Väikevend ja Virsik magavad (taevas avaneb ja inglikoorid laulavad, kuulete?) ja kuigi ma võiks pesu kuivama riputada (pole see kuu veel ühtki masinatäit kaks korda läbi pesnud, thankyouverymuch) või tööd teha või meie lõunasööginõusid laualt kokku korjata, tunnen, et tahan lihtsalt istuda ja kirjutada. Natuke sellepärast ka, et ma tundsin ennist, kuidas jaks otsa saab, ja tegin endale suuure tassitäie kohvi vahukoore ja suhkruga. Vist ei pea kaks korda ütlema, et süda nüüd korralikult läigib, nii et põhjuseid diivanil lösutada küll ja veel. 😀
Täiesti õudselt pikk nädal on olnud. Tõsimeeli vist mu elu pikim, sest kui ma sellele tagasi vaatan ja meenutada üritan, millal üks või teine sündmus aset leidis ja mis meid veel ees ootab, tundub, justkui oleks see nädal seitsme päeva asemel aastaid kestnud. Kõik ei ole halvad sündmused, palju-palju toredat on ka olnud. Kohe sellist ülevoolavalt toredat nagu väike teisipäevane filmimine Kuldmuna case study jaoks hästi toredate inimestega ja H kolmapäevane sünnipäevaõhtusöök lemmikutega (teen H sünnast ka postituse, siis on aus :D) ja…
Haha, nali on minu kulul! Nagu ükski postitus, mis algab sõnadega “mõlemad lapsed magavad” oleks KUNAGI saanud kirjutatud ajal kui lapsed magavad? Kõigepealt ärkas Virsik, kellega tegime seebimulli- ja vannipardimängu, siis Väikevend, kes polnud nõus sekunditki sülest eemal olema, siis tuli Kroonprintsess koju ja H läks nädalavahetuseks suurt autot rentima ja ma jõudsin vahepeal hommikul sügavkülmast võetud hakklihast pikkpoisi teha ja ahju panna ja kõik ära koristada ja homseks kartulisalatiks kartulid keema panna… põnnid vaatavad multikat ja Väikevend eip, jälle läks mitu tundi mööda, meil on õhtusöök ja magustoit söödud ja sukkpüksid-peas-tantsud tantsitud ja kell on juba öö ja mul on ammu meelest läinud, miks ma kirjutama hakkasin. Ahjaa!
Ühesõnaga: pikk nädal. Esmaspäeval juhtus üks ehmatav tööalane asi – lühidalt ja umbkaudselt kokku võttes olin umbes aasta tagasi kogemata teinud ühe minu jaoks (puhtpõhimõtteliselt) hästi suure vea, millega kaasnenud arusaamatuse lahenemine venis hilisõhtust järgmise päeva pärastlõunasse. Ja kuna mul on ärevusega probleeme, läks see olukord täiega kontrolli alt välja. Ma ei luba endale vigu ja lähen endaga hästi kergelt tülli, aga kuna mul päriselt suuri (esialgu suisa lahendamatuna näivaid) prohmakaid ette ei tule, saan ma enamasti lahenduse otsimisele keskenduda ja ärevus püsib enam-vähem kontrolli all. Et ma nüüd aga vastuseid oodates tunde ja tunde praadima pidin ja öösel suisa magamatagi olin, tegin läbi üle väga mitme aasta jubedaima ärevushoo. Hingamine ununes ära, terve kere surises üleni ja nahast välja pugemise soov muutus ärevushoo eskaleerudes täiesti väljakannatamatuks. Muretunne ja iiveldus tipnesid lõpuks surmahirmuga ja igasugu kummaliste mõtetega. Samas teadsin, et pean juba tunni pärast asjalik ja inimese nägu inimene olema. Ma ei mäleta, millal ma viimati niiviisi rivist väljas olin. Mu kallis hoidjapreili (kes ilmselgelt on ühtlasi mu spirit animal) oli siin ja teadis täpselt, mida teha, st. mulle