Ma olen viimasel ajal emotsionaalselt haavatav. Mitte kurb, mitte stressis, mitte pahane, mitte hirmul… mitte midagi niisugust. Mitte midagi pole halvasti. Aga elus on nii palju kurbi ja raskeid lõppe olnud viimasel ajal. Paratamatusi, mis ei ole iseenesest halvad, vastupidi, aga lihtsalt rebivad südame rinnust. Ja kui asjad lõppevad, siis muutub minusugune inimene haavatavaks. Kõik asjad tunduvad ühtäkki haprad ja kui elu alustalad on raputatud, läheb aega, et oma kohta maailmas leida. Tunda, et seisad omaenda jalgadel kindlalt edasi ja kõik laabub ning saab korda ja loksub paika.
Eks ma olen piisavalt palju rutiiniinimene ka. Mulle meeldivad asjad, mis on tuttavad ja turvalised. Viimased kaks aastat olen sisuliselt elanud koos meie hoidjapreiliga ja ma ei saanud lõpuks enam arugi, kas ta käib hoidmas mu lapsi või mind. Mu kõige lähedasem inimene, mu hingesugulane, keegi, kes saab aru, mida tähendab suur ärevus ja mure, kes on alati toetav ja inimlik ja teeb nii lolli nalja ja… no elada kolm päeva nädalas kellegi sellisega koos, jagada ühist argipäeva, teada, et ta alati tuleb – nii tore ja soe ja turvaline ja hea. Ja keegi, kellega sa tead, et lastel on paremgi, kui sinuga… ja nüüd ta ei ole enam iga päev meiega, sest tema ise saab endale oma tita, kes on NII OODATUD, sama palju oodatud meie kui nende majas ja MUIDUGI on see suurepärane, aga näha tema võtit kapiserval… ma ei ole sellest praeguseni isegi mõelda suutnud, sest ma hakkan kontrollimatult nutma. Miski nii hea ja ilus ja armas, aga ikkagi the end of an era ja raputab elu korralikult läbi. Kuidas nüüd siis edasi minna? Ei tea veel…
Veel inimestest, kellega ma olen kaks aastat ninapidi koos olnud ja kes on olnud minu turvavõrk: ka A ei jätka enam minu igapäevaelu osana, sest kutsusin ta juhatuse liikme kohalt tagasi. Ja kuigi see sai juhtuma minu initsiatiivil, siis olen ma ikkagi sellepärast väga palju kurvastanud ja südant valutanud. Nii raske on südamega aru saada, kuidas heast koostööst võib niiviisi kasvada välja toksiline töökeskkond, kus kellelgi pole hea. Tagantjärele pikalt vesteldes ja analüüsides pean lisama, et peaasjalikult seetõttu, et mina olen oma suutmatuses suurtest muredest teistele arusaadavalt (või piisavalt konstruktiivselt, et see ei kõlaks niisama järjepideva hädaldamisena) rääkida tekitanud suuri arusaamatusi. Mille tagajärjel on ainult asjatud vaidlused, arusaamatused ja usaldamatus. Keegi pole meelega nii tahtnud, mõlemad on koosolemist ja koostegemist nii väga nautinud, aga ühel hetkel see lihtsalt lõppes ära. Toreda ja lõbusa ja innuka kõrvale on kerkinud mingi suur must vari, mida me ise pole sinna tekitada tahtnud, aga mis igapäevaelul endisena jätkuda ei lase. Ja jällegi: mõistus saab aru, et tööd ei saa teha kui mingisugused asjad hakkavad töötegemist segama ja kolmandaid osapooli mõjutama. Mõistus saab aru, et tegemist on tööga, tegemist on minu ettevõttega ja kui miski üldse ei tööta, ei saa kõrvaleastuja olla mina. Aga süda… süda täiega kurvastab. Muidugi ei tähenda tööalase koostöö lõpp, et peab lõppema nii kaua kestnud sõprussuhe, ja tõenäoliselt mõjub see otsus viimasele tervendavaltki, aga faking trööstitu tundub ikka. Täiskasvanuks olemine on raske ja tüütu ja ma ei soovi enam, aga ega mulle keegi valikut ei anna ka. The end of an era.
