1.) H and I both love hot flavors, but when it comes to extreme heat, we’re different. H can pretty much eat a whole habanero pepper without the blink of an eye, but can’t stand any more than a tiny bit of strong mustard or wasabi. I, on the other hand, can eat a heaped teaspoonful of wasabi without a care in the world, but can’t stand the burning sensation of a mouthful of jalapeno.
// Nii H kui mina armastame mõlemad teravaid maitseid, aga mis tõeliselt tuliseid maitseelamusi puudutab, oleme väga erinevad. H võib põhimõtteliselt terve habanero silmagi pilgutamata ära süüa, aga ei kannata suuremas koguses kanget sinepit ja wasabit. Mina võin seevastu kuhjaga teelusikatäie wasabit isuga ära süüa, aga ei kannata kõrvetavat suutäit jalapenot.
2.) When kiddo learned to talk, she called her snowsuit her “cocoon”. Hilarious.
// Kui kroonprintsess rääkima õppis, kutsus ta oma talvekombet “kookoniks”. Hirmnaljakas.
3.) Most of you probably know this already, but me and H have known each other since the 1st of September 1998 – we were classmates.
// Enamus teist ilmselt juba teab seda, aga mina ja H oleme teineteist tundnud juba 1998. aasta 1. septembrist – me olime nimelt klassikaaslased.
4.) H was scared to death of dogs before he met me and Lorelai. Needless to say he has conquered that fear by now… to say the least. 😛
// H’l oli enne minu ja Loorega kohtumist koerte ees surmahirm. Ilmselgelt on ta selle hirmu tänaseks seljatanud… 😛
5.) You know how couples have “their own songs”? Mine and H’s is Katy B’s “Katy on a mission” – one of the best songs in the history of ever. 😀
// Teate ju, kuidas paarikestel on “oma laulud”? Minu ja H laul on Katy B “Katy on a mission” – üks parimaid laule, mis kunagi kirjutatud on. 😀
6.) I have blogged since I was in my early teens. There are many people who don’t really understand the purpose of blogging. Well, thanks to my old blog, I just remembered I have a pair of really fierce thigh-high boots that I bought in 2009 AND read a post from August 2007 in which I describe my crazy adventures in the French Riviera. 😀
// Olen bloginud varajasest teismeeast saati. Palju on inimesi, kes blogimist ega selle tagamaid absoluutselt ei mõista. On, kuidas on – minul tuli igatahes praegu vana blogi lugedes meelde, et mul on kapipõhjas paar ilgelt vingeid, 2009. aastal ostetud ülepõlvesaapaid ja seejärel rõõmustasin lugedes 2007. aasta augustis kirjutatud postitust oma pisut pöörastest seiklustest prantsuse lõunarannikul. 😀
7.) I love having fresh flowers in a vase somewhere in our living room – I think it looks really nice and cozy. When I get the idea of buying flowers, I need to keep it to myself. Buying anything else for our living room – new curtains, a floor mop, candles, a huge ice sculpture, a pony, ANYTHING is fine, but talking about flowers is taboo in our home. H gets upset because if I tell him to get me flowers, it’s not a surprise and he wants to be the one to initate any flower purchases in our household…
// Mulle nii meeldib, kui mõnes meie elutoanurgas on vaasike värskete lõikelilledega – minu meelest tundub tuba kohe nii mõnus, kui toas on lilled. Kui mul lilleostu mõte pähe kargab, pean ma seda aga kiivalt salajas hoidma. Milleiganes muu – uute kardinate, põrandamopi, küünalde, jääskulptuuri, poni, ÜKSKÕIK MILLE ostmine on okei, aga lilleostust rääkimine on minu jaoks keelatud. H läheb iga kord siganärvi, sest kui ma seda mainin, ei ole see enam üllatus ja minu paadunud romantik soovib ise selle maja lilleostu-initsiaator olla…
