Tegelikult ma saan ju aru, miks – kui Maailma Kõige Parem Perearst ütleb, et lapsel on kahepoolne kõrvapõletik ja leiab, et lapsel piinelda laskmise asemel tuleks talle antibiootikume anda, olen ma sellega igati nõus. Samas jääb mul lastele mõeldud maasikamaitselisi ravimeid doseerides alati kripeldama, et ma lapsele mürgist suhkruasendajat sisse jootma pean – paljudes (kõigis?) laste köhasiirupites, palavikualandajates ja antibiootikumides on magusainena kasutatud aspartaami ja kuigi ma nende tillukeste koguste pärast tegelikult otseselt ei muretse, teeb see meele natuke mõruks küll. Ausalt öeldes ei ole ma isegi lõpuni veendunud, kui ohtlik ja mürgine aspartaam inimorganismile lõppude lõpuks on – mulle tundub, et see diskussioon toimub pigem mingisugustes kaheldava väärtusega veebiväljaannetes. Samas leian, et kui millegi ümber nii palju kära ja kahtlast infot on, tasub sellesse teatava skepsisega suhtuda. Arsti soovitatud antibiootikumikuuri (mida tuleb tõenäoliselt ette kord kahe aasta jooksul) ma sel põhjusel ära muidugi ei jäta, aga kui võimalik, püüan laste ravis mingeid pisut mõistlikumaid alternatiive kasutada. Kas teie teadsite, et lastele mõeldud ravimid sisaldavad aspartaami? Mida teie aspartaamist arvate?
Tugevalt maasikamaitselistest asjadest rääkides – ma armastan (me kõik armastame) Taarapõllu talu marjakrõpse! Nad sisaldavad küll suhkrut (mis ei ole muidugi mingi probleem, aga hea teada ikka, et tegemist on maiustusega, millega ei ole tarvis liialdada), aga on niiii suvise ja kontsentreeritud maasikamaitsega, krõmpsuvad mõnusalt, sulavad suus… isegi Virsik sai paar tükki maitsta, kuigi me talle tegelikult veel suhkrut sööta ei taha. Te võite umbes ette kujutada, mis näo ta tegi, kui ta maasikakrõpsuga maiustada sai! Minu armas blogilugejasõber Laura, kes ka meie eilsel stuudiopäeval osales (kirjutan teile sellest ka varsti!), tõi mulle kingituseks kaks purki marjakrõpse (maasika ja mustika) ja me oleme nendega siin nüüd õhtu otsa maiustanud, õndsad näod peas. Minu meelest oleks täiesti loogiline, kui kõik Eesti arstid soovitaksid patsientidele kibedaid rohtusid välja kirjutades marjakrõpse, et suu pärast magusaks teha – siis ei oleks tehislikku maasikamaitset ravimite sisse üleüldse tarvis!
See on kuidagi nii armas, intiimne ja tore, et sa eesti keeles ainult kirjutad.
aitäh, janšake – ma olen ise ka selle muudatusega väga rahul 🙂
Tegin hiljuti täpselt samasuguse avastuse. Aga alternatiivi ka ei ole. Seesama pildil olev pudelike kirjutati välja ka minu lapsele ja lausa kahe erineva riigi perearstide poolt. Usun samuti, et kui paar korda aastas sellist asja manustada, siis see ei tekita lapsele jäädavaid kahjustusi ja ei tee temast magusasõltlast. Oleme ju ise samasuguste või hullemate ravimite peal üles kasvanud 🙂 Aga kui perearst ühel hetkel vist umbes üheksakuusele beebile raualisandit välja kirjutas, mille koostisosaks oli alkohol(!), siis mu kulm küll kerkis kõrgele 😀 Tol korral ja ka praegu olen siiski perearsti nõuannet kuulda võtnud. Esmaemmena ikka käsi väriseb ja kui kõrges palavikus laps arstikabinetis sireenilaulu laulab, siis tahaks lihtsalt ruttu koju ja annaks ükskõik mida – peaasi, et laps saaks terveks! Aga lugesin Pere ja Kodust hiljuti artiklit, mis väga meeldis. Seal oli kirjas, et perearstid võivad tõesti kergekäeliselt välja kirjutada ravimeid, mida laps otseselt ei vaja. Aga et emadel võiks olla julgust nõuda vastavaid analüüse, mis ravimi vajadust kinnitaks! Varem mul seda julgust polnud eelnevalt mainitud põhjustel (e. esmaemme kabuhirmust tingituna). Aga järgmine kord olen julgem!
