Tuli siin igasuguseid erinevaid mõtteid pähe ja mõtlesin, mis oleks kui tuleks ja lobiseks teiega niisama. Hakkan lihtsalt otsast pihta ja vaatame, kas ja kuhu me välja jõuame. Shall we?
***
Eellugu: kuna meie tolmuroboti nimi on Neato (häälda: “niito”), tuli hüüdnimi Muruniito lastel uuele robot-pereliikmele väga loomulikult. Minu meelest sobib Muruniito pealegi väga hästi nimeks millelegi, mis niidab. Ühesõnaga: Virsik ilmselt pole ainus, kellel Despacito kummitab, ega? Täna võis kuulda teda tagahoovis laulmas “pasito pasito, muru-muruniito…”
***
Ilus hetk tänasest: tulin pärastlõunal kontorist ja uksel tervitasid mind kaks väga rõõmsat veel lõunaunesooja last, kes olid hommikupoole hoidjapreili juhendamisel jää sügavkülma valmima pannud ja asusid parasjagu selle ning vesivärvidega maalima. Istusin nendega koos köögilaua taha, tegin arvuti taga tööd ja jälgisin silmanurgast nende tegevust. Kuidas nad katsetasid soola jääle puistades, mismoodi see sulama hakkab ja värvisid jääsüdamekesi (meil on südamekujuliste aukudega silikoonvorm, sest nii on lihtsalt cool) ja jälgisid värvi imbumist sulama hakanud jäätüki õnarustesse ja… no et nende päevad on täis selliseid hetki. Et see on nende maailmas tavaline, et neil on selline oma inimene, kes nendega kannatlikult kolm korda nädalas igasuguseid erinevaid asju teeb. Asju, mida mina sel määral ei jõuaks ega jaksaks ainult neile pühendudes teha, aga mis neile ikkagi osaks saavad. Tänu sellele, et meil on kallis hoidjapreili ja tänu sellele, et mul on töökoht, mille endale ise loonud olen ja tänu millele neile seda võimaldada saan. Ma olen sellega päris rahul, noh.
***
Mul on kõigi raseduste ajal olnud üksainus ja täpselt sama rasedaisu: sidruni Locketsid. Need kurgupastillid, noh. Seekord on nendele lisandunud veel piparmündi Mentosed. Sõin eile kontoris tööpäeva jooksul kaks pakki ära ja pärast oli nii halb, et iseenda ees hakkas ka häbi. Õnneks pole ma neid eelneva seitsme-kaheksa kuu jooksul soetada märganud, aga nüüd, lõpupoole, läks küll veidi näpust ära…
***
Olen siin nüüd tunnikese bugaboo.com lehel veetnud ja tundub, et meie omaks saab alumiiniumraamiga (sest plastikdetaile on niikuinii nii palju, et must raam muudab üldmuljet minu meelest liiga vähe ja mitte ilmtingimata ilusamaks) ja Grey Melange toonis kaarvarjudega Bugaboo Donkey Duo. Sest ükskõik, kuidas ma sellele probleemile ühelt või teiseltpoolt ei lähene, jõuan ma ikka Bugaboode juurde tagasi. Mind nii õudselt tegelikult häirib see, sest (ja võib-olla tõesti on asi selles, et ma olen kogemata varemalt just nende kõige mugavamate teise ringi vankrite otsa “komistanud”) lõppkokkuvõttes leian ma ikkagi, et vanker on vanker. Et selline metsik summa kuradi lapsevankri eest välja käia on täiesti absurdne. Aga kahe lapse vankrite maailmas ei ole see valik nii lai