WARNING! Bitching and whining ahead! Proceed with caution!
I’m having one of those days, that’s all. It all started going downhill last night – I managed to ruin our couch. Yes, the same beautiful couch we had custom made and that I was so happy about. Yes, I’m well aware that I’m a goddamn moron. And no, I’m not going to tell you how it happened because I’d be so ashamed I’d never come back here ever again. 🙁
Putting kiddo down for her nap today took two and a half hours. Let me help you do the math – that’s 150 minutes that I could have spent doing work that I’m far behind on. They were very valuable minutes that I had planned very carefully. Safe to say that went straight down the toilet…
The fact that our living room furniture is ruined doesn’t exactly help that I’m super restless about our home and the stage it is in. Our kitchen really needs freshening up (well, it could use new furniture because the old cupboards and kitchen surface are decomposing right before our eyes, but buying a whole new kitchen is so far out of the question it’s not even funny) – the formerly ivory walls look… foul, there’s no door frame, the workers who installed our windows and radiators were complete idiots (my two year old daughter would do a tidier job at finishing than those people did), there’s cracks in the walls and on the ceiling… and for someone who enjoys cooking and spends as much time as I do in the kitchen, it should look like a pleasant sanctuary, not a godforsaken plane crash site.
Our bedroom still looks like it has been struck by a tornado that’s so far off the F-scale it could destroy our entire planet. Reason? Everything that’s lying around in piles is… well, lying around in piles because there’s nowhere to put any of the stuff. We’ve got serious storage issues and that’s something that can really stress me out and make me sad. Even if I spent two hours cleaning, I’d still not have solved the chaos.
BECAUSE of my storage issues, I’ve pretty much thrown out or given away most of my clothes. I’ve got nothing to wear. It’s okay to tell me I’m being ridiculous. Although I’m pretty sure any girl knows how horrible having “nothing to wear” can be when you’re having one of those days.
And my ass hurts. Thanks, pregnancy.
Mul on lihtsalt üks neist päevist, muud midagi. Kõik hakkas allamäge minema eile õhtul, kui mul õnnestus hävitada meie diivan. Jah, seesama imekaunis diivan, mille me eritellimusel teha lasime ja mille üle ma nii rõõmus olin. Jah, ma tean väga hästi, milline jobu ma olen. Ja ei, ma ei räägi teile, kuidas see juhtus, sest siis mul oleks lihtsalt nii häbi, et ma ei saaks siia iialgi tagasi tulla. 🙁
Tite lõunaunne panemine võttis täna kaks ja pool tundi. Las ma aitan teid natukene matemaatikaga – see teeb 150 (sada viiskümmend) minutit, mille ma oleksin saanud veeta tööd tehes. Mul oli iga viimane kui minut hoolega planeeritud ja hädavajalik, et järje peale saada. Võib vist öelda, et sellega läks, nagu alati…
Teadmine, et meie elutoamööbel on pekkis, süvendab omakorda minu rahutust ja rahulolematust meie kodu üldise seisukorra suhtes. Köök vajab hädasti värskendust (noh, tegelikult oleks sinna vaja ka täiesti uut mööblit, sest vanad kapid ja tööpind lagunevad me silme all, aga täiesti uue mööbli ostmine on nii välistatud, et see pole isegi naljakas) – varem elevandiluukarva olnud seinad näevad… jäledad välja, ukseraami pole, töömehed, kes aknad ja radiaatorid paigaldasid, olid täielikud debiilikud (mu kaheaastane tütar on tõenäoliselt ka siseviimistluses tugevam, kui need vennad), seintes ja lagedes on praod… ja kellelegi, kelle jaoks kokkamine on rõõm ja kes köögis nii palju aega veedab, võiks köök ehk olla pigem meeldiv ja mõnus ajaveetmise koht, kui unarusse jäänud pommiauk.
