I strongly recommend anyone to have kids, but if you can, try to skip right through the age of 3 because it’s a goddamn pain. Today’s apocalypse started with kiddo not wanting tomato on her plate and since I had no intention of agreeing to her solution (“YOU HAVE TO GIVE ME A NEW PLATE!!!”) to the problem, she started kicking and screaming as if I was torturing her. I, in turn, lost my cool and yelled at her like a mad woman and that didn’t exactly make things better. So after she ran to her room, I just sat on her bedside while she kicked and screamed and yelled “GO AWAY! GO AWAY! THIS IS MY ROOM! GO AWAY!” and tried to convince myself to be all “goosfraba” about it. It worked. After I calmly declared that she could go straight to bed if she decided she didn’t want food, she gave in, followed me to the kitchen and had lunch in peace and quiet.
The tomatoes? Yup. She ate them all.
// Soovitan lapsevanemaks saamist kõigile soojalt, aga kui võimalik, püüdke kolmanda eluaasta iseärasused kohe vahele jätta, sest kolmeaastane on aeg-ajalt (mitte enamasti, aga mõnikord) ikka tohutu pind mu ematagumikus. Tänane apokalüpsis sai alguse sellest, et väike inimene ei soovinud oma taldrikul olevat tomatit ja kuna ma keeldusin tema lahendusest (“SA PEAD MULLE UUE TALDRIKU ANDMA!!!”) kategooriliselt, hakkas ta jalgade-kätega vehkima ja röökima, justkui piinaksin ma teda. Mina kaotasin seepeale (olles nii- ja naapidi selgitanud, et ta ei pea sööma, kui ta ei soovi, et sööki pole viisakas solvata, et maailmas on nälgivaid lapsi, et ma ei taha rohkem nõusid pesta ja sellega väärtuslikku mänguaega raisata…) täielikult enesevalitsuse ja pistsin karjuma nagu hullumeelne, mis ilmselgelt ei teinud asju just kuigi palju paremaks. Siis, kui ta oli jalgu trampides oma tuppa karjuma jooksnud, jalgade-kätega pekslema hakanud ning karjus muudkui “MINE ÄRA! MINE ÄRA! SEE ON MINU TUBA! MINE ÄRA”, võtsin vastu väga “goosfraba” otsuse stoilise rahuga tema voodiserval istuda ja mitte ärrituda. Mu ponnistused kandsid vilja. Pärast seda, kui olin talle vana rahu kombel selgitanud, et ta võib vabalt söömata magama minna ja õhtuni nälgida, kui soovib, võttis ta mul käest kinni, tuli ühes minuga kööki ja sõi rahus ja vaikuses nagu väike inglikene muiste.
Mis tomatitest sai? Ta sõi need isuga ära, tänan küsimast.
Huhh, ma oleks ka hetkeks enesekontrolli kaotanud. 😀
ehhh, võib-olla ka mitte 😀 kui ma suudan natukene ennast valitseda, suudab seda kesiganes…
Tuleb vist uus vanni õhtu ühes Macadamiaga. 😉
mhmh! see on meil nüüd iga päev nii olnud – lakkamatu ruigamine ja tüli. kui ma iga päev vannis käin ja kui kuu lõpus veearve tuleb, vajan juba alkoholi. nii see algab… 😀
Tubli oled! Mina ausalt ei kujuta ette, kuidas saakski sellist olukorda paremini lahendada. Järjekindlus, samas näitad, et hoolid. Selline ema tahan mina ka olla. Võib-olla oleksin ise andnud uue taldriku ja karjunud SA PEAD EELMISE TALDRIKU ISE ÄRA PESEMA, aga pakun, et see oleks ehk veel suurema skandaali majja toonud? 🙂
kas passiivagressiivne “SINA ju ei pese neid taldrikuid!!!” käib ka sinu ideaalse emakuvandi juurde? 😀 kui ei, siis i blew it…
At least you solved it 🙂
Hahaa.. 😀 Meil oli ükshommik ka kodus selline kisa, et mõtlesin naabrite säästmiseks ise lastekaitsesse helistada ja paluda neil laps ära viia. Kisa põhjuseks oli see, et ei saanud oma lemmikkleiti lasteaeda selga panna, sest see oli eelmisest päevast must. Vokaalsuse ja jalgade trampimise järgi oleks võinud eeldada, et ta saab kas kõva keretäit või surid kõik Disney printsessid korraga ära. Ma jäin ka stoiliselt rahulikuks ning autos rahunes ka tema maha ja elu oli lill edasi. 😀
ma reaalselt naersin kõva häälega su kommentaari peale 😀 meil ju kleitide ja lemmikprintsessidega täpselt sama kirglik suhe, suhtestusin ideaalselt 😀
džiiis, miks nad seda teevad??? ma päriselt loodan, et minu lapsel jääb see etapp vahele, sest ennast rahulikuks sundida, on sellisel hetkel vist maailma kõige raskem ülesanne.
