No ei ole mu kõige lemmikum aeg elus praegu. Nutan iga päev palju ja hooti on ikka kohe päris-päris raske. Eks see on ilmselt suures osas seotud rasedusega, sest ma olen ikka enam-vähem iga raseduse ajal korra tundnud, et nüüd enam ei suuda ega jaksa. Teisalt on kuidagi iga raseduse ajale sattunud ka raskeid perioode ja hetki, pettumusi ja kurbust. Ma ei tea.
Ma olen füüsiliselt ja emotsionaalselt väsinud, aga mul ei ole mahti väsinud olla. Ma tahaks endale lubada ootusärevust ja beebiriiete voltimist ja kõiki muid… dekreediasju, sest täpselt selles raseduse faasis sündis ju Virsik ja mine sa tea, võib-olla on ka Väikevennal tulemisega kiire… aga mina olen hoopis maksimaalses tööstressis. Sain uue kontori lepingu alles üleeile (ehkki soovi seda vaatama minna ja rentida avaldasin juba nädal enne puhkusele sõitmist – inimestel ei ole lihtsalt aega), enne mida oli kontori kokku pakkimine täiesti välistatud, sest kui pole kohta, kus neid lahti pakkida, ei saa ju tavapärane töö jätkuda. Võtmeid ega vastust küsimusele, millal ruumide üleandmine toimuda võiks, mul muidugi pole tänaseni. Ja füüsiline pakkimise ja sorteerimise töö pole ju ainus, mida kõige selle juures teha vaja on. Selle taustal on veel tellimused, inimeste kirjad (tihti pahased, sest nad on pidanud oma erikujundust või vastust kirjale juba mitu päeva ootama – ja nemad ju ei ole süüdi, et mind on üks), vanade lepingute lõpetamised, ruumide üleandmine ja nende enne seda korrastamine (mida plaanisin ise teha, aga teevad õnneks ikkagi remondimehed – see on suur kergendus)…
Eile oli ootamatult palav päev (vähemalt rasedana kastide vahel rassimiseks) ja võtsin kontoris toimetades pikkade varrukatega särgi seljast ja toimetasin spordirinnahoidja väel. Äkki leidsin kappi tühjaks pakkides enne minu tulekut uksel olnud (hariliku printeripaberile trükitud) kabinetinumbri ja otsustasin selle tagasi liimida. Haarasin liimipulga ja läksin oma… leebelt öeldes napis rõivastuses – sokkis ja palja torsoga – korraks teispoole ust, et asi kiirelt joonde ajada. Selsamal sekundil kui uksest välja astunud olin, tõmbas tuul ukse pauguga mu nina ees kinni. Sneprisse, muidugi. Olin võtmete ja telefonita, muidugi. Jooksin suures paanikas (jätkuvalt poolpaljana) alla korrusele, kus kuulsin kedagi WCs kohvitassi pesevat ja palusin (tegelikult üsna umbkeelselt) tädilt telefoni, et saaksin abiväge kutsuda. Sain H’le helistada, et ta omakorda Andralt varuvõtmeid paluks, ja jäin pooleteiseks tunniks teadmatusse… kuni abivägi saabus. Enamuse sellest ajast veetsin vetsus nuttes. Just selleks ajaks (noh, tegelikult palju varasemaks, aga otseloooomulikult tuli ta hiljem e. täpselt siis kui pakid luku taga olid) oli mul tellitud kuller, aga mida ma kullerile üle anda ei saanud, olid pool toatäit pakke. Tra.