Meie magamistuba näeb ikka veel välja, nagu seda oleks tabanud tornaado, mis on F-skaalalt nii kaugel väljas, et see võiks hävitada terve meie koduplaneedi.Kõik, mis igal pool hunnikutes vedeleb, vedeleb seal sellepärast, et neid asju pole mitte kuskile panna. Meil on tõsised probleemid asjade hoiustamisega ja see on just selline asi, mis mind täiega liimist lahti lööb ja kurvastab. Isegi kui ma praegu kaks tundi koristaksin, ei lahendaks see seda kohutavat kaost.
Sellesama hoiustamise probleemi tõttu olen ma välja visanud või ära andnud enamuse oma riietest. Mul pole midagi selga panna. Jah, see on see koht, kus te võite öelda, et ma olen naeruväärne. Kuigi ma olen päris kindel, et kõik tüdrukud teavad, mida tähendab ühel neist päevist tunne, et “midagi pole selga panna”.
Ja mu p*rse valutab. Tänks, rasedus.
See hoiustamise probleem on väga suur probleem ja see on asi mille peale ma ka vihastan .. pea iga päev. Just selle sama pärast teen ma iga kuu ka suurpuhastusi, et saaks võimalikult palju asju minema visata. Meil on kelder nadu varaait, kuhu sisenedes tuleb enne asju välja tõsta.
Aga Sulle jõudu!
ma viskan koguaeg jooksvalt asju minema – kõik, mis tekitab kasvõi kahtluse, et on ebavajalik, peab kaduma 😀 seda enam tekib paanika, kui IKKAGI on uputus…
aitäh, tarvis! :’)
ma loodan, et see ei ole veel üks asi nimekirjas, mis sind tegelt ärritas, aga sa said hommiku poole igal juhul hakkama ühe väga ilusa asjaga, nii et cheer up! persevalu ja storage problemit see muidugi remondi ja boy do I know about storage problems, mul on raamatud voodi all kastis või suva kohas virnas, sest ma elan sisuliselt teiste inimeste kodus ja riiulis neile kohta: ei ole. samas on kõik kohad täis: teiste inimeste asju. samas mul enda asju ei ole: mitte kuskile panna. ja no see “pole midagi selga panna” – kui sa mäletad, siis sellel kommuunil oli orkutis 7000 liiget ja ma olin selle omanik ja kroonimata kuninganna. ühesõnaga, mitte et su valu sellest väheneks, aga I feel you
ei ärritanud üldse – kuni sa päriselt rahul oled, siis ikka ainult rõõmustas. ja mu valu vähenes sellest üllataval kombel märgatavalt. aitäh, kalli.
Ma elan MAJAS ja mul on ikka hoiustamise probleem. Kuskohas inimesed hoiavad oma varutekke ja- patju ja magamiskotte ja madratseid jne? Ma ei kujuta ette, kuhu need panema peaks. Tõesti, vahepeal on juba selline tunne, et viska minema või anna ära, et oleks tühjad kapiotsad ja nurgad. I feel your pain.
ja ometi ei ole ju varutekid ja -padjad mingisugune tarbetu träni. mina ei saa nt oma varumadratsit kuskile ära viia ega anda, sest meil käib nii palju külalisi, kes ööbivad. minu meelest on hiiglama tore, kui maja on rahvast täis. 😀 samas on inimesi, kellel on metsikult suured garderoobkapid täis riideid ja nemadki kurdavad, et ruumi vähe – mul seevastu kaks sahtlit ja üks stangetoru, aga IKKA on asju liiga palju. müstika. valutame koos!
http://www.buzzfeed.com/peggy/37-cheap-and-easy-ways-to-make-your-ikea-stuff-look-expensiv?utm_term=24itmiw#24itmiw Saad siit ehk tulevikuks häid ideid, kuidas teha mõnda täiesti tarbetut mööbliasja ümber väga geniaalseks esemeks 🙂
Cheer up ja loodetavasti on homne parem päev!
VÄGA lahe link 😀 paar asja täitsa kihvtid! praegu tuju juba veidi parem, proovin homseks ree peal tagasi olla. pai!