Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Staatuseuuendus: EMOdepäev, kultuurielamused, pood, beebijuttu?

May 13, 2018~ chit-chat

Tšau!

Ma tunnen nii suurt igatsust kirjutamise ja blogimise järele, aga olen kuidagi järje käest lasknud ja ei oska ka. Natuke tundub, et siin ei ole kedagi käimas, aga samas on kirjutamine mu lemmik eneseväljendusviis ja üldse. Teeme jälle kuidagi niiviisi puusalt ja vaatame, kuhu see postitus välja jõuab. Kui on hüplik ja vigadega, annate andeks, sest parem ju kui mitte midagi!

Alustuseks head äsja lõppenud emadepäeva kõigile! Minu jaoks, nagu te võib-olla Instast nägite, oli tegemist EMO-päevaga. Mul on lapsepõlvest saati kevadine õietolmuallergia olnud, millega nooremas eas ka korralikud astmahood kaasnesid. Astmast kasvasin ma justkui välja, st. allergiahoogudega käivad alati kaasas teatavad kahinad ja hingamisraskused, kuid konkreetset väljakannatamatut ja surmahirmu tekitavat astmahoogu pole ma tükk-tükk aega kogenud. Nüüd aga, mil kõik suure kuumalaine saabudes ühekorraga õitsema hakata otsustas, hakkas ka minu kere üles ütlema ning eile õhtul sai alguse astmahoog, mis ei suvatsenudki taanduda. Eurovisiooni ajaks oli kops juba täiesti koos, antihistamiinid enam ei aidanud ja juba päris ärev oli olla. Otsustasin siiski magada püüda. Hommikul (pannkoogilõhna peale, muide) ärgates oli enesetunne jätkuvalt kohutavalt halb ja magada polnud ma praktiliselt üldse saanud, mistõttu perearsti infotelefonile helistasin ja nõu küsisin. Nad kinnitasid, et pean sirgjoones EMOsse minema. Ma ise olin seda mõtet juba kaalunud, sest väga paha oli olla, aga tundus siiski, et võib-olla ikkagi mitte ERAKORRALISELT? Kohale jõudes sain aru, et tegelikult oli mul üsna pagana erakorraliselt halb olla küll. Vaatasin epikriisist, et sain suisa üheksa minutiga arsti jutule ja hästi kiiresti kanüüli veeni ning kaks süstlatäit ravumeid kohe verre. Alguses hakkas neist hästi halb – kui ravim verre jõudis, hakkasin üle kere valusalt kipitama ja pidin pikali heitma. Veider. Siis saadeti mind palatisse puhkama ja, mask ees, auru nautima. Esimesed ravid ei aidanudki nii hästi kui see aur ja mõni tund pärast saabumist olin juba peaaegu täitsa korras. Terve aja ikka mõtlesin, kuidas meil on siin vedanud, et niisugusel tasemel arstiabi meile nii hästi kättesaadav on. Mindblowing, kui nüüd pikalt ja korralikult järgi mõelda. Ja neiu registratuuris oli minuga NII armas ja osavõtlik – ütles, et on ka astmaatik ja teab hästi, mida ma tunnen. Ja arst oli nii kena ja õed ja üldse. Aitäh kõigile, kes arstiks õppimise raske tee ette võtavad ja seda kõige kiuste elu lõpuni käia viitsivad!

Aaa… ja kui sina, nagu minagi, Googeldad keset ööd, mida kuradit sa peale pead hakkama kui sa parasjagu hingata ei saa ja ravimeid ka pole: mine EMOsse. Hingamine on ellujäämise juures üsna oluline konstruktsioonielement ja keegi ei pane pahaks, kui sa selle murega erakorralise meditsiini osakonda lähed. Mina sain epikriisi näol ka saatekirja kopsuarstile ning lisaks kirjutati mulle hormoontablette, mida nüüd viis päeva järjest neljakaupa manustama pean. Lisaks veel allergiaravimi ja Ventolini piibu. Ja jah, võin edasi imetada küll, arst ütles, et see on täiesti okei. Nii et hurraa, lõpp hea, kõik hea! Veidi rongi alla jäänud tunne ja meeletu uni on päev otsa olnud, aga olen pere poolt hoitud ja hoolitsetud ja tunnen end päris hästi.

