Põhjalik Käopesa status update e. selle blogi kindlalt pikim postitus

Taipasin ükspäev, et olen blogimise prioriteetide hulgas viimaseks seadmisega enesele suure karuteene teinud. Et justkui oli nagu meelest läinud, miks ma seda üldse teen ja mida sellest saan. Et mul on siin nagu viie aasta jagu meie pere elu lugusid ja pilte ja tähtsaid mälestusi – näete, lapsed, siin on teie lapsepõlv! Ja siin, lapsed, on teie eluloos aastane auk. Kurat, kuidas see teadmine mind kurvastas.

Nii et ma nüüd siis kirjutan. Tegelikult on praegu no ikka TÄIESTI öö ja ma pean nelja tunni pärast ärkama, et Riiga tööle sõita, aga kuna ma lapsi magama pannes ise ka uinusin, olen ma nüüd neli tundi maganud ja ärkvel nagu öökull. Täiesti tõsiselt on tunne nagu oleks üle maganud. Andra (meie Emmede Klubi blogija ja minu suurim abiline Kukupesas) naeris mu üle, et tädi sai kolm tundi und ja seda on talle liiast. 😀 Aga ühesõnaga ma kirjutan, sest 20 aasta pärast loeb seda juttu üks inimene või paar, kes väärivad mälestusi sellest, mis nende elus parasjagu toimus.

Mis siis meie Käopesas siis praegu õigupoolest toimub?

Kroonprintsess on jätkuvalt laulu- ja tantsulaps ning esines täna koos Musamariga Estonia kontserdisaali laval. Esimest korda oli teda tabanud hirm esinemise ja üksinda (õpetaja ja teiste lastega, vanemateta) lava taha jäämise ees. Selgus, et ta kardab, et ei leia lava taga tualetti üles ja häbeneb kellegi võõraga pissile minna. Ehkki vanemaid eriti lava taha lubada ei tahetud, läksin temaga siiski kaasa, julgustasin teda üksi jääma ja lõpuks saingi loa publiku hulka tagasi minna. Seekord oli muuseas esimene kord kui ma Musamariga seoses negatiivse emotsiooni osaliseks sain. Seda on isegi vähe öeldud – tegelikult olin pisarateni pettunud, sest lapsukesed olid lava kõige tagumises osas ja meil ei õnnestunud Kroonprintsessi peanuppu isegi mitte korraks näha. Saan aru, et akustika ja kontserdi kvaliteedi mõttes on võib-olla parem kui koor on taga ja kivinägudega viiuldajad-tšellistid ja igihaljas Ivo Linna kõige ees, aga lapsevanemana tekkis mul esimest korda tõeliselt paha tunne. Kõik see ju maksab – esiteks tunnid, kallis custom made esinemiskleit, 18€ kontserdipiletid kogu perele ja lisaks veel kontserdi DVD ja plaat piltidega, sest ise pildistada ei tohi (arusaadav). Ja võib-olla olen ma nüüd lihtsalt sõge kanaema, aga ma ei taha pärast kõiki lapse ponnistusi ja proove ja kodus harjutamisi näha esireas Ivo Linnat. Ärge nüüd valesti aru saage, Ivo Linna on äge… aga mulle tundus täna, et ma olin tulnud sinna, et maksta kinni Musamari kui brändi prestiiž. Ma olin ju tulnud kuulama ja vaatama kuidas lapsed (mitte ainult minu oma, muidugi, näiteks vanemad Musamari neiud laulavad nagu INGLID!) oma imeilusad nokad püüdlikult lahti teevad, laulu juurde ideaalselt rütmis liigutusi teevad ja aasta jooksul õpitud oskused uhkusega ette kannavad. Aga sain, nagu öeldud, kivinägudega orkestrandid. Ja mulle inimesena, kes Musamari eest alati nii tänulik on olnud (ja olen edaspidigi, eriti meie fantastiliselt toetava ja sooja ja imelise lauluõpsi eest), oli see pettumus täna kuidagi eriti ränk…

Kroonprintsessi enda juurde tagasi minnes on ta ikka sama südamlik, loov ja armas nagu alati. Seoses minu Emmede Klubi tööga ja sealtkaudu leitud uute sõbrakestega on meie vanemal tütrel avanenud võimalus titasid kussutada ja ta teeb seda ülima armastusega. Ta küsib neid sülle, kussutab ja teeb instinktiivselt “šššššššš…”, laulab neile, toidab neid pudelist ja silitab neid ettevaatlikult. Kõigutab hälli ja lohutab kui vaja. Te ei kujuta ette kui uhkeks see mu emasüdame teeb…