NB! Nagu siin postituses SELGESÕNALISELT kirjas on (jätku saate lugeda ka kommentaaridest), olid meievahelised probleemid mõlemapoolsete arusaamatuste tulemus. Te peate aru saama, et niisuguse intensiivsusega kahekesi külg külje kõrval töötades ja mingeid asju teineteise säästmiseks ütlemata jättes tekivadki pinged, mis on valusad, aga mille lahendamine ühel või teisel viisil on vajalik. Ei ole õiglane siia tulla jätma õelaid kommentaare teise osapoole aadressil, sest need on kirjeldamatult ebaõiglased ja põhjendamatud. A’l on suur ja hea süda, ta tahab head kõigile ja that’s all there is to it.
No ja lasteaed saab läbi ja E läheb kooli. End of an era. Ja kirikud põlevad. End of an era. Ja kõik asjad lähevad praegu nii räigelt hinge.Ja ma tahan juba nädalaid blogida, aga ma ei julge. Mitte sellepärast ei karda, et miski sellest, mida ma olen jagada tahtnud, oleks häbenemist väärt. Sellepärast kardan, et ma ei taha, et keegi minu niigi hellal hingel avalikult (või selja taga karjakesi) tallaks, minu tundeid naeruvääristaks või kusagilt midagi välja imeks, et sellest mingisugune lõbus intriig teha.
Nii et kuigi selline parooli alla kirjutamine on nõme, sest ma ei taha teie eest oma sõnu peita (ja ma ei viitsi sadadele inimestele parooli copy’da :P), tunnen ma, et kui enese haavatavaks tegemine on pigem õli kellegi blogiintriigitulle, siis ma lihtsalt istun seni siin omaette, kuni need tuuled vaibuvad.
Ei takista vallid, ei takista kraav, ei takista paroolid. Kui ikka sulle põhimotteliselt täiesti võõra inimese ellu vägisi surkimine ja usalduse kuritarvitamine juba iseloomu poolest nii kergelt tuleb ja kuvatõmmiseid tegemata jätta ei saa… las ta siis olla juba kõigile avalik. 🙂
Ma ei ole kommenteerija tüüp, aga seekord tahaksin midagi öelda. Tahaksin öelda, et kui suurepärane ja armas inimene sa oled. Kui imetlusväärne. Võin õelda, et oled minu suurim eeskuju, täna sinule püüan olla parem naine ja ema oma lastele. Sa oled hea inimene. 💛 Loodan, et sinu suhted Andraga ei kannata seetõttu. Te olete üksteise inimesed, seda on kaugelt näha. Tahtsin lihtsalt öelda midagi head, midagi mis tuli päris südamest. Aitäh et oled nii armas ja hea!
Liis… aitäh. Sellistel perioodidel on nii hea ja kosutav sooje sõnu kuulda. Igaühele kulub ära. ❤️
Kuna ma tean, kui tore see oranžiks minev kommentaarikastike on, siis ütlen siin ka sõna sekka. Ikka jube niru tunne on see, kui enda blogis ei tunne end vabalt.
See ongi see internetikodu värk. On küll oma, aga uks on reaalselt koguaeg lahti ja sisse võivad piiluda ka need, kelle puhul päris elus teeks ehk näo, et uksekella ei kuule. Selline kahe otsaga asi, eks. Ühest küljest tahaks kirjutada ja jagada kõikide nendega, kes on head, kes on juba pikalt olnud, kes elavad kaasa, kes tahavad arutleda, kes on lihtsalt mõnusad. Mitte kirjutamine ja vaikus on justkui nende suhtes ebaaus. Aga kirjutamine ongi teatud mõttes enda paljaks võtmine ja igaühe ees ei taha paljas olla.
Mul on üldiselt kahju, et üldse eksisteerivad sellised olukorrad, kus inimesed peavad kartma, et nende mõtted satuvad alavääristamise ohvriks või kui kirjutades peab hinge kinni hoidma, et kuskil mingi grupp ei hakkaks iga sõna ükshaaval analüüsima ja otsima mingit peidetud mõtet.
Hoidjapreilile aga kuhhhjaaaaga palju õnne ja temast saab kindlasti suurepärane ema!
Ja ma tahtsin ka öelda, et nii tore uudis, et teie armas hoidjapreili ootab beebit 🥰 Ta on sama soe ja armas nagu sinagi Miiu. Suured õnnesoovid talle!