ja röögatute tankide ning Bugaboo Donkey vahele ei jäägi nagu eriti palju variante. Ja ma ei saa Virsikult tema lõunaunesid ära võtta (ta ise teatab: “ei taha toas, tahan vankris magada!”) ja isegi kui ma oskaksin lina siduda ja Virsikut magama jalutades beebit enda küljes hoida, tähendaks see ikkagi, et ma ei saaks neid ühel ajal magama. Ja see omakorda tähendaks, et ma ei saaks enam iialgi tööd teha. Või süüa. Või päevas tunnikesekski vaikuses istuda ja naba nokkida. Midaiganes! Igatahes on Donkey Duode valik järelturul kitsas ja hinnad napilt kallimad kui uuena ostes – vähemalt tänu ühele heale Hollandis elavale ja Bugaboos töötavale haldjale. No ja ei osta siis ju sündimata pojale roosa kaarvarjukesega tuhande kahesaja eurost kasutatud vankrit kui uus ja sobivam sama palju maksab…
***
Kroonprintsess küsis täna kauakardetud küsimuse: okei, et issi paneb emme kõhtu seemne kasvama, aga… kuidas see sinna sisse saab? Ma olen alati olnud sada protsenti veendunud, et ma olen sedasorti ema, kes räägib lapsele asjast nii nagu asi on, aga tehke või tina, mina ei oska. Nii õudselt ebamugav on. Hakkasin siis sellele teemale kuidagi ettevaatlikult lähenema ja taipasin, et Youtube’is on video sellest, mismoodi viljastumine päriselt toimub ja embrüost beebi arenema hakkab. See oluliselt kliinilisem ja faktipõhisem lähenemine tõstatas väga palju uusi ja huvitavaid küsimusi ja päästis mu ebamugavast seksiteemalisest jutuajamisest viieaastasega. Kogu see vestlus oli meie mõlema jaoks väga põnev ja lõpuks vaatasime videot Kroonprintsessi palvel suisa kaks korda. Pärast seda tahtis ta veel näha, mismoodi see sündimise asi käib ja nii otsisin ma välja kaks hästi ilusat ja rahulikku videot kodusünnitustest. Vahepeal liitus meie inimeseõpetuse tunniga veel ka Virsik ja see kõik lõppes suure kõhu peale puristamisega, millele Väikevend vastas õe pläristamise vastu tagumikku uppi lükates. Igav siin ei hakka. Panin Facebooki lehele videojupi ka. 😀
***
Avastasin oma kõhult täna kaks tuttuut venitusarmi. Nad on võrratult erklillad, valulikud ning mis peamine – asetsevad enam-vähem keset kõhtu. Fakk juu, rasedus. 😀
***
Omniva teatas, et ei teosta edaspidi e-toidupoodidele kaubavedu. Tundsin korraks, kuidas osake minust suri. Ma saan aru, et asi on selles, et Selver ostis endale oma kaubikud ja tarnib kaubad edaspidi ise ning selle kliendi kaotuse tõttu ei ole ka Omnival mõtet jätkata? Aga mis saab kui Coop ise vedama ei hakka? Ma ei tea… ma olen selle teenusega nii rahul ja see on meie elu nii meeletult muutnud, et kui ma nüüd pean jälle poes käima hakkama, ausõna… 😀 Kõlab nagu täielik first world problem, aga me tarbime nüüd nii palju targemalt, hoiame metsikult aega kokku, viskame palju vähem toitu ära ja säästame toidu pealt tohutult raha – ma ei taha varasema elu juurde tagasi pöörduda!
