Ma mõtlesin, et teen pika jauroloog-stiilis videoblogi (aga ei tee – pole minu stiil), sest ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi – loen internetist juba pikemat aega mingeid tekstilõike, milles käsitletakse minu liiga ilusat ja ilustatud, teeseldud elu. Jaurasime ja urrasime siin H’ga sellel teemal pikemalt, kõneluse taustaks keetsin endale veekeedukannuga teevett.
“Tõsta see aluselt ära, see ka lekib,” õpetas H mind kannu käsitlema ja jätkas: “espressomasin lekib, veekeedukann lekib, aurumasin lekib… tegelikult köögi kraanikausi all haisulukk ka lekib.”
“Võib-olla peaks sellest kirjutama – las siis kadestavad meie peent elu,” arvasin ma.
Tegelt ka, sõbrad. Kui te tahate teha ilusaid roogasid – tehke! Mina teen enda omi 20 a. vanal kahe rauaga pliidil ja kitsa, üsna väsinud praeahjuga, mille kõrval on veidi alla meetri tööpinda. Tahate laste kõrvalt meisterdada ja nokitseda? Magage öösiti vähem! Tahate ilusat elutuba? Kolige tuba tühjaks ja elage kuu aega asjade otsas ja pahtlitolmu sees, ise jõudumööda vabade hetkede tekkides pahtlit seina visates. Tahate ilusaid lapsi? Teate küll, kuidas see käib. Tahate ennast ilusana tunda? Lööge siis ennast aeg-ajalt üles – kui titt on vasakul rinnal, saab parema käega lainerijoont joonistada küll. Neil, kes minu arvelt teisi inimesi erinevates sotsiaalmeedia kanalites kiusamas käivad (“Miiu on selline ja selline, miks sina blablabla…”), peaks selle õelutsemise asemel igasugu kihvtide asjade jaoks aega jääma. Ärge unustage, et keegi meist ei ole ideaalne, kõigil meist on jamad, kõik me oleme erinevad ja mis on ühe jaoks oluline ja südamelähedane, on teise jaoks tähtsusetu. Kes arvab, et enese (raske töö läbi) iluga ümbritsemine on teesklus ja pinnapealsus… lasku käia. 🙂
Mulle ka meeldivad ilusad asjad. Aga ma kahjuks ei oska neid väga teha ( eriti kui asi puudutab söödavate asjade ilusasti tegemist :D) ja magada meeldib mulle ka liiga palju, nii et ma elan pigem sellises sota-potas ja ma olen tõsimeeli mõelnud, et ma võiksin mingi enda versiooni kokku panna nagu need on noh.. et näed pinterestis vinget ideed ja siis proovid ise järgi ( loe : katastroof) 😀
Aga ma olen muidu jutu poindiga nõus. Milleks pöörata tähelepanu negatiivsetele aspektidele elus, mis nagunii on olemas ( sul kõik lekib, meil on külmik pekkkkkkiiis), kui võib keskenduda hoopis ilusatele ja positiivsetele asjadele 🙂
Ja ega see kadestamine suurt ei anna tõesti. Palju asju saabki ise ära teha. Muidugi on asi oskamises ja tahtmises 🙂
meil külmik ja boiler ja asjad hukkusid jõulude ajal, nüüd on meil kaose teine tulemine 😀 pai!
Kallistan kõvasti! Mõned inimesed ongi jobud. Pole miskit nendega peale hakata.
Saan sinu blogist inspiratsiooni alati! Mu lemmik blogi.
Mu mehe facebookist võib välja lugeda et tal üli amazing elu aga meil kodus nagu ikka tavaline – tõusud ja langused (mõtlen finantsi. Armastus alati meil ilus olnud). Ma pigem loen ja kirjutan asjadest mis hästi on. Ja noh vahest on hea natuke vinguda ka. Kergem hakkab 😀
Ilusat laupäeva õhtut teile.
aga teil ongi üliamazing elu, sest need asjad, mis peavad olema üliamazing (arrrrrrrmastus) ongi üliamazing 🙂 mis finantsidesse puutub, siis neid jagub täpselt niimoodi, nagu pere neid jaotab. st. kui siit ja sealt kokku hoida ja hästi majandada, saab endale rohkem maiset vara lubada ja kui reisida, restoranides einestada ja meelelahutusele kulutada, jääb muu jaoks raha vähemaks. see on ju normaalne ja täiesti tavaline, et seis kõigub – eriti teie puhul, sest härra on ju ettevõtja! tänan sind kaasa mõtlemast ja suured kallid sulle ja printsessadele!
