Ma vihkan selliseid postitusi ja teemasid üleüldse. Ma ei kannata, kui blogijad oma blogides ette-taha vabandavad, mõttetuid õigustusi kirja panevad ja endale probleeme välja mõtlevad. Mul on juba eos häbi, et ma sellisele teemale väärtuslikku eetriaega pühendan, aga bear with me on this, eks. Ma tean, et minu blogilugejad ei ole sellised madalalaubalised veidrikud, nagu need, kellele see postitus suunatud on, aga mul ei ole selle teadaande edastamiseks muud kanalit…
Nagu paljud teist teavad, on minu ja Britti suhe olnud… konarlik, to say the least. Ma olen temast halvasti arvanud, rääkinud, mõelnud ja vice versa. Rääkisime ükskord oma suud puhtaks ja saime aru, et kõige selle jama taga on kaks inimest, kes tegelikult mõtlevad maailma asjadest sarnaselt ja sobivad suurepäraselt sõbrustama. Ma lubasin Brittile ükskord, et kui midagi on, kaitsen ta seljatagust ja olen tema jaoks olemas. Ma kavatsen nüüd oma lubadust pidada.
Britt kirjutas mulle täna, et peab mulle midagi ära rääkima, et ma seda kusagilt mujalt kuuldes haiget ei saaks. Nimelt oli keegi Perekoolis pidanud vajalikuks kirjutada, et Britt, vana salakaval ja kahepalgeline tegelane, tegevat minuga live chat‘is ja blogi kommentaariumis kluti-kluti, aga olla tagaselja hoopis mind hirmsasti klatšinud. Ma kujutan ette, kui väga kõik teada tahaksid, mida Britt minust räägib ja ega ma kade tüdruk ole – räägin teile ise ära! Kui Britt mul külas, live chat‘i tegemas käis, tundis ta enne, kui me kaamera ette istusime, et ma olen hajevil ja külm. Et kui live chat pihta hakkas, muutusin ma hoopis elavamaks ja soojemaks, kui ma enne olud olin. Britt ei teadnud, et ma olin sabinas, püüdsin hea võõrustaja olla, kõike valmis sättida, lapsi kantseldada ja ennast ära pesta – kõike ühekorraga. Ma olin lihtsalt stressis ja kui püha üritus algas, sain maha rahuneda ja lõõgastuda. Britt ei julgenud minuga oma tundeid kohe jagada, sest teadis tegelikult sisimas, et ta mõtleb üle. Julguse mulle sellest rääkida võttis ta kokku alles nädalake hiljem, kuid enne seda oli ta jõudnud oma tundeid kahe inimesega (blogijaga, kusjuures) jagada.
Mulle ei tee see tegelikult absoluutselt haiget, sest minu meelest on see hästi imelik asi, mida üldse klatšimisväärseks pidada. Ja ma ei saagi lõpuni aru, miks need inimesed pidasid vajalikuks seda mõtteavaldust kellelegi edasi jagada. Ja tegelikult ei olegi minu asi sellest aru saada ega seda analüüsida – oma südametunnistus, las teevad, mis tahavad. Ma ei kirjuta seda postitust, sest ma arvan, et sellised draamad oleksid üldse minu blogi-eetriaega väärt. Ma kirjutan seda siin, sest tean, et Britt tunneb ennast selle pärast meeletult sitasti, sest esiteks tunneb ta, et on mind alt vedanud, teiseks, et ei saa kedagi usaldada ja kolmandaks, sest keegi üritab temast maalida kuvandit kui kahepalgelisest, äratõusnud mõrrast. Ja seda naudingut ma ühele Käole juba ei kingi!
Te olete mõlemad ülitoredad, ärge laske kellelgi vastupidist väita, eks 🙂
ei kavatsegi! aitäh ja kalli-kalli!
Hoidke kokku ja ärge laske end sellest jamast häirida. Las need käod siis lähevad vihast lõhki. 😀
mhmh, mul ongi üsna savi – ma olen piisavalt veider inimene, et mitte kõigile meeldida ja ma olen sellega harjunud 😀 aga ma ei taha, et B kurvastaks või tunneks, et ta peab blogi kinni panema. ja sõprade eest peab välja astuma anyway, isegi, kui nad ei ole avalikud blogijad. 🙂
Õige!
