“Siii-iiiil, kus sa ooo-leeeed?”

Mind on viimased nädal-paar vallanud kohutavalt imelik meeleseisund ja ma tunnen ennast natuke nagu siil udus. Ma ei oska seda seletadagi, aga ma olen ühteaegu väljakannatamatult õnnelik ning rahulolev ja samas natukene nagu… kurvameelne? Ma tunnen nii paljude asjade peale mõeldes hingetukstegevat tänutunnet ja samas on justkui tunne, nagu elu oleks standby peal. See tunne minu sees on nii irratsionaalne, et selle sõnadesse panemine on võimatu ja seega täiesti mõttetu, aga no… siin ta on. 😀

Ma arvan, et see need veidrad tunded tulevad peamiselt sellest, et ma olengi õnnelik ja surmani kurnatud ühteaegu. Ma ei olegi seda enne tänast nii hästi tajunud, aga kuna me Virsikut parajasti rinnast võõrutame ja kuna ma terve eilse päeva veetsin teda lakkamatult lõbustades ja ta tähelepanu hajutades, temaga mitu korda õues jalutamas käies, paralleelselt kodu läikima lüües ja siis lõppeks kella kolmeni hommikul tööd tehes, oli kolm-neli tundi ööund (sest Virsik ei arvanud sellest öise imetamise keelamisest suurt midagi) minu jaoks selgelt vähe. Kui hommikul ärkasin, ei olnud sellest unisusest ja magamatusest tingitud “pohmellitundest” midagi, sest ees ootas järjekordne imetore päev toredate kohtumiste ja veel toredamate tööülesannetega. Mõnusa brunchi ja hea kohviga Kukekeses. Teadaandega, et lauluõpetaja sõnul on Kroonprintsess laulmises nii ebaharilikult andekas, et kuigi registreerumine legendaarsele laulukonkursile on juba lõppenud, püüab ta siiski Kroonprintsessi osalema organiseerida. Barbiedele soenguid tehes, Virsikule tööstuslikes kogustes mangopüreed sisse söötes… lihtsalt järjekordne suurepärane päev pikas suurepäraste päevade rodus, noh.

Aga ma olen vist ikkagi väsinud ja kurnatud. Mu rinnad valutavad nii hirmsasti, et iga kord, kui keegi neile vastu läheb või kui ringutan, on selline tunne, et keegi pussitab mind rindu. Mu füüsiline jaks on otsas ja minu kapriisitaluvus on absoluutne null. Kroonprintsessi ekstreemsed jonnihood (milleta ei möödu viimasel ajal ühtki päeva) käivitavad minus sellise tuumareaktsiooni, et ma tahaks ise Seevaldi registratuuri helistada ja endale üksikpalati broneerida. Isegi Virsiku rahulolematu virin ajas mu täna lõpuks peaaegu nutma – mis siis, et inimene on vaatamata eile kehtima hakanud kuivseadusele ikkagi üks pidevalt rõõmus ja särav väike musirull, kes virises vaid hetkeks.

Paljud mu lähedased ütlevad seepeale, et ma peaks hoo maha võtma, rohkem magama, vähem töötama… aga ma ei taha ja ma ei saa. Ma olen tõesti endaga esimest korda elus tõeliselt rahul. Enda üle uhke. Kui ma saaks veel vähem magada ja veel rohkem teha – ausõna, ma teeks! Sest see kõik on nii pagana tore. Inimesed on toredad, kolleegid palgatööl on IMELISED, mu Kukupesa toidab mu vaimu ning eneseusku ja õigustab ennast ka majanduslikult, lapsed on nii kohutavalt tublid ja armsad, sõbrad on imetlusväärsed ja hindamatud, kevad tuleb koos kauni päikesepaistega… Ja kõige tipuks tundub mulle, et ma ei tee üldse nii palju. Kõik teised teevad ju ka kõiki neid asju. Kuidas mina siis niisugune… orav rattas olen?

Blogimine on ainus minu toredatest ettevõtmistest, mida ma viimastel päevadel teha pole osanud. Sest ole siis peadpööritavalt õnnelik ja natukene melanhoolne ühekorraga. See ei ole lihtne, ütlen ma teile! Eriti minu jaoks, kellel mul on eneseväljendusega niisamagi raskusi… 😀 Kas te olete kunagi olnud sedasi… udus? Kuidas teil praegu läheb?

Ma lähen teen nüüd kaosepostituse juurde kaose taustal ühe kaoseselfie ka…

Mõtlesin näo juurde ka humoorikalt “puberteet” kirjutada ja iga vistriku juurde noole tõmmata, aga mu nägu ei jäänud lõpuks kõigi noolte vahelt näha. 😀 Vähemalt on mul suurepärane prantsuse maniküür, mille (hoidke nüüd millestki kõvasti kinni) endale eile ise tegin! Kuuvarjutust minu tehtud maniküüri võib soovija näha Instagramis, kus pärast pikka-pikka pausi taas (pool)aktiivne olen – H paigaldas mu nutifonile uue ekraani!