hingamist meelde tuletada, palderjani võtta käskida (ma ise mõtlen sellisel hetkel enesepiitsutamise mõtteid à la ei võta sa midagi, kannata nüüd, ise oled süüdi, ise oled selline inimene, kes selliseid asju teeb…) ja lakkamatult korrutada, et see on tühine asi, mis laheneb täielikult. Ehkki seda sel hetkel võimatu uskuda on, on sellest ikkagi abi. Ja otseloomulikult oli kõik ärevus asjata, otseloomulikult oli kõik korras, muidugi paisutasin ma selle asja mõttetult suureks ja tegelikkuses olin mina ise ainus, kelle jaoks see tohutu probleem üldse mingi probleem oli… inimene, kelle suhtes ma enda meelest rängalt eksinud olin, tänas mind muretsemast ja kinnitas, et mul ei ole selleks vähimatki põhjust. Ja mina mõtlesin…
Järgisin ekspertmuretsejaks saamiseks vaid neid imelihtsaid samme! :’D
Ma olen terve oma elu ärevusega elanud – taipasin seda alles millalgi mõned aastad tagasi. Mul lihtsalt ei ole viimastel aastatel ärevuseks palju põhjuseid ja kui tekibki, siis põhjuseid õnnelik olla on nii palju, et need justkui summutavad selle. Kuna aga see nädal on emotsionaalselt raske, mul on paralleelselt tuhat ja üks asja meeles pidada ja siis tuli see ehmatav nätakas… siis mu vaene väike damage case‘i aju ütles põhimõtteliselt üles. Olen terve nädala olnud justkui mingisuguses limbos… õnnetunde, stressi ja suure sügava kurbuse vahel… ja selle tulemusena tunnen end nagu kuidagi kaaluta olekus, niiviisi tuima ja udusena? Hästi kummaline selgitada. Sest tegelikult on ju kõik hullult hästi. Päriselt on. Ja paratamatustega on raske leppida, hüvasti jätta on raske, laste küsimustele on raske vastata, raske on kuulda mõtlikku Virsikut pakkumas, et äkki me võiksime minna ja selle meile nii kalli inimese, keda enam ei ole, üles otsida… aga seda kõike saadab selline suur ja sügav tänu elule kõige ja kõigi eest, mida ta on mulle viimastel aastatel andnud. Siil udus, noh…
Aga see ärevushoog oli küll nii hirmutav, et ma pean seda lapsepõlvest peale messed up puntras iseennast ikkagi kuskilt otsast lahti harutama hakkama. Kui kellelgi on kogemusi või soovitusi, kelle juures seda teha võiks, olen üks suur kõrv. Ma lähen nüüd singirulle rulllima. Tänks, et ära kuulasite. 🙂
<3
Mis iganes teie elus praegu ei juhtunud, ma tean, et te olete kõige kokkuhoidvam ja armastavam pere keda ma tean ja te saate sellega hakkama. Olen mõtetes teiega ja saadan kõige paremad soovid ja mõtted teiega!
Ettemuretsejana ja omades vanemaid lähedasi inimesi, kes on ka minu laste jaoks väga olulised, olen natuke ette mõelnud, kuidas oma lastele teatud asjadest olukorra saabudes rääkida. Mõtlesin, et ma parem teen enda jaoks eeltöö oma (selges) peas praegu ära, sest ise sügavas augus olles ei oskaks ma ilmselt hakata mõtlema mis-kuidas-kui palju neile rääkida.
Ja siis ma leidsin sellise Doris Stickney loo nagu “waterbugs and dragon flies” (tuleb googeldades välja). Ehk on teistelegi abiks.
Aga enesega “sõbraks” saamise osas tasub mõelda ehk rännaku meetodi peale. Isegi kui see kõlab natuke.. liiga out there.
Ma elan sulle / teile nii kaasa, et lausa silmad läksid vesiseks.