ah ilmselt sellepärast, et a) see on vältimatu ja normaalne arenguetapp – kui laps ei jonni üldse, on põhjust muretsemiseks b) meie puhul on asi vist konkreetselt selles, et ta ei saa piisavalt 1:1 tähelepanu ja tal on seda väga vaja…
Kas ta lasteaias ei käi või läheb alles ?
läheb alles. peakski käima, aga ma a) ei raatsi b) viitsi viia 😀
Minu laps oli ka kolmeselt tujukam kui kaheselt. “Kohutavast kahesest” sai “veel kohutavam kolmene”. Nüüd hakkab kohe-kohe 4 saama ja õnneks on ikka vähe paremaks läinud sellega. Mõni päev on tunne, et mul on kodus pubekas mitte kolmene. Paugutab uksi ja karjub. Imestan, et ma veel halliks ei ole läinud.
tuleb üle elada ja hakkama saada. enamuse ajast on nad ju niii toredad ja heakesed. 🙂
Ilmselt on see printsesside rida, printsidel sellist tendentsi täheldanud ei ole 😉
hahaha kui naljakas 😀 (hetkel muidugi seda lugedes, aga selles olukorras olles ilmselt mitte nii naljakas :D)
rõõm naerutada 😀 ei ole jah, kuigi samas teinekord ajab itsitama küll, kui ta hästi dramaatiline on…
Ma kardan just lapse vanemaks saamise juures seda, et kuidas ma sellistel hetkedel suudan rahulikuks jääda. Eks ma ka kindlasti kasvan ajaga ja muutun rahulikumaks, kuid hetkel ma tunnen kuidas mu vererõhk tõuseb kui mõni võõras laps jonnib. Mu süütenöör on ikka jube lühike 🙁
võõrad lapsed ongi kohutavalt ärritavad. enda oma on ju nii ilus ja armas ja hea. isegi, kui tal nägu jonnist kõver ja sul kõrvad kisast kakivett jooksevad. ära põe. you have what it takes! ma olen kohutavalt kärsitu, kannatamatu ja äkiline ja laps on täitsa elus!
Tuttav tunne 🙂 Meie 3,5 aastane on ka mõni päev täitsa teine laps ja oskab korraldada ning nõuda. Õnneks olen õppinud ise rahulikuks jääma ja lihtsalt mitte alla andma tema nõudmistele. Enne lapse sündi olin väga kannatamatu ja ärritusin kiiresti, lapsega olen õppinud käituma teistmoodi. Ja no praegune vanus on küll minu lemmik vanus, nii asjalik oskab juba kolmene olla ja veel need ideed, mis lapsel pähe kargavad. 🙂 iga päev on nii põnev! 🙂
Been there, done that.
Yay- kolmekatele!
jei, indeed!
