Lõppev nädal tekitas tunde, justkui oleks see seitsme päeva asemel kestnud sada. Lisaks sellele, et sel nädalal on meie eluteele ette sadanud suurepäraseid uusi võimalusi, olen ma jõudnud käia ühel vahval töökohtumisel, anda ühe toreda telefoniintervjuu ühele vahvale ajakirjale, minna vaatamata pikaajalistele pingutustele enese vaos hoidmise nimel siiski lõpuni endast välja ja karjuda sugulase peale, kelle peale ma karjuda poleks tahtnud ega tohtinud (kuigi ta selle igati ära teeninud oli) ja siis vihast ning süütundest nutta kõõksudes emmele helistanud, rõõmustada mitme erineva (potentsiaalselt elumuutva) pakkumise üle, mille Universum meile (vist minu hädaldamise peale) kinkis ja pidada maha mitu mõnusat õhtut endale armsate inimestega. Teisipäeval kohtusin Ruth Mariaga, et temaga õhtust süüa ja Eesti Muusika Kuulsuste Koja järjekordset tutvumisõhtut väisata. Seekord olid õhtu tähtedeks minu maailma kõige lemmikum Tõnis Mägi ja Ivo Linna, kes rääkisid oma värvikatest karjääridest kihvte lugusid ja esitasid legendaarseid laule, mis pisaragi silma kiskusid. Koos nendega astusid üles ka Ott Lepland ning Antti Kammiste ja õhtu oli tõeliselt elamusterohke – sai heldida, naerda, nutta ja suurest imetlusest hingetuks jääda. Filmisin sellest õhtust vlogi, mida saate vaadata SIIN. Kolmapäeval tegin päev otsa tööd, käisin kitarritunnis ja kohtusin õhtu hakul sellise kauni daamiga:
Triinu Liis kutsus mind möödunud nädalal kohtingule ja sellisest armsast pakkumisest on ikka väga raske keelduda. Esiteks sellepärast, et on nõnda armas, et keegi sind keset argitoimetusi sedasi meeles peab ja teiseks seetõttu, et nendesamade argitoimetuste vahel on hirmus mõnus lihtsalt muretult sõbrannatada, õhtustada ja kokteilitada. Tõelise džentelmenina sõbrana tõi Triinu Liis mulle kaks kimpu piibelehti. Seda kusjuures ühes vaasiga, millega oli äärmiselt käepärane kaunistada kõiki laudu, mille ääres me õhtu jooksul maandusime, aga samas ka küllalt kentsakas mööda linna ringi jalutada. 😀
Olime lootnud õhtu Komeedi terrassil veeta, ent sinna jõudes oli selge, et päikesepaistelisel terrassil asuvate laudade üle käib tihe rebimine. Jalutasime siis 500 meetrit edasi ja maandusime restoranis Peps, kus kostitasime end punase veini, sibulamoosi ja kitsejuustuga crostinide (mis olid ooooivalised!), koorese lõhesupi ja aasiapärase kanasalatiga. Noh, okei – epiteet “aasiapärane” selle alumisel pildil oleva salati nimes on vist mingisugune hästi peen huumor, sest avokaado, maasikad, salatilehed, paneeritud kanafilee ja majoneesikaste ei ole just Aasia köögile omased pärlid. Aga see oli maitsev, nii et tegelikult ei ole nurisemiseks ülearu põhjust – ma lihtsalt ootasin midagi teistsugust.
Komeedi terrassile me endid lõpuks siiski korraldasime, et päikeseline ja suvesoe õhtu Cosmopolitanidega öösse veeretada ja pärast päikeseloojangut koju magama kobida. Järgmisel päeval ootas mind ees esimene tööpäev ühes vabas kontorinurgakeses samal ajal, kui Virsik oma imetoreda uue hoidjatädiga mänguväljakul lustis, võililleseemneid mööda ilma laiali puhus ja tundide viisi raba vahel veerevas vankris lõunaund magas. Vahemärkus: vahel peab ikka tunduma, et kõik on kapitaalselt pekkis, otsas ja lootusetu. Ainult probleemidega tõeliselt silmitsi seistes saab see pidevalt pea kohal hõljuv pilvisus lõpuks piisavalt hõreneda, et lahendused ilmselgetena näima hakkaksid. Lisaks võib viimase nädala näitel kinnitada, et kus on, sinna tuleb juurde – ma ei tea, kui palju kordi ühel perel üheainsa nädala jooksul jopata saab, aga ma arvan, et me oleme rekordi purustamisele äärmiselt lähedal. Nii ei leidnud me ainult maailma parimat hoidjat ja mulle töönurgakest – H’le tehti kaks tööpakkumist: esmalt üks, mis niigi väga suure palgalisa garanteeriks ning seejärel teine, mis oleks esimesest veelgi parem ning oluliselt perspektiivikam… ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud, sest tegelikult pole miski ju veel kivisse raiutud. Pöialde hoidmine on igatahes rangelt soovituslik!