***
Vähem tarbimisest veel: H just tuli enne tuppa ja teatas, et kui mul on kuskile mingisugust prügi varutud, oleks võimalik see nüüd konteinerisse poetada, sest viimane on pooltühi ja prügiauto tuleb homme! Põhjus, miks ta seda Väga Olulist Teavet minuga rõõmusõnumi pähe jagas, oli lihtne – kui me Ragn-Sellsiga lepingut sõlmimas ja konteinerit valimas olime, raiusin mina, et peame igaljuhul võtma kõige pisema. Minu suureks kurvastuseks ei olnud erinevates suurustes konteinerite rendi- ega tühjendamise hindade vahed absoluutselt märkimisväärsed ja väga raske oli selles vaidluses võitjaks tulla. Aga ma tulin! Teatasin, et meie hakkame nüüdsest vähe prügi tegema – saagu, mis saab. Esimestel kuudel kui meile veel pakendikotti toodud polnud ja me end siia veel normaalselt sisse elanud polnud, sai see konteiner uue nädala neljapäevaks ikka täiesti täis. Enam kui täis. Aga nüüd kui meil on nii kompostikast kui kollane pakendikotike, on tekkiva olmeprügi kogus sisuliselt olematu. Järgmine samm võiks vist olla pakendiprügi koguse minimeerimine, aga see on jällegi tugevas vastuolus meie pere otsusega e-poest süüa tellida. Me küll tarbime sedasi vähem, aga pakendita toodete valik on seal ju peaaegu olematu. Seda enam, et üritan küll kirsstomateid kiloga osta, aga need asendatakse ikkagi tihtipeale saja karbiga. Lõpetuseks olgem ausad – ma ei ole kaugeltki mingisugune ökoeeskuju ja tean neist asjust vähe, aga mulle meeldib mõtiskleda ja tunda, et ma vähemalt püüan. Et isegi kui ma ei oska hästi, oskan ma ikkagi natuke paremini kui eile. Põnev on kah, nagu selline… väljakutse või nii. Milliseid argiseid väljakutseid teie endale esitate?
***
Kuulasin täna aias riisudes ja süüa tehes klappidest kahe oma lemmiku Rootsi blogija (paarike, kes arutab erinevaid suhteteemasid – entertainment level 1000) podcaste. Ma olen ka varem arvutist töötegemise taustaks inspireerivaid (nt majandusteemalisi) pode kuulanud, aga niiviisi argiasju tehes selliseid lõbusaid ja meelelahutuslikke mitte. Appi, see on ju nii mõnus ja lõbus ja töö suisa lendab käes! Hakka või titte magama kussutades audioraamatuid kuulama. Ma olen täielikus ahvivaimustuses. Võib-olla lähen ja ostan endale kõrvaklapidki. Noh, sellised veidi etemad kui need LuxExpressist tasuta saadud käkerdised, mille ma täna sahtlist leidsin… 🙂
***
Mul on täna rasedust 35 nädalat ja 6 päeva. See tähendab, et Virsiku sünnini oleks täna jäänud veel täpselt nädal ja üks päev ning ametliku tähtajani on täpselt kuu ja päevake peale. Palun unustage kõik eelnev ära kui ma selle raseduse üle kandma peaksin. Mida ma absoluutselt ei soovi. 😀
***
H istub köögilaua taga ja projekteerib meile parasjagu esikusse garderoobi ja *trummipõrin* magamistoa oma on juba peaaegu valmis! Ainult riputustoru pole veel metallimehelt kätte saanud, ülejäänud riiulid on paigas. Uksi muidugi ees ei ole, sest vaesus – ma võisin ju arvata, et kahe tonni eest muru rajada on liig, aga siis ma polnud veel neljatonnist piirdeaiapakkumist saanud. Issand, halasta! Aga seda suurt auku meie eelarves praegu ignoreerides ja tubaste projektide juurde naastes – oleme astunud mitu head sammu mängutoa mängutoaks kujundamise suunas, mis, ma loodan, saab ka äkki lähiajal valmis. Tahaks seal võib-olla natuke isegi seinu värvida – osalt sellepärast, et üks puuviljapseudonüümi kandev neiu joonistuspaberil ja seintel vahet ei tee, aga ka sellepärast, et… mängutuba, noh. Miks peavad inimesed beežis mängutoas mängima? Ma arvan ka, et ei pea. Iseasi, kas ma jõuan enne sünnitust kodus siseviimistlusega tegeleda ja Šveitsi juustuks puuritud kontori enne selle tagastamist üürileandjale ära pahteldada-värvida. 😀
