Chit-chat: On heartwarming afternoons and heartbreaking worries

There’s nothing better than having guests over when you’ve fallen off the cleaning wagon and need to climb back on – it took me two hours to get the apartment back to pretty much squeaky clean again. My dear G-A came over (bearing gifts, as always) today to meet Peach for the very first time, play with the Ladybug and have a chat. Meeting someone you haven’t seen in a while sure beats Facebook chat. 🙂 Baby slept in her arms while I cooked her lunch – I don’t know what the deal is with these babywhisperer friends of ours coming over but whenever they do, Peach either sleeps all day or is at her very best behavior. They all mock me for saying Peach is a fussy baby because she never shows her true colors to anyone but us. 😀

// Mis võiks olla koristusree pealt kolinal maha sadamise korral parem, kui külaliste tulek? Koristasin täna kahe tunniga terve kodu (mis oli viimaste päevadega pisut Segasummasuvilat meenutama ja mind närvi ajama hakanud) jälle viimseni puhtaks. Mu armas G-A tuli täna külla (kotitäie kingitustega, nagu tal ikka kombeks on), et esimest korda Virsikuga kohtuda, kroonprintsessiga mängida ja minuga törts juttu puhuda. Facebooki tšätt on vahva küll, aga näost-näkku kohtumine ja kaisutamine on ikka midagi hoopis muud. Tita magas tädi süles kuni ma meile lõunasöögi valmistasin. Ma ei saa aru, mis värk nende meie beebilausujatest sõpradega on, aga iga kord, kui nad külla tulevad, magab Virsik terve aja või käitub nagu tõeline musterbeebi. Kõik sõbrad narrivad mind, et ma kurdan rahutu beebi üle, sest ta käitub külaliste saabudes alati enam kui eeskujulikult. 😀
I’m glad G-A came today so I could stop worrying for a couple of hours. Our rattie is sick again and this time it seems really-really bad. She has terrible pneumonia, the poor little thing can barely breathe and, because of that, has panic attacks and starts cramping every once in a while. We’re feeding her antibiotics but if she doesn’t get better anyday soon, we’re going to take her to the animal emergency room and have her euthanized. Losing her and coming home to an empty cage will be heartbreaking, but seeing her like this, running around her cage in panic, falling and getting hurt… you have no idea. Every time it happens, my heart drops to the floor and breaks into a thousand little pieces. I keep beating myself up for ever taking those two little rats in in the first place – why the hell did I put myself through this heartbreak? Then I realize they taught me how wonderful rats are as pets and how much fun we’ve had together… If little Siiri gets better, she’ll be getting antibiotics every day for the rest of her life. Fingers crossed the medication helps… :'(

//  Mul on hea meel, et G-A täna tuli ja et ma sain paariks tunniks muretsemise unustada. Meie rotu on jälle haige ja seekord on asi päris-päris halb. Tal on kohutav kopsupõletik, vaesekene saab vaevu hingata ja, selle tulemusena, kannatab paanikahoogude käes ja on vahepeal hingetuna krampides. Me söödame talle antibiootikume, aga kui tal paari päeva jooksul parem ei hakka, viime ta loomade kiirabisse ja laseme ta magama panna. Temast ilma jäämine ja tühja puuri juurde naasmine saab olema täiesti õudne, aga teda sedasi näha, paanikas mööda puuri ringi siblimas, kukkumas, haiget saamas… te ei kujuta ette ka. Iga kord kui see juhtub on mul tunne, et mu süda kukub kolksuga põrandale tuhandeks killuks. Ma olen enda peale nii tige, et ma rotud üleüldse majja tõin – mille p*rse pärast mul seda südamevalu vaja oli? Siis tuleb aga meelde, kui palju need kaks meile rottide kui koduloomade kohta õpetanud on ja kui lõbus meil nendega olnud on… Kui väikesel Siiril parem hakkab, tuleb talle edaspidi iga päev antibiootikume sööta. Hoidke palun pöidlaid, et rohud aitavad… :'(
My pretty new candle holder. Thank you, hun!
// Mu ilus uus küünlajalg. Aitäh, mu armas!