“Millise kaameraga sa pildistad?” e. kuidas teha pilte nagu blogija

Ma püüdsin selle postituse juurde pilte leida, aga kuna kõik mu pildid on mulle armsad hoopis teistel kui fototehnilistel põhjustel (mis minu jaoks ongi ainuõige põhjus pildistamiseks) ja samas mitte fototehniliselt korrektsed, ei lisa ma selle postituse illustreerimiseks pilte peale selle ühe hiljutise lillepildi, mis ei nõudnud minult absoluutselt mingisugust pingutust ega oskust. Ainult üks ilus memme ja taadi aia roos pärast vihmasadu – loomulikus valguses ja lemmikobjektiiviga pildistatud. Rohkem polegi vaja. 🙂

Mulle on alati hirmsasti meeldinud pildistada, kuid enne seda, kui Maailma Parim Ämm meile 2012. aasta jõuludeks kamba peale Canon 600D kinkis, ei olnud ma fotograafiaga päriselt kokku puutunud. Mäletan, kui elevil ma tookord olin – pildistasin kõiki oma teisi jõulukingitusi hästi-hästi lähedalt ja lõin uduse tausta (bokeh) peale rõõmustades käsi kokku. Nagu päris! Samas olid need esimesed katsed muidugi ka küllalt frustreerivad. Kuigi mulle on looduse poolt kaasa pandud hea silm sümmeetria ja kompositsiooni tabamiseks (H on loobunud minuga pilte seinale riputades ja muid täppistöid tehes vaidlema – mu silmamõõt on loodi täpsusega), ei olnud mul toona tegelikult halli aimugi, mida ma tegema pean, et üks tõeliselt hea pilt purki saada. Ja ehkki ma ennast tegelikult mingisuguseks fotograafiks ei pea (sest ma ei ole seda isegi mitte natukene), olen ma koos oma armsa Canoniga õppinud selgeks mõned tähtsad asjad, mida teiega nüüd meelsasti jagaksin.

Blogijatelt küsitakse tihti, millise kaameraga nad pilti teevad ja neljal korral viiest vastatakse küsijale, et kaamerast üksi pole tolku: pilti teeb tohutult andekas pildistaja. Kui ma teiega päris kristalselt aus olen, ei ole blogijatega samal tasemel pildistama õppimine mingisugune eriline kunst ja väide, justkui küsija ei võiks endale kaamerat osta lihtsalt selleks, et pildistama õppida, on minu tagasihoidlikul hinnangul pisut ülepaisutatud ja… edev. Me oleme ju kõik täpselt sellesama tee läbi käinud. Kui me räägime näiteks silmapaistvatest Eesti pere- ja pulmafotograafidest, kellel ajad järgmise poole aasta jagu täis on ja ühe sessiooni hind kolmandiku minu kuupalgast moodustab – see on tõeline talent, kaasasündinud anne, kadestusväärne oskus kunsti luua ja inimesi ilusaks pildistada. Blogipildid? Jõukohased igaühele.

Veel üks asi, millega paljud hobipiltnikud kaameraostu kaaluvaid algajaid fotohuvilisi hirmutavad, on kohustus kõik fototehnika põhitõed endale enne peegelkaamera pihku haaramist selgeks teha. Tundide viisi internetis tutoriale vaadata. Säri, ava, ISO, white balance, fookus, AI servo… kõik tuleb kohe endale selgeks teha, muidu pilti teha ei tohi! No ei ole nii. Muidugi ei tohi mitutsada väärtuslikku eurot magama panna lihtsalt selleks, et uhke kaameraga automaatrežiimil vastu valgust pildistada, pettuda ja kaamera nurka visata, et see aasta hiljem mõnes Facebooki grupis poole hinnaga maha müüa. Aga mina ütlen, käsi südamel – kui ma pildistama hakkasin, ei teadnud ma ühestki fotograafiaalasest terminist mõhkugi. Ma teadsin, mis on ava ja sain enam-vähem aru, mis on säri, aga kõik muu tuli minuni aparaadiga koos. Ma ei ole eales vaadanud ega lugenud ühtainsamatki fototutoriali ega tundnud vajadust ennast selles vallas ekstra arendada. Ma olen lihtsalt pildistanud. Pildistanud, pildistanud ja veelkord pildistanud. Olnud pettunud, et masinast ei tule välja need kaadrid, mida ma oma ihusilmaga enda ees näen ja näppinud nuppe, et näha, mida ma tegema pean, et soovitud tulemust saavutada. Pärisfotograafist eristavadki mind lisaks selle maagilise kaasasündinud ande puudumisele ka põhjalikud erialased teadmised fototehnikast, aga who cares? Mul on kõige odavam Canoni fikseeritud fookuskaugusega objektiiv, mis on üks küllalt ebakvaliteetne nirakas, aga oskab seda, mida ka piltnik oskama peab – valgust kaamerasse lasta. Ja pildid tulevad täpselt parasjagu ilusad, et elu hetked igaveseks alles jääksid.

