan hästi seda mõtet, et igatsed haavatavust – minu meelest on nutmine väga hea nö. “release” ja minu puhul näiteks ilusate asjade pärast pisarate valamine… tekitab kuidagi elus tunde. see on võimas. ma loodan, et sa taasleiad kontakti iseendaga ja oma haavatavusega. pai!
Mulle sa meeldid, ülilahe naine, kiiksud ja kõik muu sinna juurde. 🙂
Ma pean seda punkt number kolme kommenteerima. Mina olen ka järsk ja kategooriline inimene. Aga mida vanemaks ma saan, seda vähem ma seda välja näitan. Mu maailmavaade on seejuures väga lai ja ma analüüsin igasuguseid olukordi, näiteks konkreetne poliitiline olukord praegu Euroopas, kõikide vaatenurkade pealt ja kuulan inimesed alati ära. Ja mul võib sel samal teemal olla erinevaid seisukohti, mis kõik tuginevad erinevatele vaatenurkadele. Ühesõnaga, ma võtan kõike arvesse, kui ma oma arvamust kujundan. Aga inimesed, kes on klappidega ja suudavad vaid üht vaatenurka näha, kellel puudub igasugune võime analüüsida ja olla avatud, ajavad mind vihaseks küll. Eriti kui seisukoha kaitseks ei ole argumente esitada. On olemas mingid asjad, milles ei eksisteeri universaalset ja absoluutset tõde, on nüansid jne. Olid ajad, nii 5-6 aastatt tagasi, kui mul tulid kõik arvamused ja seisukohad ludinal üle huulte. Nüüd ma püüan olla arvestav ja mõistev, igal ühel on selline arvamus nagu tal on ja sellel miks see selline on, on ikka põhjus. Isegi kui ma selliste seisukohtadega alati nõus ei ole, ei materda ma inimest maha. Küll aga tahaks ma, et inimesed enne kisamist teinekord natukene rohkem mõtleks. Sest selles, kui sa kõige kohta vihaselt pröökad, ei ole midagi seksikat ega südikat – see on lihtsalt tobe. 😉
ma ei saa nüüd aru, kas sa kirjutasid endast või minust? no täpselt 1:1 samad mõtted. 🙂
Ma püüdsin endast kirjutada ikka. 😀 Ma koguaeg olen mõelnud, et kui ma suureks saan, siis ma tahan selline mõistlik ja arvestav olla nagu ma kirjeldasin. Nõks enne 30. aastaseks saamist olen ma sellega peaaegu hakkama saanud, tuleb välja. 😀
no vot mul on samamoodi, natukene saaks veel nurki ümaramaks, aga see teebki vanemaks saamise nii lõbusaks – koguaeg saab targemaks ja paremaks inimeseks. 🙂
tegelikult ma pean tunnistama, et kohe kindlasti ei ole ma k o g u a e g nii mõelnud – nooremana ma ikka arvasin, et ma tean täpselt, kuidas on ja et kõik, mida ma arvan, kuulub välja purtsatamisele 😀 tainas…
Ma mõtlesin küll, aga kõik purtstatasin välja ikkagi ja olin hirmus konfliktne. Kontroll ja enesetsensuur olid raske tulema, aga lõpuks jõuab ikka pärale, et ei ole ma maailmanaba. 😛 Ma vist hakkasin täitsa teadlikult selle arvamuse avaldamise osaga tööd tegema ja enesekontrolli kasvatama. 🙂
no jälle kõigele noogutan kaasa… 😀
Esiteks mul tuli pähe see tänavune maailmamissi valimine, kus õhtujuht vale võitja nimetas ja too krooni sai, mis talt laval ka ära võeti.. 😀 Noh, kas judinad jooksid üle selja? 😀
Teiseks.. rohelised banaanid, toores ehk krõmps hurmaa… mmm…
hurmaa olgu kui krõmps tahes, maitset tal küll ei ole 😀 ja selle vaese miss worldi õhtujuhi asemel ma oleks käed rinnale pannud ja öelnud, et nüüd võite mind alla lasta. see konkreetne juhtum ongi nagu minu hirmu kvintessents – kõige hullem, mis üldse juhtuda võib 😀 kuigi seal ei olnud vist asi inimese nime meelde jätmises (neil ju pole nimesid :P), vaid kaardilt valesti maha lugemises?