Te mu kaks lemmikblogijat ja mul on hea meel , et asjadest üle olete!😊 haters gonna hate…
potatoes gonna potate 🙂 kalli!
Minu kaaaa!!!
Ma arvan, et kuna Merje ja Mallukas leppisid ära siis on lugejatel vaja ise draamat tekitada. No worries. Isegi sõbrannade vahel on ütlemisi. Ma arvan, et selle postituse tegemine siia oli natuke viga, seda need käod tahtsidki.
Tobe on hoopis see, et kuna Britt seda kahe sõbrannaga arutas ja need “sõbrannat” seda levitasid. Vot see on tõeliselt inetu.
tahtsid mida? ma ju kirjutasin, et B ei ole mitte kedagi klatšinud – see peaks, vastupidi, kogu intriigilt võlu ja salapära röövima 😀 ja lisaks on minu meelest väga oluline sõbrale, kes kurvastab, toetust avaldada. see ei saa mitte kunagi viga olla…
Ma sain vist valesti aru. Kas ta siis ei arutanud seda teemat kellegagi?
arutas, aga mis selles valesti on? see ei ole klatšimine, kui sa ütled kellelegi, et inimene tundus äraolev ja pisut külm. see ei ole ju valetamine, laimamine ega klatš. klatš on see, kui keegi seda edasi räägib ja selle ebameeldivasse võtmesse väänab. 🙂
Aga ma ei öelnudki, et valesti on. Ma ütlesin et valesti on see, et need kaks “sõbrannat” sellest edasi rääkisid ja lõpuks see jutt mingi käoni jõudis.
just! ma lihtsalt tahtsin veel ekstra rõhutada seda, et mu meelest on inetu, et inimene on oma tunnete osas aus ja otsekohene (sest ta ju ütles mulle seda kõike silma sisse, mis siis, et natukene pelgas seda teha), aga see keeratakse eriti inetult tema vastu, sest ta mainis seda juhtumisi kellelegi (keda usaldas) veel…
Jah, minu esimese kommentaari sisu sai nüüd lahti seletatud 😀 ma arutan ka paljusi asju kellegi kolmandaga. Aga sel juhul on mul inimene, kes sellest edasi ei räägi. Praegu ongi hoopis see edasirääkija “must notsu”. Ei sina ega Britt ei peaks seletavaid postitusi tegema. Ma võin mütsi ära süüa et ka sina oled kas oma mehe või sõbrannaga arutanud Britti ja kelle iganes teise postitust/elu/valikuid. See on täiesti normaalne seni kuni see ei muutu õelaks ja et see edasi ei levi.
Never-ending puberty. Pea püsti, armsad!
Mul on vahepeal ikka siiralt tunne, et I don’t wanna live on this planet anymore. Puhtalt sellepärast kui palju rumalaid inimesi olemas on. Tore, kui inimesed enda nina alt kaugemale näevad aga pagana pärast küll, mis te siis kohe teiste omadesse urgitsema lähete!
Minule nt ka B alguses väga ei sümpatiseerinud aga näe, ikka jäin puhtast uudishimust blogil silma peal hoidma ja ajaga arvamus kardinaalselt muutus. Kirjutasin talle seda ise ka ükskord kommentaaridesse, sest see ei ole ju tegelikult midagi kohutavat ega häbiväärset. Esmamulje (ei pruugi aga samas) võib väga tihti olla petlik. Sellepärast ei ole ju inimene kohe paha, halb ja kahepalgeline. Vähemalt ma julgeks küll öelda, et mul on ainult üks pale, mis lihtsalt alguses arvas üht ja veidikese aja mööduses teist.
Ma ei tea, kas mingi point siit jutust nüüd üldse välja tuli aga igatahes.. Te olete B-ga kaks võimsat naist ja las need käod kukuvad omaette.
jutt õige! minu meelest on kõige parem omadus inimese juures see, kui ta areneb, muudab oma arvamust ja tunnistab seda. ja minu meelest näiteks oli Britist väga kena mulle silma sisse vaadata ja öelda, et kuule, kas mulle tundus või olid sa minu vastu külm? ja ma sain talle öelda, et ta kujutab endale asju ette, sest mul oli temaga hästi tore. 🙂
Armas, et sa Briti eest välja astud, aga ma arvan ka, et teie mõlema poolt avaldatud postitused on pigem kägude rõõmuks. Oleksite võinud parem omavahel rääkida ja kõik. Ma näiteks ei loegi Perekooli ja ei oleks mitte kunagi sellest “draamast” isegi teada saanud (olgugi, et mingit draamat tegelikult pole).
