Tööjuttu: Emmede Klubi stuudiopäev

Nagu enamus teist ilmselt teavad, teenin ma perele (väikest tagasihoidlikku lisa)leiba Emmede Klubi toimetajana. Tegemist on Lätis alguse saanud (ja lõunanaabrite juures ka  ä ä r m i s e l t  edukaks kujunenud) projektiga, mis on seni tähendanud ka pigem seda, et eestlasteni jõuab tugevate slaavilike mõjutustega otsetõlkes materjal, mis kohalikku lugejat (näiteks mind) pigem üldse ei kõneta. Kui Madikeniga (kes hetkel tööst eemal olles endale parima võimaliku asendaja leidis – tšau, Liis!) tööle asusime, avastasime, et meie võimuses on teha midagi väga toredat – vaatamata sellele, et üks meie tööandja suurimaid kliente on mähkmetootja (see ei saa ühelegi lehte külastavale lugejale märkamatuks jääda) ja et mähkmereklaamidest ei ole ühel ega teisel viisil pääsu, saame meie ikkagi midagi Eesti emade jaoks kasulikku ära teha. Vähe sellest, et meil on võimalus ekspertidega koostöös häid ja kasulikke teaduspõhiseid artikleid ja lugejate elulisi ning inspireerivaid lugusid jagada – kõigele lisaks saame me kohalikele emadele jagada kingitusi, mähkmeid ja muud säärast. Mõni aeg tagasi (seoses järjekordsete peasponsori kampaania raames antud tööülesannetega) tekkis mul mõte kohalike emadega stuudiopäev korraldada. Kaua me jagame Läti emade ja laste pilte, kui meie oma koduvabariik on nunnusid titasid ja ilusaid emasid täis? Niisiis küsisin ma Evelinilt, mida ta säärasest tööotsast arvab ja palusin peakontorist vahendeid, et asi võimalikuks saaks. Suure töö (sellise asja üksinda korraldamine pole ikka mingi meelakkumine), organiseerimise ja umbes sajakonna kilo mähkmete ja kingikottide treppidest üles tassimise järel leidis aset imetore stuudiopäev, mille tulemusi Emmede Klubis ka peagi näha on. Lapsed olid kõik äärmiselt tublid ja nende emad soojad, lõbusad ja hästi ilusad. Lisaks mähkmearvustuste tarvis tehtud piltidele sai iga pere pilte teha ka isiklikuks tarbeks ning ma olen enam kui kindel, et pildid tulid imearmsad. Päeva lõpuks oli meil toss viimseni väljas (laste järgi jooksmine, nende paika tõstmine ja fotograafi selja taga väikese modelli tähelepanu pälvimiseks lakkamatult “pleeeruleeruleeruleeru” lollitamine võtab minusuguse ikka viimseni läbi!) ja pärast üheksatunnist päeva väsinu, kuid õnnelikuna koju jõudes kukkusin jalapealt voodisse. Mõtlesin, et näitan teile sellest imetoredast päevast enne “pärispiltide” valmimist ka mõningaid kaadritaguseid pilte:

Meie kõige pisem väike modell – tubli kolmenädalane poisslaps
Kostüümilad – sitsid-satsid ja tillukesed lipsud-traksid. Äärmiselt nunnu!
Iga osaleja sai tänutäheks kaasa koti Salvesti putrude ja puuviljapüreedega ning paki mähkmeid 🙂
Meie meikariks oli vahva Kristin, kes kõigile sessioonil osalenud emadele näo pähe maalis
Väike tagasihoidlik snäkilaud
Statistid 😀