Ja ma tean, et see on periood ja ma tean, et ma saan hakkama, aga loobumismõtted on nii kerged tekkima. Mõtted, et ma olen ise süüdi, et raske on, et olen valesti elanud. Kuigi see töö- ja elukorraldus on minu lastele nii hea – et ma olen iga kell olemas kui vaja ja kui pole, saan neile võimaldada maailma parimat hoidjat (ma ei tea lapsi, kellel oleks rohkem õnnega koos kui minu omad) ja et ma saan teha täpselt seda, mida ma tahan, pidevalt midagi uut õppida, areneda, kogeda, tutvuda inspireerivate inimestega, ise midagi oma kätega üles ehitada, seda kõike täiega nautida… aga neil hetkedel kui ma üksi justkui saja inimese tööd teen ja kurnatust tunnen, tekib küll tunne, et… kes selles süüdi on? Mida sa vingud? Mine palgatööle nagu normaalsed inimesed kui ettevõtlus sinu jaoks pole! Mida sa halad endamisi, et pole sünnituspuhkust – kelle süü see on, et sa elada ei oska?! Nagu näete, on väga raske praegusel perioodil endaga sõber olla…
Selle kõige foonil muidugi kummitab mind see, kuidas ma mõni nädal tagasi palusin ühe väga-väga-väga tähtsa ja suure projektiga ühe väga-väga-väga lähedase inimese abi ja sain nii räigelt vastu pükse ja pettusin nii kohutavalt, et kõige ihuüksi tegemine tundubki nagu ainus võimalus elus… kui ei taha end poolsurnuks kurvastada.
Ahjaa, ja veel asjust, mis halvasti minna võivad – tellisin roppkalli vankri ja lasin selle oma ema aadressile saata, eksole. Kelle nime ma ostu sooritades kuhugi ei märkinud? Tema oma, muidugi. Tema on veendunud, et kõik on p*rses ja tema seda kätte ei saa – Rootsis ei käi nii nagu meil, et mine aga käsitsi kirjutatud volitusega postkontorisse ja tädi ulatab sulle üle leti lisaküsimusi küsimata paki. Bugaboos oldi samas kindlad, et saab ikka. Ma ei tea, aga natuke selline tunne on:
Ega ma ei oskagi öelda, miks ma seda kirjutan – läbipaistvuse huvides vist. Tahaks ka ju päris olla, onju.
This too shall pass. Kui ma enne ei sünnita ja selle kõigega nüüd hakkama saan, saan jälle õnnelik edasi olla. Ja kui väga hulluks kisub, saan näiteks mõelda kõigi nende fucked up unenägude peale, mida ma täna öösel nägin ja mis, jumalale tänu, tegelikkusele ei vasta. Ühes, näiteks, olin parajasti kuskil Türgi või Egiptuse lennujaamas, koju lennata lähima mõne päeva jooksul ei saanud ja kõigele lisaks – ei tohtinudki, sest olin juba nii rase! Teises unenäos sündis pojake ja oli ilmselgelt ja silmnähtavalt mitte H, vaid ühe mu hästi ebameeldiva ja inetu (no ok, see on pigem seotud selle esimese omaduse kui tema reaalse välimusega) meestuttava oma. Kummaski neist olukordadest oleksin ma igatahes õnnetum kui praegu! 😀
Saadan sulle suure hunniku kallistusi!! 😚🤗
Pea vastu! Läheb paremaks! Kallistan 🙂
Sa oled vapustav naine ja loen su tegemistest ikka ja alati meeletu austusega. Olen ka ise ettevõtja ning mõistan seda frustratsiooni – tahaks kõik katki jätta, käed rüppes istuma jääda ning käskida kellelgi teisel oma töö ära teha. Kuni tuleb meelde, et ettevõtte käekäik on ainult ja ainult minu enda teha… Õnneks läheb see meeleheide ka sinul varsti mööda, beebi tuleb ilmale ning peagi on ettevõtlus jälle ainus mõeldav eluviis. 🙂 Võidukat ootusaja lõppu!
Nii hea on kui keegi paneb täpselt sinu tunded sõnadesse… kohe palju vähem üksik ja hädine hakkab. Aitäh, sa oled nii-nii-nii kena ja armas inimene!
Mina olen Sinu blogi lugenud juba pikemat aega, aga no ei ole selliene kommenteerija inimene. Selle postitusega aga tekkis suur soov Sulle palju-palju jaksu soovida ning öelda, et küll läheb kergemaks. Mõned päevad on lihtsalt sellised, aga need mööduvad :). Jaksu nii armsa blogi kirjutamisel!