ma olen jah aru saanud, et teatud tüüpi inimestele pakuvad imelikud asjad rõõmu 😀 ja usu, kui minu lohutamisest oleks tolku olnud, ei oleks ma seda postitust kirjutanud. väga raske on selgitada, mis tunded B sees praegu on, aga minul on ka neid tundeid olnud ja mulle oleks ka meeldinud, et keegi mind avalikult toetab. seega: jumala savi, mida nad seal arvavad või rõõmustavad, see postitus on kirjutatud toetusavaldusena ja ma jään endale kindlaks: see ON vajalik. 🙂
Pagana intriigide kudujad! Ei tohi niiviisi minu lemmikute blogijatega käituda.
Nägin juba oma kurvastuseks, et B blogile ei pääsegi ligi enam. 🙁
Aga kas Briti blogi ei ole nüüd siis kinni või? Või on minul mingi error? Tahab mingit sisselogimist ;(
ma arvan, et tal tekkis tunne, et ta hing on mööda maailma laiali laotatud ja et selle otsas trambitakse… ja pani oma internetikodu võõraste eest kinni, et turvalisem oleks. mina saan sellest hästi aru – tegin ju kunagi sama. küll ta tagasi tuleb, kui kurvastus lahtub.
Ma pugesin natukeseks oma kahepalgelisse urgu peitu. Ma tean, et see ei lahenda midagi ja most probably ainult viskab õli tulle igasugustele sulelistele, aga see on minu tobe viis probleemi ja kurbusega tegeleda – peitu minna.
Nutan oma nutud ära ja imestan selle üle kuidas teised ei saa aru, et isegi kui nad enda meelest pole õelad, teevad nad siiski haiget, ja seejärel tulen tagasi 🙂
Saadan pai ja jään ootama 🙂
Ootan ka tagasi, armas Britt! Ja nii armas, et sinusugune sõber olemas on, Miiu!
Minu arvates olete mõlemad soojad ja tublid inimesed, vähemalt teie elust lugedes jääb selline mulje. Hoidke ikka pea püsti ja ärge tehke rumalatest inimestest väljagi 🙂
eludest*
No minu arust on see “draama” suhteliselt pastakast välja imetud – kontekstist välja rebitud lauseid on lihtne teiste vastu n-ö ära kasutada, kuid minu arust see situatsioon siin pole kindlasti laimamine ega isegi mitte klatš, vaid Briti enda arvamus, mida kurjasti ära kasutati ja (ehk ka) pisut teise konteksti pandi. Minu arust olete mõlemad imetoredad ja loodetavasti on peagi kõik samamoodi nagu enne (ja ehk isegi pisut parem) 🙂
Mina sain Britiga kokku peale esimest chatti. Kummatki neist ma ise kahjuks ei näinud. Küsisin kuidas läks, ja Britt vastas, et hästi, aga tundusid enne kuidagi sissetõmbunud ja “eemal”. Mina seda tagarääkimiseks ei loe. Või on?
Saaks aru, et ta oleks siis kirunud, et paras mõrd oled ja teeskled vms.
Minu jaoks on loogiline, et keegi ei suuda 24/7 heas tujus olla. Aga kui juba kaamera ette minna, annad endast selle viimasegi naeratuse välja.
Ma ei tea, minu jaoks ka pastakast välja imetud tühi jutt.
lihtne, ärge lihtsalt minge sinna perekooli. Enne vanasti oli Perekool koht, kust sain ma infot raseduse, beebi, riiete, murede kohta (raseduse ajal) aga nüüd vist on tegemist rohkem nagu delfi kommentaariumiga?
tõstan käed üles – mina perekooli ei külasta, teie “draamast”ei tea midagi .. whole lot easier!
mina käisin seal kunagi huviga nillimas, kui sain ise litaka kirja ja meele kurvaks. nüüd ka teadlikult väldin seda ja üleüldiselt kohti, kust saab ainult soppa ja ei grammigi inspiratsiooni ja innustust. 🙂
Esmamulje võib alati muutuda. Näide elust enesest : mu elukaaslane paistis mulle alguses nii iseka ülbikuna (ja mina talle ärahellitatud jõmpsikuna) et kui keegi oleks mulle siis öelnud, et meist saab paar, siis oleks ta välja naernud. Ja nüüd juba üle nelja aasta koos olnud. Ei teagi, kas esmamulje oli petlik või lihtsalt armastus pimestas (nali!)