***
Kui veab ja ma enne sünnitama ei hakka, saan ma võib-olla sellest rasedusest mõne kõhupildi ka, sest kõigi eelduste kohaselt tuleb Evelin meile esmaspäeval külla. Irooniline on see, et ka viimati kui ta meist kõhupilte tegi, oli õhus küsimus, kas me ikka jõuame enne sünnitust pildistama – Virsik oli juba korra jõudnud sündima hakata ähvardada. Elu muutub laste lisandumisel perre muudkui… elulisemaks ja mulle tundub, et rasedus ja selle jäädvustamine ja igasugune muu selline edev tilu-lilu kaob nagu tahaplaanile. Kõik ümberringi küsivad, millal me pildistama läheme ja mulle tundub see lihtsalt nagu järjekordne tüütu asi, mida planeerima ja pere graafikuga siduma peab. Samas ma mäletan raseduseelsest ajast kui kindel ma olin, et ma sel korral raudselt fotograafi sünnituse juurde palun, sest see on harukordne võimalus ja erakordne sündmus… Nüüd, rasedana, ei ole mul üldse sellist tunnet ja ma teaa-aa-aaan, et ma kahetsen seda tagantjärgi jälle (nagu esimeselgi kahel korral), aga see ei tundu mulle praegu, täna, siin õige ja no mis parata. Õnneks on ikkagi olemas meie armas Evelin, tänu kellele ma ei pea mitteraseda endaga pärast sünnitust vähemalt suisa tülis olema. Sest ma tean ju kui olulised mulle fotojäädvustused tegelikult on. Saate aru, miks mulle rase olla ei meeldi, jah? Peast puha sõge. 😀
Miks Evelin mu lemmik on – ta oskab mu ilusaks pildistada – õigemini kõik inimesed, keda ta minu nähes pildistanud on (ja me oleme päris mitu korda tööalaselt koostööd teinud). Minu meelest on see kõige olulisem oskus, mida pole teps mitte kõigil headel fotograafidel. Evelini ja ta pildid leiab soovija SIIT. Reklaamin lihtsalt, sest Evelin meeldib mulle ja sest ma saan siin endale meeldivaid inimesi ja asju reklaamida kui ma tahan. 🙂
Issand, kus nüüd kukkus jahvatama! Mul sai nüüd igatahes jutt otsa ja asemele tekkis kange isu tassikese Rooibose järele, nii et ma vaatan nüüd, millist mind absoluutselt mittehuvitavat sisu Youtuber Tati täna oma kanalile nii nauditava vaatamisena üles laadinud on. See on täiesti müstiline kui hea on teda jälgida, ehkki ma maailma kõige ilutoodetekaugem inimene olen. Asi on täielikult kontrolli alt väljunud – meeldin endale neil päevil meikimata peast oluliselt rohkem kui mõte meikimisele kulunud ajast, ripsmete värvimine on mulle niikuinii kõige vastumeelsem tegevus maailmas (ei saa silmi hõõruda…) ja kulme pole ma vist juba pool aastat kitkunud. Need ei kasva niikuinii so why bother. 😀 Ilmselt on suvi ja rasedus nahale hästi mõjunud ja talvel vinniliseks muutudes tervitan teid jälle korraliku näotäie meigiga. Aga mis mõtet on minusugusel ilugurusid jälgida, onju? No vot, mõjub kuidagi rahustavalt…
Ma olen ka korra Eveliniga pildistamas käinud. Tal oli vaja vabatahtliku hullu, kes tahaks pühapäeva hommikul vara rappa pildistama minna ja ma kasutasin võimalust. Imeline hommikupoolik ja imelised pildid on mälestuseks. Igatahes julgen soojalt enda poolt ka soovitada teda 🙂