Ta on tõesti imeline ja see beebi on niiiiiii ooooodatuuuud ❤️❤️❤️
Lihtsalt…tulin ütlema, et oled niii-niii kallis! ❤️
😭❤️ mul nüüd seest kõik tuikab meeleliigutusest…
Tead ma nii hästi saan sinust aru, kuna ma ise Olen täiega selline inimene, kes üldiselt muutusi ei armasta. Turvatunne on ju tõesti see, mida tahab igaüks meist ja rutiinne elu ongi asja võti. Mul nii raske leppida südames asjadega, kuigi mõistusega saan asjadest aru, kuid ega süda ja mõistus ei ole ju käsikäes alati, see teeks elu liiiiiiga lihtsaks.
❤️ Pea püsti!
Tahtsin veel öelda, et kindlasti sa ei peaks põdema millest sa kirjutad, see teebki sinust sinu ja sellisena sa kõigile meile hinge lähedki, elu ei pea alati roosiline olema ja see näitabki, et ka sina tunned täpselt kõiki emotsioone ja ei ole mingi elu roosas mullis. Tee mida sa teed ja ole see, kes sa oled ❤️
Miiu, tahaks Sulle ühe suure ja sooja kallistuse teha! Ma ei tea, kas tast mingit tolku Sinu tundmuste leevendamiseks oleks – vast mitte, aga mina sellegipoolest tahaks seda teha. Niiet saadan Sulle, paremate võimaluste puudumisel, siitpoolt teele ühe suure ja sooja internetikalli.
Sa oled imetabane ja nii armas ja soe ja nii.. mis sõna ma otsin.. elutruu? Kogu oma olemises. Loodan nii väga, et muutuste tuuled, mis Su elus praegu puhuvad, et nad sooja rahulolu millalgi hinge puhuksid ja et kõik asjad oma loogilistele ja õigetele kohtadele loksuksid. Oled nii armas!
Armas Mirjam, sa oled nii äge! Kõige paremas mõttes ja mul on kahju, et sa pead sedasi kurvastama 🙁 Ma olen üsna kindel, et iga (halb) asi on lõppkokkuvõttes millekski hea. Sa ehk ei tea seda praegu aga ühel ilusal päeval sa märkad, et see, mille üle sa hetkel nukrutsed, pidi lihtsalt nii minema, et olla lävepakuks millelegi uuele ja paremale. Pikk ja lohutav pai sulle, homme paistab jälle päike!
Soovin-loodan, et need lõpud tooksid su ellu uusi ja ägedaid alguseid. Usalduse ärakasutamine on muidugi eriti mõru pill alla neelata, aga nagu mõrudel pillidel kombeks, on see küll vastik, aga enamasti ikkagi kasulik. Pai.
Uskumatu, et keegi tegi screene su postist? 😯 Ma loodan, et ta tunneb häbi selle pärast! See on väga inetu. Sa usaldad kellelegi parooli ja tema kuritarvitab seda, väga väga alatu.
Sellest postitusest on paar päeva möödas, loodan et tunned täna ennast paremini armas! 💛
Miskipärast mind absoluutselt ei üllata,et Andraga kõik läbi sai. Sisetunne ütles juba ammu,et kaua see ei kesta.
Sellist otsust on VÄGA raske teha ja see nõudis väga hullu analüüsi mõlemalt osapoolelt. Niisama peale vaadates seda kindlasti poleks võimalik otsustada olnud. 🙂
Tead, Mirjam, ma ei ole üldse suurem asi kommenteerija, aga see postitus – et sa oled end igale uudishimulikule silmapaarile avanud – ajendas mind kirjutama.
Ma olen alati imetlenud su väljendusoskust. Ma arvan, et väga paljud ei suudaks oma tundeid nii selgelt kirjeldada või nii täpselt sõnastada. See näitab inimese intelligentsust ja on väärt rohkem kui mis tahes kraad.
Üks asi on aga oma tundeid enda jaoks sõnastada, teine asi neid terve maailma ette tuua. See nõuab julgust ja tugevust. Kas pole mitte veider, et haavatavus ja tugevus võivad olla hoopis ühe mündi kaks poolt? Minu arvates on sinu haavatavus sinu tugevus. Ja usun (loodan), et sa tead isegi, kui tugev ja sihikindel naine sa oled.
