Raske elu ikka küll härra Saatpalul, kui tal ööpäevast üksainumas hetk puudu jäi – mul on neil päevil ööpäevast puudu ikka üsna mitu hetke, täpsemalt öeldes umbes kolm tundi. No lihtsalt ei jõua! Ma tean küll, et ma olen elus palju “oleks talv, roogiks lund” (suvel, muidugi) stiilis jahvatanud, kuidas muudkui teeks, aga aega ja võimalust pole. “Mul ei ole aega” ongi vist enamasti pigem selline mugav vabandus, kui tõsiseltvõetav põhjendus… aga mitte neil päevil. Kuna mul on sellest hiljutisest kõrvapõletikust siiamaani kõrvad täiesti lukus ja olemine natuke hõre, on jaksu ka tavalisest vähem, aga valikut ju ei ole. Tuleb teha, tuleb olla magamata, tuleb jaksata. Ja olgem ausad – ega ma kõike ikka ei jõua ka. Praegu oli mul valik, kas viia Virsik vankriga lõunaunele või panna ta toas tuttu ja ise tema kõrval kasvõi tunnikeseks silm looja lasta. Otsust aitas langetada tugitooli alt silma jäänud groteskne, elajalik tolmu-/koerakarvarull:
Mul hakkas enda pärast nii häbi, et tõttasin Virsikuga õue, tegin temaga metsa vahel väikese tiiru (puujuurikad ja künkad mõjuvad meie Virsikule äärmiselt uinutavalt – uinumine võttis umbes viis minutit) ja kiirustasin koju, et laps akna alla magama jätta ja ise kiiresti kodus tolmuimeja ja mopiga põhjalik puhastus ette võtta. Ma võin ju endale ette kujutada, et asjade pidev elementaarsesse korda seadmine aitab, aga tegelikkuses ei piisa sellest koera ja nelja kahe lapsega majapidamises isegi mitte natuke, kui seis juba nädalaga nii kriitiliseks muutub. Fui. Vaadake nüüd, millise rõveda inimese blogi te loete, palun, ja soovitage mulle ühtlasi head ja usaldusväärset (!) koduabilist, kui te mõnda teate. Muidugi ei ole meil iga kuu nii ränk töökoormus (ligi sada tellimust edit: alahindasin meid, üle saja! tellimuse kahe nädalaga + põhitööd), kuid abi oleks mul vist vaja ikkagi. Magada tahaks, noh…
Olgu, ma hakkan nüüd tubliks, sest juba paari tunni pärast pean olema valmis lasteaia aulas pisaraid pühkima – ma lähen oma elu esimesele emadepäevakontserdile!
Unekott emme valvsa pilgu all
Saadan ühe pika ja sooja pai teele, sa oled nii tubli!
Mul on ka täna esimene emadepäeva kontsert ja ma juba nii ootan seda 🙂
Kyll sa ikka jaksad….isegi, kui ei jaksa, siis ikka jaksad 😀
Minul on kohe aru saada, kui olen vahem kui 7h maganud. Mulle ei tasu siis isegi otsa mitte vaadata, minu konetamisest raakimata 😀
Ja mis su tolmurulli puutub…tead, ma pole oma voodi alla monda aega julgenud vaadatagi. Nimelt on mul siin yks nelja jalaga 50kg armastust, kes oma kaunist kasukat igale poole maha nyhib. Nii, et ma pean yle paeva oma tolmuimeja korraks paevavalgele tirima, et silma jaavad kohad yle tommata 😀
Minu ustav ja hea koduabiline on iRobot Roomba. Jätsin ta täna hommikul ka tööle minnes üksi toimetama. 😉
Mul on sama seis hetkel…tuju on ok, kuni alateadvusest tulevad meelde kõik need kohustused, mis teha on. Aga noh saavutustunne on vähemalt hea, kui raskused saavad ületatud😄 kodu on meil ka seapesa, aga mul pole isegi piinlik🙃
kui mind 4h ööund üldse kurjaks ja närviliseks ei tee, siis segadus ärritab mind nii kohutavalt, et ma muutun fuuriaks. mitte, et ma oleks mingi hull neat freak, aga ma ei saa mitte millelegi keskenduda ja lagunen ise ka koost, kui kodus on segadus. aga no see on ka sp et siin on ka mu töökoht – ma ei veeda ju oma päevi mujal. õhtul, väsinuna töölt tulles viskaks ma vb ka lihtsalt riided nurka ja viskuks diivanile 😀
head ja usaldusväärset koduabilist tallinnas ei oska soovitada, aga muidu koduabilist soovitan küll nii vägaaaaaa – ma ei saa üldse aru, miks ma sellega nii kaua ootasin, kui sellest aastaid juba unistanud olen ja koristamist nii väga vihkan 😀
no koristama peab meil kahjuks all day every day, aga keegi võiks teha neid asju, mida mina ei jaksa – nt aknaid või vuugivahesid või köögikappe pesta 😊
mhmh, meil käib korra kahe nädala tagant, mis tähendab, et peab ikka ise ka ennast natuke liigutama, aga samas ei pea kunagi mingit hirmsat küürimist ette võtma ja saabki keskenduda lihtsalt jooksvale korra hoidmisele… ja no tõesti on mõnuuus 😀
sa vist ei sitta ka nii palju, nagu üks pooleteisene ja neljane kahepeale 😀 ja ilmselt ei aja ka karva nagu Loore 😀 nii et kõlab nagu the dream!