see viimane on tõesti väga õige! minu eelmine perearst oli selline, kes minu nina kabineti ukse vahelt sisenemas nähes kohe uhke portsu antibiootikume välja kirjutas 😀 õnneks sain tänu H’le ja lastele Maailma Parima Perearsti nimistusse ja nüüd tunnen, et olen tõesti kindlates kätes. lastest rääkimata. 🙂
Laste ravimid sisaldavad tõesti aspartaami ja mingil heal arvamusel ma sellest ei ole. Tutvusin mõned aastad tagasi E-ainete nimekirjaga, kus kõige suurema numbri all ilutseb E-1520 e propüleenglükoos, mille kõrvalmõjudena kirjas – võib põhjustada südameatakki ja närvisüsteemi vapustusi. Ja selle kasutusala – lisaainete kandja laste ravimites. Justnimelt laste!
Aspartaami kõrvaltoimed selle tabeli järgi ka just roosilised pole.
Alles hiljuti šokeeris mind üks lastele mõeldud retseptiga nohurohi – kõrvaltoime suitsiidsed mõtted ja teod. Nagu mis??
Muidugi, kui on rohtu vaja, siis on vaja. Aga olen ka seda meelt, et peab tõesti olema kindlaks tehtud näidustus. Mina olen see lapsevanem, kes arsti diagnoosi kriitiliselt suhtub, ja kui ma arstiga ei nõustu ja temaga läbi rääkida ei saa, siis matan oma raha erakliinikute spetsialistide teenustasude alla. Raske on mõista, miks peab suurt raha maksma selle eest, et teine arst kinnitaks, et minu lapsel pole tegelikult eriti häda midagi. Nii seisavad viimased 2 väljakirjutatud antibiootikumi karpi kapis, meist puutumata.
Pikk jutt sai nüüd siia. Aga see arstide ja ravimite teema on minu jaoks emotsionaalne. Alles üleeile veensin arsti, et mina seda laiaspektrilist ABd lapsele ei annaks. Ei andnudki.
Tegelikult tahaks ju nii, et ma võiks teada ja südamepõhjas usaldada, et see mis arst ütleb, on õige ja vajalik.
Teile päikest ja printsessile kiiret paranemist!
olen sinuga kõige osas nõus! mina tunnen ennast meie perearsti kätes kindlalt ja olen temaga nõus – kui laps on juba üle nädala kõrges palavikus olnud ja kannatanud ning paranemismärke pole, siis tuleb ravida. mõtlen suure hirmu ja ahastusega sellest, kui meie pere tervis ja heaolu oleks ka arsti kätes, kes muudkui antibiootikume välja kirjutab ja (väikese) patsiendi tervislikust seisundist ja haigusloost karvavõrdki ei huvitu. nii kurb, et selliseid tohtreid nii palju on 🙁
Mind on õnneks õnnistatud Maailma Parima Perearsti ja lisaks ka Maailma Parimate allergoloog-immunoloogidega. Kõik on alati e-maili/telefonikõne kaugusel. Kohale läheme viimases hädas ja siis saame ka kiirelt kabinetti sisse, et vältida kokkupuudet viirustega. Laste puhul on õnnestunud AB-kuure pm vältida (kaheselt oli suuremal üks kõrvapõletik ent sellest saime AB’ta lahti.
Kurb on aga tõsiasi, et minu enda elus ja ravimiarsenalis on peaaegu koguaeg antibiootikumid.. Immuunpuudulikkusest tulevad elu veidrused. Kahjuks pean juba varakult hakkama neid võtma, sest mida kauem oodata seda suurem on võimalus kopsupõletikuks, südamelihastepõletikuks jne. Teinekord piisab kolmest päevast köhast, et see oleks kopsu löönud.