Kuldsed sõnad, tüdruk :)!
Hei hei. Loen ja naudin su blogi alati!!:) Aga praegu lugesin küll nii suu ammuli ja môtlesin, et misasja. Midagi ei saanud aru su pahameelest ja millele Sa vihjasid? Muidu oled nii armas ja tore aga mis sind praegu nii kurjaks ajas?:D Sorri vb ma pole sattunud nendele lugudele mis sind pahuraks ajasid…
Iiiiiigaljuhul, sa oled armas ja tore ja LOOMULIK/REAALNE inimene ja ei peaks üldsegi välja tegema muudest negatiivsetest asjadest! Nagu ma enne mainisin, siis ma ei saanudki yldse su postitusest aru…
täpselt see reaktsioon, mida kirjeldad sina (aitäh!!!!! mul on nii hea meel, et siin ikka keegi mind minuna ka näeb!!!), ajaski mind täna närvi: mul on tunne, et ma panen siia kirja kõik täpselt nii vahetult, kui võimalik, aga millegipärast loen ikka siit-sealt, et olen võlts ja “pole mu elu nii ilus midagi” ja selle kõige kõrvale serveeritakse teistele blogijatele veel mingisugust juttu, kuidas ma olen tohutult rikas ja kuidas mu imetabane elu peaks olema teistele kadestusväärne 😀 jumal küll, harilik elu nagu iga teine…
Kusjuures, kui ma mingi aeg kuskilt lugesin midagi negatiivset Su kohta, no see sama teema, et püüad enda elu ilustada, siis mul jäi ausalt karp lahti ja mõtlesin, et kas räägitakse ikka õigest inimesest?! Minu arust Sa just kirjeldad kõike nii nagu on! Ma ausalt ei kujuta ette, kust inimesed sellist jama võtavad 🙂
aitäh sulle, pai Kadi 🙂 seda kõike on tõsiselt hea lugeda!
Minul on põhimõte, et kui miski on pahasti, tahaks kurta ja nutta, räägin asjadest oma kaasale, oma perele, kellelegi väga lähedasele, neile, kellelt ma saangi reaalset tuge ja abi vajadusel. Kui hakata rasket elu kurtma blogis, siis põhiline, mis osaks saab, on parastamine ja sõim- näe, tema ei oska elada. Head asjad, õnnestumised, toredad mõtted on need, mida teatud määral võib jagada ka muudele, kes tahavad, elavad kaasa, saavad inspiratsiooni, kes muudmoodi ei suuda, las hauguvad, kadedus on edasiviiv jõud, nii sellele, keda kadetsetakse, loodetavasti ka kadetsejatele endili. 🙂
no sul on enam kui õigus – kui mul on näiteks elukaaslasega lahkhelid, miks ma peaksin neid lahkama kellegi teisega peale tema enda? tundub imelik… : )
Tead, mina ka kunagi mõtlesin, et ei saa olla, et sinu elu ongi nii ilus ja sul on kõigeks aega ja kõik kukub ideaalselt välja ja su mees on super ja laps üüberhästi kasvatatud ja nii edasi ja nii edasi, et võibolla maalid ikka asju ilusamaks 😀 Aga olgem ausad, kui ma vaatan su vloge ja seal ON hästi kasvatatud E, ON lahe mees ja sa lihtsalt OLED äge – ei saa ju olla, et sa treenid meest&last olema tublid, vaid te kõik oletegi loomulikult nii kihvtid, teie kõigi olemus ei ole mitte üks teps võlts! Sul on vist lihtsalt selline iseloom, mis aitab sul poole ööni üleval istuda, et asju meisterdada, kodu timmida, kokata, enamus seda ei viitsiks, eriti kahe lapse kõrvalt. No ja ühel korral läks sul ciabatta ka nässu ju & sa natuke ropendad ka, noh ja su MKR ettevalmistuse videol olnud kokkamisoutfit oli veits ebaglamuurne (sorri:D) – järelikult oled ju ikka päris inimene 😀
Pika jutu kokkuvõteks- need, kes liiga palju kobisevad ei saa lihtsalt aru, et blogi ei peagi olema halamise koht ja et sa selleks mitte-halamiseks ja “glamuuritsemiseks” näed ju tegelt ikka vaeva ka 🙂
mul on päris mitmeid kordi asju nässu läinud ja kõiki olen siin kajastanud 😀 sul on õigus, ma olen tääääitsa harilik (vahel laisk ja ebaglamuurne) inimene ega soovi, et keegi midagi muud arvaks. ja usu, ma olen ebaglamuursemakski võimeline – peaasi, et mugav on 😀 aitäh sulle, kullapai, et sa jaksasid ja tahtsid mulle nii palju ilusaid sõnu ritta seada. see on ikka täiesti hindamatu väärtusega mu jaoks! H ka luges ja heldis, kui armsad te siin olete…
Kusjuures, see on mind alati hämmastanud, KUIDAS sa nii väikse pliidi ja tööpinnaga hakkama saad, sest su road on alati igati imelised!