Minu suurim soovitus, mis mindki pildistamisel kõige rohkem aidanud on, on õppida nägema valgust. Objekt, mida sa pildistad, on absoluutselt ebaoluline – oluline on see, kuidas valgus sellele langeb. Pildi kirkuse, teravuse ja ultimately ka ilu määrab minu hinnangul see, mismoodi (loomulik) valgus objektiivi sisse sai. Samuti on oluline see, kui palju seda on – lisaks vähesele valgusele rikub ka liigne valgus (ere päike või hajutamata välk) pildi. Siin on muidugi tähtis ka objektiiv, mis selle kõige purki püüab, aga see ei ole primaarne – ka kõige harilikuma mobiilikaameraga võib sobivas valguses suurepärase pildi saada.

Kui pilti teen, kasutan alati manuaalfookust, live view‘d, manuaalrežiimi ja sarivõtet. Manuaalfookust hakkasin ma kasutama sellepärast, et meie näkase väikese 50 mm objektiivi autofookus on väsinud ja saab omadega joonele alles siis, kui pildistatav on ammu kaadrist lahkunud või pildistatav loodus ammu närtsinud, halvemal juhul juba härmatanud. Nüüd olen ma sellega nii harjunud, et lihtsalt ei oska autofookusega pilti teha – isegi mitte teiste objektiividega. Manuaalrežiimi kasutan ma sellepärast, et see on kaamerale ohutum. Kui automaatrežiim hakkab ise säri ja ISO’ga eksperimenteerima ja keeldub minu tahtele allumast, tekib mul kange tahtmine kaamera vastu maad virutada. Sarivõtet kasutan ma sellepärast, et esiteks garanteerib see mulle mälukaarditäie pahna ja topeltkaadreid suurema tõenäosuse nn. Kodak momenteid tabada. Teiseks on niiviisi lihtsam püüda pildile liikuivaid, rööprähklevaid, kontrollile allumatuid pärdikuid – minu lapsi. Kroonprintsess poseerib küll muljetavaldavalt hästi, aga parimad pildid on ikkagi need, kus mina hüüan “KAKA!” ja tema naeru käes väänleb. Sellistel puhkudel on sarivõte asendamatu.

Mis fototöötlusse puutub, meeldib mulle pildistades kadreerida, mitte hiljem Photoshopis crop‘ida. See tähendab seda, et ma ei armasta kompositsiooni arvutis “paika lõigata”, sest mulle tundub, et siis satub fookus ebaloogilisse kohta ja pilt ei ela enam nõnda, nagu alguses. See ei pruugi üldse loogiline olla, aga nii mulle lihtsalt tundub. Edasise fototöötluse määrab peamiselt pildilolev emotsioon, ilm pildistamise hetkel ja pildi värvigamma. Kui pilt on kirgas, päikeseline ja värviline, rõhutan seda ja jätan pildi enamasti selliseks, nagu ta on. Kui ilm on olnud vihmane ja gloomy, rõhutan just seda. Kui värvid on paigast ära, ennistan loomuliku tasakaalu ja temperatuuri. Kui valged on kollased, muudan nad selective color nimelise tööriista abil tagasi valgeks. Teismeeas töötlesin ennast mõnikord liquify‘ga saledamaks (hehe) – see enam aktuaalne ei ole. Kui kellelgi on põsel hiiglaslik vinn või sääsepunn, plaasterdan selle healing brushiga üle. Jällegi: see kõik on katsetamise, nokkimise ja harjutamise küsimus, sest ka Photoshopiga toimetamist ei ole ma kunagi spetsiaalselt õppinud, vaid selle programmiga ettevaatlikult flirtinud, kuni ta mind endale ligi lubas ja minu parimaks sõbraks hakkas.

Postituse summa summarum võiks olla see, et kui mina sain, saavad teised ka. Kui sa küsid, millise kaamera sa ostma pead, soovitan sul osta ükskõik millise. Kui sul on palju raha, osta kallim ja kui vähe, osta kõige odavam, mis sinu põhivajadused täidab. Kaamera kerest (ja pildistaja Tohutust Talendist, hehe) kõvasti olulisem on selle külge kinnitatud objektiiv ja üsna varsti pärast fotomaailma sukeldumist taipad, et tüdruku parimad sõbrad ei ole mitte teemantid, vaid objektiivid. Kellel (sarnaselt mulle) rahakott puuga seljas pole, ostab endale esimese asjana Canoni EF 50mm F1.8 II (või mõne teise firma analoogi) fikseeritud fookuskaugusega objektiivi, mis on kõige odavam objektiiv ja ühtlasi ka see, millega väga suur osa blogijaid pilte teeb. Vaatamata äärmiselt nirule kvaliteedile (mitte selle läbi valmivate piltide – need on suurepärased – vaid objektiivi kui eseme materjali ja ülesehituse) on see väike sajaeurone tegelane mu kõige parem sõber ja kuigi meil ka teine täitsa vunts objektiiv olemas on (aitäh, Kristi – tule palun külla!), haaran ma enamasti ikkagi oma väikese fiksi järgi. Temaga pildistamine on nii lihtne ja kuigi fikseeritud fookuskaugus tähendab seda, et pead inimese täispikkuses pildile saamiseks temast viie meetri kaugusele taganema, on saavutatud tulemus enamasti väga-väga hea.

Pildistamine on rõõm. Rõõm hästi välja kukkunud fotost on napilt kõige ilusam rõõm maailmas. See kõik on õpitav ja õppima saab hakata ainult siis, kui endale see võimalus anda. Julget pealehakkamist, sõbrad!