Tundsin sel nädalavahetusel absoluutselt kõiki tundeid inimemotsioonide skaalal – raskest, sügavast, meeli halvavast kurbusest täieliku õnnejoovastuseni. Üksildust ja kuuluvust, ebakindlust ja turvatunnet, lootusetust ja lootust, tänu ja ülekohut, rõhuvust ja kergendust… Ma ei tea kui paljud teist on endale täiskasvanueas veel ühe pere saanud, niisuguse päris-pere, kus on ühtehoidvust ja armastust ja kuhu teil ka lubatakse kuuluda, aga let me tell you… isegi (eriti) kui on hästi raske, on hoolimist ja hellust nii palju, et mõnelpool (teab siinkirjutaja ka omast kogemusest) ei ole niisugust ka kõige helgematel aegadel. Imetlen.
Ööbisime Tartus olles teist korda City Inn külaliskorteris (meil on nii suur ja kohati üsna… mm… intensiivne bande, et me ei mahuks parimagi tahtmise juures hästi külla ööbima) päris-päris kesklinnas Aleksandri tänaval ja meile väga meeldis. Ruumi palju ja kodune ja värske ja mõnus. Kuni H tüdrukuid magama pani, lippasin mina kõrvalasuvast Kvartali keskuse Maksimarketist läbi ja ladusin korvi pähkleid, köögivilju, pomeli, popkorni ja muud säärast. Eesti Laul ja pingelangus ja… mõnus õhtu oli. Ja see tore korter, muide, oli üsna soodne ka. Soovitan.
“Kas me õhtul ka midagi põnevat teeme,” küsis Kroonprintsess koduteele asudes nõudlikult vihjates ja nii sai talle lubatud, et läheme pärast õhtusööki kodu lähedal asuvasse ujulasse lõbutsema. Virsik oli muidugi se’ks ajaks kohutavalt pahas tujus ja ajas närvi Kroonprintsessi, kes plärtsus oma isaga, kes omakorda mind ärritas. Olime nagu suur kollektiivne tiksuv pomm. Aga autosse me igatahes jõudsime ja ujula juurde jõudes pinged hajusid ja asendusid hoopis mõnusa harmoonilise kvaliteetajaga. Alati on tegelikult nii – kodus on tunne, et parem oleks üldse minemata jätta, aga tegelikkuses on minek just see, mida kõigile hädasti vaja on. Me oleme selles mõttes võib-olla veidi kummalised, et kui meil on plaan minna, siis me ei lase ennast heidutada sellest, et kell juba pool üheksa on – käime ujumas ära, peseme-riietume ja sõidame viis minutit koju tagasi. Tavalisest küll veidi hiljem ollakse voodis, aga uinumine toimub momentaalselt.
Pojakese jaoks oli tegu basseinidebüüdiga. Kuna ujutamistundide ja seekordse käigu vahele jäi mitu kuud, kartsin, et väike ‘ärra tunneb end vees kuidagi ebakindlalt, aga tegelikult oli temaga hullult tšill. Tšill on põhimõtteliselt ta keskmine nimi. Hõljusime, selitasime, sukeldusime, pritsisime ja kõigele krooniks selgus, et ta on täiesti suuteline iseseisvalt basseinis edasi ujuma. Ta viimase aja põhivärk on täiest jõust jalgadega sõtkumine – süles, põrandal ja nähtavasti ka vees. Treenib roomamiseks, noh. Oma beebidele mõeldud ujumisrõnga sees kõhutades ja kogu hingest jalgadega siputades nägi poisimürakas välja nagu vana kala – literally! Hullult kaua pidas vastu ka – ma mõtlesin, et see tunnike aktiivset rahmeldamist on talle (eriti pärast üsna vägivaldset äratust turvahällist otse ereda valgustusega riietusruumi mähkimislauale) liig, aga eip, härra käis veel saunas ja pesuski, riietus, sõi kõhu täis ja uinus siis turvahällis, kust ta just voodisse ümber, ööunne tõstsin. Magab nagu nott.
Need on esimesed pildid, mille ma (jaanuari lõpus) Väikevennast kaameraga tegin. Kolmanda lapse mure – oled juba nii iseenesestmõistetav elu osa, et isegi sind pildistada pole neil mahti…
Kroonprintsess käib oma lasteaiarühmaga kolmapäeviti ujumas ja on seal hästi palju arenenud. Sukeldumise ja vee all ujumise sai ta juba suvel selgeks, aga nüüd on ta vees hoopis enesekindlam, oskab igasugu kunsttükke teha ja suundub suurde basseini edasi-tagasi ujuma nagu – ma kordan ennast – vana kala! Ja tal tuli enne magamaminekut hammas ära! Või noh, tuli ta jee – ma tõmbasin. Ma olin seda tükk aega nillinud, aga lubanud, et ainult loksutan, aga ei tõmba. Püüdsin, mis ma püüdsin, seda hääästi kaugele edasi-tagasi loksutada, et ta irduks, aga mitu-mitu päeva püsis ta seal ühte nurka pidi kinni. Aga lõpuks ikkagi õnnestus see sealt salakavalalt lahti naksata! Nüüd on see hammas punase sametkotikese sees padja all ja hambahaldjas peab oma pere-eelarvesse vastava lahtri tegema ja hinge kinni hoidma, et kõik need praegusel hetkel logisevad hambad korraga välja ei pudeneks, sest tal on kombeks iga hamba eest viiekas tuua… 😀
Sihuke väike lobapostitus. Ma loodan, et teiega on kõik hästi. Ilusat uut nädalat!
Küll Väikevend on tõeline hurmur. Ma loen su igat posti, aga ma pole märganud, kas oled kuskil kirjutanud, kuidas Väikevend endale nime sai. Äkki, kui sul aega, kirjuta. 🙂
Ausalt öeldes ma lihtsalt jäin kindlaks oma printsiibile, et nimi peab olema eestipärane, armas ja lühike. Väikevenna nimi sobis hästi õdede omadega kokku ja ehkki tal Väikevend juba nii tugevalt küljes oli, et me isegi korraks Svantet kaalusime (sest Svante Svantesson), siis jäime ikka kolmetähelise Eesti nime juurde. 🙂