Sulle võiks keegi suure ilusa ja superfunktsionaalse köögi ehitada, sest sa lihtsalt oleksid seda väärt.
ega seda mulle keegi teine ei ehita, ise tuleb kätte võtta 😀 aga et ma olen meeletu perfektsionist ja “kõik või mitte midagi”-laadi inimene, ei taha ma enne uut kööki, kui ma saan endale lubada midagi imetabast…
ka mina olen kogu aeg mõelnud, et see ei ole võimalik, et sa oma kokkamised teed ära nii väikese pliidi ja tööpinnaga.. and then there’s me, kes vingub, sest mu praeguses kodus on 2 rauaga pliit ja ahi, mis ei reguleeri oma temperatuuri mitte kuidagi (no ürita laavakooki teha, see ei tule välja mitte kuidagi) aga olukorraga tuleb adjust’ida, millega sina oled suurepäraselt hakkama saanud.. ja seda veel laste kõrvalt 🙂 sa oled ikka Naine suure N tähega 😉
ma ostsin seekord pavlovate tegemiseks ahjutermoka ja ilmnes, et meie ahi on paaalju kuumem tots kui nuppudel kirjas on (ok, oli – H küüris numbrid maha) 😛 soovitan! ja aitäh ja kniks ka muidugi 🙂
Tegelikult ka on nii kurb, et inimesed muudkui teevad teisi maha. Küll on elu liiga ilus ja küll on inimene “ving”. Selle aesemel, et leida sealt enda jaoks postiivne asi üle. No , et ilusast elust saad nippe enda ilusamaks eluks ja “vingust” õpid enda jaoks.
Kallid teile.
on jah kurb. ja kallid sulle ka!
Ma arvan, et just selles see asi ongi, et inimestele meeldiks kogu positiivsele keskendumise kõrval näha ka selliseid postitusi nagu see siin (katkisest espressomasinast ja kahe rauaga pliidist), sest see loob terviklikuma pildi sinust kui inimesest, kes on tubli ja tragi ja ilus, aga kellel vahel ajab kopsu üle maksa, kui külmik Valhallase läheb. Minu jaoks on sellised postitused ka selle võrra huvitavamad. Inimese teevad omapäraseks tema pahed ja ilusaks tema vead. Aga see on muidugi minu vanainimeselik heietus Ja arvamus. 🙂
Ja see ei tähenda sugugi, et see ilus ja positiivne, millele sa keskendud oleks kõik vale või võlts. Lihtsalt, ilmselt pakub suuremat äratundmist see, kui näed, et ka teistel pole alati kõik hästi.
See muidugi ei tähenda, et sa peaksid nüüd hakkama vinguma või kirjutama oma blogisse oma vigadest, pahedest ja puudustest. Kõigile meele järele olemine on a) võimatu ja b) mõttetu. Ehk et sa kirjuta ikka sellest, mis sa tahad ja nii nagu tahad ja ole üle asjaolust, et leidub inimesi, kellele see ei meeldi.