***

Keegi kommenteeris ükspäev küsides, miks ma pojakesest nii vähe blogin. Ma ausalt öeldes ei oskagi sellele küsimusele head vastust anda, aga ilmselt on asi selles, et ta on koguaeg puugina mu küljes, teen tihti asju samal ajal, kui ta mul puusa peal kaasa ripub, ta on mõnus, tšill, rõõmsameelne… niisugune hästi loomulik argielu osa. Iseenesestmõistetav, kuigi see nii koledasti kõlab. Tegelikult ju ei ole, tegelikult on ta suisa märkimisväärselt kihvt inimene. Ma mõtlen siin, et kuna ma alati pigem kehvavõitu beebiblogija olen… äkki te tahate küsida tema kohta asju? Noh, neid harilikke beebiasju, mida ikka teada tahetakse ja küsitakse, aga millest mina hästi kirjutada ei oska. Kaaluiibed ja imetamised ja lisatoidud ja uned ja areng ja…  ka meie elust kolme lapsega pole ma ülearu palju kirjutada osanud. Nii et kui teil on asju, mida teada tahate – ma vastan meelsasti eraldi postituses põhjalikumalt kui selle postituse kommentaariumisse küsimused jätate.


***

Mul on hästi-hästi kahju, et ma regulaarselt blogimise hea harjumuse minetanud olen, sest sedasi jäävad üles tähendamata ka kõik ägedad kogemused, mida muidu võib-olla blogis jagada tahaks. Jazzkaare raames väisatud kontserdid, näiteks. Käisime Eeva ja Villu Talsi perekontserdil, kuhu Jazzkaarelt kutse saime. Nii soe ja armas oli, tüdrukud said lava ees minuga koos tantsu vihtuda, H istus Väikevennaga pisut tagapool ja rääkis hiljem, kuidas Väikevend oli andunult kontserti jälginud ja ainult lugude vahel, muusika vaikides rahutult sahmerdama hakanud. Ta on tegelikult päris pisiksest peast suur muusikasõber olnud. Ta, sarnaselt mulle, armastab väga Bossa Novat ja ma olen ikka päris mitu korda tema beebiaja jooksul saanud rahulkult terve maja ära koristada, vali Bossa taustaks mängimas. Mida valjem, seda rahulikum laps. Igatahes oli kontsert väga atsakas ja lõbus. Mulle väga Talsid ja nende looming meeldivad, meeldivad Krussis Trussikud ka. Pidevalt käime siin Kroonprintsessiga ja laulame “mul on hea, nii hea, et lausa piinlik” – see on nagu elu soundtrackiks kujunenud. Nii hea, et lausa piinlik. Hästi mõnus loosung!

Estonian Voicesil käisin ka. Ma olen väga kirglik fänn ja pooled nende lugude vaatamised Youtube’is on suure tõenäosusega minu. 😀 Nad on täiesti maavälised olendid – Mikk Dede ingellik hääl, Maria väli helisev sopran, mis mingist kõrgusest alates nii joovastavalt mõjub, et mõistuse peast võtta tahab, Voorandi… noh, kogu Voorand… ma kohe tõesti nii väga nautisin kogu seda kontserti. Nats nagu teemaväline, aga N’anga Nala, muide, on väga hea sünnitamise soundtrack! Proovitud. Anyhow oli kontsert võrratu ja meelelahutuslik ja nauditav jaaa MUIDUGI nutsin ma nagu beebi kui Voorand “Kättemaksu” laulis. Võimatu oleks millelegi nii hingestatule MITTE niiviisi reageerida. H võtsin ka kaasa, talle ka väga-väga meeldis. Mis oli lahe.

Ja siis kui me nüüd juba sellel kontsertide lühikokkuvõtete soonel oleme, peatun põgusalt ka Trondheim Voicesi kontserdil, kuhu tirisin kaasa hoidjapreili. Need voicesid pole erinevalt kodu-Eesti voicesitest niisugused kaunid klassikalised lauluhääled, mis kaunid viisistatud sõnad kõige helisevamal võimalikul moel ettekandele toovad. Mkm. Nemad teevad häält… häälitsedes. Kasutavad looperit, salvestavad ja taasesitavad, põrisevad, kurisevad, uluvad ja kudrutavad. Vabal Laval tegid nad seda saali keskel pimedas nõnda, et publiku toolid ringikujuliselt nende ümber asetatud olid. Saal oli kottpime ja elamus väga… ainulaadne, kohati isegi suisa hirmutav, siis aga jälle kosutav ja hingetoitev. Väga mitmed inimesed publiku hulgas magasid. Kohe päris sügavalt magasid. Sest kontserti ülesehitus oli niivõrd geniaalselt kaasahaarav, et raske oli selle sisse mitte natukene ära kaduda. Väga lahe kogemus oli igatahes. Midagi hoopis muud kui kõiksugu harjumuspärased ilusad laulukontserdid.