Aga sellest ei saa minagi aru miks laste rohtudes aspartaam sees. Oleks et see siis maitse heaks teeks. Absoluutselt mitte, mu neljane ravimeid võtma nõus pole ja tuleb vanakoolimeetoditega hakkama saada..
Ma olen ka perearstiotsingul Tallinnas.. Ega sa ei oska vihjeid anda, kuidas selle Maailma Parima Perearsti juurde saab? 😀 (väga paluvate silmadega küsin 😀 ) Sest mul on Maailma Parim Perearst Rakveres, aga kuna ma seal juba kaua ei ela, oleks viimane aeg endale Tallinnas uus tore arst leida 🙂
meie perearst on dr. Katrin Martinson Linnamõisa perearstikeskuses. pead helistama ja küsima, kas kuidagigigi saaks sinna arvele. neil, ma kardan, on nimistu täis, aga prooovi!
Ma julgen omalt poolt soovitada dr. Le Vallikivi, kes alates märtsist võtab vastu Jürgensoni Perearstikeskuses. Vabade kohtade olemasolus muidugi kindel pole, ent arvestades sellega, et arst kolis, siis vb mõned läksid tema täis nimistust ära 🙂
Vastus küsimusele on ilmselt see, et ka diabeedihaiged inimesed neid kasutada saaks. Diabeetikutele suunatud vitamiinid jms maksavad alati oluliselt rohkem kui tervetele inimestele suunatud lisandid-ravimid.
mhm, ma mõtlesin ka selle peale. aga ehk saaks üldse ilma magustamata? ega see maasikamaitse teda kuigivõrd ahvatlevamaks ei tee… 😀
Ma ka ausaltöeldes ei mõista neid kummikommimaitselisi vitamiine jne. Kammoon, lapse tervist paremaks tehes ei saa talle aspartaami vm keemilist möga sisse sööta.
Ma ei ole ravimite koostist seni eriti jälginud, sest lapsed tarbivad neid harva (AB seni polegi pidanud võtma). Aga kümmekond aastat tagasi jätsin aspartaami pärast nätsu tarbimise ära. Alguses oli väga harjumatu, sest olin harjunud peale igat söögikorda nätsu närima ja siis tundus, et mingi “kiht” jäi hammastele. Siis läksin üle Jenkkile (sel ajal ainus näts, mis ei sisaldanud aspartaami) aga samas ka vähendasin koguseid, kuni lõpuks ei tundnudki vajadust. Ja endiselt on hambad sama korras (käin kord aastas kontrollis ja enamasti see piirdubki kontrolliga, mitte aukude parandamisega).
Mina suhteliselt värske emana pole sellesse maailma veel süvenenud, kuna vajadust pole olnud. Küll aga olen kõrvalt lugusid kuulates alati mõelnud, et miks osad emad annavad beebidele siirupit ja küünlaid ei pane? Kas siirup on kuidagi parem? Ma oma peaga ei tuleks selle pealegi, et beebi jaoks siirup osta.
just! seda enam, et küünal ju mõjub kiiremini, rääkimata sellest, milline solk see siirup koostiselt on. kahju, et kolme-neljaaastasele mingi nipiga küünla positiivseid omadusi selgeks ei tee. 😀
Küünlal omad hädad – ärritab pärasoolt, seda siis juhul kui on pikem haigus.
pikaajaliste haigustega on jah kehvemini – meie lastel pole küünlad ärritust tekitanud, aga kui tekitaks, joodaks ju ka siirupit. aga seljuhul ikkagi alustaks ilmselt küünaldest ja jätkaks siirupiga.
Tegelikult on päris palju põhjuseid, miks just neid kindlaid ained ravimites kasutatakse. Omandan hetkel farmaatsiadoktori kraadi ja tean üsna täpselt kuidas selles maailmas asjad käivad. Mitmeid keemilisi abiaineid kasutatakse laste siirupites nimelt selleks, et need vastuvõetavamad oleksid. Eks aegade algusest tulnud see, et lastele maitseb pigem magus ja apelsini/maasika maitse kui kibe rohu maitse (ma ei väida siin kohal, et see tingimata nii on). Kõik need suhkruasendajad/magustajad on aga kordi magusamad, neid kulub vähem, ravimi hind on omakorda odavam ja nii edasi. Selles maailmas mängib kahjuks häbematult suurt rolli just raha. Tootja huvi on teha ravim, mis piisavalt raha tagasi tooks, kuid samas peab olema ravim olema piisavalt odav, et inimesed seda endale lubada saaksid.