Ja tsiteerides klassikuid, siis If I cared what every bitch has to say about me I could never leave my house.
probleem ei ole mitte selles, et mul on kahe rauaga pliit ja ma ei taha sellest rääkida vaid selles, et see absoluutselt ei nõrgendab mind. samamoodi ei vaeva mind karvavõrdki katkine kohvimasin, sest ongi tore vahelduseks presskannukohvi juua 🙂 ma pean blogides pidevalt mõtlema sellele, et ma igaks juhuks midagi negatiivset ka kirjutaks, sest muidu äkki kellelegi ei sobi, st. ma ei näe ränka vaeva mitte ilustamisega vaid pigem virisemisega. pealegi kirjutan ma siia alati kõigist oma nurjetest ka – seda lihtsalt ei panda tähele 🙂
nõrgendab = morjenda * autocorrect kiusab 🙂
no aga see oligi ju mu viimane point: miks sa arvad, et sa pead kõigile sobima? toetavat lugejaskonda tundub sul ju jaguvat. milleks siis üldse mõelda sellele, et kuskil keegi arvab, et sinu blogi on võlts. Kirjuta ja tee nii nagu heaks arvad. Sinu blogi, sinu mõtted.
see teeb mind ainult kurjaks selle jagu, et üks kamp käib minu näitel teisi alavääristamas ja teine kamp tulistab neile vastu, et the bitch is fake. 😀 pealegi ei soovi ma, et keegi ennast kehvasti tunneks sp et ma tohutult ideaalne. sest ma pole ju… anyway, täna hommikul ma sain juba aru, kui mõttetu sellise postituse kirjutamine oli, aga eile ajas üksjagu närvi… 😛
well, you’re only human ja kõik igati korras me thinks. muide, hakkan just süüa tegema ja mul pole lootustki et see kukuks nii ilusti välja nagu sinu söögid sinu piltidel. aga ma püüan ja annan endast parima, lihtsalt selle pärast, et kuskil on üks bitch, kes teeb kuratlikult hästi ja ilusti süüa ja tema nimi on Miiu 😉 And that bitch is real!
küll ta kukub. palju-palju värve peab olema, siis tuleb ilus 🙂 ja sa ei usu elu sees, kui armsaks sa ja su kommentaarid mulle nende aastate jooksul saanud olete. don’t ever stop!
Minu meelest on kaugelt näha, et Sa oled esteet (selle sõna kõige paremas võtmes), et Sa näed ja lood ilu enda ümber, ega lase igal väiksel negatiivsel asjal end morjendada – miks siis sellest ka kirjutada 🙂 inimesi ikka inspireerib ilu meie ümber ja miks siis mitte ilusaid asju/roogi/sisustust vms näidata 🙂 minumeelest on see äge!
tabasid naelapea pihta – ma sõnastan seda probleemi ise TÄPSELT samamoodi! ma olen väga tundliku ilumeelega esteet ja see ei ole alati sugugi hea asi, sest ma võin siganärviliseks muutuda, kui miski ei näe ootuspärane välja. see kehtib muidugi mu enda maailma kohta – millised näevad välja teised inimesed, nende kodud ja saavutused, ei kõiguta mind absoluutselt, aga enesekriitikaga viin ennast aeg-ajalt äärepealt hauda 😀 aitäh sulle kaasa mõtlemast-elamast!
Olen paljude blogide kohta lugenud lauset “nii võlts, näitab teistele kui lust ja lillepidu ta elu on, tegelikult aga nii pole blablabla”. Olen ka ise sellise kommentaari saanud. No mida selle kohta kosta? Kas blogi pidamine tähendab, et ma peaksin seletama kuidas elukaaslasega vahest tülitseme? Kamoon, KÕIGIL tekivad erimeelsused, aga neid ei olegi vaja maailmale rääkida. Blogisse võibki panna ilusaid pilte endast ja asjadest, see aga ei tähenda automaatselt, et autor tahab luua mingisugust illusiooni. Inimestele meeldiks tegelikult rohkem sobrada isiklikus elus ja seetõttu vinguvad miks ei saa higi, verd ja pisaraid.