Aga ka ilusat laulukontserti sai hiljuti veel – eile nimelt viisin Ruth Maria endaga kaasa Liisi Koiksoni ja Mari Jürjensi kontserdile “Emade Päev”. Ma olen juba terve aastakümne ja mõned aastad peale olnud Mari väga-väga suur austaja, igasuguse valehäbita suisa tulihingeline fänn ja see kõik, mis ta teeb, on mulle juba selle esimese salvestise kuulmisest kolmteist aastat tagasi (need esimesed salvestised tulid kalli sõbra sülearvutist ja olid “Loll” ja “No näed!” – u-nus-ta-ma-tu kogemus) mind hinge kõige sügavamate soppideni liigutanud, raputanud, puudutanud ja soojusega täitnud. Ja nagu ikka tema laule kuulates, juba sellest esimesest teismeea hetkest saati, olin ka eile kontserdisaalis istudes silmist rinnuni läbimärg. Sõbratar oli ka – meid mõlemaid liigutas kontsert väga, mulle tundus. Emadus ja selle vägi ja üleüldse. Liisi Koikson on ju Eesti konkurentsitult kõige kihvtim naislaulja, nii soe ja armas ja tehniliselt korrektne, aga ka nii hingestatult laulev ja võimas ürgnaiselik naine. Ma ei tea ega vinni praegu Googeldada, kas nad “Emade päeva” kuskil veel teevad, aga te võiks seda kuulama minna küll. Nii kena oli.



Üks elamus väärib veel lahti kirjutamist. Ma olen täiega olnud siin sellel ostan-spontaanselt piletid-küll-kuidagi-mindud-saab-lainel ja nii jõudis minuni ka Bea Johsoni ja Peeter Piheli Zero Waste Dinner F-Hoones. Mind ja Merlinit kutsuti La Muu uue kohviku avamisele (appi, ma ei või, kui armas ja tore koht, kui palju erilisi jäätiseid, minge kiiiiindlasti suvel HÄSTI palju kordi sinna jäätisele ja proovige kõik järgi!) ja seal puhus Rasmus Rask Peeter Piheliga toidutrendide teemal juttu, kusjuures Pihel ka peagi toimuva ürituse ära mainis. Ma läksin otsisin kohe üles ja ostsin viivitamatult (loe: olles H emaga lapsehoiuteenuse kokku leppinud) piletid. Toidu raiskamise probleem ja kõiksugu nose to tail jms on mulle väga põnevad ja südamelähedased teemad ja kui keegi mulle külmkapi tagareast viimased suvalised toiduriismed annab ja ütleb: tee süüa, ütlen mina: challenge accepted. Ja kui keegi (and by keegi ma mõtlen üks Eesti kõige vingemaid kokkasid) ütleb: tule, ma teen sulle potentsiaalsest prügist hoopis vinge kuuekäigulise õhtusöögi, ütlen mina: take my money! Muidugi oli toit võrratu ja Bea Johnson sarmikas ja sütitav nagu alati. Ja tema see neetult tilluke klaaspurk kogu aasta prügiga… nii pagana kadedaks teeb, et inimene OSKAB nõndamoodi elada. Tahaks ka. Aga beebisammudega ükshaaval parema mina suunas – ma üldse ei higista ega muretse, vaid rühin vaikselt edasi ja imetlen niisuguseid vingeid inimesi südamest edasi.



Tegelt tahaks ju hullult näidata pilte ja kirjutada kõik lahti ja muudkui jutustada ja jutustada ja jutustada, aga ma praegu rohkem ei jõua ja parem, kui ma olen põgusaltki juttu teinud – saate siis teid huvitava kohta rohkem küsida. 🙂

***

Me avame poe!

Seda te juba teate, eks? Teate muidugi, ma ju just kirjutasin ja tegin Youtube’i uue video ka, kus kogu loo ära räägin ja selle poe praegusi telgitaguseid näitan:

Staatus on niisugune, et edasiminekuid hetkel märgata pole. Avamiskuupäeva panime paika, aga kuna kinnisvara haldav isik ei ole suutnud maja prügist (mille me talle isegi omaenda väikeste valgete kätega saali valmis sorteerisime) tühjendada, seisab kogu töö ja üleüldse. Aga meil on tüdrukutega homme hommikul koosolek, mille käigus loodame paika panna konkreetse plaani ja tegevuskava. Minu mõtted tiirlevad momendil kahe asja ümber. Esimene on lett – missugust ma tahan, kas lasta kellelgi ehitada või pusida ise, kui palju see maksab, kas see peaks olema ka korraliku pika seljataguse tööpinnaga, mismoodi ja kuhu paigutada kaup ja pakkematerjalid… hästi keeruline ja võõras teema mu jaoks! Teine, mis minu mõtteprotsessidest enamuse enda alla võtab, on kaup. Mul on üks plaanipoeg, mis on väga-väga lahe ja tähendab suurt sammu edasi meie poe ja selle jaoks, mis sorti kauplus me oma klientidele olla saame (hinnatase ja pakutava kauba ihaldusväärsus, kaasaegsus, ilu, vajalikkus), aga see kõik on väga minust mitteolenev ja jällegi – pisut võõras, mistõttu ma rohkem lahti kirjutada ei julge. Saab, mis saab. Midagi ikka saab!

