To say no. I’ve become better at it but I still find myself worrying over making time for promises I’ve made and favors I’ve said I’d do. It’s two god damn letters, how hard can it be? N-O! I’ll get to practicing…
To stop swearing. I’m pretty sure there are sailors who swear less than I do and it’s just plain embarrassing.
To not get too emotionally attached to stuff. I once knew someone who said she had a heirloom that she got from the person she had loved most in the whole wide world but that she didn’t actually know where she had it. She said she wouldn’t cry over it if she never found it, either. My initial reaction was: WHAT?!?!?! I’d cry my eyeballs out and then some… but that’s not the healthy thing to do. It’s not going to bring anyone back from the dead or allow you to create new memories with them anyway. It’s just an object. Let it go. I hope I learn that somewhere along the way. In my case the item doesn’t even have to be a special heirloom for me to cry about it being lost or ruined…
To not snap at people when I’m having a bad day. It’s not their fault I’m irritated and that my cup runneth over. I wish I could remember that when sh*t hits the fan…
To stop procrastinating. I bet all those new posts on Feedly will all still be there after I grab the vacuum cleaner or write an article…
To butt the hell out. Noone else’s business is my business. Period.
To start moisturizing a little more often than once a week. One of my biggest insecurities is my dry skin and the problem I have with ingrowns. If I wasn’t too lazy to grab a bottle of body lotion every now and then, my problems would be solved. Unfortunately for me, I am.
To start saving money. Even if it’s ten or twenty euros a month (aside from the money I’m already saving up for the kids), it’s still a financial buffer bigger than the one we’ve got now (which is none).
To stop fearing the unknown. Goes for everything – learning new skills, being more open to truths other than my own, tasting new foods…
Edit: To count. I just realized there were only nine lessons.
// Ei ütlema. Ma olen selles tugevam, kui aastake tagasi, aga jätkuvalt leian ennast muretsemast, sest olen kellelegi lubanud teene teha ja ei suuda selle jaoks aega leida. Kui raske võib olla kahte närust tähte välja hääldada või kirja panna? E-I! Hakkan kohe harjutama…
Mitte vanduma. Ma olen päris kindel, et maailmas on minu omast viisakama suuvärgiga voorimehi ja see on lihtsalt häbiväärne.
Mitte asjadesse ülearu kiinduma. Ma tundsin kunagi kedagi, kes rääkis, et ta sai enda maailma kõige-kõige kallimalt inimeselt “reliikvia”, aga et ta ei tea, kus tal see täpselt on ja et ta ei satuks sellest ahastusse, kui ta seda üles ei leiaks. Minu esimene reaktsioon oli: MISASJA?!?!?!!? Ma nutaks endal silmamunad peast ja siis veel natuke… aga see ei ole ju tegelikult eluterve. See ei too ju kedagi siia ilma tagasi ega anna sulle võimalust temaga uusi mälestusi luua. See on lihtsalt asi. Lase sellel minna. Ma loodan, et ma õpin selle elutõe kunagi selgeks. Minu puhul ei pea asi isegi eriline olema, et ma selle kadumise või määrdumise pärast ahastusse satuks…
Mitte inimestele nähvama, kui mul halb päev on. See ei ole nende süü, et ma olen ärritunud ja et mu karikas üle ajab. Ma soovin, et ma sellest ka siis aru saaks, kui ma parajasti tige olen…
Asju mitte edasi lükkama. Arvata võib, et kõik need postitused on Feedlys alles ka PÄRAST seda, kui ma tolmuimeja haaranud või mõne artikli valmis kirjutanud olen…
Ennast teiste asjadest kaugele eemale hoidma. Minu nina koht ei ole kellegi teise bisnesis peale mu enda oma. Punkt.
Tihedamini kui kord nädalas niisutama. Mu üks suurimaid ebakindlusi on mu kuiv nahk ja sellest tingitud sissekasvanud karvad. Kui ma ei oleks liiga laisk, et aeg-ajalt kehakreemitotsiku järele haarata, oleks mu mured lahendatud. Paraku aga olen…
Raha säästma. Isegi kui panna kõrvale kümme või kakskümmend eurot kuus (lisaks sellele, mida ma juba lastele tulevikuks säästan), on see suurem majanduslik kindlustatus, kui praegune null.
Tundmatut mitte pelgama. See käib kõige kohta – uute oskuste omandamise, minu omadest erinevate tõdede tunnistamise, uute toitude maitsmise…
Edit: Loendama. Ma sain just aru, et loetlesin lubatud kümne asemel ainult üheksa õppetundi…
Kui tohib küsida, siis millise (lastele) raha kogumise viisi oled valinud ? (Hoius, sukasäär, aktsiad…?) 🙂
Mina läksin Swedbanki koolifondi teed, sest vaatamata sellele, et see teenustasu maksab, on Rootsi päritolu ettevõte minu silmis usaldusväärne (sest Rootsi majandus on stabiilne), mulle meeldib, et see on pisut ka elukindlustuse eest (kui minuga midagi juhtub, maksab pank kõik maksed, mis minult laekunud oleks, ise välja) ja kuna pank investeerib laste raha võlakirjadesse ja aktsiatesse, esineb tõenäosus, et raha väljamakse hetkeks on summa kasvanud (aga samas ei ole riski, et kahanenud – inflatsioon ja väikesed teenustasud v.a.). 🙂
Haha @ viimane punkt 😀
Aga mis esimesse puutub, siis nagu ma ütlesin, siis sellega, millega sa mind aidata tahtsid, võid sa küll rahumeeli oodata ja tegeleda ainult siis kui on üleliigset aega. Mul pole kuskile kiiret 🙂
suur vahe on, kas pakkuda abi millegi endale meeldivaga või nõustuda absoluutselt kõigega, mida palutakse 😀
Nii mõnigi asi kõlab sellisena, mida ma peaks endalegi lubama / õpetama. Aga asjadesse liigse kiindumise vastu aitas mul see, kui Argentiinas mul peaaegu kõik asjad ära varastati. Mitte, et ma seda kellelegi soovitaks, aga pärast suurt taganutmist hindasin asju veidi ümber ning ausalt öeldes on väga palju kergem elada 🙂
üldse ei tahaks, et kõik ära varastataks 🙁
madrus ja voorimees lähevad baari. üks on mirjam, teine on maris
eestlane, venelane ja sakslane lähevad baari. baarman: “oot see on mingi nali vä?”