Ma pean tõe huvides siiski ütlema, et ma ise ei ole rännanud 🙂 Aga olen mõistnud, et just lapsepõlve läbielamiste “heastamiseks” on selline teraapiavorm hea.
Ja kui üldse rännaku kohta hakkad uurima, siis loe pigem siit: https://www.rahutaru.ee/mis-on-rannak mitte sellelt ametlikult lehelt 🙂
Nüüd on ausalt kõik 🙂
Ma soovitaks siiski tõenduspõhiseid sekkumismeetodeid.
Ma olen ka rohkem tõenduspõhise tüdruk (soovita ka kedagi kui tead!), AGA samas whatever works! Sest vahet pole, kas selle nimi on rännak või homoöpaatia või good old psühhiaatria, kui see inimene aitab sul jõuda nende mõteteni, mida sa oma puntra lahti harutamiseks mõtlema pead, siis whatever. 🙂
Jah, kui inimesel oleks tõsine mure ja painavad mõtted regulaarne nähe elus, ei oleks ma rännakust siin üldse rääkinudki. See tundub mulle pigem asi, mida proovida enne seda, kui ennast meditsiinilise terapeudi kätesse anda – lihtsalt maailmapildi avardamiseks ja vaatamiseks, kas selle kaudu kerkib esile midagi, millega ise tegeleda saab. Ja nagu ma oma tuttavatelt aru olen saanud, piisab tihti ühest sessioonist, et asjad niipalju selgeks saada, et ennast edaspidi ise osata abistada. Aga ma olen ju ka vaid teoreetik! 🙂 Naljakal kombel teatud asjad muutuvad ajaga vastuvõetavamaks, kui mõte nendega piisavalt harjub. Kes oleks kunagi arvanud, et pooled eesti inimesed hakkavad nt joogaga tegelema 🙂
Võid ka holistilisele regressiooniteraapiale mõelda. Kas seal on teraapia üks osaks rännak. Alustasin ise holistilise nelikuga ja neljast seansist kolm on tehtud. Senini olen väga rahul ja seansid on olnud küll harivad ja silmiavavad.
Rännak on üks psühhoteraapia meetod, mis töötab väga tõhusalt. Muidugi mitte kõigi jaoks, aga nii on see ka teiste meetoditega. Rännaku sooritamiseks viib terapeut kliendi nn muutunud teadvuse seisundisse, mis sisuliselt tähendab meditatiivset seisundit, kus “müra” on maha keeratud ja inimene saab parema kontakti omaenda alateadvusega. Midagi müstilist seal tegelikult pole. See võimaldab endaga lihtsalt ausamalt kontakti saada kui niisama kabinetivestlus.
Mina soovitaksin seda oma kogemuste põhjal kõigil proovida. Oma varasemate valusate kogemuste meenutamine ja läbitöötamine rännaku käigus on muidugi raske, aga igasugune “ravi” hingehaavade parandamiseks nõuab pingutust.
See on tegelikult hästi põnev ja ma olen nõus, et misiganes aitab sul ausalt iseenda sisse vaadata, on õige ja kasulik.
Juba see et sa nii hästi teadvustad endale et hetkel on pundar mida tuleb harutada näitab et oled tervenemise suunas liikumas. Olen ka ise palju mõelnud kuidas ennast aidata, kuidas saada lapsepôlvetraumadest üle ja ka mõelnud rännaku meetodi peale. See kui ilusasti sa oma mõtteid väljendada oskad on lihtsalt kadestamisväärne. Ja mul on väga kahju et keegi teie jaoks oluline inimene pole enam teiega 🙁 aga elu noh
Minul käivad sinu kirjeldatud paanikahood aeg-ajalt peal kui elus raskemad hetked juba ligi 10 aastat ja süüdistan ka nendes oma raskeid lapsepõlve mälestusi. Siiamaani olen meditsiini abi kasutanud, aga nüüd olen mõelnud ka rännakut proovida. Nii palju kiidetakse igal pool. Natuke sain kunagi abi ka muidu kognitiiv-käitumuslikust teraapiast ja lihtsalt terapeudiga oma lapsepõlvest rääkimisest. Teraapia aitas andestada ja mõista natukene paremini miks midagi toimus.