***

Vaatasime eile kõik koos – hoidjapreili ja tema peika liitusid ka – meie pool Eurovisiooni. Kohe korralikult vaatasime. Tõstsime diivani ümber nii, et saaks projektoriga HÄSTI suurelt seina pealt vaadata, katsime korraliku snäkilaua koos terve assortii erinevate alkoholivabade jookidega, sõbrad printisid meile tabelid, et saaksime märkmeid teha ja oma punktid anda… nii kihvt oli! Minu lemmik oli Tšehhi – pole sestsaati ühest Euroviisu esitusest nii elevil olnud kui Läti poisid “The war is not over” laulsid ja me koos teismeea bestikaga ninad teleri vastas istusime ja hääletusnäppudele valu andsime. Nad olid niii nummid ja ega noor tšehh ka just tülgastav ei olnud. 😀 Pingereas teiseks seadsin Taani, sest see legend laulu taga koos ägeda lavašõu ja kenade viikingitega oli ka väga-väga-väga päris ja väga lahe. Hääl oleks võinud võimsam ja… temaatilisem (?) olla, aga selline ilus klassikaline meeshääl on kena ja mis siin ikka kobiseda. Väike Benji tantsis ägedalt ja mis siis, et Bieber fever kangesti peale tulla tahtis – hea etteaste oli ikka. Küpros oli minu meelest Beyoncé hale vari (kui sedagi) – agressiivne ja kohmakas pealegi – aga Iisrael mulle täitsa meeldis. Ei meeldinud sõnum (kui tal mingi sõnum oli?) ja pseudofeminismi pakendis agressioon esituse taga, aga väga meeldis laulja hääl ja see, mida ta sellega tegi. Sõnad olid ka täitsa hästi ritta pandud, meloodia kaasahaarav ja üleüldse. Võis võita küll. Elina oli imeilus ja tõeline au ja uhkus niiviisi visiitkaardina Lissaboni saata. Hääletussüsteem oli ka täiesti mega – ikka hästi lahe on sedasi lõpuni jälgida, kui veel täitsa-täitsa viimaste hetkedeni püsib lootus, et Elina panebki Eurovisiooni kotti ja toob meile koju. Ja oh, kuidas ma armastan Salvador Sobrali ja portugali keelt ja muusikat üleüldse… ja oma maailma parimat euroviisunohikutest seltskonda. 🙂


***

Mul polnud üldse lahtisi jalanõusid kui kuumalaine tuli ja eile raatsisin endale korralikud plätud osta. Olen nii rahul ja uhke! Weekendi poest Järve keskuse kõrval, mustad Birkenstockid. Alla kuuekümne euro. Nii uhke enda üle ja nii rahul! Täiega märkimisväärne, mistap märgin ära. Juhuuu!


***

Kogumispäevikus on autovaba kuu ja ma olen olnud täiesti-täiesti taksovaba ja seda NII VÄGA armastanud! Ma olen varem vist maininud ka, et ma olen suur taksosõltlane, aga nüüd olen sellest harjumusest pea täiesti prii. See muutus tuli tegelikult väga õigel ajal, sest ma olen viimasel ajal Taxify peale hästi pahane olnud ja mul oli sellest teenusest tegelikult õudne s*tamaitse suus. Esiteks on taksojuhid hästi pahased, sest nad ei teeni piisavalt. Ma küll teen alati pikke sõite ja minu jaoks on selle teenuse tarbimine nii või naa kulukas, aga ma mõistan, et taksojuhid sellest tegelikult liiga väikese osa taskusse pista saavad. Aga kurat, kuidas ma ei või ettevõtte, teiste klientide, aga ka minu aadressil siunamist välja kannatada. Lisaks on teenuse kvaliteet ja kättesaadavus kehv, juhid tühistavad enneolematult tihti sõite ja ükspäev vist hangus äpp või midagi, aga ma maksin kümne minuti autosõidu eest, mida ma enam juhiga kaasa ei teinud – sõit jäi käima ja mult kasseeriti rohkem ja ma saatsin küll päringu, aga ühendust ei võetud ja… ühesõnaga midaiganes. Mul on hea meel, et ma taksovaba elu elada saan.