Kas oled muidu antud käru reaalselt ka katsunud, lükanud? Ma olin ka lugedes vingeid ylevaateid kindel, et järgmise lapsega tuleb kindlasti taoline isend koju, aga siis sattusin sinna kirbukasse, mis asub Viimsi Keskuse keldris ja seal oli yks olemas…olin nii põnevil ja tõttasin uurima, nagu kuulsusega oleks kohtunud 😄..aga minule tundus nii jäik ja meie oleme seiklejad, puujuurikad tundusid läbimiseks kohe liiast. Aga noh see selleks- olengi vedrustuse fänn alati olnud 🙂 käru ise badass välimusega muidugi👍
Jaa, Andral on sihuke, ma olen 1001 korda näinud seda pagassist välja ja pagassi kokku käimas, seda nii üht kui kaht last sõidutamas ja ise sõidutanud jne. Mulle tundub ta ka natukene selline kodutänavate ja kaubanduskeskuse käru, aga kõik vannuvad, et ei ole ja saab mujal ka väga edukalt hakkama – no peab uskuma. Ühtki teist sedasi ei kiideta… 🙂
Minu meelest on suurepärane kahe lapse käru TFK ja kaksikute emana ning paljude teiste kaksikute emade tuttavana ma ei tea küll öelda, et Bugaboo nüüd oleks ainus, mida kiidetakse. Kaugeltki mitte. Kui sa ei taha käru, mis on äkki-võib-olla ainult kaubanduskeskuse käru, siis TFK ja EasyWalker on igal juhul kindlama peale minekud. Väga palju kiidetakse ka Emmaljunga nii vanemaid mudeleid kui Vikingut. Samuti olevat hea Brio kaksikutevanker, olen seda järelturul liikumas näinud. Ma ei tea, kes need on, kes ühtki teist ei kiida, aga julgen uskuda, et kaksikute emad, kel reaalsed kogemused, on üsna pädev hindamiskomisjon. Ja meie küll kiidame teisi ka.
Bugaboo on minu meelest küll ilus, aga väga tobedalt madal – ma ei tahaks oma beebit nii maapinna lähedal sõidutada. Aga võib-olla on see jällegi minu kiiks. Ise ma seda ei ostaks, kui uuesti käruvaliku ees seisaks. Justnimelt sellepärast, et kui see maksab nii palju nagu ta maksab, siis võiks ta selle raha eest ka ideaalne olla, aga seda ta ei ole. Ta ei ole kindlasti halb, aga ei ole ka seda raha väärt. Eespool nimetatud alternatiivid on väga mugavad ja kasutajasõbralikud, oluliselt odavamad ja neid liigub järelturul päris arvestataval hulgal. Lihtsalt cooli välimuse eest maksta on minugi hinnangul absurd.
Ma ei ole ju kaksikute ema, st ühel päeval üsna varsti sõidab selles ju pigem ikkagi ainult üks laps 🙂
Minu jaoks ikkagi selle käru ostmisel põhiargument see pöörane nõudlus järelturul – ma ei ütleks, et ta nii võrratu välja näeb, ausalt öeldes ei tee isegi hästi vahet ilusal ja koledal vankril. Vanker on vanker. 😀
Las ma ma targutan natuke.
Bugaboo vankrite “madal” korvi- ja istumisosa on loodud selliseks just ohutust silmas pidades. Ükskõik, mida laps ka vankris ei teeks (või mingite mitte väga ekstreemsete väliste tegurite korral), ei tohi vanker ümber kukkuda. Ralliautod on ju ka tavaautodest madalamad…
Mul oli varem kõrge istumisosaga vanker, mis on Bugabooga samas hinnaklassis ja ostsime selle peamiselt just sellel põhjusel, et saaks väljas käies ka söögitoolina kasutada – müüja soovitas meile, ütles et see iste Bugaboo omast palju kõrgemal. Igatahes, ühel heal päeval kukkus me vanker trammis lihtsalt peaaegu pikali (kusjuures pidur oli peal ja käepidemel polnud lisaraskust). Vankris oli mu 6-nädalane beebi. Hea, et jõudsin õigel ajal vankri kinni püüda, muidu oleks võinud see väga halvasti lõppeda.