Kogesin ka mõni aeg tagasi ärevushooge. Üks oli nii hull, kus rinnus pitsitas tugevasti ja nii pikka aega, et tekkis lausa surmahirm ja mõte, et see on midagi hullemat ning kutsusin kiirabi. EKG midagi hullu siiski ei näidanud.
Ärevushoo vallandas minul suur tööstress. Muidugi ei ole õige tööasju nii südamesse võtta, aga noh, eks me kõik teame, et kui oled oma tööle ihust ja hingest pühendunud, siis teistmoodi ei saa ja ei oska.
Perearst soovitas ka rahustavaid tilku, aga kui seda ravimi infolehte lugesin (https://www.kliinik.ee/static/ravimid/PIL/PIL_1023578.pdf), siis esialgu olen neist hoidunud. Küll aga on see pudelike mul igaks juhuks kotis kaasas, juba see rahustab. Perearst kinnitas, et paljud teevad nii. Ausalt öeldes ei kujutanud ma varem ettegi, et see on nii levinud probleem.
Reaalset abi olen saanud hingamistehnikast: hingan hästi pikalt sisse ja välja (mõlemal juhul loen mõttes aeglaselt seitsmeni). Pikali olla on ka hea, et keha lõdvestuks.
Olen veel rääkinud paari inimesega, aga need hood on ilmselt kõigil veidi isemoodi (nt jalad on nagu vatist, süda on paha vms). Ise püüan stressist hoiduda ja tekitada veidi rohkem aega iseendale ehk kiirustan aeglaselt. Kui vähegi saan, tegelen rohkem asjadega, mis hingele pai teevad (nt hobid).
Ole tubli ja palju jõudu Sulle ja perele raskest ajast ülesaamisel!
Oh need ärevushood… piinlen ise ka nende käes :/
Mina käin aegajalt ennast tühjaks rääkimas ja mõttepuntraid lahti harutamas Elina juures, hästi tore ja huvitav inimene: http://www.elinakirt.com
Õnneks iga ärevushoo lõpus paistab päike, tuleb lihtsalt see kohutav hetk üle elada…
Tead…
Olen ise kogenud, et väikesed lapsed on kuidagi vallandajaks kõigile varem kogutud hirmudele ja muredele. Sest ise ikka kuidagi rapsid pinnale, aga kui sinust sõltub mitu väga väikest ja habrast inimest, siis võib see vastutusekoorem ühel hetkel hinge kinni võtta.
Mina konkreetselt ühel hetkel hakkasin väljaskäimist vältima, sest kartsin, et kukun tänaval lapsevankri taga kokku ja suren ära, lapsed kõrval nutmas..
Psühholoogi juures käisin mitmeid kordi. Palvetasin ja minu eest palvetati. Aitas ka see, kui julgesin oma paanikale näkku vaadata ja uurida, mis on selle taga: kontrolli kaotamise hirm. Et Asjad Juhtuvad ja mina ei saa sinna midagi parata.
Aga tegelikult on hirm lihtsalt tagurpidi usk. Alati on võimalik valida usk sellesse, et sa oled hoitud.
Minu usku kasvatas see aeg vägagi.
Ole hoitud!
Mina olen käinud Sensuses Merlini juures. Kui perearst teraapiafondist nõus raha loovutama, siis ei pea ise tasuma.
Kindlasti on, alustamegi igaljuhul sealt. Miks Merlin?
Sattusin juhuslikult tema juurde. Mul varasemat kogemust pole, seega võrrelda ei oska teistega, aga mul on tema juures käimisest kindlasti abi olnud.
