Lasteaia lõpp, kingitused & võluaed meie kõrvaltänavas

Kroonprintsessil algas täna suvi – eile oli viimane lasteaiapäev ja tagasi Männiku lasteaeda ta uuest õppeaastast enam ei lähe. Meil väga-väga-väga vedas ja saime talle uue kodu kõrval (sõna otseses mõttes 500 m kaugusel) asuvasse (hästi toredasse ja vingesse) lasteaeda sügiseks koha, mistõttu oli aeg praegusega hüvasti jätta. Meil tegelikult ei olnud absoluutselt plaanis teda sundida ja survestada seda vahetust tegema – oleksime võinud teda ka kaks aastat vana kodu juurde lasteaeda sõidutada kui ta seda väga soovinud oleks. Et aga elu sedasi hoopis kergemaks muutub ja ta ka tänu sellele lasteaiast edaspidi oluliselt varem koju tulla saab, oli ta pika vaagimise järel nõus, et see on tegelikult päris hea mõte. Eks näis, mis sügisel saab – ka eelmise lasteaia kasvatajad soovitasid meil ikkagi sealset kohta alles hoida seni, kuni on selge, et uus lasteaed lapsele sobib ja nii me ka teeme.

Kurb oli. Hästi-hästi kurb oli kappi tühjaks teha ja mõelda, et nüüd ongi läbi see aeg selles vahvas aias, kus minagi lapsena käisin ja mida nii armsaks pidasin. Kroonprintsess ise ei põdenud sellepärast üldse, sest tal on lihtsalt hea meel, et suvi käes on ja enam aias käima ei pea, vaid kodus lösutada saab. Mina muidugi adun, et nädala pärast on ta juba maksimaalselt rahutu ja igatseb lasteaiasõpru taga, aga õnneks on meil (ka sõprade vanematega) kokkulepe, et lasteaiasõbrad saavad suvel külas käia ja suhted ei pea sellepärast katkema, et vanast kodukohast pisut kaugemale kolitud sai.

Kasvatajad olid meil ka armsad ja umbes aastake pärast aeda minekut harjus ka Kroonprintsess mõlemaga ära ning pidas neid ühtviisi armsaks. Sellepärast tundsin, et on hädavajalik neile midagi tänutäheks ja mälestuseks viia. Kruuside kinkimine ei ole nüüd võib-olla kõige originaalsem asi maailmas, aga tegin neile (enda meelest) armsad kujundused ja kirjutasin väikese personaalse sõnumi, mis neil loodetavasti südame soojaks teeb. Kruusi sisse saavad nad panna mu lemmikteed ja kõrvale süüa võiküpsiseid ja mõnusat šokolaadi. Läksin kruuse tegema Kristiine t-särgipoodi, aga sealne masin oli katki ja kuigi Photopointi ukse ees seisis roll-up kirjaga “kruusid valmivad kohapeal”, oli see vaatamata minu meelest üsna selgele alltekstile ikka kõigest geograafilise tähendusega – aega läheb nendega seal siiski viis päeva. Kas ma olen ainus, kelle meelest see on suti eksitav? Sõitsin siis Roccasse, kus asuvas t-särgipoes (seal on alati imetore teenindus, vähemalt Ülemistes oli ja Roccas ka) mu kruusid pisut enam kui poole tunniga valmis tehti ja nii jõudsin napilt-napilt veel Kroonprintsessile õigeks ajaks järgi ka, punaseruudulised kinkekotid näpus .