Me oleme ka väga suured seikleijad, korduvalt käinud ka metsas jalutamas ja ei ole kordagi jäänud hätta. Loomulikult ei ole ta nii pehme ja hea läbivusega kui mõni suur vedrustusega vanker, aga ta ei jää hätta. Mul on olnud kaks Emmaljungat, üks Maclaren ja nüüd sama Bogaboo ja minu jaoks BB vaieldamatu lemmik. Mõnus kärutada nii maal kui linnas. Alguses mõtlesin ka, et nooo kas ta ikka on oma raha väärt ja päris keeruline oli teha Janarile selgeks, et meil tõesti on seda käru vaja, kuigi tema on pigem selline “ah käib ju see 100 eurine poolakas kah”, ja isegi tema kinnitab, et ta on igati oma raha väärt ja poleks saanud paremat valikut teha.
Jah, ma ei ole täiesti kindel, kas ta on parim käru kaksikutega, aga kahe erivanuses lapsega minu silmis ei ole tal konkurenti.
Ja selle madaluse kohta. Ma ei tea, ma ei ütleks, et ta nüüd kuidagi häirivalt madal on? Pole mind see igatahes kordagi veel häirinud.
Inimestel on ju kärude/vankrite suhtes erinevad ootused, nõuded. Meie nõudmistele ta igatahes vastab täielikult ja kui peaksin uuesti valima, valiksin ikka bugaboo:)
Palun podcastide kohta rohkem infot 😉 Kust leida võib?
Ma ei oska soovitada, ma enamasti komistan nende otsa Rootsi blogijate kaudu, ma ühtki eesti- või ingliskeelset pole kunagi kuulanud. 🙂
Kuula my dad wrote a porno, millegi pärast arvan, et oskaksid ka seda huumorit hinnata :p
Piirdeaia kohta näiteks Lätist pole uurinud? Fb-s peaks ka olema mingi grupp või leht Depo hindade kohta. Meil ühed tuttavad hoidsid aiavõrgu pealt vähemalt 1000+ eurot kokku.
Ei ole jah, aga uurin. See nelituhat eurot oli õnneks kõige esimene ja kõige hirmsam pakkumine, järgmine oli juba poolteist tuhat euri odavam. Aga ikka liiga kallis, uurime erinevaid variante. Aitäh! 🙂
Prisma ja Rimi teatasid mingiaeg, et hakkavad koju vedama, ma ei tea kas see on juba teoks saanud. 🙂
Kuulsin ka täna, et Rimi veab, aga ma olen Coopiga nii harjunud ja hirmus rahul. Loodan, et nad ise vedama hakates oma teenust ära ei muna. 😀
http://www.err.ee/613263/omniva-lopetab-e-kaupluste-kaupade-laiali-vedamise
“Coop oli Omniva plaanidega hästi kursis ning on tegelikult teinud ettevalmistusi oma kojuveo käivitamiseks juba pikalt. Seega kliendi jaoks ei muutu midagi, pigem saame oma kojuvedu pakkuma hakates muuta e-poe teeninduse veelgi kiiremaks ja personaalsemaks,” ütles Coop Eesti Keskühistu kommunikatsioonijuht Martin Miido BNS-ile.
Heihei! Uuriksin, et kas teil on Bugaboo veel igapäevases kasutuses?
Tsau! On küll 🙂 Ta täitis oma eesmärki väga hästi. Ühe lapse vankrina meeldis mulle Brio Happy rohkem, aga nad on HÄSTI erinevad ja sisuliselt võrreldamatud. Manööverdada on (mitte sügavas lörtsis, siis jääb ikkagi hätta) ülihea ja ta on hästi kvaliteetne, loogiline, käib pisikeseks kokku. Selles mõttes teiste tandemtankide kõrval ikkagi pigem suurepärane pill. Ma ei ole kindel, mis tundeid ma tunnen lapsevankrile nii suure summa kulutamise osas (ma olen üldse titekraaminduses veidi võõras), aga otseselt ei kahetse ka.
Aga kui ma selle peale siin nüüd järgi mõtlen, siis kahelapsevankrit me tegelt enam ei kasuta, nii et kui on huvi, siis võid kirjutada 🙂