Tegelikult ei oska ma paha tujuga üldse kirjutada. Kui osade blogijate sõnul on blogimine nende jaoks justkui teraapia, on blogipostituse jaoks sõnade ritta seadmine konkreetselt v i i m a n e asi, mida ma teha suudan või tahan. Ma olen rohkem selline taevas-kukub-alla-ei-söö-ei-maga-ainult-nutan kinda gal’. 😀 Aga kuna tänahommikune eepiline pettumus on natuke settida jõudnud, nutud nutetud, Toit’sist tellitud õhtusöök (teist korda selle nädala jooksul, aasta perenaise tiitliga on nüüd vist nats sandisti) söödud ja klaasike punaveini hinge all, on nüüd sootuks kergem olla ja mõtlesin, et jagan tänaseid sündmusi teiega ka.
See kõik algas mõni päev tagasi, kui mul õnnestus täieliku koba peale saada suurepärane pakkumine kontori rendiks – ilus tumeda parkettpõrandaga ruum minu jaoks mugava asukohaga hoones ning lisaks võileivahinnaga laoruumike sinna juurde. Ideaalne, onju? Oi, ma juba mõtlesin välja, kuidas ma sinna sisekujunduse teen, mismoodi ägedad kirjutuslauad valmis ehitan ja kuhu paigutan, kuidas kõik tooted ja pakendid ilusti laoruumi riiulisse sean ja koju ruumi juurde saan… Napilt parim osa selle kõige juures oli esimene professionaalne maakler, kellega eales kokku puutunud olen ja tema sõbralik suhtumine meile mõtlemisaega andes. Päev enne broneeringu lõppu teatasime, et tahame ruumi rentida küll ja maakler, kes meie otsuse üle väga rõõmustavat näis, lubas omanikuga edasised detailid kokku leppida ja tagasi helistada.
Helistaski. Täna hommikul. Selgus, et selle neetud ruumi üürileping oli juba siis kellegagi sõlmitud, kui me seda vaatamas käisime. “Suur firma, palju kinnisvara – mul on väga häbi, aga toimunud on arusaamatus,” vabandas maakler. Püüdsin ennast terve telefonikõne jooksul vaos hoida, et mitte nutma puhkeda, aga pidin maaklerile siiski väriseval häälel tunnistama, et pean ennast pisut koguma ja hiljem tagasi helistama. P*rsse küll.
No ja siis ma nutsin ja nutsin ja nutsin. Ma ei oska pettumustega karvavõrdki toime tulla. Kõik, mida ma teen, kõik, millesse ma usun, võtab minult 100% ja kui ma siis p*rseli kukun, ei jää sellest millimeetritki järgi ja mul on tunne, et ma ei oska enam kuidagi edasi minna. Minu isiklik hingehoidja, tuntud ka kui Maailma Parim Ämm, soovitas mul võtta terve tänane päev ja õhtu kurvastamiseks ning pettumusest homme lahti lasta ja eluga edasi minna. No ma proovin.
Kui ma endale tilgakese suurepärase Clarinsi Skin Illusion jumestuskreemiga uuesti inimese näo pähe kittisin, sõitsime kodu lähedale üht kontorit vaatama. No… kurat, see oli ka väga lahe ja kuigi kontor on suuuuur ja kuigi sellel on eraldi sissepääs, mehitatud valve ning oma WC, on üürihind siiski võrdlemisi madal. Mul tekkis idee leida lisaks praegusele partner in crime‘ile (plaanisime büroopinna eraettevõtjast sõbratariga kahepeale rentida) veel mõni keegi, kes oleks huvitatud endale minu poolt kujundatud ja sisustatud ruumis kontorinurgakese (+ vajadusel laoriiulite) rentimisest. Et selline mõnus creative environment või nii! Kui teie hulgas mõni selline on, võite mulle ju kirjutada – ma ei ole selles plaanis veel kindel, aga ma ei kavatse seda maha ka matta, kui see võimalus mul ikkagi avanema peaks.
No ja siis edasi, pärast pinnaga tutvumas käimist, pidin ma lapsed lõunaunne panema, aga magama soostusid jääma ainult pooled neist. Ülejäänud pool (see noorem) otsustas kaks tundi järjest röökida ja samal ajal sain ma üsna närvilisi kõnesid, sõnumeid ja e-maile inimeselt, kelle kliendil alati Hästi Tähtsad Ideed viimasel minutil tulevad ja mistõttu mina oma tööd tavaliselt umbes viis minutit ette planeerida saan. Oi, kuidas mul käed vihast värisesid, kui ma tekste telefoniga valmis trükkida ja ära saata püüdsin samal ajal, kui üks selgelt üleväsinud väike kullake mu otsas ronis ja kisendas.