8.) Ever since I was a teenager (not since I was little – when I was a preschooler, I dreamt of being a lawyer because I loved arguing – some things never change), I have dreamt of being a performer. I guess many have, right? I’ve never dreamt of being a famous pop-star or actor – I just always loved singing and acting lessons at school and dreamt I would someday be able to do it as often as I possibly could. Maybe even make a living off it. My only problem is I’ve always known I’m not even nearly talented enough. 🙂
// Sellest ajast peale, kui ma teismeline olin (mitte pisikesest peale, sest eelkooliealisena soovisin saada advokaadiks, sest armastasin vaielda – mõned asjad ei muutu kunagi), olen unistanud artistiks saamisest. Ilmselt paljud on, eks? Ma ei ole küll kunagi soovinud olla kuulus popstaar või näitleja – mulle lihtsalt niivõrd meeldisid koolis laulu- ja näitetunnid ning ma soovisin, et ma saaksin seda ühel päeval võimalikult tihti (loe: koguaeg) teha. Võib-olla sellega isegi leiba teenida. Ainus probleem selle juures on, et ma olen alati teadnud: ma ei ole piisavalt andekas. 🙂
9.) When people say I run a blog that has a fake facade of perfection, I’m always tempted to write a post about why I never bitch and whine like a little twat on my blog. About why I am the way I am. Why I think being thankful for what I have is so god damn important. I never get around to it. I never get around to writing about how much my heart hurts when I imagine my children going through the same kind of horror I experienced as a child. Abandomnent, violence, alcoholism, excruciating loneliness, fear, sometimes even hunger. Being kicked out at the age of ten. I never tell you guys about that stuff, because it’s not my story alone and I’m not looking to burn bridges or point fingers. I’ve made peace with it and all is forgiven. But I need you guys to know: if what you have is good – don’t forget to be appreciative.
// Kui inimesed ütlevad, et minu blogil on võlts fassaad, mille abil püüan kõike ideaalsena näidata, tekib mul tohutu kiusatus kirjutada postitus sellest, miks ma siin blogis ei kiunu nagu väike tänamatu kutsikas. Sellest, miks ma olen selline, nagu ma olen. Miks ma leian, et tänulikkus on nii pagana oluline. Ma ei jõua kunagi selle postituseni. Ma ei kirjuta kunagi sellest, kui valus mul on ette kujutada, et minu lapsed peaksid läbi elama samasuguseid õudusi, nagu mina lapsena kogesin. Kui tänulik ma olen, et minul õnnestus luua elu, kus seda kõike ei ole. Hüljatust, vägivalda, alkoholismi, väljakannatamatut üksildust, pidevat hirmu, mõnikord isegi nälga. Kümneaastasena kodust välja viskamist. Ma ei räägi teile kunagi neist asjust, sest see ei ole ainuüksi minu elu lugu ja ma ei soovi sildu põletada, näpuga näidata ega haiget teha. Ma olen selle kõigega rahu teinuda ja saan kõigest hästi aru. Aga ma tahan, et te teaksite: kui see, mis teil on, on hea – ärge unustage seda kõrgelt hinnata.
10.) I messed up a batch of boiled eggs yesterday. So yes – I mess up in the kitchen, too. 😀
// Ma keerasin eile potitäie keedumune pekki. Nii et jah – minul läheb ka aeg-ajalt köögis kõik nässu. 😀
My 11th fact would be that I LOVE Veronica Maggio and will never grow tired of her music. The lyrics, the melodies… love-love-LOVE her!
// Mu 11. fakt võiks olla, et ma ARMASTAN Veronica Maggiot ja ei tüdine tema muusikast iialgi. Tema lüürika, meloodiad… ma lihtsalt rmastan-armastan-ARMASTAN teda!
Veronica Maggio… Jaa! Olin juba unustanud, ta minu lemmik ka juhuslikult alates sellest 17 ar loost. Tänud meelde tuletamast, homme panen autosse pulga peale uut/vana musi 🙂
Mussi tahtsin kirjutada, mitte musi.
