Lobiseks veits? Lobiseme.
… võtsin paar päeva tagasi Anna Sundbergi ja Jesper Huori kirjutatud “Ma armastasin terroristi” ja lugesin paari hingetõmbega läbi. See nüüd painab mind, istub mu hinge peal ja paneb mind mõtlema asjade üle, millele mõtlemine tekitab eriti lootusetu ja abitu tunde. Tunde, et see kõik ei saa iialgi otsa, et kuni maailmas on väärkoheldud ja seeläbi mõjutatavaid inimesi, ongi see kõik nii reaalne. Lugesin seda Elisa raamatu rakendusest, kus vist ei ole just kõiki maailma raamatuid, mida ma lugeda tahaks, aga kuna see on nii lihtsasti kättesaadav ja ma muul kujul praeguse elutempo juures lugeda ei jõuaks ega viitsiks, siis see on mulle päris hea lahendus. Ma muidugi ei tea, palju ma selle eest maksan (superhüper #Kogumispäevik minust, I know…), aga kuna meil ei olnud Küprosel piisavalt unejuturaamatuid kaasas, sai see siis tellitud ja on nüüd päris kasulikuks kujunenud. Raamat pole superladusalt või mahlakalt kirjutatud, aga on – nagu kirjelduski ütleb – ainus omasugune. Aus ja toores ja julge ja ühteaegu nii hirmutav kui ka tülgastust- ja põnevusttekitav. Õõk.
… meil on jõulukuusk ikka veel toas. Istusime ükspäev nõutute nägudega, vaatasime teda ja H küsis: “agaaa… äkki me ostsime kogemata kunstkuuse?” Kui ta sedasi edasi laseb, saab temast juunis jaanituld teha. 😀 Tegelikult tuleb ta täna välja tõsta, sest E’l on homme sünnipäeva-teemapidu ja ma ei näe, et see jõuluehteis kuusk väga ämblikuvõrkude jm Väga Õudsete Asjadega harmoneeruks.
… tundsin täna esimest päeva sel nädalal, et mul hakkab eluvaim sisse tulema, aga see tähendas ka kogu nädala tööasjade poisuga kahekesi kodus olles ära tegemist. Pulss oli vahepeal päris kõrge, aga tehtud sain! Seda enam, et väike ärra on niisuguses vanuses, et temaga on lihtsalt lõbus koos olla – ei mingit jantimist või klammerdumist või läbi peanaha inisemist. Tuleb kaissu kui tahab, toimetab omaette kui tahab. Jällegi – ei ole nii naiivne, et loota, et see periood kuigi kaua kestab, aga naudin, kuni saan. 🙂
… “tänu” haigestumisele ei ole ma jõudnud ka E sünnipäevaga tegeleda rohkem kui et saatsin u. kaks nädalat tagasi välja kutsed. Ei mingeid kaunistusi, ei mingit menüüd, ei mingit plaani mängudeks. Kõik tuli täna poole päevaga valmis visata, et kauaoodatud Õuduste Pidu ikkagi võimalikult vinge saaks. Lõikan välja mõned nahkhiired ja ämblikud, leiutan vanadest kardinatest lae alla mõned kummitused ja püüan tordiglasuuri sisse ämblikuvõrgu tekitada… ma usun, et E on rahul igaljuhul. Pean kuidagi leidma mingi tasakaalustatud versiooni – et poleks liiga titekas, aga et nii üle võlli ei pane, et pooled külalised meie peost lapsepõlvetrauma saavad. 😀
… traumadest: miks on lapse südamevalu iga aastaga järjest väljakannatamatum? Kumbki E maailma parimatest sõpradest ei saa homme ta sünnipäevale tulla ja sissepoole-elaja nagu ta on, püüdis ta selle teadaande peale end vaos hoida ja mõistvalt noogutada, aga mina ju nägin, kuidas tal vajus igasugune elurõõm näost ära ja silmad valgusid vett täis. Ta lihtsalt nii hullult ootab ja armastab just neid Päris Oma Inimesi (harukordne, minu meelest, nii nooreas eas niisugused sõbrad leida) ja nutab alati, kui nad lahkuvad, kummatigi veel siis, kui nad üleüldse tulla ei saa. Ta saab ju tegelikult aru ja midagi polegi tegelikult katki, aga ma tean kui väga ta oma pidu ja oma sõpru ootab ja seee murrraaab muuu süüüüdaaaameeeee. :'(
… H pidi minema poodi sünnipäevakraami ostma, aga ta vist hoopis jäi poisu kõrvale magama. Hästi läheb!