Sa oled väga inspireeriv naine. On näha, et sa oled enda jaoks mitmed olulised asjad selgeks mõelnud ja see aitab sind kindlasti mistahes raskes olukorras.
Kuigi sinu jaoks võib olla selliseid postitusi väga raske kirjutada ja avaldada, siis just need toovad sind lugejatele väga lähedale. Liigutavad ja panevad kaasa elama. Panevad kommenteerima 😉
Sa oled maailmaäge naine ja päris inimene, päris probleemidega ja eluterve suhtumisega. Sa ei püüa luua sotsiaalmeedias mingit fassaadi, vaid oled ehe ja armas. Ja see toob mind ja tuhandeid teisi end ikka ja jälle sinu ajaveebi sinu tegemistele kaasa elama.
Armas M!
Mul on endiselt väga kurb ja nukker, et mingitel totratel põhjustel, kus olime kordades nooremad, rumalamad ning kogenematumad elutee meid lahku viis.
Loodan, et Su hingerahu leiab sind peagi taas ning paneb su hingelinnu taas helisema, et julgeksid olla ikka Sina ise. Nii tubli ja nii inspireeriv! Keegi ei peaks ega tohiks tunda end halvasti sellepärast, et julgeb olla tema ise!
Aitäh, see on väga ilusasti öeldud!
Kas Andrat on võimalik ka edaspidi näha Kukupesas askeldamas mõnel muul positsioonil või on ta avatud uutele väljakutsetele?
Ehkki konkreetne otsus tuli minult, oli see tegelikult ikkagi 100% kahepoolne – A tundis, et ta on läbipõlenud ja vajab aega enda kogumiseks, nii et nüüd saab ta sajal rindel rööprähklemise asemel enda heaolule ja lastele pühenduda. 🙂
Lohutada ei oska, aga elan kaasa ikka. Nii rõõmsatel, kurbadel kui ka kurbrõõmsatel hetkedel. Aga ma usun, et Sa oled tuled sellest välja veel tugevamalt ja targemalt. Kui hätta jääd, siis julgustan abi otsima. Küsisid kord Instagramis soovitusi psühholoogide kohta ja soovitasin proovida holistilist teraapiat. Olen täitsa valmis sellega seotud küsimustele vastama, kui peaksid huvi tundma 🙂 (meil on Sul nüüd olemas)
Kuna ma tean, mida tähendab korralik läbipõlemine ja tean ka, mida tähendab, kui su äripartner seda ei märka ega aktsepteeri ning lisaks veel tean, mida tähendab, kui sulle seda hiljem nina peale viskama hakatakse…., siis nii tore on lugeda, et on ka südamega inimesi, kes oskavad märgata, aidata, olla toeks ja seetõttu suhted ei purunegi. Vähemalt nii ma sain aru praegu. See on nii oluline.
Mmm… njah. Kuna sellesse olukorda on segatud tuhandeid erinevaid (isiklikke ja ühiseid) tundeid ja unistusi ja komplekse ja muud säärast, siis see kompott on tegelikult päris keeruline. Otsusele eelnevalt on ikkagi olnud väga palju vaidlemisi ja ebamugavaid olukordi, teineteisele (mõlemapoolset) tahtmatut haigettegemist jms. See “lahkuminek” oli küll selles mõttes, jah, täis teineteisemõistmist ja vastastikust austust, aga selles valuvahus ei saa küll öelda, et kõik oleks olnud ainult ilus ja eluterve. Valuvahus ütlevad ja teevad ja tunnevad inimesed üleüldse natuke liiga palju tundeid. Tuleb lihtsalt oodata, et see kõik vaibuks, ja olukorra peale hiljem uuesti selge pilguga vaadata. Ma seda otsust langetades tegelikult ei teadnud, et A tunneb läbipõlemise tundeid ja seda enam oli mul hea meel, et ta mulle vastas öeldes, et ta on tegelikult ise ka mõelnud, et peaks sammu tagasi astuma ja uuesti endale ja lastele pühenduma. Mul on hea meel, et kõik selle, mida ta on andnud mulle ja ettevõttele, saab ta nüüd investeerida iseendasse, lastesse, pereellu. Aga see ei tähenda, et ma oleks osanud seda varem näha või teda innustada seda otsust tegema, nii et selles mõttes ei saa mulle suurt südamlikkust omaks panna.