Muidugi on paljud abiained ka vältimatud, et ravim säiliks, jõuaks toimekohta, toimiks piisavalt kiiresti/kaua – see nimekiri on tohutult pikk.
Magustajaid diabeetikutega arvestamiseks mina ei loeks, see on täielikult iganenud arvamus, et diabeetik mingil juhul suhkrut süüa ei tohiks, ravimites/vitamiinides on suhkru kogus suhteliselt tühine ja neid tarvitades tuleb lihtsalt arvestada sellega. Kuigi eks selles on ka omajagu tõtt, inimesed ei taha lihtsalt teatud iganenud arvamustest lahti öelda.
Kui just meeletult suurtes kogustes pidevalt ravimeid ei tarvita, siis ei ole see minu meelest ka väga suur probleem, eeldatavasti on ravimist saadav tulu ikkagi suurem kui tekitatav kahju. Pigem tuleks kriitiliselt suhtuda arstide poolt välja kirjutatavatesse retseptidesse, eriti kui asi puudutab antibiootikume. Neid kirjutatakse tihti liiga kergekäeliselt välja, tekitades sellega rohkem kahju kui kasu.
Ja viimaseks, mis puudutab erinevaid kõrvaltoimeid, asi pole tegelikult alati nii dramaatiline, kui tunduda võib. Reeglid on lihtsalt meeletud karmid, kui kasvõi ühel inimesel miljonist tekkis aine tarvitamise ajal mõni mitte soovitud toime, tuleb see kõrvaltoimena kirja panna, ka juhul kui ei leita kindlat põhjust või tõestust. Lisaks on kõigi ravimis kasutatavate ainete puhul tõsiselt kaalutud igasugu kahju-kasu suhteid, ravimeid tõesti ei tehta selleks, et inimestele veel rohkem haigusi tekitada. Pigem tarvitada ravimeid mõistusega, mitte niisama sisse lahmida head tervist lootes.
Pika ja hüpleva kommentaari lõpuks tahtsin lihtsalt öelda, et oled mu lemmikblogija ning jätka samas vaimus, sinu postituse on alati rõõm lugeda.
aitäh üliasjaliku ja sisuka kommentaari eest! ma mõtlen täpselt samamoodi – et need kogused on nõnda tillukesed, et tegelikult on selle aspartaami mõju (kui sellel aspartaamil mingi arvestatavalt halb mõju üldse olema peaks) igaljuhul tilk merre, aga mu postituse idee oli pigem tõstatada küsimus, panna inimesi mõtlema ja juurdlema, mida nad endale (ja lastele) sisse söö(da)vad. selle kõrval, kuidas inimesed tööstuslikes kogustes suhkruasendajaid tulvil light-karastusjooke joovad, on ravimite tarbimine aspartaami seisukohalt täielik pseudoprobleem. muuseas, mis puutub ravimitööstuse kasumiahnusesse – ma olen hästi kaua mõelnud kirjutada sellest, kui närvi mind ajab inimeste marutamine ravimitööstuse teemal. MIKS ei esita inimesed küsimusi toiduainetööstusele? inimene laob pere toidulauale ühe rõvedaid (odavaid) aseaineid pungil poolfabrikaadi teise järel, rasvub, jääb haigeks ja siis krõmpsutab ravimeid, mida perearst talle sümptomite (kõrge kolesteroolitase, vererõhk, diabeet) leevendamiseks välja kirjutab. toiduainetööstus on minu meelest kõige alatum äri meie koduplaneedil, aga seda inimesed ei näe – pugivad ketšupit ja valmistoite edasi ja lõugavad, kuidas arstid on ravimifirmade poolt kinni makstud. 😀
aitäh ka, unustasin ma öelda – see on väga ilusti öeldud!