Aga ise olen ka sellist soppa saanud. Täiskasvanud inimestelt! Ma ei tea, kas ma sain juba teismeeas piisavalt draamat aga ausalt, ma ei mõista, mis on intriigide punumises nii põnevat? Naljakas on see, et need inimesed, kes minust taga rääkisid, teevad siiani head nägu. Kusjuures tegu meestega ka veel!
Britile aga head puhkust! Olete mõlemad tublid!
No mina olen küll õnnelik, et see postitus ilmus, sest uudishimuliku inimesena tahtsin ka mina teada, mida käod jälle kokku keeranud on 😛 Tobe olukord muidugi ja õnnetuseks on sellest väga kerge kinni hakata ja midagi inetut vorpida. Tore, et te ise omavahel need asjad ära rääkisite ja kuna ma tean, et Britt ka ilmselt seda kommentaariumit loeb, siis teadke mõlemad, et need kes teid loevad ja kellele te meeldite, jätkavad seda niikuinii ja need kellele te ei istu, jätkavad ajamast seda kahepalgeliste jms möga. Tegelikkuses ei muutu sellistest “draamadest” suurt midagi, kui just mitte positiivse poole peale ja saate veelgi poolehoidjaid, sest suudate ise nii mõistlikeks ja toetavateks jääda.
See postitus on siin tõesti mõistlik ja enamvähem neutraalne.
Briti reaktsioon…. no mitte nii väga. Kui ta midagi mõistlikku öelda ei suuda, siis oleks võinud ju kogu teemat ignoreerida, mitte mingit emotsionaalset postitust vorpida ja siis nuttes blogi kinni panna ja saba jalge vahel urgu joosta.
sinna pole enam midagi parata – inimene oli õnnetu ja tegi seda, mida emotsionaalsel hetkel enda jaoks parimaks pidas. minagi soovitasin tal kindlasti mitte blogi kinni panna, aga ju tal endal oli niiviisi kergem. who are we to judge?
minu meelest on sellised õelad kommentaarid teise inimese loomuse suunal tuhat korda hirmsamad, kui mingi “blogija on paks” jutt ja ma saan aru, miks B kurvastas…
Huvitav on vaadata, kuidas olukord end välja mängis. Mallukas sai puid alla igast nurgast ja Briti kohta mainiti lihtsalt, et igavaks on läinud ja klatshigu vähem…. Britt kirjutas blogisse nutulaulu ja siis pani selle üldse kinni, samas Mallukas logis Perekooli, vastas üpris humoorikalt ning Käod kiidavad. Kes oleks seda osanud arvata 🙂 Vanad õelad miinustajad koos ja Mallukas kogub muudkui plusspunkte ning viimasena oli veel lause, et “Mallukas on äge aga Britt on nagu printsess herneteral”
Britt võiks lihtsalt ehk veidi vabamalt võtta, mitte iga asja solvuda ja nutta nagu väike laps ning mitte püüda nii meeleheitlikult absoluutselt kõigile meeldida ja nii hirmus nunnu ja tubli olla. Mallukas on labane, so what, seeest kohati õige asja eest väljas ja humoorikas. Britt on lihtsalt null kriitikataluvusega ja püüab koguaeg justkui olla keegi, kes ta ei ole. Eriti võlts on see videotes. Aga noh, pole hullu. Nutab paar päeva ja järgmine kord on ehk tsipa tugevam või suudab nt lihtsalt neutraalseks jääda ja mitte välja teha.
Vaatasin Perekooli, no mis seal siis niiii-iii hirmsat on, et selle peale nutuse postituse peab treima ja blogi k2rtsu ja myrtsuga kinni panema!?