… meil on kahest pangast käes vastus laenutaotlusele ja kolmest veel ootame vastust. Pangad pole muidugi ainsad, kellelt meil vastuseid vaja on – müüjad pole veel omavahel kokkuleppele jõudnud ja nii me oleme standby peal ja saame oma otsust veel ja veel ja veel vaagida. Kuigi ma pean ütlema, et ma olen vaagimise faasist ammu möödas ja juba otsapidi kärsituseni jõudnud… Ükskord näen unes, kuidas seinu värvin, teinepäev seda, kuidas kogemata müüjad maja salaja teistele potentsiaalsetele ostjatele tutvustades teolt tabame ja solvume. 😀 Täiesti irratsionaalne ja totter, aga that’s where we’re at right now. Viimane info on see, et uuel nädalal selgub. Eks ma siis annan teada!
… kas te saate aru, et ma olen kohe kooliealise lapse ema? Mina ei saa. Täiesti absoluutselt hoomamatult sürr. Kahe kooli katsetel on ta juba kirjas ja meie H’ga natukene juba vaidleme ka. Mina ei taha last eriti Lütseumisse panna ja tema ei luba mul VHK’d kaaluda. 😀 Aga mis MÕTTES katsed, mis MÕTTES kooli, mis MÕTTES minu laps on nii suur? Ja eks ma natukene ikka pabistan ka, et mismoodi tal seal katsetel minna võiks. Loeb ja kirjutab ta juba ammu, arvutab ja tekstülesandeid lahendab justkui ka, aga näiteks etteütlust pole me temaga kunagi teinud. Kas esimese klassi katsete puhul loeb etteütluses ka õigekiri? Ma kirjutasin koolikatsetel etteütlust viimati… ee… ammu, nii et ma ei mäleta täpselt, kuidas see asi käis. 😀 Te teate või?
… ma saan nädala pärast 28! Olen väga üllatunud, et 20ndate sisse nii palju aastaid ja elu mahub – tunne on selline, nagu oleks kuskilt lisa-aastaid juurde saanud. Sünnipäeva tähistada ma kuidagi eriti ei plaani, sest 26. jaanuaril on meie juures järgmine OKR (Our Kitchens Rule, meie kaheksapealise seltskonna viis aastat kestnud õhtusöökide traditsioon) ja seekord on väljakutseks serveerida viiekäiguline õhtusöök. Ma ei tea, kes see hull oli, kelle idee see viiekäiguline menüü oli (see hull olin mina), aga mul pole õrna aimugi, mis sellest saab. Ideid? 😀
Ma võiks nüüd lobisemise asemel koristama hakata ja kuidagi homseks valmistuda, aga ma lihtsalt ei jaksa. Tahaks puhata ja mängida. Toidupoed suletakse ka kohe, nii et… homme siis, jah? 😀 Hästi. Jõuab. #procrastinationnation
Kas Ellit Viimsi Kooli ei taha panna (juhul kui valite maja nr #2) ?
Kindlasti kaalume seda 🙂
Elisa raamat on minu lahutamatu kaaslane iiiiga päev, juba viimased poolteist aastat ehk siis eeee nii kaua kuni pojake on eksisteerinud 😀 Tõesti mitte maailma suurima valikuga aga siiski valikuga! Lugesin ka postituses mainitut raamatut mõni aeg tagasi ja valdasid täpselt samad tunded.
Mulle meeldis lugemisvaramust täiega Minu Kennedy, kriminull Kriidimees ja ootamatult ka Reketiga Tüdruk. Hetkel on kohe lõpusirgel Hull Suvi, mis on hästi naiivne ja üliladus noortekas, ma ei tea, mulle meeldib 😀 Seega lugemist jagub! 🙂
“Minu Kennedy” mul ei suju kuidagi. Aga ma annan talle veel paar võimalust. 😀
Haha…see oli väga kaval viis H’l vaikselt ja sujuvalt poekohustusest kõrvale hiilida.😂😂😂😂😂
Ps! Loodan (ja noo tean),et homne pidu tuleb E vääriline!!!!