Miks 🙁
noomitu munade pekkikeeramise eest! 😀 Aga pai armsa postituse eest! 😉
nooo ma tahtsin pikkpoisi sisse mune keeta, eks, ja ma mõtlesin, et keedan neid hääästi vähe, nii, et nad vaevu seest hüübida jõuavad. nojah. ega nad ei jõudnud ka. üldse. 😀
Tore on sinust rohkem teada saada 🙂
See on nii armas ja siiras postitus. Sinu varasematest postitustest on õhkunud nii tihti ja palju tänutunnet ja ma olen võtnud õppust ja olen iga jumala päev õnnelik kõikide nende armsate inimeste üle, kes mu ümber on. Ja mul on tunne, et mida rohkem endale teadvustada, kui hästi kõik on, seda paremini kõik läheb ka 🙂
Üheksandat punkti oli kurb lugeda. Suur pai Sulle ja see on nii tore, et oled väga õnnelikuks saanud ja oled loonud imelise perekonna kahele armsale tüdrukule. 🙂
See tegelikult ei olnud üldse kurvastama mõeldud, sest see ei ole asi, mis mulle endale haiget teeb või mind kurvastab – ainult siis, kui ma kujutan oma lapsi ette samas olukorras. Ma saan täiskasvanuna aru, mis viib katkised inimesed katkiste tegudeni ja ma olen lihtsalt universumile tänulik, et mina sellest mustrist olen suutnud välja rabeleda. St. tegelikult pole ma selleks ise midagi teinud, mul lihtsalt on vedanud. 🙂
Ma olen alati su blogi lugedes ja kuuldes, et sul oli ka varem blogi, mõelnud, et oleks väga huvitav lugeda sinu kasvamisest noorest teismelisest selliseks inimeseks nagu sa oled seda täna – ning blogidest tuleb see kasvamine üsna hästi välja. Aga sa pole oma eelmist blogi kunagi jaganud ning arvestades neid põhjuseid, mis sa ka ära tõid siis…. küllap on nii sulle endale parem ja milleks üldse seda üles keerutada.
Lihtne on peale vaadata ja väita, et see või too inimene elab õhulossides, ent keegi meist ei näe teise inimese sisse ja ei kanna tema deemoneid. Pai!
Mu teismeea-blogi on hoopis selline teismeea seikluste ja pidutsemise ja Eestist eemal olemise valu ja lambijura blogi – ma võin teinekord siia kopeerida üht-teist, aga kuna seal on palju sellist… lahmimist ja ropendamist, siis ma ei suuda sellega täna piisavalt suhtestuda, et selle eest täna seista. Ma ei häbene seda, aga ma ei jaksaks ka sel teemal kellegagi vestelda. Kas see kõlab loogiliselt?
Vägagi. Ka minu kõvasti nooremana kirjutatud asjad on kusagil olemas, ent mitte enam avalikult – ise ma küll loen, aga teistele seletama miks ja kuidas, sel pole mõtet. Seega, jah, kõlab küll loogiliselt ja ma mõistan 🙂
Minu silmis on absoluutselt absurdne ja mõistmatu see, miks inimesed (ja veel nii tohutult paljud!) arvavad, et positiivse blogi omanik püüab luua fassaadi justkui ta kogu elu oleks lust ja lillepidu. Näiteks minu jaoks on nii enda blogi kirjutamine kui ka teiste blogide lugemine puhas meelelahutus. Kes tahab negatiivsust oma ellu – jumala eest, avagu mõni uudistekanal ja sekunditega ajab üle ääre. Pealegi, kirjutatakse ikkagi üles asju, mis on väärt meenutamist ja 10 a hiljemgi blogi lugemisväärseks muudavad..
