Väikevend ja Virsik magavad ning Kroonprintsess teeb meil täna “trikki”, mis tähendab seda, et ta ronib küll Virsikuga ühel ajal magamistuppa, aga ronib sealt viimase uinudes salaja välja ja saab veel pisut kauem üleval olla, et meiega aega veeta või segamatult “suure tüdruku asju” teha. Täna vaatab ta kordusest natukene Eesti Laulu, sest ta pidi küll laupäeval meiega koos vaatama, aga oli päevast nii väsinud, et jäi magama ega ärganud äratamise peale sugugi…
Igatahes on see õhtune rahu, vaikus ja hämarus ülimõnus. Teeme endale H’ga kumbki tassi (või paar) kohvi – und see ei sega. Kui on, millega, siis võib-olla maiustame natuke. Ja vaatame kas Youtube’i videosid (kindlasti oma lemmikkanali Lifeisaview omi kui neilt parasjagu midagi uut on) või oma uut lemmiksarja. Aga kõigest järjepanu:
Kogumispäevikus soovitas keegi viiekiloses kotis keskmise rösti 100% Araabika kohviube ja kuna pakkumine oli nii soodne ja soovitaja seda kiita julges, mõtlesin asja ära proovida. Mul see säästutuhin nii suur, et olen valmis kõik uute ja paremate harjumuste nimel ära proovima. 😀
Hea aromaatse oa saladus peakski ju seisnema värskelt röstimises ja et seal oli kirjas “Eesti kohvimeistri poolt röstitud”, tundus see mulle piisavalt põnev, et pakk koju klikkida. Soodushind ja tasuta kulleritransport tegid kilohinnaks kokku 7,78€, mis on näiteks Pauligi keskmise rösti Araabika tavahinnast 5€ ja soodushinnast pisut enam kui 2€ soodsam. Kõrgeid ootusi ma oa maitseomadustele ei seadnud, aga et mulle Pauligi Classic ka pigem meeldib (on selline hea ja pehme, mitte kibe ega hapu), lootsin, et sellest palju halvem ikka olla ei saa. Pealegi ahvatles mind suur pakendikokkuhoid. Muretsesin vaid, kuidas seda hoiustan, sest uba võiks ju pigem olla õhukindlas anumas (võimalusel ka külmas), kuid õnneks mul on nende jaoks ideaalne kaanega tünn. Osa võtsin välja ja panin pildilolevasse plekkpurki, ülejäänud läks sellesama (kilega vooderdatud) paberkotiga tünni sisse peitu. Maitselt ongi uba enam-vähem sama nagu Pauligi Classic, kuid tõepoolest värskem, täidlasem ja aromaatsem. Olen ostuga rahul ja kui otsa saavad ja pakkumine kehtima jääb, tellin veel!
Maiustamise, snäkkimise ja pagaritoodetega on meil nüüd lõpuks kujunenud nii, et neid saab süüa ainul juhul kui ise teha viitsin. Kui mul on tohutu magusaisu (imetav ema, noh, mõnipäev on täitsa hull craving), ei osta ma poest midagi varuks ega palu H’l poest tuua, vaid teen ise. Kui teha ei viitsi, ei ole järelikult isu nii suur. Koorepumati tegemine ei ole mingisugune eriline kunst, on lihtsalt vaja suhkrut, vahukoort, piima ja soolahelbeid ning väike sips kannatust. Karamelline ja mure koorepumat soola- ja kookoshelvestega ei ole ilmselgelt mingisugune gojimari ega datlibatoon, eksju, aga vähemalt tean ma, mida sinna sisse panin ja hoian kokku suuure hunniku iirisekommide ümber olevaid pabereid. Ja nauding on tohutu!
Lõpetuseks paar sõna minu ja H uuest lemmikseriaalist. Kui ma esimesi kordi Mart Sanderi “Litsidest” kuulsin, arvasin, et see on tõenäoliselt midagi taotluslikult provokatiivset ja seksi ning labasuste müümisele orienteeritut. No ma ei tea, miks, sest ehkki pisut iiveldamaajavalt edev, on Mart Sander ju tohutult andekas. Igatahes nägin ma siis mõned kuud tagasi Youtube’is sarja trailerit ja olin tõsiselt positiivselt üllatunud ning suisa põnevil. Enne Eestist lahkumist ostis mu emme Rootsi kaasa ka raamatud, mille põhjal sari valminud on, luges need umbes viie minutiga läbi ja kiitis tegelaskujusid taevani. Kui esimene episood siis lõpuks TV3’s nähtaval oli, vaatasime selle H’ga viivitamatult ära ja see, mida nägime, oli meie mõlema jaoks muljetavaldav. Nii muljetavaldav, et läksime kohe Elioni filmilaenutusse ja ostsime ühe episoodi lisaks. Oleme seda nüüd nädal aega pea igal õhtul vaadanud ja eile vaatasime suisa kaks osa, sest tõsiselt – Eesti seriaali kohta on see väga-väga hästi tehtud. Nii põnev on ka!