Tõeline mastermind mul jah 😂 Aitäh!
Mina soovitan VHK-d ja saladuskatte all võin öelda, et tahan ka oma lapse sinna panna. Tundub selline kool, mis võiks mu lapsele sobida, nii palju, kui ma siseinffi kuulnud olen.
Väga põnev postitus taaskord. Loen Sinu blogipostitusi juba ammu, kuid seni pole veel arvamust avaldanud. Kolimisega olen vähe kokkupuutunud, minu teine ning siiani püsiv kodu.
Seevastu oskan kommenteerida kooli miemist. Nimelt läks minu laps eelimisel aastal kooli. Tema lasteaia kogemus oli minimaalne, luges veerides, tundis tähti, arvutamisest ei teadnud veel midagi. Tänapäeval nõutakse kuidagi palju lastelt. Nad ju alles õpivad ja mäletan, kui ise kooli läksin lugesin vaevaliselt ning mõnel klassist puudus veerimis oskuski. Polnud hullu, see tuligi kõik ajapikku õppides.
Tänapäeval loodetakse, et esimesse klassi saadetakse imesid, kes loevad, kirjuavad ning arvutavad. Tegelikus ongi aga see et täpelt pooled juba teevadki seda ning teised pooled pole veel selleni jõudnud. Õigekirjast ei pea meie väiksed inimesed veel suurt midagi teadma, see tuleb kõik ajaga ning õppides. Selleks ju ongi 1. klass, me ei saada kooli geeniusi.
Nii et rahuliku meelt. Ning loodan, et leiate endale just sobiva hinge ning iseloomuga kodu 🙂
Pole küll väga teemasse, aga mul juhtus täna naljakas lugu.
Kristiine keskuses jooksis minust mööda H ja jõudsin umbes sekundiks solvuda, et “Raske on mööda minnes tere öelda?”, no et vanad tuttavad või nii…. või siis mitte:))) St olen teie perega nii harjunud videopildis, et võin teinekord endale piinlikust valmistada suures segaduses. 😀
Hahahahhahahahahhahaha armas 😀 Öelnud ise tere siis, ta oleks ju vastanud!
Mina nägin ka H mõni päev tagasi ja lõin igaksjuhuks silmad maha. Mõtleb veel, et mingi imelik passib muigel suuga 😅
Talle vahel tiinekad hõikavad järele, et SA OLED JU SEE SEALT MEIE KÄOPESAST, nii et tagasihoidlik naeratus või tervitus, ma näen, on ainult tervitatav 😀
Mina käisin VHKs gümnaasiumiosa, enne seda käisin koolis, mis on üks teiste seast, kuskil paneelmajade vahel. Koolis, kus käiakse sellepärast, et koolis tuleb käia. VHKsse minek oli väga positiivne kultuurišokk minu jaoks. Et kool võib olla nii hubane ja kodune ja loominguline ja toetav, see tundus mulle üllatav. Pluss see, et väärtustatakse inimese igakülgset arengut, mitte ainult kohustuslikku kooliprogrammi.
Miks H ei soovi VHKd? Äkki saan mõnest asjast lähemalt rääkida, kui on küsimusi või kahtlusi?
Nagu näha, siis igaüks tahab siin oma kooli promoda 😀 (tegelikult ju tore, et inimestel ikka head mälestused kooliajast on). Igatahes, mina Lütseumi vilistlasena ei suuda küsimata jätta, miks sulle see ei meeldi?
Ma armastan lütseumi kõige eest, mida ta mulle ja H’le jpt inimestele, keda ma armastan, andis, aga mulle tundub, et ta võib-olla ei ole kõigi ilusate traditsioonide ja väärtuste kõrval ikkagi nii uuendusmeelne kui võiks? Paljude teiste koolidega võrreldes. Mis sa arvad?