JUST! ma tahaksin näha inimest, kes ütleb tõsimeeli välja, et tema meelest oleks blogijast aus ja eetiline oma lähedaste hingeelu avalikult lahata ja internetti teistele lugemiseks riputada. et mis? tülitseme H’ga ja ma kirjutan siia üles kõik öeldu, lahkan tema iseloomu, tema nõrkusi ja hirme, võib-olla kaasan oma põhjalikku psühhoanalüüsi ka tema kasvatuse ja vanemad? või peaks lihtsalt subjektiivselt lahmima teise poole arvamust kajastamata? kas nii oleks normaalne oma lähedastesse suhtuda ja nendega käituda? tõsiselt noh – tuldagu ja selgitatagu mulle, mismoodi selline asi sotsiaalselt ja moraalselt aktsepteeritav oleks…
Kui ma Sinu blogi äsja ühele sõbrannale näitasin, ütles ta täpselt samamoodi: tore blogi, aga siin kirjutatakse ju ainult headest asjadest, nii võlts. Kellegi elu ei saavat olla kogu aeg ilus ja tore, aga Sina üritavat seda nii näidata. Naljakas, et mulle pole nii tundunud. Ma arvan Su blogi põhjal, et me erineme teineteisest küll väga palju, sest ma olen üle kahe aasta kodune olnud, elan linnast kaugel, närv on veits krussis, mingi masendus vist ründab, ja nt mind ümbritsev hakkas mind juba mõnda aega tagasi järk-järgult üha vähem huvitama. Mingi perioodi siin sügis-talvel tundus, et võiksin varsti osaleda selles saates, kus puhtusefriik tuuakse totaalse põrsa elamist koristama. Mina olnuks see viimane. Ja ma ei liialda antud hetkel 😀 Mul on samuti kaks last, aga ma ei tea, kas mulle pole seda kadedusesoont antud või milles asi, igal juhul ma ei tunne Su blogi lugedes, et pekki küll, miks mina samast seisust kõike nii ei saa ja ei suuda. Näiteks lihavõtete ajal, kui ma mõtlesin, et ei, ma olen liiga muserdunud selleks, et hakata kodu kaunistama, siis Sinu ettevalmistusi nähes saatsin mehe pajuoksi tooma, kaunistasime need lastega lihavõttetibudega (meie omad tulid küll Koduextrast, ei teinud ise, ma pole nii hea isetegija) ja külvasime kastidesse muruseemneid. Sain siit sulaselget inspiratsiooni ja tõuke oma tagumik diivanilt üles ajada.
Kordagi pole tundunud puudust sellest, et Sa siin oma meest kiruks või teeks postitusi sellest, kuidas laps jonnis ja kuidas täna koristada ei jõudnud. See on kõigi argielu, sõnadetagi selge, et kõigil on madalseise. Mina tahangi vahel lihtsalt midagi ilusat, positiivset ja head. Siis tulengi siia blogisse.
Samuti on siit loetu andnud mulle alust eneseanalüüsiks ja kuidagi aidanud leppida sellega, et ma polegi lihtsalt selline, kes teeks karjääri, hoiaks elamise viimase peal korras, meisterdaks ja jaksaks ennast kogu aeg üles lüüa. Ma imetlen Sind selles osas siiski, aga olen suutnud kuidagi paremini omaks võtta selle, et ma olen pigem selline… eesti keeles ei ole head väljendit vist, selline laid back. Lasen asjadel minna, kui tunnen, et ma lihtsalt ei viitsi.
Kahtlustan, et äkki need kadetsejad ja etteheidete tegijad pole selle sisemise rahuni veel jõudnud 😀 Ega minagi täiesti kohal pole ja ikka mõtlen, et küll mu mehel ja lastel oleks parem meel, kui mul oleks mingi selline suur sisemine energia, mis paneks kõike jaksama ja jõudma. Aga äkki, võib-olla, on mul mingi muu omadus, miks ma neile väga meeldin. Lootma ju peab 😀 Teisest küljest olen suutnud mitmel korral, nagu eelpoolmainitud lihavõttedki, võtta ennast siitloetu pärast kokku ja otsustada, et ei, ma ei tee seda homme, ükskord, millalgi, kui ma viitsin. Teen kohe praegu. Ja aitäh selle eest!
Nii et jää selliseks, nagu sa oled, tüdruk! Tore on lugeda. Palju toredam kui blogisid, mille valdav toon on negatiivne.