Asju, mis selle juures hästi on, on tohutult. Esiteks on näitlejatöö hea. Meil on minu meelest terve rodu andekaid teatrinäitlejaid, kes tele-ekraanil täiesti kohatult teatraalselt ja absoluutselt ebaloomulikult mõjuvad, kuid “Litside” peaosatäitjad mõjuvad oma rollides usutavalt ja ladusalt ning võimaldavad vaatajal sarja kangelastele siiralt kaasa elada. Ma ei ole seda ühegi teise Eesti seriaaliga kogenud – kui, siis võib-olla “Tuulepealse maa” puhul. Muidugi on tegelaskujusid, mis ajavad suisa naerma, sest on nii kehvakesed – esimeste seas tulevad pähe Saksa mõisaproua ja üks konkureeriva härrasteklubi proua, kes oma ülemängitud hüsteerias lihtsalt kohutavalt naeruväärsena mõjus. Ka ei ole Mart Sanderi enda saksakeelne roll just loomulike killast (peatumata sellel kui naljakas on, et ise kirjutan sarja, ise kirjutan muusika, ise natukene laulan taustaks ja mängin Saksa mõisahärrat ka), aga kõigile neile pisiasjadele vaatamata on näitlejatöö ülilahe. Ma võiks oma lemmiktegelaskujude teemal pikalt jahvatada, aga ma ju ei taha spoilida! Merle Palmiste, muide, on alati mulle meeletult sümpaatne olnud ja mulle tundub, et oma rollis proua Kukena on ta sada protsenti kodus. Mmmilline naine!
Veel: kostüümid, ajastutruud võttekohad, kaameratöö – SUPER! Mart Sanderi enda loodud (?) muusika – vau! Ja süžee… no päriselt ka, jumala põnev ja tihtipeale üldsegi-mitte-etteaimatav on! Terve sarja ajal saadab mind kui vaatajat oo-ei-mis-nüüd-küll-juhtub-ärevus ja tegelaskujudele on väga lihtne kaasa elada, itsitada, kurvastada, nende käekäigu pärast muret tunda… Tõesti, ma ei oleks uskunud, et see mulle nõnda väga meeldima hakkab, aga me mõlemad H’ga oleme sarjast täiesti hooked. Kõik väiksemad kohmakused annan ma sarjale andeks, sest ma aiman, et produktsiooni budget ilmselt Hollywoodi tasemele ei küündi ja teiste Eesti seriaalidega võrreldes on asi ikka väga äge. Saadangi nüüd Kroonprintsessi magama, et saaksime järgmist episoodi vaatama hakata! Head ööd!
Seriaali kuvatõmmis, pildi laenasin SIIT.
Eelmisel aastal õnnestus mul olla Kolumbias kuu aega ja peale seda ei maitse enam ükski Eestist ostetud kohv. Umbes pool aastat oleme ostnud oma kohvi haba.ee lehelt, kuid kahjuks ei suuda siiani ükski kohvi küündida selleni, mis me Kolumbias jõime.
Kui sa oled piisavalt julge, siis ootan sind külla ja pakun head (enda arvates) Kolumbia kohvi.
Omg, palun selle lihtsa koorepumati retsepti 😍😋
Minu meelest on see sari natuke latialt mindud… Juba esimeses osas oli märgata koledaid plekist Bauhofi postkaste, kõige suurem pang oli muidugi mõisa juurde sõites suuuuuuur järsku kurvi tähistav valge-punane liiklusmärk. Ja.. suur Veski Mati kott köögis (mis polnud kõige hullem, aga noh..meeh) .
Ma ootasin seda seriaali nii väga, aga selliste lihtsate apsakate tõttu läks küll natuke isu ära 😀
Selle seriaaliga vist ongi see, et sa tead, mis seal olla ei tohiks ja silm lihtsalt otsib ‘vigu’ või möödapanekuid. Ma ise jälgin ka pingsalt, et ahhaa päris nii või seda tollel ajal olla ei saanud 😀
Veski Mati naljakat product placementi on palju 😀 See on taotluslik.
retsepti 🙂 ????