Mina ka lütseumi vilistlasena tahtsin uurima tulla, et miks mitte. Ma arvan, et uue direktori näol muutub kool rohkem ka uuendusmeelsemaks, aga mulle just lütseumi puhul meeldib see traditsioon ja kokkuhoidmine ja haritus, mis sealt tuleb. Aga minu ôde/vend käivad hoopis VHK’s. Mulle isiklikult väga ei sümpateeri, aga kahjuks ilmselt poleks TPLis hakkama saanud. Minu jaoks räägib ka VHK kahjuks eraldi klassid poistele ja tüdrukutele.
Jah, selle uuendusmeelsusega on vist see, et läbi nende veits nostalgiliste roosade prillide tunduvad kõik selle kooli ee… eripärad olevat sellised armsad, isegi lahedad iseärasused, mis teevadki Lütseumist Lütseumi. Et ei olekski tahtnud, et midagi oleks teistmoodi olnud. Seda ma ütlen muidugi tagantjärgi, kooli ajal sai ikka vingutud mingite asjade üle 😀 Ja ma saan aru, et veidi ratsionaalsemalt asja vaadates võib midagi nendest eripäradest ilmselt ka miinusteks lugeda jah.
Aga ma olen Heleniga nõus, et uue direktoriga ilmselt mingid uuendusi võiks oodata, sest see kool ju ikkagi oli/on väga-väga Lauri Leesi nägu.
Lütseumi praeguse abituriendina võin öelda, et uus direktor on tõesti megasümpaatne ja uuendusmeelne.Nt käib tunde vaatamas, suhtleb õpilastega hästi vabalt ja on tunda, et ta siiralt tahab seda kooli veel paremaks muuta, samas kaotamata neid olulisi väärtusi, mis teevad lütseumist lütseumi. 🙂
Äge ❤️
Kas ma olen H jaoks VHK ära rikkunud? Saan kahe käega tunnistada, et kõige rohkem iseendaga toimetulevaid inimesi aastal 2019 on tulnud just sellest koolist #eimõistahukkaeneseabiraamatuid #agasaabkailmanendeta
Hahaha! Sina pole kellegi jaoks midagi ära rikkunud, sinuga ma siin selles debatis vehin ja tal suu kinni panen 😂❤️ Aga 26. jaanuaril on ta all yours, fire away!
Kuna ma tegin oma lapsega eelmine aasta katsed läbi, siis ei soovita seda jama kellegile. See mida lastelt nõutakse on suht jabur. Perfektne lugemine, kirjutamine, loogika, vestlemine. 21. keskkoolis pidi laps ka inglise keelt juba oskama, kuigi oli kirjas, et ei pea, said katsel lapsed kes oskasid juba sõnu/lauseid punkte ja laps, kes tegi seda esimest korda ei saanud.
Võin rääkida lütsumi omast – seal algas saalis koosolekuga, siis oli etteütlus (kus jah vaadatakse õigekirja, meile sai seal 2 viga saatuslikuks, laps peab oskama seal vigateta teha), siis oli väike paus ja matemaatika ülesanded (kas seal olid ainult tehted või ka teksülesanded ja sudoku, seda ma ei mäleta enam), jälle paus ja siis lõpuks lugemine ja vestlemine (laps pidi tähekesest kirjatähti lugema ja siis küsimustele vastama selle teksti kohta). Meie sisse ei saanud, aga katsed jätsid vähemalt hea mulje, et oli nö vaba õhkkond ja inimesed ise positiivsed. Nutvaid lapsi oli seal vähem ja õpetajad ise rohkem abivalmimad koridorides.
Üldine kogemus katsetega oli, et enamus kohtades oli see kui konveier ja see kas laps saab sisse või ei on lihtsalt õnnemäng, kui kaotab maksimusmist juba 2-3 punkti siis sisse enam ei saa. Eriti kurb oli just see, et osadel koolidel on ka õdede/vendade eelsitamine (ühest küljest see mulle meeldib, aga uutel raske nii sisse saada) ja tihti saavad klassid juba neist täis ja ongi ainult paar kohta, kuhu sajad pürgivad.