Jaa, maitse on õõõõõrnake, aga vähemalt on krõmps 😀 Põhimõtteliselt nagu sööks talvist mitte kodumaist õuna… aga kui see muutub selliseks pehmeks ja plögaseks.. brr… 😀
Jaa, ta luges valesti maha.. Aga mulle just tunduski huvitav, et kui sa kardad juba seda nimede valesti ütlemist, mis siis juhtuks, kui kogu maailma ees vale inimese krooniks.. 😀 😀 Vaatasin just, et youtube’is on seda videot vaadatud pea 23 miljonit korda..
kohutav, ma ütlen! KOHUTAV!
Niiviisi on su blogi hoopis mugavam lugeda ausaltöeldes. 🙂 Eestimaalastest lugejaid see kindlasti ei häiri.
Ja mina ei kannata ka küpseid vilju, need lihtsalt käivad mul suus ringi ja ei jõuagi makku. 🙂 Väikesest saati olen ma kõik tikrid ja õunad toorena ära söönud. 🙂 Ja pooltoored, kõvad, hapud vaarikad!
aitäh, iks 🙂 see sinu kommentaari esimene pool oligi peamine motivaator blogi eestikeelseks muutmisel. ja toored vaarikad on paremad jah, aga ikkagi tundub vaarikate ise toorena ära söömine teiste eest hea kraami nahka panemisena 😀 noh, et ma ei hakka enda peale raiskama, kui teistele nii väga meeldivad…
Huvitav ajastus. Ma lugesin varem alati mõlemas keeles su postitused läbi, kusjuures ingliskeelne oli nö eelroog, mida peamiselt mõnusate väljendite pärast lugeda viitsisin ja tahtsin. Seejärel asusin eestikeelse teksti kallale, natuke suurema huvi ja õhinaga, sest täpselt nagu keegi ülalpool ütles – eestikeelne jutt on kuidagi kodusem ja mõnusam. Viimasel ajal libisesin ingliskeelsest jutust lihtsalt üle ja lugesin vaid eestikeelset osa jutust. Niisiis minu poolt roheline tuli – kui sa pead vähem energiat “valesse” kohta suunama ja blogi seeläbi kasvõi gramm paremaks muutub, siis on juba puhas võit. Ja ma ise usun küll, et kui sul endal lihtsam ja mugavam seda asja teha on, siis läheb kõik veel paremaks 🙂
aitäh, armas Pille – sinu kommentaar on eriti südamelähedane, sest ma naudin sinu kirjutatud tekste väga-väga-väga ja õudselt meelitav on lugeda, et sa minu omi õhinaga loed. aitäh. aitäh-aitäh-aitäh!
Minu meelest kirjuta nii, kuidas sul endal parem on 🙂 Kuigi vahel, keeleõppe eesmärgil, loen ma nii inglise kui ka eestikeelset teksti. 😀 Ja tõesti juba 4 aastat? :O
jaa, seda blogi olen pidanud neli aastat 🙂
Yay for translate – even tho i might lose some in the translation.
i’m sorry, sweetie 🙁 witing in two languages felt like too much work. but you’re one of the reasons i kept writing in english all this time!
It is okay. Again i just translate it. Most of it is knows. 😉
Suitsukas on küll (tore) üllatus! Mul saab varsti samal teemal aasta, algas sellest, et järsku ajas pahaks ja ei meeldinud, iseenesest, aga ma usun tegelt, et jään suurematel pidudel ikka edasi tegema. A see ei häiri kuna toimub harva 🙂
mhm, ma tunnen praegu, et üldse ei taha (ka mitte pidudel) ja see tundub mu jaoks õige. ma kartsin, et seda ei tulegi kunagi, aga tundub, et saab ikka minust ka inimese 🙂
Kaua sa suitsu tegid, st kui vanalt alustasid ?
ma arvan, et… äkki viieteistaastasena? tahaks öelda, et liiga vara, aga see kõlaks, nagu hiljem alustamine oleks hea mõte olnud. kohutav idiootia. ma loodan, et minu tütardest arukamad inimesed kasvavad.
Minu jaoks on millegipärast jälle kakskeelsed blogid veidrad lugeda, kuigi Sinu oma on vist ainus, kus ma mõlemas keeles lugesin ka, kui aega oli:) Ainult emakeelne meeldib väga, hästi kirjutad! Ja see nutmine – ülihea teada, et ma ei ole ainus! Ja ei, mul ei ole midagi aktiveeritud lapse sünnist, ma lihtsalt olen selline kogu aeg olnud:D
aitäh, L, et julgustad ja tunnustad! mul hakkas kohe palju kergem 🙂 minul vist ka ei tulnud see nutmine emaks saamisega seoses – emotsionaalne olen ma koguaeg olnud. aga konkreetselt ilu peale olen ma küll alles viimastel aastatel vesistama hakanud…