Eraldi ära märkimist väärib ka tema ääretu loomingulisus. Viimase aja kõige kõvem hitt on igasugune paberist meisterdamine, kääridega lõikamine, liimimine ja pabernukumängud. Ta on õudselt täpse käega ja käsitseb kääre ning lõikab kontuurimööda nagu täiskasvanu. Tema ideedel ei ole otsa ega äärt ja tema väikeses hiirepesas (mida katab pidevalt ühtlane kultuurikiht pisikeste paberitükikeste ja erinevate paberist tehtud nukkude, losside, kroonide, käevõrude ja jumal-teab-millega) valmib koguaeg üha uusi ja uusi šedöövreid. Kuna ma igaüht päevas valmivatest tuhandest taiesest eriti alles hoida ei tahaks, aga samas jällegi valutan nende äraviskamise pärast tohutul määral südant, ostsin Kroonprintsessile lilla kausta, mille vahele saab panna hunniku kilesid ja nende vahele omakorda kõik Väga Olulised Asjad nagu mänguasjakataloogist välja lõigatud pildid, joonistused ja kirjad.

Üks ammune vihakiri. Üks esimestest. Nii armas!

Kirjadega on nimelt nõnda, et sel aastal kirjutab Kroonprintsess päkapikk Milale täiesti ise. Kui ta jõuluvanale kirjutas, luges ta iga kirjapandud tähe kõva häälega ette (et tal endal oleks sõna kirjutamise ajal lihtsam järge pidada) ja mina ütlesin iga tähe järel harjumusest kinnitavalt “jaa”. Kroonprintsess natuke vihastas selle sekkumise peale, sest see röövis temalt vist teadmise, et ta kirjutab päris ise. Igatahes on see hullult lahe ja ehkki kaashäälikute eristamiseks on meie kirjaneitsi veel ilmselgelt liiga väike (pigem kogenematu), on ta kirjutiste õigekiri imekspandav. Neil päevil ei hakka meie üliemotsionaalne Kroonprintsess ärritudes enam karjuma või kätega vehkima, vaid suundub kindlal sammul oma tuppa ja väljub sealt vihakirjaga. See on nii armas ja naljakas ja tore, et ma panin ühe sellise vihakirja suisa külmkapile. Tema juures ongi kõige toredam ja ilusam see, kuidas ta oma tundeid analüüsida ja väljendada oskab. Ehkki ta ülevoolav emotsionaalsus on väga kurnav ja raske, on hea kõrvalt näha, et ta oma tundeid julgelt väljendab. Mis omakorda on vahel ka südantlõhestavalt kurb…

Appi, see postitus tuleb nii pikk. Kirjutan edasi, kes teab, millal jälle saab. Ärge siis pahandage. 😀

Igatahes juhtus meiega ükspäev midagi kummalist ja ootamatut. Vaadake, meie peres ei räägita inimestest kunagi välimuse põhjal halvustavalt ja nii ei tea Kroonprintsess inimeste kohta kasutada sõnu nagu “paks”, “kole” vms. Aga ükspäev tuli ta minu juurde ja teatas, et tema lasteaiasõbranna oli talle öelnud, et ta on paks. See, et nad seal üksteist sõprusest ilmajätmise ja sünnipäevale mittekutsumisega ähvardavad, on lasteaia argipäev, mille peale silm enam isegi mitte natukene ei pilgu. Aga see, kuidas Kroonprintsess mu kaissu puges ja sulaselges eesti keeles ütles, et see ütelus teda väga kurvaks tegi… ausalt, võttis jalge alt õõnsaks küll. Esiteks sellepärast, et tekkis tahtmine röökida ja märatseda, sest meie ühiskonna väärastunud body image ei peaks minu lapseni jõudma neljaselt. Teiseks: mis vanemad need on, kelle laps selliseid väljendeid kasutada oskab? Mismoodi nende kodus teistest inimestest räägitakse? See ei ole esimene kord kui ma seoses selle sõbraga kurvastan, sest vanemate otsused ja teod mind kukalt kratsima panevad. Ja ma ei oska midagi teha ka peale Kroonprintsessile kinnitamise, et mõtlev ja heasüdamlik inimene teistest nii ei räägi ja et see lihtsalt ei ole asi, mida teisele inimesele öelda ja mis üleüldse midagi tähendab. Miks vanemdamine nii raske olema peab, ah?

