On house gifts and bravery

Fun fact – when I was around 8 years old, I caught a 4320g pike on a fishing trip with Käti’s grandpa!
// Vahva väike fakt – kui ma olin umbes 8-aastane, püüdsin ma Käti vanaisaga kalal käies 4320g haugi!

Our guests bring us the coolest gifts when they come over – Sunday brought over Käti with two beautiful pikes her dad had caught the day before. As you guys know I’m on a holy mission to learn to appreciate fish so any new culinary challenge including seafood is more than welcome. I was looking forward to (well, truth be told, I was a little intimidated, but I thought of it as a cool learning experience) gutting, decapitating and filleting the fish, but I soon realized I’d probably just throw up all over it and made H do it in stead. Saying I’m a little overly sensitive to smells would be the biggest understatement of the year. Poor H, on the other hand, is scared to death of whole fish with heads still attached, looking like they could wake up any minute. While I put kiddo to bed, H grabbed the bull by the horns fish by the tail and once Ladybug fell asleep, he had already filleted both pikes. I’m mega-mega-mega proud of him having balls of steel and overcoming his fears AND being able to produce decent enough fillets for tomorrow’s lunch (and dinner, probably). 🙂

// Meie külalised toovad meile alati maailma kõige lahedamat külakosti – pühapäeval tuli külla Käti ja tõi meile kaks imeilusat haugi, mille tema isa päev varem püüdnud oli. Nagu te juba teate, on mul käsil püha missioon kala sööma ja hindama õppida, nii et igasugused kokakunstialased mereandidega seotud väljakutsed on enam kui teretulnud. Ma ootasin (noh, teatud ärevusega muidugi, aga mõtlesin sellest kui lahedast õppetunnist) kala rappimist, dekapiteerimist ja fileerimist väga, aga sain üsna pea aru, et ma oksendaks selle vaese kala lihtsalt täis ja sundisin hoopis H seda tegema. Ütleme nii, et ma olen kõiksugu lõhnade suhtes praegu õõõõige pisut liiga tundlik. Vaene H, seevastu, kardab terveid peaga kalu (erinevalt peata kanadest, sest üks selline tal kodus juba on) nagu surma, sest need näevad tema sõnul välja nagu nad võiksid iga hetk ellu ärgata. Kui mina täna präänikut magama panin, haaras H härjal sarvist kalal sabast ja selleks ajaks, kui titt magas, oli ta mõlemad haugid juba ära fileerinud. Ma olen mega-mega-mega uhke ta üle, et ta on selline vapper rüütel ja et ta oma hirmud nii tublisti seljatas. Lisaks on meil nüüd homseks lõunasöögiks (ja ilmselt ka õhtusöögiks) imeilusad haugifileed. 🙂