Chit-chat: Keeping busy

I’ve given so many promises and taken on an awful lot of obligations (note to self: learn how to say no and live with the fact that you can’t always do everything just to do it better) so saying I’m a tiny bit stressed would be the understatement of the year. I had so much planned for this month, all sorts of DIY’s and fun little holiday activities, but it appears I’ll have to work hard to make time make sure not to waste any time. Now I sound like I’m not happy with where I’m at – I’m absolutely stoked. All the stuff I have to do is 100% my cup of tea – designing posters, logos, business cards and ads, creating all sorts of menus, planning parties, concerts with the choir, driving school etc. But there aren’t enough hours in a day, because I’d also like to do crafts, decorate, just maybe clean our home a little more often and hang out with friends.

Anyway, I just wanted to pop by to say hi and avoid my tendency of not posting when I’m stressed and busy. Talking to you guys is like therapy. 🙂

// Ma olen viimasel ajal andnud palju lubadusi ja võtnud enda kanda miljon kohustust (meeldetuletus iseendale: õpi ütlema “ei” ja elama mõttega, et sa ei pea alati kõike ise tegema, et see paremini tehtud saaks) nii et öelda, et ma olen naaatukene stressis, oleks liigne tagasihoidlikkus. Mul oli kõiksugu vahvaid asju selleks kuuks plaanis, DIY’sid, kaunistamist ja igasugust pühadevärki, aga selleks, et aega leida, tuleb hoolega vaeva näha tuleb õppida aega sihtotstarbeliselt kasutama. See kõik kõlas nüüd kangesti virina moodi, aga see ei ole üldse nii – ma olen täiesti sillas. Kõik, mida vaja teha on, on 100% minu tass teed – postrite, logode, visiitkaartide ja reklaamide disain, menüüde loomine, pidude planeerimine, kontserdid kooriga, autokool jne. Aga tunde näib ühes ööpäevas selle kõige jaoks veidi vähe olevat. Ma tahaks ju veel meisterdada ja kaunistada, võib-olla natukene tihedamini kui kord nädalas koristada ja sõpradega aega veeta.

Tegelikult ma tahtsin lihtsalt läbi astuda ja tsau öelda, et ei korduks minu tavaline käitumismuster: kao blogist nagu tina tuhka, kui stressitase tõuseb ohtlikult kõrgeks. Aga teile kirjutamine on ju natukene nagu teraapia või nii. 🙂