Oleks keegi mulle seda ennem rääkinud, ma poleks oma lapsega läinud. Mul on õnneks väga elav laps, kes ise nautis neid ülesandeid ja rääkis uhkelt, mis tegi, aga samas päris paljud lapsed tulid nuttes ruumist välja ja seda oli väga kurb näha.
No eks see nuttes välja tulemine ongi osa katsetest – kui see tempo on lapse jaoks liig, on ju hea seda pigem katsetel avastada. Ma ei ole kindel, kas E on pigem üks neist, kes naudib või selline, kes nutab, aga eks me siis näe 🙂
Minu lütseumi katsed olid küll juba 90ndate keskpaigas, aga vaevalt palju muutunud on. Vigu etteütluses teha väga ei tohiks, aga laused olid suht lihtsad. Lugesime meie mingi Europeia raamatud ja pidi tekstist aru saama. Mäletan ka, et kôige lôpus oli kultuuriline vestlus, et a la kes on president ja mis on pikk hermann etc. VHK ja lütseumil on muidugi ka eelkoolid, mis aitavad ette valmistada.
Minul on omal ka 90ndate keskpaigast positiivne kogemus lütseumi katsetega 🙂 Mäletan nii hästi, kuidas küsiti prantsuse lipu värve ja mul oli korraks paanika, aga vestlus toimus all garderoobis ja nagis rippus vormimüts. Nailed it!
Kas E ei käi eelkoolis? Minu laps käis selle kooli omas, kuhu hiljem kooli läks. “Katsed” olidki sellised nagu olid enne olnud eelkooli tunnid.
Lisaks mainin veel seda, et kohad täituvad ka sama kooli õpetajate lastega. Tõsi on ka see, et lisapunkte saab vanema õe/venna eest. Aga eks see kõik on igas koolis erinev. Vigade arv võib olla väga väike, sest lapsi on ühele kohale kohutavalt palju.
Minu lapse lõi ühes koolis rivist välja näiteks see, et katsete nimekirjas tema nime välja ei hõigatud, sellest piisas selleks päevaks. Igal koolil on nii erinevad nõudmised.
21. kooli katsetel sai minu mitte päevagi inglise keelt õppinud laps võõrkeele eest maksimumpunktid. Hinnati mälu (paluti keerulisemaid sõnu inglise keeles meelde jätta-kabi ja hundinui näiteks, et sõnad ka natuke keelt õppinud lapsele võõrad oleksid) ja eeldusi heaks häälduseks. Nii et varasem inglise keele oskus ei ole küll midagi, mida kindlasti vaja oleks. Lütseumis on etteütlusel väga suur roll. Lugeda tuleb tähekest ja rääkida loetu sisust. Minu lapselt küsiti ka seda, kelleks ta saada tahab ja miks. Matemaatika oli väga lihtne, mõned tehted 10 piires. Mina nägin kõikide katsete peale vaid 1 nutvat last, kes keeldus klassi minemast. Mitte keegi ei tulnud nutvana välja. Igal pool olid õpetajad toredad ja toetavad.
Viimases pere ja kodu ajakirjas oli artikkel katsete kohta. Tundus selline pikk ja põhjalik. Kui huvitatud oled kirjuta mulle.
Mina käisin reaalkoolis ja peale põhikooli lõppu ma teatasin vanematele, et mina rohkem kooli ei lähe. Eliitkooli surve oli õppimise tuju üldse ära võtnud. Vanemate rõõmuks siiski leidsin endale sobiva gümnaasiumi 🙂 Aga tänu sellele mina oma lapsi algkoolis katsetega kooli ei pane.. Kui 7ndast klassist või gümnaasiumis ise soovivad minna, siis minugi poolest.