Liisa! Liisa-Liisa-Liisa! AITÄH sulle selle kommentaari eest. tõsiselt. esiteks liigutas mind pisarateni, et ma olen kuidagi suutnud sulle kasulik olla. teiseks on minu meelest selline eneseanalüüs kiidu- ja tänuväärne. kõigil meist on madalseise, mul ju ka – ma usun, et kõnealune sõbranna ei käi siin ülearu tihti, sest oma suurematest madalseisudest, koristamata jäänud kodust, untsu läinud roogadest jm. kirjutan ma siia alati – need read ja tekstilõigud vist lihtsalt jäetakse vahele. 🙂
vähe sellest, et meil kõigil on puudujääke, on meil kõigil ka asju, millega me peame hinges rahu tegema ja leppima. mina näiteks loen karjäärile ja tohutule majanduslikule edule orienteeritud blogisid mõttega: kas ma olen kehvem, et ma seda ei taha? kas ma olen sellepärast naisena läbi kukkunud, et ma tahan siin ja praegu kasvatada lapsi ja hoida kodu ja et mind ei koti karvavõrdki, kas ja kui edukas ma mõnel muul alal olen? vahel jääb selline mulje, et peaks. et peaks kõike jõudma – karjääri teha, õppida, trenni teha… aga tegelikult ma loodan, et kohe praegu äkki ikkagi ei pea…
kui sa tunned, et sul löövad lained pea kohal kokku või tahad rääkida või vajad millegagi abi või tuge, siis otsi lehe ülaosast mu kontakt ja kirjuta mulle, eks. must masendus ei ole mullegi võõras ja ma arvan, et keegi ei peaks sellega üksi jääma. kalli-kalli!
🙂 Ma tegelikult ei mõelnud üldse nii pikalt heietada, aga mul juhtub sedasi tihti! Ja aitäh, et pakud võimalust suhelda, pean meeles! Õnneks mul pere ja sõbrad ka ikka väga toetavad, aga noh, mingi hetk oli lihtsalt selline must auk, et miski, mis teised tegid või ütlesid, et tundunud kuidagi asja paremaks tegevat. Ma loodan, et nüüd kevadega läheb asi ikka helgemaks. Aga eks ta tõsi on, et sellises madalseisus on vahel hea just suhelda kellegagi väljaspoolt oma igapäevast ringi.
Blogindusest veel, et see on ilmselt suhtumise küsimus, kuidas selliseid blogisid võtta: kas kadedusega, et endal nii ei ole, või hoopis vaadata selle pilguga, et kuidas teha nii, et endal oleks midagi sarnast. Kas või siis selles mõttes sarnast, et suudaks olla iseenda ja ümbritsevaga rahul selles hetkes, mis parasjagu käsil.
see pakkumine on alati jõus, kui ikka tundub, et ei jaksa. ja aitäh sulle kaasa mõtlemast ja kõnelemast! säärane toetus ja panus kommenteerimisse ja kaasa elamisse… no ma ei jõua piisavalt rõhutada, kui tähtis see mu jaoks on. tugevad kallistused!
Ma sattusin siia esimest korda alles hiljuti, mõned kuud tagasi. Mitu tundi vist lugesin ja vaatasin järjest. Näitasin sõbrannale ka ja kommenteerisin, et no niii ilus. Nii ma ka Briti blogisse ükskord jätsin kommentaari, et mina ei saa seda blogi vaadata – mul on nii kade meel ja häbi enda laiskuse pärast! Ma loodan nüü, et keegi muidugi sealt midagi halba välja ei lugenud, sest see oli nüüd küll poolhuumoriga öeldud. Minu meelest on meil Eesti blogijate seal vähe nii mõnusaid blogijaid, kui Sina. Mulle meeldivad positiivsed inimesed ja ellusuhtumine 🙂
Aga lohutuseks, siis ma Perekoolist enda kohta lugesin, et ma pidingi laisk muidusööja olema, nii et.. 😉
mina küll ei saanud aru, et sa nalja tegid 😀 mõtlesin, et räägidki tõsiselt… aga hea, et siiski mitte ja aitäh sellise toreda tunnustuse eest.
ja olgu ikka rõhutatud, et ma tõesti pole mingi kadestusväärne üliinimene – ausõna! ja mis perekooli puutub – kes EI ole sealt lugenud, milline mõttetu mees ta on? 😛