Ma olen mõlemad Mart Sanderi raamatud läbilugenud ja väga meeldisid, sari on raamatu kõrval natuke lahja minu arvates, aga mul enamasti nii ongi, et raamatud tunduvad alati paremad. Selles, miks Mart Sanderil seal sarjas nii palju erinevaid nö rolle on, pidi olema sellepärast, et sarja tootmisel oli rahalisi raskusi ja nii oli odavam.
See on reeglina alati nii jah, et raamat on parem. Tahaks kohe lugeda neid. 🙂
Mart Sanderi rollide ja hääle vastu kõigis raadiotes ja kõlarites mul pole midagi, ainult natuke armsalt naljakas on 🙂
Raamatud on väga head, aga sarjas ma veidi pettusin – ilmselt ootasin lihtsalt palju enamat. Raamat suutis mu silme ette tuua tõelise möödunud sajandi hõngu, aga seriaal jäi kuidagi kõledaks. Kurb. Aga eks ma vaatan ikka edasi, sest nii halb see siiski pole 🙂
Ma just mõtlen teistpidi, et kustkohast see kõik, mis on, üleüldse välja otsida suudeti, et sari nii hea on nagu on. Aga kui raamatut lugenud oleksin, tean, et häiriks kõik asjad kindlasti jubedalt. 😀
Mul on kõik Litside osad läbi loetud ( väga kohe meeldisid, järjest lugesin läbi ) ja ma nii ootasin seda seriaali ja no ma olen vaimustuses…teised kellega üritan sellest seriaalist arutada, kehitavad õlgu ja räägivad kuidas nad esimese 5 minutiga magama jäid teleka taha..hm…kuidas ometi??? Ja mind ei sega üldse,et ma tean mis seal toimub, ikka niii meeldib. Nii hea, et on teisi samasuguseid Litside fänne nagu mina 😀
Mina sooviksin ka koorepumati retsepti 😋
Ja mina sooviks ka retsepti 🙂
Võtan samuti koorepumati retsepti järjekorda 😙. Imetava emana tean, kui hirmsad võivad need magusasööstud olla, eriti, kui parasjagu kodus mitte midagi magusat pole. Ja jumal, kui lõpuks leiad kuskilt kapisügavusest ühe kommi… rõõm väikestest asjadest.
Kuidas sa saad nii teha,et mainid seda koorepumatit ja siis retsepti ei anna?! Come on, i need it.
Ma annan! Ausaaaalt! Ma ei ole mahti saanud arvuti taha istudes retsepti üles tähendada, aga ma ei jäta teid retseptita!
Minu meelest mängivad “Litsides” näitlejad just veidi teatraalselt ja ülemängitult..
Küllap on asi maitses. 🙂
Mulle ka Litsid meeldis…hahaaaa, kuni sinnani, kus hüsteeriline mõisaproua ja õel mõisahärra kolmandas osas letti anti. Ma olen õppinud saksa keelt koolis 11 aastat ja võin öelda, et Sanderi hääldus on väga hea, aga kuna ta vist ei suuda seda soravalt esitada, siis pole usutav. Püüab kõik korralikult ja perfektselt välja hääldada, aga sellega kaob ära keele voolav loomulikkus. Mõisaproua räägib küll kiiremini, aga mõjub tõesti hüsteeriliselt ja ebaloomulikult. Räägin sellest praegu nii pikalt, sest see oli minu jaoks üllatav ja pettumustvalmistav, nagu oleks äkki plärtsti törts tõrva heasse kohvisse lisatud. Naljakas onju, kui autor ise oma töö ära solgib. Olnuks ta vaid vähem edev…
Jaa, ma ka kohkusin selle kõige peale. Ma olen küll saksat vähe õppinud, aga julmalt riivas kõrva. Aga me vaatasime järjest, nii et ei jõudnud kaua seedida seda fiaskot – neid on ainult kahes episoodis ja edasi oli jälle hea.
Väidetavalt ta ise lõi nii palju kaasa, sest kitsas eelarve, aga eks seal ikka on üksjagu seda sinu mainitud edevust ka. Mõisaproua oli imeilus, aga näitlejatöö tõesti täielik horror. 😀
Jaa, see koorepumati retsept huvitab mindki 🙂
Kallis Käopesa pealik, olen püüdnud selle isuäratava koorepumati retsepti välja mõelda, kuid tulutult. Päästa mind agooniast ja jaga oma retsepti, palun.🙂!