Mina astusin VHK-sse 20 aastat tagasi ja lõpetasin kaheksa aastat tagasi, nii et minu kogemus ei peegelda kindlasti seda, mis seal praegu toimub, aga kirjutan sellest ikkagi. VHK paelub paljusid vist seetõttu, et sellele on vaimsus n-ö otsa ette kirjutatud – õpilasi õpetatakse mõtlema, mitte tuupima, käiakse sageli teatris, kontserdil, kirikus, lauldakse kooris, õpitakse muusika- ja kunstikoolis… See kõik on tõsi ja tagantjärele mõeldes ning sõprade koolikogemustest kuulnuna ka eriline. Aga minu arvates on VHK-ga natuke sarnane lugu nagu Lütseumiga – kultuuri on küll ja pealegi, side kooliga jääb terveks eluks, sest seal õppimine on lihtsalt niivõrd totaalne ja kõikehõlmav, aga kaasaegsest õpikäsitusest, avatud klassiruumist, õppeainete lõimingust jms asjadest pole sellised “kinnistunud väärtustega” koolid paraku väga huvitatud. Võiks ju küsida, et milleks formaalsete muudatustega kaasa minna, kui oluline on see, et ja kuidas inimene m õ t l e b, sest see ongi kõige järgneva eelduseks, aga pärast gümnaasiumi lõpetamist olen tükk aega vaevelnud, et mõtlemise asemel tegutsema hakata. Muidugi on asi ka minu iseloomus, aga tõsi ta on, et VHK-s ei pöörata tähelepanu tegevustele, mis ei ole piisavalt vaimsed (nt spordile), mistõttu on kooli missioon kasvatada terviklikku inimest vähemalt minu arvates ebaõnnestunud. Inimeseks olemine ei tähenda ainult mõtlemist, vaid ka tundmist ning tunnete reflekteerimist. Minu arvates on kõige edukamad VHK vilistlased need, kes on põhikoolis kusagil mujal õppinud.
Seda lisan ka, et VHK-sse satub ikka igasuguseid kahtlaseid, ilma väljaõppeta õpetajaid, kelle ebaprofessionaalsuse pärast võib õpilastel nii mõnegi aine või valdkonna vastu trots tekkida.
Ning lõpetuseks: sõltusin neli esimest kooliaastat isa tööaegadest ja ausalt, poodides aja parajaks tegemine oli väga tüütu. Selle asemel, et jõuda koju kell kaks, jõudsin kell viis ning olin surmväsinud. Keegi just kirjutas ühe sinu postituse kommentaariumisse, et algklassides mõjutab lapse õpiedukust eelkõige kodulähedus. Seda arvan minagi – kui lapsel on kodus toetav keskkond, siis jõuab igast koolist n-ö parnassile. Minu elukaaslane õppis esimesed kaheksa aastat väikeses, aga see-eest kehva mainega maakoolis, kus tema klassikaaslased vahetusid igal aastal, sest pooled neist jäid istuma, kuid osales põhikooli lõpus matemaatikaolümpiaadidel ning pääses pealinna eliitkooli vabalt sisse. Tema jõudis koolist kell kaks koju, tegi kodused tööd ära ja läks naabritega jalkat mängima. Minu lapsepõlvest just selline … inimlähedus (?) puudubki.
Mina arvan, et kooli valides on tähtis see, et last võetaks indiviidina ja tal oleks seal hea olla. Ma ei ole muidugi kunagi eliitkoolis käinud ise, aga minule tundub see veidi survena väikesele inimesele. Juba ainult see katsetele minemine, teistega mõõdu võtmine ja juba eos “teistest parem” olla proovimine, et saaks kooli sisse. Ma arvan, et esimesse klassi minemine võiks olla hea, pehme ja põnev kogemus lapsele, mitte võistlus. Muidugi on asi ka selles, kuidas sellesse suhtuvad vanemad, lähedased ja edaspidi õpetajad.
Arvan, et Tallinna ümbruses on võib-olla raskem leida kooli, kus on individuaalne lähenemine, kuna koolid on suured, aga tean näiteks, et Peetri koolis on ülimalt eluterve lähenemine – lapsed pikal vahetunnil õue jooksma ja kulli mängima, lapse individuaalsete huvide toetamine huviringidega ja tundides jne. Ja ma olen kindel, et neid koole on veel, tasub kindlasti süveneda ka koolidesse, kes ei ole nii eliit, aga annavad lapsele eluterve koolikogemuse, eriti tähtis on see minu arvates algklassides.