Virsiku kohta pole võimalik öelda muud kui et ta on lihtsalt nii üdini positivne ja naljakas äge. Ta on ALATI rõõmus (isegi siis kui ta jonnib on ta rõõmus ja lustakas!), alati hell, viskab alati nalja ja on kõige asjalikum ja abivalmim väiksemõõduline jalanõufetišist terves maailmas. Nimelt on ta igalpool, kus on jalanõud (soovitavalt kontsaga), alati valmis neid proovima ja nendes mööda tube ringi jooksma. Vanaema kingariiul, minu töö juures olevad kontsaga vahetusjalanõud, kodus vaatamata tuhandetele noomitustele siiski saabastes ringi jooksmine, Estonia kontserdisaali garderoobis kõigi jalanõude üle vaatamine ja kommenteerimine… no see on nii naljakas. Virsiku teiste lemmikute hulka võib arvata näiteks Sylvaniani majakese ja seal elava jänkupere (mille me Kroonprintsessile kinkisime ja mis tol ajal kuigivõrd populaarsust ei kogunud), koerad, söömise (täpsemalt kalamarja ja kala kalaga), kõdimängud ja basseinis ujumise. Viimast kindlasti ilma ujumisrõngata – hoidku jumal meie last ujumisrõngaste eest. 😀

Vahel on emme töö juures lihtsalt ekstra äge, sest võttepäevast on alles jäänud mänguasjad ja vaip, joonistustarvete varu on meil muljetavaldav, Lastetoit.ee on just saatnud ohtralt head ja paremat ja emme maailma parimad klient-blogilugejad toovad lastele kleepsuraamatuid. <3

Virsiku kõne tuli justkui hiljem kui Kroonprintsessil omal ajal, mulle tundub, aga tänaseks (kui kaheseks saamiseni on jäänud poolteist kuud) on meie pesamunal selged põhimõtteliselt kõik sõnad. Kahekaupa ritta satuvad nad pigem harva, aga ükshaaval saab ta väljendatud kõik, mida tal väljendada on vaja. Nagu Kroonprintsesski (ja ilmselt kõik teised lapsed) on ta väga detailitundlik, näeb oma väikeste kotkasilmadega kaugelt ära asjad, mis talle meeldivad ja satub neid nähes suurde vaimustusse. Praeguse hetke suur lemmik on “õulu tuled”, mida on kõikjal “palju-palju” ja mis näiteks “lipuvad” katuste ääres ja tänava kohal. Üldse tundub kõik meie Virsiku maailmas nii äge ja hea, sest kurvastamiseks ta põhjuseid ei leia. Tema siiras rõõmsameelsus on nii joovastav, et mul tahab süda tihti suurest tänulikkusest ja armastusest pauguga lõhki lennata. Siis pigistan teda selle vältimiseks nii kõvasti kui saan. Meie väike inimene. Mõelda, et ma kartsin veel kaks aastat tagasi, et ei suuda teda kunagi armastada. Lollakas.

Mis neist kahest veel armastusväärsem on, on nende armastus teineteise vastu. Ma ei saa sellest isegi mõelda ilma, et mul pilk tänulikkusepisaratest uduseks läheks. Minu Kroonprintsess, kes on nii emalik, vastutustundlik ja pedagoogiline. Kes õpetab, hoiab, kaitseb ja valvab oma väikest õde vaatamata sellele, et viimane vahel pisut tülikas ja ärritav on. Kui oleme näiteks mängutoas, võib Kroonprintsessi näha alati oma tegemiste vahel Virsikut vahepeal kotkapilguga jälgimas, et näha, kas õde vajab tema tuge ja abi. Kodus teevad nad kõike koos ja nii võin ma hommikul rahumeeli pool tundi voodis vedeleda enne kui kellelgi meelde tuleb, et ma olemas olen. Hommikul silmi avades hüüab Virsik esimese asjana Kroonprintsessi nime, mispeale viimane kohale tormab, õe voodist välja aitab ja endaga koos elutuppa multasid vaatama talutab. Kui üks kukub, aitab teine ta püsti. Kui ühel midagi head on, jagab teisele ka. See hellus, armastus, need mängud, need tülid, see turvatunne, mida nad teineteisele pakuvad… ma päris ausalt ei usu, et sellest midagi puhtamat ja ilusamat on. Või see, kuidas E kollihäält teeb ja miniatuurne Virsik naerdes eest ära jookseb ja oma piiksuval häälel teeseldud hirmus “KOLETIIIIIIIIIIIIIIIIIIII” hüüab. I. can’t. even.