Eile enne kontserti sõbrannaga F-hoone ees kohtudes imestas ta, et Stigo ongi päriselt mu päris-igapäevaelu pärisosa. Mõtles, et mu pidev Stigo-jaur Instagramis on lihtsalt väike toetav turundus ettevõtte rõõmuks ja kasuks. Ja ehkki maailma muuta üritava Eesti väikeettevõtte suhtes, milles juhtumisi töötab ka sinu isiklike laste isa, ei saa olla lõpuni objektiivne, olen ma mulle kasutada antud Stigo üle NII RÕÕMUS, et see on suisa hull. Ma enne mõtlesin koguaeg, et selle kokku-lahti klappimine käib mul üle jõu ja kuidagi pelgasin teda natukene, aga tegelikult on ta nii lihtne, kerge ja hea, et ma tõesti iga kord sõitu lõpetades naeratan laialt ja mõtlen: pagan küll, milline vinge asi. Esiteks on see muidugi suur õlalepatsutus iseendale autost loobumise ja elektrirolleri + rongiga sõitmise eest, sest keskkonna- ja rahasääst on tohutu. Kuigi ta on ju pigem mõeldud suurlinnas liiklejale (kes autot omada lihtsalt ei saa ja kelle 12 m2 stuudiokorterisse jalgratas mingi nipiga ei mahu), on ta mulle kui äärelinna elanikule ideaalne just sellepärast, et kõigist transpordivahenditest kõige efektiivsem on kodust liiga kaugel. Rongi + Stigoga olen ma 20 minutiga linnas ja saan oma kokkuklapitava rolluga sõita, kuhuiganes. Parkida ta restoranis oma laua kõrvale või tõsta kontserdisaali kaasa. Mega! Nii et ka #Kogumispäevik on täies hoos, pean lihtsalt sellest rohkem kirjutama hakkama – kogu aur läheb elustiilile endale ja blogimiseks mahti ei leia. 😀


PSSSSSSSSSSSSSSSSSSSST! Täna (14.05) hommikul algab Kogumispäeviku autovaba kuu väljakutse raames sammulugemisvõistlus, millel auhinnaks seesama Stigo. Ma tegelt tahan järgmises postituses Stigost põhjalikumalt kirjutada, sest üks blogilugeja tundis Insta Directis huvi ja esitas küsimusi, nii et juttu tuleb temast veel, aga ma väga soovitan teha kõik selle endale soetamise nimel, sest…. ma olen #1 fänngööl! 😀 Võistluse leiad SIIT.

Olgu – need olid minu esimesed spontaansed mõtted, mida teiega täna jagada tahan ja jõuan. Ma olen nagu katkine grammofon, aga teie kommentaarid ja tagasiside tõesti aitavad mul blogiga sidet hoida. Ja veel: ma TEAN, et ma olen teile koorepumati retsepti võlgu, aga ma ei taha teile laest vigast retsepti üles tähendada, aga tookord kui ma sellest (niivisi ettevaatamatult) postitasin, ma valmis visatud koguseid ei mõõtnud. Pean ta uuesti läbi katsetama ja kõik kirja panema, et te saaksite ka end suhkrust ja vahukoorest jämedaks süüa, nagu minagi. Joor velkamm. 🙂

Kuidas teil läheb? Kas te olete õnnelikud? Teete asju, mis teid sütitavad? Lämbute, nagu minagi, õietolmu kätte? 

Share this:

  • Click to share on Twitter (Opens in new window)
  • Click to share on Facebook (Opens in new window)

Related

34 Comments

Kolinal #Kogumispäeviku ree pealt maas »
« Nüüd on valge paber ees ja ise tean

About miiu

Comments

  1. A says

    May 14, 2018 at 12:07 am

    Naljakas, käisin just eile apteegis ja üritasin mingit suva allergiarohtu osta, sest olgugi et ma ei lämbu on päris ebamugav, kui kurgus ja ninas ja silmis kriibib ja kõditab, siis proua proviisor ütles, et imetav ema ei saa pmst midagi võtta. Et kõik lähevat piima üle. 🤔