Arvake ära, mis kell praegu on? Jep. Wine o’clock. Kas teil oli parem päev?
ei olnud parem päev, paraku 😀
nägin Instagramist. tõstan sinu auks klaasi, pai!
aga et mulle kõikide s*ttade päeva krooniks sel nädalal ka lind pähe sittus, siis peaks see õnn kohe õuele sõitma 😀
oooo osta mulle siis midagi ilusat kui lotomiljokaks saad. või tule lihtsalt küllaaa, see oleks parem. ma just eile mõtlesin neid pallimerepalle õue pealt kokku korjates, et ma peaks vist H üksi saatma sellele Oslo-reisile – siis ei oleks nii mark, et ikkkka käimata on!
Ohjah, tubli kui lahti lasta ja eluga edasi minna suudad. Me oleme omale ca aasta aega kodu otsinud. Eelmine aasta oli müügis Ideaalne Korter, ideaalse asukohaga, läbi kahe korruse, ideaalse siseviimistlusega, oma aiaga. Helistasime värisevate kätega maaklerile, kes konkreetselt hirnus naerda telefoni ja ütles, et see korter on ammu müüdud, panin vist vale kuulutuse üles……… no okei. 😀
See kõlab nagu palju kõrgem kukkumine. 🙁 Kohutav…
Ma sain ülikooli suurepäraste tulemustega sisse! Ja siis, kui ma mõtlesin, et elu ei saaks ideaalsem olla, sain ma jalakrambi, mis viis mu selleni, et ma röökisin köögipärandal vedeledes 10 minutit köögipõrandal. Aga. Sina ära põe, kõik juhtb põhjusega – leiad miskit paremat! 🙂 Ja sellised raskused on need, millele tagasi vaadates näed, et see oli kasulik õppetund.. või ei olnud, aga elasid ikka üle 🙂
Jaa, mul on juba praegu palju kergem. Ilmselgelt – ma sain sellest juba blogida. 😀 Ega see muidugi probleemi ega vajadust ära ei kaota, aga ma usun ka, et tuleb uus ja parem. Peab tulema! P.S. PALJU ÕNNE, SA OLED VAIMUSTAVALT TUBLI!
Aitäh-aitäh, uskumatult tore on teada, et viie aastakese pärast saan asuta lapsi õpetama. 🙂
Asuda ikka:D
Olles ise absoluutselt sama masti naine, hakkan vaikselt aru saama, et siin see adultimise võti vist peitubki. Iga asja peale ei saa püssi põõsasse visata ja nõndasamuti ei saa iga pettumuse peale oma suurt ideed maha matta, arvates, et see midagi väärt ei ole. Ja seda lugu lugedes sain aru, et põhimõtteliselt on see probleem ju ikkagi lahenemas, nii et töö kiire ja korralik. Pai! Elame need sitad päevad üle ja rõõmustame tõsiselt kordaminekute üle 🙂
Ma olen ka väga kehv pettumustega toimetulija olnud ja eks olen siiani. Ajaga olen endale aga selgeks teinud, et kõik juhtub põhjusega ja miski (ei saa öelda “Kõik”) halb on millekski hea. See mõtteviis on mul aidanud aedasi liikuda ja nagu sa juba kirjutasid, lahti lasta sellest pettumusest. Aga olen ka aru saanud, et natuke on vaja ka nutta ja midagi head juua-süüa ning end tühjaks rääkida, alles siis saab paranemisprotsess alata 🙂 Edu ja õnnestumisi!
Mul on juba kaks päeva järjest s*tt päev olnud ja tundub, et ka homne tuleb seesamunegi, sest ega kaks kolmandata jää.. Ootused on suured laupäevaks, sest siis ei pea töömuredega pead vaevama ja saab hoopis remondile mõelda 🙂 edu ja jõudu sulle!
Siis kui Sina said oma nutud nutetud, mina alles alustasin. Seega oled paranemisprotsessiga minust sammuke ees! Kas pole mitte positiivne? 😀
Vähemalt oli ainult s*tt päev, sest mul on vist lausa s*tt kuu, mis iroonilisel kombel on alles puhta alguses. Win!
S*tt päev? Try more like s*tt aasta vms…. ei tegelt, ma liialdan muidugi. Aga no selja taha jääv aasta on olnud selline, et ma s*ttu päevi enam väga ei märkagi. Aga see läheb mööda. Päriselt ka. Sellised olukorrad on ilmselgelt nõmedad aga need tulevad elus miskipärast. Universum saadab. 🙂 Täna jood veini ja homme on uus päev ja uus energia. Mitte ükski olukord ei kesta igavesti ja absoluutselt kõik asjad lõpuks lahenevad. Nii et edasi võitlusele ja võidule! 😉