Aga see nooruspõlve blogi teema – pidasin Erasmusega välismaal elades blogi ja no johhaidiii.. 😀 Õnneks on see suletud, aga ise ikka aeg-ajalt pakun endale meelelahutust ja käin seda lugemas 😀
mina ei hakka sellest ka aru saama – kui elukauge maailmapilt, arvata, et probleemivaba elu üleüldse võimalik on. olen sinuga igati nõus! ka selle “no johhaidii…”-reaktsiooniga lapsepõlveblogile – ma ei tea, kes see inimene on, kes mu noorpõlveblogi pidas 😀
Väga õige suhtumine! Minevikust ja kogemustest tuleb õppida, mitte seda negatiivsust enda lastele edasi anda. Mina olen ka alati endale sisendanud, et ei käitu oma lastega kunagi nii nagu minuga käituti – ei ütle neile pahasti ega alaväärista, vaid üritan olla kannatlik ja positiivne. Just sinu positiivsus mõjub su lastele suurepäraselt ja nendest kasvavadki vaimult terved ja tublid inimesed. Ja sageli ongi kõige katkisema minevikuga inimesed need, kes teisi parandavad ja kuulavad. Sa oled see, kelleks sa ennast ise vormid.
Ja sinust võiks paljud blogijad eeskuju võtta – palju mõnusam on lugeda sinu blogi, kui kellegi vingu või hala nagu enamus mainstream blogisid kipub olema.
Ole edasi see soe ja armas naiselik naine 🙂
aitäh, Mari. eks ma vahel ka ärritun ja tõstan häält – ma lihtsalt oskan seda ise kõrvalt näha ja vabandan, kus olen ülekohtune. selgitan, et käitusin nõmedalt, sest ärritusin. suhtun oma lastesse austuse ja armastusega – isegi, kui ma hetkes võin korraks ärrituda. ma olen su julgustuse ja innustuse eest väga tänulik. ole edasi see imetore blogilugeja, kes mind nõnda rõõmustamas käib 🙂
Selle üheksanda punktida saan mina näiteks väga hästi samastuda ja täpselt samuti lihtsalt ei saa endast kogu lugu rääkida, sest kellegi teise jaoks oleks see räige haavade lahti rebimine. Näiteks ma arvan, et mitte ühegi ema jaoks pole olemas midagi hullemat, kui oma laste nälga, valus vms abitult pealt vaadata, nii et mina olen tegelikult õnnega koos – lapsepõlvest välja kasvanud, sellest kõigest eemal ja enda lapsele ei ole ma pidanud (ning loodetavasti ei pea mitte kunagi) niisuguse ahastava süütundega otsa vaatama.
Aga kõike olnut võtan ma umbes nii, et “oli mis oli, mina ei saanud seda tol hetkel muuta, aga ma sain sellest palju väärtuslikke õppetunde ja mul on praegu nii palju õnne, et minu lapsel on stabiilne kodu, nii isa kui ema, soe söök laual, mul on võimalus koolis käia jne”. See kõik on ju tegelt maru elementaarne, juhul kui oled normaalses keskkonnas kasvanud, aga päris paljud lihtsad asjad tunduvad täiesti uskumatuna tunduv õnn, kui mitte miski terves su elus pole iseenesestmõistetav olnud. It humbles you. Lihtsalt igale inimesele kasvab sellise tausta tõttu erinev kest, kellele “ülbe”, kellele “silmakirjalik” vms. Ma usun, et läks piisavalt segaseks, igatahes aitäh hea postituse eest!
Sina oskad minu tundeid palju paremini kirja panna, kui mina! Ausõna, järgmisel korral pöördun otse sinu poole 😀 Aitäh!
Väga mõnus postitus ning big thumbs up muusika eest! 😉
aitäh, Eneli!
Mirjam, sa oled nii tore!
Üks teine Mirjam
Tere, teine Mirjam!
Palavad kallistused Sulle!
Mirjam
Uhhh more random facts 🙂
will do! 🙂