    Jah, kui kirjutada tahad siis muule pakub huvi väikevenna söömiskombed ja magamisharjumused ja üldse oleks huvitav lugeda ta iseloomuomadustest ka, sest tüdrukutes on nagu mingi aimdus olemas, aga poiss veel natsa võõras.
    Igatahes, hoogu kirjutamisel! Ootan alati postitusi ja loen õhinaga! Ja poodi ootan samasuguse õhinaga, ikkagi väga loodan, et seal saab olema ka kohvinurgake kus päiksesepaistel istuda ja imelist elu instagrammida 😀

    Reply
    • miiu says

      May 14, 2018 at 12:09 am

      Mhmh, kõik need käsimüügiravimid lähevad kindlalt jah. Aga nende kohta, mida ta kirjutas, ekstra küsisin ja härra arst ütles: pole midagi. 🙂

      Panen kohe kohvinurga-jutu kõrva taha! Aitäh! ❤️

      Reply
  2. Mari says

    May 14, 2018 at 1:35 am

    Uskumatu, Mirjam! Ükspäev mõtlesin siin, et kui peaks sind rongis nägema, siis tuleks ja ütleks, et sa oled USKUMATU naine, kes on ühele 22-aastasele perenaisele mega eeskujuks.

    Aga postituse viimased küsimused läksid küll hinge pihta. Just viimasel ajal olen hakanud endale tunnistama, et töö, mis ma teen, ei täida mu tassi. Täielik lootusetuse tunne… kuhu ma lähen ja mida ma tegema hakkan? Kus on see koht, kes vajab just MIND?

    Aga allergiate all kannatan ka mina. Kohe on suvi ja kõik hakkavad head-paremat sööma: murelid, herned, õunad jne. Aga mul tuli justkui taevast allergia nende (ja teistegi) vastu. Ja oh seda õietolmu! 🙂

    Reply
    • miiu says

      May 21, 2018 at 7:19 pm

      Tule! Kui sa mind rongis näed, tule – embame!

      Reply
  3. Sandra says

    May 14, 2018 at 6:50 am

    Minu jaoks oluline küss, kas Stigoga sõites on kiiver ikka peas?
    Küsin, sest pole kordagi näind ometi tundub kiivri kandmine sellise sõiduki puhul väga oluline ja samas ka hea eeskuju lastele.

    Reply
  4. Mannakas says

    May 14, 2018 at 7:28 am

    Kas pojale lasteaia koht on juba olemas, st. On ta järjekorras ? ( vallas peaks ju kohti nüüd jaguma ) või plaanite jätta koduseks lapseks?

    Reply
    • miiu says

      May 14, 2018 at 7:57 am

      Kolmanda eluaastani niikuinii meie koduvallas kodune? Või sa mõtled erahoidu? Enne kolme ei pane lasteaeda igaljuhul, seni on kodus. 🙂

      Reply
      • mannakas says

        May 14, 2018 at 1:29 pm

        jah, ma mõtlesin ikka seda,et kas kolmandal eluaastal läheb ikka lasteaeda ( meil siin vallas enne vist kuidagi ei saa).

        Reply
        • miiu says

          May 14, 2018 at 1:31 pm

          Läheb ikka, Virsik läheb ka nüüd sügisest, Kroonprintsessiga samasse rühma 🙂

          Reply
  5. Jp says

    May 14, 2018 at 7:30 am

    Krõpsud? 😀 kas sööte lastega tihti neid?

    Reply
    • miiu says

      May 14, 2018 at 8:03 am

      Mmmm… kui laual on (või külalised toovad nagu seekord), siis ma ei keela, aga ise me ei osta. Ise ostan mõnikord neid läätsekrõpse, mis ka pildil, aga neile harva annan, sest ma söön ise enne ära. 😀 Meil krõpsudest esinevad regulaarselt (kord kuus kindlasti) maisikrõpsud, sest me sööme neid chili con carnega. Filmiõhtuks teeme potis plaksumaisi ja köögivilju + dippi.

      Tänks for nothing, mul nüüd isutab… 😀

      Reply
  6. Barbara says

    May 14, 2018 at 7:40 am

    Eino tänks 😂 Naersin nii hoolega selle esimese maailma Tiiu peale, et panin bussiga õigest peatusest mööda. Hakkan vist ka siis sammulugemisvõistlusest osa võtma nüüd!

    Reply
  7. Sirle says

    May 14, 2018 at 7:44 am

    Tore, et sinuga nüüd kõik korras on. Ega pole kerge näha, et keegi EMOS, aga nõustun sinuga, et meie arstiabi on i-me-li-ne.
    Kuigi ma vaatan su vloge ja live, siis oli üle pika aja nii hea lugeda blogi. Tõeline nauding esmaspäeva hommikul!

    Hoian päialt, et Kukupesa pood saaks avatud nii nagu sa unistad!