Minu käest apteeker alati küsib, kui selle antibiootikumiga tegemist on (ja ikka on olnud), et kas oskate teha valmis? Ma olen siiani arvanud, et olen osanud. Aga nüüd.. ma vaatan.. et pulber.. ja.. jooneni lisada vett? Aga pildil tundub seda nii palju olevat. Või läks raputamisega vahtu? Või tegin ma valesti? Aspartaami lugesin samuti karbilt välja ammu, hing kisab, et oma kaheksale kilogrammile seda andma pean, aga alternatiivi ei olnud, sest ka meie Hästi Hea Perearst on nõus ootama nädala ja paar päeva, et kas laps võitleb ise oma punaste kõrvade vastu või mitte. Alates 3ndast eluaastast on alternatiiv Ibumax 4 korda päevas, iseasi kui alternatiivne see on..
meil oli lapseke ka üle nädala ikka väga haige ja nüüd on tasse elu vaikselt sisse tagasi tulnud ja meenutab jälle meie tütrekest. nii et mina olen praegu suur antibiootikumisõber! ma praegu hakkasin vaatama ja see nooleke sildil ilmselt tähistab seda kohta, kuhumaani vett panema peab – ma võiksin vanduda ja pea panti panna, et apteeker näitas ja ütles, et vett tuleb panna
(pudelikaela) servani. aga võib-olla ma tegin valesti. 🙁 igatahes näib rohi mõjuvat, nii et loodame parimat!
Vesi käib jooneni jah, ma arvan küll, et kõik saavad selle kokku segamisega hakkama, aga südamerahu mõttes võib alati paluda ka apteekril seda teha (ega see sutsu suurem vee kogus asja ka kriitiliselt ei mõjuta) 🙂
Ma olen ka absoluutselt nõus, et tegelikult on toiduainetööstuses asjad veel rohkem paigast. Mul on südamest kahju, et inimesed peavad tarbima konkreetsed kräppi, sest korralik toit on lihtsalt meeletult ülehinnatud. Käisin paar päeva tagasi suuremal ostlemisretkel ning korvitäis värsket puu- ja köögivilja, jupike kana ning pakk kinoat maksab täiesti ulmelised 30€. Kräppi saab sama raha eest palju rohkem. Seepärast teevad inimesed ka tihti halbu toiduvalikuid, mis võivad lõppeda igasugu elukestvate ja ebameeldivate haigustega. Toitumine on mulle väga südamelähedane teema ja ma arvan, et paljud meie riigi rahva suurimad terviseprobleemid oleksid olemata, kui inimesed oleksid sel teemal rohkem haritud ning hinnad taskukohasemad. Olen sind alati hinnanud justnimelt sellepärast, et sa ei rakenda oma laste peal seda meie-elasime-hullemates-tingimustes-aga-näe-oleme-elus asjandust ning oled teistele suurepäraseks eeskujuks.
Mis aga ravimitööstusesse puutub, siis eksisteerib küll kasumiahnust, kuid siin maailmas on igal pool tugev ja pidev kontroll, mis seab asjale ka mingid piirid. Inimesed peaksid kogu selle arstid-apteegid-ravimifirmad konspiratsiooniteooriate kõrval tegelikult võtma hetke ning mõtlema, et mis siis saaks, kui meil üldse ravimeid poleks. Eks arstid suudavad jätkuvalt sellistele teooriatele õli tulle valada, kuid tänapäeval on olemas suurepärane võimalus küsida ravimit, mis on inimesele taskukohasem/meeldiva firma toodang/kõige paremini toimiv.
Aitäh ka selle meeldiva mõttevahetuse eest, ma hindan tohutult inimesi, kes niisama räuskamise asemel suurepäraselt argumenteerivad 🙂
aitäh, kullakene, nii kena komplimendi eest ja eriti nende sisukate kommentaaride eest. minu jaoks on ka puhas lust siin sinusuguste mõnusate inimestega maailma asju sirgeks taguda. see on mu eranditult KÕIGE lemmikum osa blogipidamise juures. kalli!