Teel bussipeatusesse ja koju harjutas Kroonprintsess vapralt tõukerattasõitu ja hästi tore oli temaga niimoodi kahekesi koju seigelda, juttu vesta ja bussis lolli nalja teha nii, et isegi kõrvalistujad meie üle vahepeal naerma turtsatasid. Kui parasjagu kodu poole jalutasime, möödusime ühest ilusast aiast, kus kevadel kõigi möödujate silmailuks musttuhat tulpi õitses. Nägin perenaist aias askeldamas ja palusin Kroonprintsessil korraks peatuda, et saaksin perenaisele üle aia hõigata, milline võrratult kaunis aed tal on. Selle peale tuli naeratav vanaproua kohe tõtates väravale juttu puhuma ja nagu ikka juhtuma kipub, jätkus tal juttu piiikalt-pikalt. Selgus, et 85-aastane proua elab ihuüksi oma koerakesega. Poeg olevat hooldekodus, kust teda ära ei lasta ja nii toimetab proua armsa väikese valge koerakesega kahekesi. Tädi kutsus meid aeda, et meile rabarberit kaasa anda ja näitas meile oma aiakese ette. Vabandas lakkamatult, et tal sel aastal aed nii käest ära – lisaks kõrgele vanusele olevat proual ka raske puue ja kõiksugu raskeid tervisehädasid. Mina vaatasin, ohkasin, kiitsin ja imetlesin – kuidas keegi ometi leiab endas jõu olla nii kohutavalt vapper, töökas ja tragi? Pidada nii ilusat ja lopsakat aeda? Eks mõistan ju minagi, et selline töökus on inimest terve elu saatnud ja hoiab teda ilmselt eluski, aga kui kuuled sellist inimest rääkimas, mismoodi ta ise adraga (käsitsi!) kartulivagusid tõmbas ja vaatad tema suurt ja lopsakat, ideaalsete rividega hernepeenart, kümneid ja kümneid imeilusaid maasikataimi laitmatult rohitud peenras, suuri tomatitaimi täis kasvuhoonet ja teist samasugust veel kurkide ja suvikõrvitsatega… raske on mitte sellist inimest kiita ja suu ammuli imetleda. Tema jaoks on see muidugi tühi-tähi, tahaks paremini, saaks uhkemalt, aga ei jaksa… mina mõtlen, et kõplan siin oma koduaias kruusa, endal tervis korras ja häda mitte midagi, ja ikka vingun, et sõprade abita ei jõua…

Pärast lahkumist selgitasin Kroonprintsessile, et tädi on maailmas täiesti üksi ja peab seda võrratut aeda ka täiesti omal jõul. Laps ikka pidi mitu korda üle küsima: kuidas nii, täiesti üksi? Ja siis me arutasime, kuidas on tähtis inimesed alati lõpuni kuulata ja nende jaoks olemas olla isegi siis, kui nad on täiesti võõrad. Sest võib-olla ei ole neil üldse maailmas kedagi teist, kellega sedasi maailma asjust juttu puhuda ja kellele oma muret kurta. Kroonprintsess haukas kodu poole kepsutades tädi aiast korjatud värsket tilli ja avaldas soovi talle teinekordki külla minna. Kõigele krooniks andis hinnangu: see oli nagu võluaed ja see tädi on nagu haldjas. Oli jah nagu haldjas. Vahva Saare murrakut kõnelev ja maailmatuma tugev haldjas.

Keetsime oma rabarberid kohe kisselliks ja kimbutäiest karulaugust teen ilmselt täna pestot. Tahtsin küll tädile tänutäheks pisut raha pihku pista, aga üsna ootuspäraselt tundis ta end sellest “žestist” pisut riivatuna – ta ju ei andnudki meile midagi, ütles ta. Kuna ta ka kurtis, et omal ajal tulpidega turul lausa 1000 rubla kevadega teenida võis, kuid et turulkäimine täna nii keeruliseks muutunud on (peamine probleem näis olevat, et ei tohi odavalt müüa, aga tema kallilt ei taha), kavatsen teinekordki tädi aia taha marssida ja nõuda, et ta mulle oma aiasaadusi müüks. Sest ta rääkis, et vahel on saak nii suur, et peab enamuse kirikusse viima ja mina igatahes tahaksin väga oma peaaegu-naabritädi kasvuhoonest tomateid süüa. Vot selline seiklus meil eile. 🙂