Sensuses on hetkel meeletud järjekorrad 🙁 Nad isegi ei võta hetkel uusi kliente vastu.
Selle perearsti teraapiafondiga oleneb ka vist sellest, kuidas neil rahadega on. Mul hetkel on väga keeruline olukord elus ning vaja hädasti abi ning sain ainult 4 korda selle kaudu.
Väga kallis on Eestis enda vaimse tervise eest hoolitseda kui see juba natukene paigast läinud on 🙁 .. Ei teagi, kuskohast pärast neid nelja korda leida raha ,et hakata iga kord tunnikese eest 50 eurot maksma.
Mul ka perearst iga kord ütleb, et tal pole ressursse,aga siiani olen ikka saanud tasuta käia.Mul perearst annab kuskil 2 kaupa seansse ehk siis soovitan sul kasutada ära need 4 korda ja siis juurde küsida. Teraapiafondi peaks uus raha tekkima mingi aja tagant (äkki iga kvartal vms) Võib paluda ka psühholoogil perearstile kirjutada kui seansse juurde vaja.
Aga halb jah, et peab muretsema veel rahalise kulu pärast kui on niigi raske 🙁
Kõigepealt suur pikk pai 🙂 Ma saan hästi aru sellest ärevuse tundest. Aastaid ise sellega mässanud ja vahel ilmutab see end just siis kui tegelt nagu kõik hästi. Mind aitas psühhiaater. Vaja leida kasvõi nii, et käid mitme juures, enne kui tunned, et on õige inimene. Psühholoog (Sensuses), kes palju lobiseda tahtis ja koduseid ülesandeid andis, ei sobinud mulle, see pigem tegi asja hullemaks. Aitavad mõistvad inimesed, kes alati meeletult ei rahustagi vaid pigem omamoodi püüavad su mõtteid juhtida muudele asjadele, sest ärevus on täiesti okei läbi elada – oled selle sees, räägid teisele inimesele, mis tunne sul on ja tema omamoodi püüab mõista. See kõlab nii totakalt võib-olla, aga see parim abi vahel, et teine kuulab lihtsalt ja sina räägidki ausalt, mis tunne sul on. Hästi töötab paberkott 🙂 Niisama palju sügavalt hingamine alati mitte – palju hapnikku ärevuse peale, teeb selle hullemaks. Palju segast jama sai vist nüüd kirja, aga ehk miskigi mõte 🙂 See on täiesti õpitav, kuidas selle kõigega toime tulla ja enda puhul märke varajult ära tunda ja kohe neil kõrvust haarata enne kui asi päris hulluks läheb! 🙂
Viimase kommentaari kommentariks: paberkotti hingamist ei soovitata enam, sest teatud meditsiinilistel eeldustel, mida sa võib-olla isegi ei tea (südameprobleemid, astma) võib see lausa eluohtlik olla. Vastupidi, ava aken või mine õue ja hinga sügavalt jahedat värsket õhku. Teraapiasuundadest on minul töötanud KKT (kognitiivkäitumuslik teraapia), kus on kodutööd, enesehinnanguskaalad jne.
Mind on ka “õnnistatud” väga “fantastiliste” ärevushäiretega.
Ühel päeval kui ma voodis pikali olin ja tundsin, et ma lihtsalt kukun ja kukun ja kukun ja ilmselt enam kunagi hingata ei saa, taipasin ma korraga endalt see hoog pealt maha lükata. Nüüd ma olen selgeks saanud, et selle häirega kõige lihtsam viis ongi selle häire eemale lükkamine.
Minu jaoks kõige toimivam meetod täna on see kui ma hakkan lihtsalt ühe kaupa sõrmi mingile kõvale pinnale asetama ja samal ajal numbreid loendama. Umbes 20 juures hakkab juba kergem ja 30 juures on hoog läinud. Nüüd ma juba kohe ennetavalt tean, et nii kui hingamist pitsitama hakkan pean ma seda tegema ja kohe hakkab parem.