Mu 1a7k vanune teeb praegu juba sellist trianglit, et ma ausalt ei taha teada mis saab aasta või kahe või kolme või teab veel mitme pärast :/
a võib-olla siis enam ei tee! see kõik on täiesti normaalne iseloomu kujunemise ja piiride kompamise ja sotsiaalsete kunstide omandamise periood. 🙂
Ohjaa, meil on neljane ja nüüd on erilised jonnituurid kohale jõudnud. Viimane oli eile – ta võis valida poest ühe asja. Tükk aega mõtles, et kas võtta üllatusmuna või tictaci kommid. Lõpuks jäid kommid peale. Kuni me olime jõudnud need ära maksta… Siis ta otsustas järsku ümber ja kõik said sellest kuulda, kui ma keeldusin poodi tagasi minemast. Igatahes nuttis ta terve kodutee (ma armastan kisava lapsega tänavatel jalutamist!) ja veel pool tundi kodus oma voodis ka. Nii vahva, kohe tuli tuju minna üllatusmuna ostma!
gaaaaaaaaaaaaaaaah! ma ei või kannatada seda “ostame midagi” mangumist. kui miski mind üldse endast välja viib, siis on see see. tean hästi, milline rõõm on kiunuvale titele midagi osta. eriline lemmik on, kui ta on eelmisel päeval just saanud nt. uhke ajakirja ja järgmisel päeval vingub juba, et talle ei osteta kunagi midagi ja ta tahab täna ka. ta teab hästi, et selline asi pole kaugeltki lubatud ja kompab meelega neid piire (väänab tegelikult jõuga pigem) ja seda enam ajab see mind HULLUKS. 😀
Sa tundud muidu kuidagi üli rahulik oma lapsega rääkides(no nii palju kui vlogidest näha on). Aga sa oled ju ka vaid inimene, eks kõigil juhtub. 🙂
Ma olengi esimesed kakskümmend kuus korda selgitades rahulik, aga kui ta viimaste seletuste ajal mu peale kõrihäälega röögib nii, et mulle pritsib tatti näkku, siis ma kahjuks enam ei suuda 🙁
Minul on neid kohutavaid kaks , üks on see kohutav kolmene ja teine on kohutav viiene 😀 (detsembris saab 6) . Alguses kui plika sündis ja kõik rääkisid , et kui see v too vanus kätte jõuab , tuleb seeee kohutav iga , aga mul jäid vist tüdrukuga see kohutav 2 ja 3 vahele , ning see iga hakkas alles neljaselt !
aga no , ma lohutan ennast sellega , et ta on ikka täielik MINA väiksena 😀
eks see vist jõuab lihtsalt kõigil ükskord kätte ja midagi pole parata 😀 pidage vastu!
Kroonprintsess on tõeline printsess 😊
tõepoolest 🙂
Ma tahaks sind lohutada aga mu viie aastasele jõudis kohale, et ta kohutav kolmene jäi vahele. Õnneks olen suutnud ta nüüd paika panna ja selgeks teinud, et mina olen ema ja tema on laps.
viieaastasele on vist pisut lihtsam selgitada, kui kolmesele? ma muidugi ei tea. huhh. kui ta viienda eluaastani jonnib, on minu närvikavaga küll puuks. 😀
Päris ausalt ütlen, et hakkasin su blogi alles hiljuti lugema… Olen siia küll sattunud, aga kuidagi on jäänud selline tobe eelarvamus, vabanda muidugi, et oled selline “ilusad riided, täiuslik pere, sööme iga päev austreid lõunasöögiks” mulje 😀
Aga viimasel ajal olen lähemalt jälginud ja teie pere tundub ülitore! See, kuidas sa julged oma muresid jagada, on imetlusväärne ja väga siiras. Väga huvitav on lugeda, kuidas üks väikeste lastega pere toimib 🙂 Muidu mulle millegipärast jättis su elukaaslane kuidagi… külma mulje :D, aga kui teie spaa videot vaatasin, siis ta tundus selline vaimukas ja lahe dude 🙂
a mis sa vabandad? mulle meeldivadki ilusad riided (mis siis, et olen kodus enamasti pigem räämas), mul ongi täiuslik pere (mis siis, et me vahel röögime) ja… noh, that’s it – austrid on jäledad. igatahes aitäh. ja peiks on täiega muhe ja tore ja maailma kõige soojem inimene jeh. muidu ta ei sobiks siia kampa. 🙂