Ma pean täielikult nõustuma S sõnadega. Ma üldiselt ei loe blogisid (ajanappus). Olen ka ise ettevõtja ja aega kuskilt lisaks näpistada on raske. Miks ma aga just Sinu blogi loen ja miks ma tulen siia täpselt sellistel hetkedel nagu Sul hetkel on? Sest minu arvates on IMETLUSVÄÄRNE, et sa oled ema, naine, ettevõtja ja sa teed seda kõike täistuuridel. Kui oled ema siis küpsetad ja mõtled kuidas seda teha maksimaalselt tervislikult, käid H-ga deitnightidel (hetkel on vist seda keeruline teha kui just sünnitusmajale võimalikult lähedal ei ole restorani) ja oled Kukupesa kasvatanud väikesest tundmatust veebipoest Eesti üheks tuntuimaks brändiks antud valdkonnas. Sa oled supernaine ja kui täna kukud sünnitama siis maailm on jälle rikkam! Aitäh Sulle!
See on lihtsalt small bump on the road 🙂 varsti on sul uhiuus beebu, kes kõik asjad perspektiivi paneb! Naudi elu 🙂 paljud unistavad oma ettevõttest, kuid vaid vähesed suudavad selle ellu viia xoxo
Aiman, mida sa tunned! Ma alustasin hiljuti uuel ametikohal ning kuigi vajalikud oskused on just-kui olemas, jääb teadmistest ning kogemustest vajaka (aega õppida ja kohaneda aga pole, peab kõike lennult tegema). See aga tekitab stressi, sest ei taha alt vedada ennast ega teisi kuigi tunne, et midagi ei oska ega tea kummitab pidevalt 😀
Õnneks on nädalavahetus tulemas ning saab natukene ennast laadida. Ma loodan, et sa leiad selle aja samuti, sest puhanuna ei tundu probleemid sugugi nii suured ega tõsised!
Lisaks oled sa nii nii tubli naine, et kindlasti saad kõigega hakkama! Minu poolt jõudu ja jaksu ning palju-palju kallistusi!
Just a quick reminder: We are all human, we have all been there at some point… ja vahest peakbki olema kurb ja mòtlema F*** that shit, et edasi jälle paremaks saaks minna:) Jòudu-jaksu-u can do it:))
Need tunded on niiii inimlikud :). Mul tuleb ka vahest paanikahoog peale kui mõtlen sellele, et teise lapsega ei tule mul võimalust jääda sünnituspuhkusele, ma ei saa hommikuti mõnusalt teetassiga mööda elamist uidata ja mitte midagi teha – vastupidi, ma pean pigem lõpus iga päev tormama, et kõik ja natuke rohkemgi oleks etteruttavalt tehtud, sest kunagi ei tea, kuna ootamatu paus sünnituse näol tuleb. Õnneks on mul veel pool aastat aega valmistuda. Olla väikeettevõtja on kõige nauditavam ja hirmutavam kogemus üldse, ma ei vahetaks seda millegi vastu ja kui ratsionaalselt mõelda, saan ma ju aru, et kuigi sellist palgatöölise puhkust ja juhet seinast välja tõmmata on raske saavutada (tihti võimatu), siis on see väike hind kõigi nende plusside juures.
Soovin sulle jõudu ja jaksu lõpuspurdiks, varsti on tegemisi veel rohkem, aga rõõmu on kõige selle juures ka veelgi rohkem 🙂
Miks vaja rentida kontoriruume? Selgita palun.
Kujutle, et sul on poetäis kaupa, pakkematerjale jms kodus, kus elab viis inimest sajal ruutmeetril. Kas ei hakka natukene raske juba ainuüksi seda lugedes? 😀 Meil on momendil ca. 16 m2 tuba ainult kauba jaoks (kokku on praegune kontor ca. 34 ruutu), edaspidi, kuni ma beebiga rohkem hõivatud olen, tõmbame kulud ja ruutmeetrid koomale ja mahume väiksemale pinnale. 🙂
Mul saab reedel 16.veebuar 37n . tore lugeda neid postitusi vastava nädala emotsioonide kohta . missest.et ei ole enam esmarase.:)
Uhhh, see oli kohutav aeg. Ma loodan, et sul on veits rahulikum. 😀
Ojaa.juba praegu piinavad Õhtused selja valud. Kükkitada ei taha. Treppidest ülesse minnes ajab hingeldama . öösel jalakrambid. Aga mõtte .et varsti põnn meiega korvab halva enesetunde