Aitab ka näiteks palli veeretamine puhkuse vahel, samal ajal lugedes veeretamise taktis numbreid lugedes.
Eks tegelikult oled ju Sina ise see kõige vägevam kes saab selle õuduse enda pealt maha lükata. Lihtsalt tuleb leida enda jaoks mingi käeline tegevus mis mõtted mujale juhib.
Mul töötab liikumine, pidevalt kõndimine niiviisi…
Mina soovitaksin aga proovida teistsugust lähenemist. Eks ärevus on meie jaoks toimetulekumehhanism, aga harjumusi saab murda teistsuguse harjumuse omandamisega. Nii nagu alkohoolikud asendavad õhtuti klaasipõhja vaatamise AA koosolekutel käimisega või suitsetajad hakkavad nätsu närima vmt. Proovi ärevuse tekkimisel teadlikult hakata tegelema mingi teise tegevusega- minu puhul on selleks nt koristamine- mis mõtted mujale juhib, ja ärevust lihtsalt eirata. Ma tõesti arvan, et mõistusega lähenemine – muremõtete vaidlustamine, minevikku süübimine ja põhjuste lahti harutada püüdmine – ei pruugi sama tõhusad olla, sest paraku me ei ole oma mõtetes ja emotsioonides ratsionaalsed, muidu me ju ärevusega ei maadleks:) Rääkimine muidugi on hea, mõtlen alati, kuidas psühholoogi/psühhiaatrit võiks asendada mõni tark sõber, aga millegipärast kipub ikka lihtsam olema professionaaliga rääkida:)
.
Word of advice – “miiu” – see, et inimsed sinult instagramis uurivad, millal uus video tulla võiks, ei tohiks sind ärritada ja nii nipsakalt vastama panna! Sest kui neid ei huvitaks, siis ei oleks sul ka swedbanki koostood ja ausalt oeldes ka kasumlikku ettevotet.
Niiet stay humble ja ole viisakas, palun.
-lapsevanem
Oh, ma saan internetis uitavatelt lastelt (kelledest väga suurel osal võiksid lapsevanemad veidi paremini pilku peal hoida) igapäevaselt kümneid ja kümneid kümneid ja kümneid ja kümneid kommentaare ja kirju ja ma olen alati nendega humble ja hea. Selles “nipsakuses” ei ole midagi pahatahtlikku. 🙂
Ja YouTube’i videotel ja koostööl Swedbankiga puudub igasugune seos. Head!
Heh, ma just tahtsin öelda, et minu arust sa vastad lastele alati väga kannatlikult ja ilusti.
Murelik Lapsevanem võiks igaks juhuks kindlaks teha, ega tema oma ei ole üks nendest ülestimuleeritud algklassilastest, kes tihtipeale suvaliselt peale lennates “millal uus video?” naaksuvad täiskasvanud blogijate kommentaariumites 🙂
Jumala tihti pean nende ülestimuleeritud laste ja hingevalus eelteismelistega oma vabast ajast pikki vestlusi, sest süda ei luba pikalt saata või ignoreerida 😀 Vahel on küll tunne, et mingi kodune kontroll või suunamine (kuidas võõra inimesega avalikus foorumis suhelda) võiks ju olla…
Mulle väga meeldivad need jutumärgid MIIU ümber 😀 😀
Ma tunnen, kuidas mu sisemine r-tähte-mitte-hääldada-oskav laps* nutab kibedaid pisaraid. 🙁
* Kõik teised ütlesid mulle Mirju, aga mul ei tul’d hästi…
Mina soovitan tutvust teha gestaltpsühholoogiaga. Märtsi alguses on tulemas ka kahepäevane seminar, kus saab sellega tuttavamaks https://www.facebook.com/events/187370415185223/
Või neist mõne poole isiklikult pöörduda, nt Ingrid Purga (ipurga@gmail.com) võtab Tallinnas kliente vastu ja ei ole hirmus kallis ka.