Elu suvi

Kui ma täna oma igavarahommikuse pissihäda peale ärkamas olin ja poolunes mõtteid mõlgutasin, valdas mind mingisugune kummaline rahulolutunne. See oli selline rahulolu, mida ma justkui olin alateadlikult hästi kaua igatsenud… selline hästi hea ja päris suvetunne. Ma arvan, et see on natuke seotud korterist oma koduaiaga pessa kolimisega, aga mitte ainult koduaiaga kaasneva vabaduse pärast lihtsalt õue astuda kui süda lustib. See kuidagi.. vabastas meid.

Ja sellel suvel on olnud nii palju nii ilusaid ilmasid (ma tean, see ei ole populaarne arvamus), mida me oleme saanud täiel rinnal nautida ja kui ilmad ei ole olnud ilusad, oleme me ikkagi varasemast märkimisväärselt aktiivsemalt nautimisega tegelenud. Jahedas merevees tööpäevaõhtuti ujumas käinud ka siis kui õues pisut tibutab. Miks mitte? Õhk on ju kuum ja vaevalt see meri nüüd märkimisväärselt soojemaks köetakse – parem siis praegu käia kui hiljem kurta, et käimata jäi.

Ma pole sada aastat blogisse Picmonkeys mobiilipildikollaaži teinud! Üleval paremal Virsik pead vette kastmas, sest täiesti loogiline on mitte julgeda vette minna ja kasta märjaks ainult jalad ja… pea. 🙂

Eile võtsime oma armsa naabritüdruku ka kaasa ja plikadel oli nii hea koos mere ääres lõbutseda, tagasiteel tagaistmel kakanaljade üle naerda lõkerdada (sõprade ringis ju võib!) ja hiljem meie köögilaua taga muumitassist vahukoorega kakaod juua, et külmunud kondid üles soojendada. Naabrid! Meie üle-tänava-naabrid, kes on nii vahvad ja ilusad ja töökad ja inspireerivad ja ägedad ja kellel on meie laste vanused põnnid ja kes aitavad meil kõik kaneelisaiad ära süüa!

No ei olnud eile kõige päikeselisem õhtu, aga korraks piilus teine ikka pilve tagant välja ka. Hea oli. Vesi oli palju soojem kui üleeile (eile me ei käinud, sest olime ülalnimetatud naabritel külas) ja raske oli end sundida välja tulema kui keha juba vee temperatuuriga harjunud oli. 🙂

Kroonprintsess tegi imeilusaid ja kohevaid saiu ja me ei pidanud neid üksi ära sööma ja üldse. Nii mõnus elu siin suburbias. 

Mul oli eile, muide, hästi halb päev. Hommikul teatas hoidjapreili, et ta ei saa tulla (mis iseenesest ei ole probleem), aga mul oli just parasjagu üle pika aja kõige hõredam päev. Tunne oli, nagu õhk oleks raske ja paks, hingata ei saanud, liigutada oli raske, pea käis ringi… oleksin pidanud tööd tegema ja lastega tegelema, aga energiavarud tõmbusid kiiresti miinusesse ja kõigele krooniks tegi Loore kodus lahti ununenud köögiukse kaudu vehkat kui parajasti Virsikut unne jalutamas olin. Õnneks Sirli oli meil parajasti külas ja sai rattaga ümbruskonnale kohe tiiru peale teha ja õige varsti oligi ta kodu poole teel, meie seikluskoer rihma otsas. Oli teine kõrvaltänavas asuvas hoovis saianukkidega maiustanud? Kes annab OMANIKE TELEFONINUMBREID KANDVA KAELARIHMAGA koerale saia, mitte ei helista loomaomanikele – ma ei tea. Aga igatahes lõppes kõik maksimaalselt hästi ja minu meelest läks päev sealtpeale paremaks ka. Sõime Sirliga laste uneajal diivanil võidu ägisedes (Sirli tuli meile otse sleepoverilt – olid kella neljani hommikul filmi vaadanud) ühed jäätised, ma võtsin oma viimased jõuriismed kokku ja panin õhtuks hautise hakkama, koristasin meie seaöömaja ära ja otsustasin: maksku, mis maksab, meie lähme õhtul ujuma ja kutsume naabripreili ka kaasa. Ja nii saigi ülinõmedaks kujuneda võinud päevast hoopis mõnus ja produktiivne ja karastav ja lõbus pärastlõuna/õhtu. Noh, ma mõtlen, et kui ikka natuke punnitada, et paremaks läheks – läheb ka. Kehtib ka meres ujumise kohta – H viimati märkis, et peab mul ikka tahtejõudu olema, kikivarvul pool tundi merre tippida, tahtmata kõigepealt tagumikku, siis kõhtu, siis rindkere, siis õlgu märjaks teha. Heh… see ju hoopis tahtejõu puudumine! Aga kui lõpuks vapper vettehüpe sooritatud saab… <3

Ja koguni kaks korda oleme sel suvel Lottemaale jõudnud, kusjuures esimesel korral oli ilm Pärnus hoopis külmem kui Tallinnas ja me, aasta lapsevanemad, ei võtnud lastele soojemaid riideid kaasa. Ja teisel korral, kui Tallinnas oli hooopis külmem kui Pärnus ja ma pikkade pükste ja pikkade varrukatega ülekuumenemise ja pikalikukkumise äärel olin. Aga mõlemal korral lahendasime me olukorra käigupealt ja nautisime seda võrratut kohta ja seda imelist suve, mis meil on, nii-nii väga.

Et meil on vihma, mis meie muruvaibal üllatavalt ühtlaseks, tihedaks ja mahlaseks kasvada lasi. Ja et meil on päike, mis ikkagi jaksab 36 kg maasikaid punaseks ja imemagusaks küpsetada, et maasikainimene saaks need meile ukse taha toimetada ja et me saaks hoidjapreilile ja naabrilastele kummalegi ühe kastitäie viia ja ülejäänud suvepäikese talveks purki panna ja purgikaant kergitada kui on külm ja pime ja hall…

Et on Hiiumaa ja sealne rahu ja vaikus ja Ungru böff (ja selle aasta menüüs koha, mineeee pekki kui hea see oli!) ja trikoopäevitusega lapsed ja lollid suvehitid, mis kõigile (k.a. Virsikule, kes ko-gu-aeg käib ja “deeees-paaaaa-siiiitoo!” laulab) pähe kuluvad ja et on Tallinna loomaaed ja nii palju head jäätist ja mõnusaid suvejooke ja laste hoidjapreili, kes nad õue seiklema viib kui mina toas (voodil, suvetuul lahtisest magamistoa-terrassiuksest varvaste vahele puhumas) tööd teen. Niiviisi:

Vahepeal on ikka raske ka, aga kokkuvõtteks: nii hea on olla elus. Suvel. Siin. Nii-nii hea on.