meil ka poole kohaga koer, nii et karvad on, ja eks ise oskan ka päris hästi lödistada, aga dream it is 😀 muidu poleks mul kindlalt selleks hooajaks aknad pestud…
Esiteks jee ja aitäh, et kommenteerimis võimaluse ette tõstsid 🙂 !
Meie mõlemale lapsele mõjusid ka kpnkad ja puujuurikad nagu unerohi! Thank god for mother Nature :)!
Sa oled üks ütlemata tubli naine, et laste kõrvalt selle Kukupesa emadepäeva hullusega hakkama saad! Müts maha!
:O ei tõstnud! aga suur aitäh, ma ei tee seda üksi, H teeb pool või rohkem. üksi poleks selline asi lihtsalt võimalik… 🙂
Ah, mis sa ajad! Sa oled väga tubli ja jõuad rohkem kui nt. mina (tahtsin kirjutada pooled naised, aga ei julgenud igaksjuhuks 😀 ). Mis puutub tolmu jms, siis kust ometii ta tuuleeb?! Mina koristan enda arust suht regulaarselt, aga ikkagi leidub kuskil üks või mitu tolnurulli. Eriti hull on esimene kevadpäike, mis toob nii “toredast” kogu “kultuurikihi” nähtavale. Seega jah. Veelkord sa oled väga tubli ja kraps. Küll tuleb ka vähe vaiksem aeg. Aa ja seda tahtsin ka mainida, et sa tee endale ka vahepeal väike pausike. Ilmad on nii ilusad ja päikselised, et praegu on just õige aeg oma akusid laadida. Usun, et emadepäeva kontsert oli ülitore ja piserdasid ikka korralikult 😉
Tahtsin öelda, et Sa ei ole üksi 🙂 tegime ka ise mõnda aega põhitöö kõrvalt “oma” asja. Nüüd juba aastaid teeme laste kõrvalt, põhitöö ongi nüüd “oma” asi. Ehk siis ei ütle kunagi tööle ei, mis näiteks viib selleni, et aasta tagasi tutika beebi kõrvalt sain 22-tunnise tööpäeva, 2 tundi magada. Laevale, võõral kiirteel 400 km. Laevaga tagasi. Mõnel sellisel päeval mõtlen küll, et enam ei suuda, ei jaksa ja unistan palgatööst, kus suvel oli puhkus 28 päeva järjest. Aga siiski, ei kahetse sellist elu. Toad on tihti väga-väga segamini. Aga sellisel perioodil jõuame koju ainult magama.
Olen nüüd tuttavaks saanud paljude emadega, kes laste kõrvalt täiskohaga oma asja ajavad. Sulle soovin, et emadepäev tuleks kiiremini ja selle tralli laste kõrvalt kahekesti vastu peaksite. Kui mul mees pundis ei oleks, siis ma välja ei veaks 🙂
Tegelikult ühes asjas olen kade, et suudate veel lauamänge mängida, kui saaks valida tellimuste täitmise ja varem magama mineku. Ma unistan, et saaksime perega rohkem vaba aega. Näiteks võtsime nüüd laupäeva ja pühapäeva vabaks, see tähendab, et esmaspäevaks postkast uputab- miks Te pole vastanud, ma juba kaks tundi tagasi kirjutasin jne. Näiteks tihti helistatakse töövälisel ajal ja need ei ole üldse kiired ajad. Sellest ma tegelikult üldse aru ei saa. Eeldatakse , et tööpäev on 24/7. Lohutan end sellega, et lapsed ei ole lapsehoidja hoida ja vähemalt on koos meiega. Muidugi on nad lapsed üks kord elus. Eks me siis kunagi kuuleme, mis nemad sellest elukorraldusest arvasid.