Meil H’ga on ka väga tore. Eriti tore näib meil olevat siis kui saame kahekesi kuskil käia ja mitte oma tuhandele ja ühele kohustusele mõelda. Sest teate, see elu kahe väikese lapsega on äri, palgatöö ja muude asjade kõrvalt ikka raske katsumus. Nad on imelised ja toredad ja armsad ja elu oleks nendeta tühi ja hall ja mõeldamatu, aga päris kindlasti ei ole see ilmaasjata, et väikelaste vanemad lahku lähevad.

Näen seda enda ümber viimasel ajal nii meeletult palju – inimesi, kes armastavad teineteist nii väga, aga kellel on seda argipäevapuslet väikelaste kõrvalt kokku pannes nii raske, et iseenda ja teineteise jaoks lihtsalt ei ole aega. Mitte ainult aega selles kõige klassikalisemas võtame-aja-lähme-kohtingule-mõttes, aga üleüldse aega jaksata olla kellegi teise jaoks veel keegi, kui sa juba iga päev lakkamatult koguaeg kellegi teise jaoks elad.

Ja ega selle jaoks vist muud ravi ei olegi kui tõdeda, et see käibki nii. Et kõigil on raske ja viga ei ole teis. Et see läheb üle, et varsti on jälle teie aeg. Et teineteisega võitlemise ja kes-mida-viimati-tegi järje pidamise asemel tuleks püüda töötada meeskonnana. Suva, kes viimati sokid põrandale jättis või tolmu võttis või lapse kakast tagumikku pesi. Kes jaksab, see teeb. Sest lõppude lõpuks on su kõrval inimene, kelle õnn ja heaolu sinu isiklikku õnne ja heaolu enim mõjutavad. Ja kui selle orgaanilise tervikuna töötamise oskus on eluraskuste sees kaotsi läinud, siis tuleb leida keegi, kes annab kätte väga konkreetsed käegakatsutavad tööriistad, mille abil koos edasi minna. Ühise terminoloogia, mille abil teineteisega suhelda ilma, et negatiivsed tõlgendused (“sa niikuinii, sa alati, sa mitte kunagi”) enne mõistust peast ei võtaks kui diskussioon mingisuguse mõistliku lahenduseni jõuda võib. Ma ei tea, mis ma selle kõigega öelda tahan. Vist seda, et see on okei. Meile ei õpetata ju lapsena suhtlemist (vastupidi, antakse tihti kodust kaasa hästi palju passiivset agressiivsust ja komplekse) ja suhted ongi see kõige-kõige raskem osa elust. Et seda täiskasvanuna koos oma partneriga õppima minna – paariteraapiasse või suhtekoolitusele – on hästi hea mõte, sest lõppude lõpuks on kellegagi lõpuni välja kokku kasvamine ja koos edasi minemine ju nii ilus ja turvaline ja hea. Ja kui vahepeal on raske, ei tasu seda häbeneda või selle üle liialt kurvastada. Kõigil (okei, umbes kahel inimesel, keda ma tean, ei ole – vabandust, erandid) on ju nii. See on elu. 🙂

Nüüd on kell kolmveerand kolm ja see orav selles rattas siin peab ennast magama sundima. Minu (töö)elus toimub nii palju toredaid asju (te ju nägite, et avasime http://www.kukupesa.ee?), aga kui ma teen hommikust õhtuni tööd, on to-do list õhtuks ikkagi pikem kui alustades, sest teha on nii palju. Niisiis ei jõua ma siia neil päevil kuigi tihti, aga sellest ei tasu ülearu palju välja lugeda – ma ei kaugene ega kasva lahku ega midagi. Minu blogi on minu tähtis ja teie olete minu tähtsad. Ma võlgnen teile suure osa sellest, kelleks ma täna kasvanud olen ja ma kavatsen teiega siin jutustamas käia seni kuni teie siit midagi lugeda tahate. Ma lihtsalt alati ei jõua. Varsti tulen ja näitan teile pilte meie iga-aastasest jõulupeost, aga seniks ilusat advendiaega ja musid-kallid-paid!

Kes lõppu jõudis, on tõeline sõps!