    Reply
  8. Kelli says

    May 14, 2018 at 8:00 am

    Mul sama küsimus, mis eelmisel. Vaatasin huvi pärast mõnd videot Youtube’ist ja ei ole kellelgi kiivrit. Ometi sõidetakse – ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis Eestis on see ainuvõimalik – autoteedel. Jalakäijatega samal teel Stigoga liikuda ei tohi, on mul õigus? Autode vahel sellisega sõita, ja veel ilma kiivrita? Ei tundu ohutu valik. Isegi jalgratta ja tõuksiga liikudes kantakse kiivrit, Stigoga peaks see samuti olema kohustuslik.

    Reply
    • miiu says

      May 14, 2018 at 8:26 am

      Teil on hästi väga õigus! Ma olen ise alati suur jalgrattakiivri pärast nahutaja ja surmaga hirmutaja olnud ja nüüd sõidan ise juba peaaegu kaks nädalat ilma. Kahepalgeline!

      Alguses, kui mul “oma” ratast polnud, jagasime H’ga kiivrit ja kui ise sõitma hakkasin, tellis ta mulle kohe oma, aga see pole veel kohale jõudnud. Lubatud tarneaeg oli 2 näd ja see on nüüd läbi, ehk ikka tuleb kohe. Võiks olla nii palju iseloomu, et üldse käimata jätta, aga ei ole…

      Seadus vist tõesti ei luba millegi muu kui jalgadega kõnniteel liigelda, aga ma teen seda kergliiklustee puudumisel siiski – ma ei soovi linnaliikluses nii kiiresti sõita kui Stigo jaksab (mis on ca 22 km/h), autoteel sõitmist kardan väga ja pigem tiksun jalakäijatega samal teel ja mulle sobivas tempos.

      Reply
  9. Kristina says

    May 14, 2018 at 8:08 am

    Pai!
    Ja head kosumist 🙂

    Reply
  10. Ketu says

    May 14, 2018 at 8:15 am

    Nii tore, et jälle tagasi oled. Oled küll teinud paar vlogi, kus maitsete jätsi ja beebitoitu ning rääkinud äri ja kogumispäeviku jutte, aga sellised igapäevase lobaga postitused on ikka kõige põnevamad ja mõnusamad lugeda/vaadata. Väga-väga igatsesein neid nin loodetavasti saad ikka lainele tagasi 🙂
    Ja muide, kuigi sul on tunne, et keegi siin enam ei käi, siis hoolimata sellest, et olen instas su jälgija ja facebookis ka su uued postitused ‘tellitud’, siis ikka aeg-ajalt käin siia kiikamas, ega ma midagi maha maganud ei ole 😀 seega paadunud fännid ei kao nii kergelt 🙂
    Aga mina väga ootan aiamjandusega seotud update ja lastest ja käimistest ja postitusi kõigest igapäevasest 😊
    Aga olge vahvad ja loodan, et allergia saad ikka ravimitega kontrolli alla ning saad ka ikka seda pre-suve nautida 🙂

    Reply
    • miiu says

      May 14, 2018 at 8:21 am

      Aitäh, Ketu! Ma ekstra ei maininud aiamajandust siin, mitte, et ülearu palju muutunud oleks, aga jätsin selle teema eraldi postituse nimel puutumata 🙂 Olen nõus ja tean ise blogilugejana hästi, et vahetu harilik argielu on kõige huvitavam! Püüan selleks ikka aega leida 🙂

      Reply
  11. Anette says

    May 14, 2018 at 9:32 am

    Ma ikka ja jälle korrutan, et ära kirjutamist jäta. Olgu need videod kui toredad tahes, on mulle alati meeldind rohkem lugeda su mõtteid!

    Reply
  12. Suvi says

    May 14, 2018 at 10:16 am

    Ma ka nüüd esimest korda kommenteerin sest ma lihtsalt pean ütlema kui väga mulle su blogi ja eriti videoblogi meeldivad! Teil on super pere 🙂
    EMOle olen ka mina tänulik olnud, mu mõlemad vanemad on sinna väga viimasel hetkel viidud ja tervis jälle korda saadud. Imedetegijad ma ütlen!

    Reply
    • miiu says

      May 21, 2018 at 7:21 pm

      Nii ilus on lugeda siirast tänu!

      Reply
  13. Mariliis says

    May 14, 2018 at 2:45 pm

    Kuna meil on beebil (5 kuud) olnud sünnist saati uneprobleemid, siis mind huvitab alati teiste beebide uni: mis kell ja kuidas ööunne, kui palju magab päeval, kuidas päevastesse unedesse jääb, kas on alati olnud ise uinuv beebi või vajab vanema abi, millal on uni paremaks läinud, mitu korda sööb öösel jne.

