Nagu ma juba Facebookis ja Instagramis virisesin, tabas meid möödunud nädalal kole kõhuviirus. Kõigepealt langes H, kes paranes kahe päevaga ja kui tema end juba hästi tundis, hakkas vaene Kroonprintsess öösel oksendama. Kuna tema tavaliselt ülikiirelt paraneb ja ühtki haigust kauem kui päeva ei põe, kuid seekord väga rängalt haigestus, olin ma täiesti kindel, et mina ja Virsik mingil juhul pääseda ei saa. Kroonprintsess oksendas ööpäeva järjest pea lakkamatult ja teise öö hakul oli mul juba tunne, et peame kiirabi kutsuma – laps sonis ja ükski jook ega söök tal sees ei püsinud. Otsustasin talle lusikaga kummeliteed manustama hakata ja söötsin talle iga poole tunni tagant ühe saiakuubiku – hommikuni välja. See oli tema maole vastuvõetav ja sestsaati on ta oksendanud ainult korra-kaks päevas.
Meie peres kehtib reegel: kui kõik teised terveks saanud on, haigestun mina. Ma ei tea, kas see on looduse poolt määratud tervisekindlustus lastele ja meestele, et pereema enne rivist väljas poleks kui tema teenuseid enam vajata? 😀 Või on see sellepärast, et ma tavaliselt öösiti üleval passin ja pidevas stressis keha lõpuks pingelanguse järel haigusele alla vannub? Kõik meie lähedased lohutasid mind igatahes teadmisega, et kui juba nii mitu päeva on möödas ja Virsik ka haigestunud pole, pääseme tõenäoliselt siiski. Ja no eks ma olen siin pöörasel moel pesnud, küürinud ja desinfitseerinud ka. Kõigi voodipesud käisid nädala jooksul kolm korda kuuma veega pesus (need, mis otseselt mustaks said, muidugi lisaks), ma desinfitseerisin ära iga viimase kui millimeetri vannitoas ja mujal, tegin kogu perele karmi (käte)pesupolitseid ja tuulutasin pidevalt tube ning tekke-patju. Ma tõesti-tõesti kardan kõhuviirust kogu hingest ja mõte lakkamatult oksendamisest hirmutab mind rohkem kui miski muu. Eriti rasedana. Kui Kroonprintsess eile tervenemise märke ilmutama hakkas, julgesin juba loota, et ehk oli sellest kõigest tõepoolest kasu ja ehk pääseme mina ja Virsik tõesti seekord ülinakkava tõveta.
Oleksin pidanud vist kõrgematelt jõududelt kõhuviirusest pääsemist paludes pisut vähem täpne olema, sest natuke uskumatul kombel ei ärganud ma täna mitte soolenakkuse, vaid hoopis paksu pea ja kohutava nohuga. KUSTKOHAST SEE NÜÜD VEEL TULI?!
Meil on ka seaduspärasus, et emme haigestub siis, kui kõik terveks saanud ehk et kui on aega lõpuks endal ka haige olla. 😀 Või tihtipeale kehtib ka seadus: Esimene laps haige, emme haige, teine laps haige, esimene laps saab terveks, emme saab terveks, teine laps saab terveks, emme jääb haigeks vol 2. Issi on pühalehm teda ei pure ükski haigus.
Enteroviirus on nt selline, mis võib avalduda nii ülemiste hingamisteede kui ka kõhunakkusena. Nii et äkki said sina siis sellise “toreda” versiooni, KUI see on enteroviirus teil.
Makes sense… kui tüüüütuu!
Oh need haigused 🙁 Kiiret paranemist Teile sinna. Ja ka meil on nii, et kui kõik on terveks saanud, siis on ema kord.
Ka mina olen hetkel meeletu nohuga kodus pikali. (loodan, et nina päris ära ei kuku küljest, kuigi täna ennast peeglist vaadates oli küll selline tunne)
Mulle väga meeldivad Teie uue kodu värvilahendused. Ja omast kogemusest tean kui hea on elada looduse keskel (Y). Meil näiteks on äratuskella asemel nii kägu kui rähn 😀 (vähemalt ei ole ohtu sisse magada )
Kahtlemata minu uus lemmik blogimaastikul. Värskendav on lugeda nii elutervet suhtumist laste kasvatamisse, igapäevasesse ellu jne. Olen justkui kõigega nõus ja noogutan pidevalt kaasa! Mulle tundub, et see välismaal elamine ikka nii tohutult muudab vaateid ja sellest tulenevalt osatakse rohkem olemasolevat hinnata ja olla tänulik väikeste asjade eest! 🙂 Igaljuhul edu edasistes tegemistes ja loen edaspidi huviga teie tegemisi!
Oi, tere tulemast ja aitäh julgustavate sõnade eest. Kaasamõtlejaid on alati tore kohata – mulle on elu pisiasjade eest tänulikud inimesed samuti väga sümpaatsed, seega oled äärmiselt teretulnud. 🙂