Meie vanimale lapsele hirmsasti meeldib õppida. Kirjutada, lugeda, keskenduda, süveneda, enamat teada saada ja välja uurida. Ta õde tahaks pigem ringi joosta ja üldse enamuse päevast heljuda ja oma freak flagil lehvida lasta. Olen nõus, et neile samad asjad ei sobi. 🙂
Eliitkooli minek ei näita, et laps või pere tahab olla teistest parem. “Eliitkool” on loll meedia pandud hüüdnimi, meie ajal öeldi koolis “õppekallakuga kool”. 🙂
Minu jaoks on nimi “õppe/õpikallakuga” kool just vastupidi väga solvav. Tekib küsimus, et ülejäänud koolid on siis mis kallakuga? Logelemise kallakuga koolid? Mitteõpikallakuga koolid? Kõik koolid on “õpikallakuga”, kui paeb sellist sõna kasutama. Mina ütlen süvaõppekool ehk siis kool, kus õpitakse osasid aineid süvendatult.
Igasugu asjade peale on võimalik solvuda, jah.
Lugesin just seda intervjuud ja mõtlesin sinu postituse peale: http://opleht.ee/2019/01/elasin-rolli-sisse-ja-pean-korda-tanaval-kinos-ja-teatriski/
🙂
Mu laps käis 2 aastat tagasi katsetel, olid paljud, kellel oli eraõpetajad küll inglise keeles jms, lisaks eelkool.
Katsetel oli mõnus õhkkond, alguses arvasin, et mu laps läheb nö lukku, tegelikult oli väga chill. Meil eelkooli kogemust, eraõpetajat polnud, aga katsetel küsiti tõesti inglise keelt, rühmatöö, lauluülesanne, etteütlus ja arvutamine olid ka, aga seda oskavad nad kõik katsetele minnes. Üks füüsika – laadne ülesanne oli ka, imestasin, et mu laps selle ära tegi, sest isegi täiskasvanuna jäin korraks mõttesse, et oot mida siin tahetakse…mõned lapsed nutsid, ühel jooksis ninast verd, vanemad ukse taga kiitsid enda võsukesi üle kõige.
Laps sai sisse, hetkel teises klassis ja õpib “ parim õpitulemus “ tulemusele.
Muideks arvesta , et oled lapse autojuht, paljudel päevadel on esimeses klassis vähe tunde, lisaks ujumistunnid, rahvatants, koor, ühisüritused, robootikad ja suhtlusringid, alailma tunnised “ augud “ ja nuputa logistikat. Koolipäevadel elangi autos, alailma unustatake viiul või kehalise uisud maha. Ei kujutaks ette, et mul veel kellast kellani töö või väiksemad lapsed, keda peaksin siis kaasa transportima, aga seda muret sul pole, vaba aega küll.
Mul on vaba aega nagu putru jah 😀
Aga Sul ju abikaasa, saate kahepeale vedada päeval ja oled ju kodus töötaja, st saad iga kell startida, kui kõne tuleb.
Paljudel on hästi tublid lapsed ja koolis jääb kõik meelde, minu laps ikka õpib nt inglise keele sõnu, luuletusi, paljud projektid suuremahulised ja esitlused vajavad kodus tal läbitegemist, mingit nämmutamist pole, lajatatakse kiire tempoga, aga loodan, et Sul andekas laps, siis tal kodus pole midagi vaja teha. Ja kooli ajal reisimisse ei suhtuta hästi, kuigi alguses väideti muud.
Lisaks on klassis lapsed väga auahned , katsetega ikkagi e l i i t k o o l i sisse saanud, kodudes nōutakse ja eks lapsed peegeldavad seda.
See eliitkooli bullshit tuleb ju väljastpoolt, kes ise käinud on ju pigem ikkagi teab, et selles koolitees pole midagi elitaarset 🙂
Eksid, esimese klassi aktusel juba rõhutati, et “ meie … kool on kool, kuhu pääsevad vaid väljavalitud “. Tambitakse agaralt, et meie kooli lapsed nii ei käitu, meie kooli omadele ei sobi nii või naa teha… samas tore, kui hoitakse nime ausees, aga vere hinnaga… nomaeitea.
Ei mäleta hirmsat veristamist 🙂