    Samuti huvitab söömine. Kui palju lisatoitu püreede näol saab, milliseid püreesid ja mitu x päevas jne.

    Ja niisama beebi motoorsest arengust meeldib ka lugeda. Mida oskab, mida veel mitte jne.. 🙂

    Reply
  14. Annupannu says

    May 14, 2018 at 3:37 pm

    Meil see sama ükssarv,natuke suurem ja nimi on Cute. hehe
    Edu kõigis tegemistes!!!! nii vägev!!

    Reply
    • miiu says

      May 14, 2018 at 3:38 pm

      Raamatukogu ükssarv 🙂

      Reply
      • Annupannu says

        May 14, 2018 at 4:05 pm

        mõtlesin et meie oma on üsna suur, aga laupäeval nägin ühes kohas müügil seda sama ükssarve – mega suur oli

        Reply
  15. Neiu says

    May 14, 2018 at 7:20 pm

    Tore, et jälle blogid! 🙂

    Reply
  16. Marju says

    May 14, 2018 at 8:58 pm

    ❤️ kiiret paranemist

    Reply
  17. Piib says

    May 15, 2018 at 9:44 am

    Haha!
    Plaanisin kirjutada kommentaariks, et oled ikka mega äge aga still pissed about that koorepumati retsept, kuniks jõudsin postituse lõppu! 😀 oled lihtsalt äge siis!

    Reply
    • miiu says

      May 15, 2018 at 9:47 am

      Sorriiiiiii kiiiiiiizuuuuu, mul see vägagi hinge peal ja ei unusta sugugi 😀

      Reply
  18. CT. says

    May 15, 2018 at 11:39 am

    Tõsi, paadunud fännid ei kao kuhugile! (: .. alati elatakse kaasa ka siis kui blogis puhub tuul ja lendavad heinapallid 😀 (eriti kui ise sotsmeedias ei figureeri).

    Sinu kontsertelamused olid tõeliselt virgutavalt mõjuvad. Tahaks ka kohe minna igale poole 😀 ja jätsile.. kohe! La muu mu lemmik 😉

    Ja beebihundiga tutvuks blogis heameelega. Lastejutud sinu ägedatest lastest on alati vahvad.

    .. ja kes meist ei ootaks kukupesa poodi. Ka selle loomise protsess on ääretult põnev.

    Aitäh miiu, et meiega seda kôike jagad!

    Reply
    • Mariin says

      May 16, 2018 at 2:04 pm

      Kommentaare laikida ei saa siin kuskil vä?

      Reply
      • miiu says

        May 16, 2018 at 2:05 pm

        Peaks saama ikka! 😀

        Reply
  19. S. says

    May 23, 2018 at 8:57 am

    Üllatavalt pikk postitus aga lugemine läks kui lennates. Väga mõnuga kirja pandud. Aitäh! Ja ma teen küll asju, mis sütitavad. Või noh veel ei tee aga kallim kinkis sünnipäevaks selle https://www.kingitus.ee/kingitused-kategoorias/langevarjuhupped-kingituseks ja nüüd ma siin põen ja ootan, et millal saab hüppama minna. Ma kõrgusega väga suur õber ei ole, aga langevarjuhüpet olen nii ammu proovida tahtnud. Ja nüüd kui kink tehtud, ei saa enam alt ära ka hüpata.

    Reply
    • miiu says

      May 23, 2018 at 8:59 am

      Oih, mina olen küll selleks liiga jänes, aga sind täiega imetlen 😀 Tule räägi pärast, kuidas oli!

      Reply

Leave a Reply Cancel reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (29), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • E. on Ise tegid selle saia või?
  • Kai on Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • miiu on Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Kai on Meie igavesti-kodu: Söögituba

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Ise tegid selle saia või?
    Ise tegid selle saia või?
  • Meie igavesti-kodu: Söögituba
    Meie igavesti-kodu: Söögituba
  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
    H nipinurk: Kuidas ise kevadist jalgrattahooldust teha?
  • What's for lunch? Golden chicken nuggets!
    What's for lunch? Golden chicken nuggets!
  • Vastus lugejaküsimusele: Kuidas meie oma lapsi kasvatame?
    Vastus lugejaküsimusele: Kuidas meie oma lapsi kasvatame?
  • Minu uus töökoht...
    Minu uus töökoht...
  • Snapshots: Ciabatta bakery (with recipe!)
    Snapshots: Ciabatta bakery (with recipe!)
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.