Iga asja peale elus ei pea olema nii kuradima tundlik, et mingi suvalise anonyymse kommentaatori arvamus korda peaks minema.
mis sa nüüd kurjustad siin? sada korda on öeldud: inimene oli kurb ja emotsionaalne mitmetel erinevatel põhjustel ja tundis ennast haavatavana. mis see tagantjärgi hurjutamine enam annab? mina arvan ka, et postitus + blogi sulgemine ei olnud kõige adekvaatsem otsus, aga ma mõistan, mida ta tundis ja miks ta seda tegi.
võõra inimese kohta lugeda, et ta on kahepalgeline, ära tõusnud klatšimoor, kes sõbra ees teeb head nägu, aga selja taga klatšib – polegi nagu häda midagi, onju? aga kui sa oled olukorras, kus sa oled surmani kurnatud ja juba eos pisut õnnetu ja avastad siis, et keegi on sinu öeldud sõnad võtnud, neid väänanud ja siis neid sinu ja veel kolmandagi inimese vastu kasutanud… teeb ikka õnnetuks küll. või noh – võib-olla sind ei tee, onju – aga me olemegi kõik väga erinevad. ja kui inimene poleks emotsionaalne ja siiras, poleks tal ka selline blogi, mida tuhanded inimesed palavalt armastavad. 🙂
No ma ei saa aru. Mõned inimesed kohe tahavad nö verd näha. Ausaltöeldes on nendest inimestest lausa kahju. Mõtle, kui väike ja üksildane maailm neil on, et nad niimoodi ussitavad. No ei mõista.
Ma ei saa aru nendest kommentaaridest, kes siin räägivad, et Britt võimendas asja üle jne.. Ma tean, mis tunne on olla ühe lapse kõrvalt viimseni kurnatud ja võin ainult ette kujutada, kui mitmekordselt on see jõetus suurenenud kahe lapsega kodus olles. Ma usun, et kui ta oleks puhanud, saanud öösel normaalselt magada jne, siis oleks ta ka oluliselt kergemalt seda kõike võtnud. Väsinuna olles võib segamini köök ka nutma ajada, rääkimata sellest kui keegi halvasti ütleb.
Kui inimene on õnnetu, siis kuidas saavad teised öelda, et ah tühi asi vms. See, et mallukas näiliselt nii kergelt võtab seda soppa, mis tema kohta pritsitakse, ei tähenda, et kõik blogijad nii paksu nahaga olema peavad. Ma soovin Britile palju jaksu ja pea püsti :). Ja soovin, et inimesed oleksid natuke suurema empaatiavõimega. Ma arvan, et mitte keegi meist ei taha õnnetuna olles kuulda, et tema mure on tühine ja halb tuju asjata.
Ma ei oska kohe midagi öelda, sest selline internetis teiste laimamine ja negatiivsuse väljendamine on minule võõras, ma ei ole sellega kokku puutunud ja lohutada ei oska. Aga samas midagi teie kaitseks ja Briti lohutuseks tahaks nagu öelda. Ise ma Perekooli foorumis iialgi ei käi, nüüd huvi pärast teema vastu siiski käisin ja lugesin. Miiu ja Briti blogisid loen aga küll päris tihti. Miks muidu, kui mulle lihtsalt meeldivad teie kirjatükid. Lihtne öelda, et ära mine sinna lugema, las kanad kaagutavad ja käod kukuvad, aga samas tean, et kui minust oleks kuskil juttu, läheksin ja loeksin ise ka. Minu ema ikka ütles mulle väiksena, kui keegi mulle halvasti oli öelnud, et ju ta oli mu peale lihtsalt kade. Seda sama ütlen ka Britile. Sa oled vapustav naine ja ema – need käod on seal lihtsalt kadedad su peale, et oled vaatamata oma noorele eale saavutanud juba nii palju! Mina ootan Sind ikka tagasi blogi kirjutama:)
Sorri Miiu, et Su blogi kasutan, aga loodan, et äkki Britt satub seda siia lugema:)
Te olete mõistlikud naised ja klaarite omad asjad ise ära, kahju, et see teema niimoodi internetti kisti. Aga teil on vedanud, et olete üksteisel olemas!
Ära tõesti lase end kõigutada ja ütleme nii, et (vabandan otsekohesuse eest) sa ei peaks oma blogi selliste teemadega solkima. Päikest teie perre!
just-just, mul oli sama mõte, aga tundus nagu õilis tegu, sest sõber oli väga-väga kurb. aitäh!
mis teemast te üldse räägite siin?
Perekoolis oli mingi teema Brittist, kus räägiti, kui õel ja kahepalgeline ta on vms.