Dagö on mu lemmikumatest lemmikum, niiet ma nüüd muudkui peas ümisen (aga võib-olla olen ma laste kõrvalt hoopis hulluks läinud ja asi pole üldse laulus).
Emadepäeva kontserdi suhtes olen kade-kade. Meil pidi ka olema, aga preili on “haige”, see tähendab, et kodus ei köha poegagi, lasteaias õpetaja juures muudkui köhib ja kodus ka, kui mainid, et homme lasteaeda 😀 Aga kuna õpetaja meile ikka mainis, et laps haige, siis ta paar päeva pole käinudki ja kontserdilegi ei läinud. Aga noh, ta laulab mulle hommikul “Hei, muumi! Lukku ei panda”. 😀
Ja kui juba kommenteerimiseks läks… 😀 Siis meil preili magas mingi aeg ainult liikuvas vankris, mis pidi üksjagu rappuma (meil oli siis hästi halb kruusatee tsivilisatsioonini) ja siis kui asfaldi peal kärutasime tegime ise kujuteldavaid auke või sõitsime nii, et pooled rattad olid tee pealt maas 😀
Ma ei julge kommenteerida, sest sa oled nii tubli ja alati vastad kõigile. Nagu sul vähe tegemist oleks 😀 Aga damn, woman, sa oled ikka tõeline inspiratsioon isegi oma tolmuse diivanialusega 🙂
no ma püüan* vastata kõigile, kõigile ikka ei jõua. 😀 see nii armas kommentaar, lugesin hommikul ja itsitasin. aitähhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh kuule, musipall, nii mõnus oled!
Hei, veidi teemaväline küsimus.. aga kas ma olen pime või ma ei näegi Su blogi blogiauhindade hääletusnimekirjas? 😮
hei! ei ole jah, ma palusin ennast nimekirjast eemaldada. 🙂
Tahtsin sama küsida. Aga küllap sul on selleks mingi põhjus? Kui tahad, rääkida, siis kuulaks huviga. Kui ei taha, siis mõistame.
PS. Minu emme sai selle Herman Hesse tsitaadiga kaardi juba kätte ja talle väga meeldis 🙂
nii tore, et emmele meeldis, aitäh!
ma loobusin, sest mind tegid kurvaks ja kurjaks korraldajate avaldused selle kohta, kuidas kõik ilublogijad on sisutühjad ja koledad hobusenäod ning ma ei soovi oma blogiga sellistes asjades isegi mitte kaudselt osaleda. ma ei seisa mom shamingu eest, body shamingu eest ja blog shaming on blogiauhindade kontekstis minu meelest veel kohe eriti jabur ja 100% põhjendamatu õelutsemine.
mul on hea meel, et postitus maha võeti, aga selleks ajaks olin juba oma otsuse teinud ja ma seisan oma otsuse eest, see tundub mulle õige ja ma arvan, et mul on igasugune õigus teha oma valikuid oma südametunnistuse ja kõhutunde järgi. ma juba nägin, et seda kõrgel blogitaevas üleolekuna defineeritakse, aga kui üldse miski on üleolek, siis terve hulga inimeste avalik (või vihjamisi…) mõnitamine. ma ei tahtnud sellest tegelikult üldse kirjutada, sest ma ei soovi kritiseerida ürituse initsiatiivi, teha sellele antireklaami ega jätta muljet, nagu ma mõistaks hukka teisi blogijaid, kes osalevad. igasugune blogimaailma väärtustamine on õiges suunas liikumine ja sellest tuleb kindlasti tore õhtu. lihtsalt ma ise ei soovi osaleda. 🙂
Oi, sellest on küll kahju, aga mõistan su põhjuseid 🙂
Küll need venima jäävad haigused on ikks tüütud! Loodetavasti saad nüüd ikka täitsa terveks 🙂
Ja uhhhh! 4 tundi ööund oleks minu puhul suht tappev!
on jah hirmus tüütu, mul on nüüd köha ka tagasi 😀 see on nagu igikestev õudusunenägu! aga ma loodan, et soojade ilmade ja pikemate unede abil saan ennast varsti korda.