Meie E teeb 2-aastaselt sama. Oli mingi aeg, kus IGA kord enne sööki leidis ta midagi, mis ei peaks ta taldrikus olema. Kuna aga meil kehtib reegel, et taldrikus on kõik söödavad asjad ja sa ei pea sööma, kui ei taha, samas proovima peaks ja see ASI sealt taldrikust ei rända/lenda kellegi teise taldrikusse, siis nii jääb. Ta röögib, viskab end põrandale kohutavalt suures ahastuses, keha väänleb igatepidi, krokodilli pisarad voolavad…mina ma olen õppinud nende kahega on see, et kunagi ei tasu üritada lahendada ühtki tüli siis, kui see hetkel pooleli on. Kui ta on oma röökimise ära röökinud ja mul veel kõrvakuulmist natuke alles ka jäänud, istub ta tavaliselt teistega koos lauda ja alustab söömist. Ja kui ta nuuksutes ütleb, lai naeratus näol “emme, ma enam ei nutagi, ma ei jonni laua ääres”, siis on minul kohe see kõik meelest läinud. Tüdrukud kohe oskavad kuradist ingliks muutuda, veel nii kiiresti… 🙂 Pai teile!
pai teile ka! kaheaastasena ei ajanud E mind kunagi närvi, aga eks nüüd ole väikese õe lisandumine perre ja ealised iseärasused eriti tema käitumist mõjutama hakanud ja vahepeal ajab ta mind ikka hulluks. aga eks asi ole ikka lõppude lõpuks ringiga minus ja seda ma püüan endale ka tüli keskel meelde tuletada. et küllap minu kasvatuses jääb midagi vajaka, et laps tunneb vajadust sedasi reageerida. peab veel õppima… ja maale kolima! siis võib tal röökida lasta muretsemata, et naabrid ta minema viia lasevad, sest ema piinab 😀
Omast kogemusest ütleks, et 3 on kõige keerulisem vanus.
Olen ise ka enesevalitsust kaotanud, ja justnimelt siis kui olen juba 20 korda üritanud asja rahulikult lahendada. Või kui mul endal on muud asjad lisaks, mis stressi põhjustavad… Meil muidu on ka esinenud sarnast olukorda. Lõunaks on söök, millega preili on tuttav ja sööb hea meelega, aga järsku ei sobi enam. Laps röögib ja viskleb vihast maas: “Mulle ei maitse see söök!!!” No asi näeb välja ja kostab nii nagu toimuks piinamine. Kui jään rahulikult istuma ja ütlen, et siis pole vaja süüa, röögib laps veel kindlameelselt umbes 3 minutit ( mis tundub endale umbes 60 minutina) ja siis sööb rahulikult oma taldriku tühjaks ja küsib juurdegi…!?!! Kolmene on vist tõesti raske olla…
Ma olen ka seda täheldanud, et sellist käitumist esineb sagedamini siis, kui peres on miskit pingeid/stressi tekitavat lisaks. Lapsed on antennid, mis püüavad õhust kõik kinni ja siis peegeldavad seda meile tagasi. Ei ole halba last, on lapsed, kes tunnevad end halvasti. Halvasti võivad nad end ka tunne arenguliste eripärasuste tõttu. Üks hea raamat, millest mina olen palju mõtteainet saanud: Isabelle Filliozat ” Minu mõistus on otsas!” /Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat/
Kui kohtume, võime pikemalt arutada kolmestest;)!
see viimane on hea mõte! ja selles mõttes on õigus jah, et peab peegeldama lapse muresid ja stressi ning ise täiskasvanuks jääma. see viimane on mu jaoks eriti keeruline, sest mul on kannatusega kehvasti ja üle 20 korra ma lihtsalt ei suuda ühte asja rahulikult öelda, kuigi peaks. huhh. ja karjumine (st. kui keegi sinu peale karjub) on ju kõige alandavam asi üldse inimese jaoks… vaesed lapsed, vaesed emad, vaesed meie kõik. 😀