Ma olen samas olukorras olnud ja kaotasin sõbra… Super, et sõbralikult otsustasite eraldi edasi minna.
Kahju, et Andraga nii läks. Olen kunagi aastaid tagasi olnud äärepealt sealmaal, et tahtnud anda juhatuse liikme staatuse ühele firmas olulisele inimesele. Tagantjärgi on hea, et see jäi tegemata (küll objektiivsetel asjaoludel), sest tänu sellele teeme endiselt koostööd, vastasel juhul oleks kindlasti juba kümme musta kasti meie vahelt läbi jooksnud. Usun täiesti kindlalt, et sõbrast saab kahtemoodi kiiresti lahti: laena talle raha või tee temaga koos (ühes paadis) äri. Aga kindlasti tuled Sa sellest välja targema ja tugevamana. Soovin Sulle edu, sest Sa teed õiget asja (kõik on õige, mis on südamega ja südamest tehtud).
Ei no ilma temata poleks saanud ettevõte edasi kasvada ja mina samal ajal poisut saada näiteks. Nii et selles mõttes no ragrets. 🙂
Kahju, et Andraga nii läks, kuna tegelikult oli näha kui palju ta ettevõtte heaks tegi ja selle nö tuumik oli. Jah, Sina olid küll selle rajaja, kuid uue hingamise sai kõrvalvaatajale pigem tänu Kätlinile ja Andrale.
Üksinda ma oma kaupluse avamise ideed ja otsust kindlasti realiseerida saanud ei oleks 🙂
Ohh, kui palju häid inimesi ma olen pidanud töölt lahti laskma ja kui õudne see on, kui kolleegid on tegelikult nagu osa teatud moodi perekonnast. Jube tunne, tean hästi ja kahjuks kaotasin seetõttu ka sõpru, kes minu poolt seda asja ei osanud näha. Aga nii ongi, peab neid napakaid täiskasvanu asju tegema. Öä.. Hoidjale ainult õnne ja sulle, Andrale ja teistele jõudu, kõik on hästi ja liigub õiges suunas! 🙂
Ma päriselt usun, et sellised postitused nagu see, muudavad maailma paremaks paremaks. Haavatavus ja sellest rääkimine on tugevus. Just niimoodi, kuidas muidu on tegelt hästi, aga korraks on nii. Aitäh sulle!
Sa kirjutad nii hästi.
Mu lemmikkompliment. ❤️
Mina kuulun ka nende hulka, kes peab tunnistama, et muidu väga kuskil kommenteerimas ei käi. Loen ära jätan kõik mõtted omale.
Aga tahaksin ka sulle öelda, et oled imeline (rosinatega 😀) naine!!! ❤️ Oled mulle suureks eeskujuks, nii naisena kui ka emana (kuigi mul veel lapsi pole). Sa oled lihtsalt nii siiras ja ehe 😍
Kuigi iga kaotus on raske, siis tean, et suudad taas jalgele tõusta ja siit veel tugevama ja paremana edasi minna ❤️ ❤️
Pai
Kõik uus on võõras aga imeline.
Inimestest nn lahti laskmine on millegi uue ja toreda algus.
Sõprus jääb.
Aitäh ❤️
Sekundeerin, ma ka legit vihkan muutusi. Hetkel olen aktiivselt vihkamas, et minu parim sõber kolib kaugele. Mõistusega saan aru, et isekas on loota, et ta jääb siia, saan aru, et tal on seal parem, aga tglt olen ikka butthurt ja vihkan.
Mis üht sinu elu olulist muutust hõlmab, siis ma tundsin seda kuidagi ette. No et kui tume pilv talle nägemise andis jne. Ma panen puusalt aga mulle nagu on jäänud mulje, et see tume pilv on veits nagu Regina George. Mitte ainuisikuliselt teie koostöö rikkuja aga see, kes ussitab ja.. on nõme.
Kolmandale isikule on meievaheliste suhete kujunemise vastutus ilmselge liig kanda. Ma vähemalt olen nii naiivne, et loota, et nende suhete kujunemise roll ei lasu (tahtlikult) kellelgi kolmandal. 🙂