Nädala kokkuvõtte juurde naastes tasub ära mainida ka nädala lõpupoole toimunud sünnipäevapeod, milledest juba minu Instagramis väikesi ülesvõtteid näinud olete. Pikemalt ma neil üritustel hetkel ei peatu, sest esiteks olen ma suurest pidutsemisest rampväsinud ja teiseks filmin ma neist teile, nagu kombeks on saanud, nädalavahetuse vlogi. Hirmsasti loodan, et homme on ilus ilm, sest ma õudselt tahaks minna kuskile laadale, loomaaeda, mänguväljakule ja… teha kõiki neid asju, mida ühel pühapäeval tehakse, et peadpööritavalt intensiivsele nädalale mõnus ja idülliline punkt panna. Mida teie homme teha plaanite?
Ja mina muudkui loen ja loen enda meelest Triinu Liisi blogi ja mõtlen, miks ta nii väga Miiu moodi järsku kirjutab… 🙂 (Bloglovin ju pani kaanepildiks tema)
hehe 😀 seda on kuidagi… innustav kuulda, et mu kirjastiil äratuntav on. no juhul, kui sa seda komplimendina mõtlesid, eksole!
Sinu kirjastiil ei ole mitte kellegi teise omaga võrreldav ja seda kõige paremas mõttes. Sul on värvikad võrdlused, kohati lahe natuke vanamoodne sõnakasutus ja lause konstruktsioon. 😉 Teistmoodi ei oskaks seda kirjeldada. Ja sa oled ühtlasi ainus inimene, keda kujutaks ka päriselus nii rääkimas, kasutades sõnu kihvt, vahva, ülearu, kõõksuma jne. Tead, mida see mulle hoopis kõige rohkem meenutab? 😀 Ma ei usu, et selles on iva, aga hirmsasti meenutab Bullerby laste (ja üleüldse Lindgreni teoste) kirjastiili… Lottet natuke kah!
Sa oled armas! Ja ma räägingi nii, jah, kõigega, mis neis postitustes on… ainult, et kõnekeeles ma ropendan ka, seda ma kirjasõnas ei tee, ei ole kuidagi üldse paslik. 😀
Nii tore on lugeda, et teil nii palju häid uudiseid on! Pöidlad pihus igal juhul.
Aga ennekõike tahtsin öelda, et hädaldamine ei ole nüüd küll see, mille eest universum meile kinke saadab. See on see teine asi, mida sa hädaldamisest veel paremini oskad – suur töö ja vaev.
Sa oled hämmastavalt võimekas, väike (ja võibolla vahel veidi suurem) hädaldamine käib ilmselt asja juurde. Kuidagi peab ennast ju maha laadima. Eks 🙂
Psst, visuaalteatrifestival TREFF on. Seal lastele ka sobilikku, äkki midagi joppab?
Sa oled / te olete kõik need väiksemad ja suuremad võidud üleni ära teeninud! Mul on niiii hea meel ja pöidlad kindlalt pihus.
Minul on täna hoopiski sünnipäev, nii et hommik algas elukaaslase küpsetatud pannkookide ja lauldud sünnipäevalauluga, nüüd mõnulen klaasikese külma siidri ja blogidega voodis teki all, päevapoole lähen hea sõbranna aeda grillima ja õhtul vanemate juurde kooki sööma. Ma kohe ei oskakski paremat sünnipäeva tahta. 🙂
Mina paalnin täna õhtul minna Adam Lamberti ja Queeni konsertdile.
ooo! suurepärast kontserdielamust sulle, see on kindlasti väga kihvt 🙂
Jäite täna Ülemistes vahele 🙂 Virsiku tundsin kõigepealt ära – veelgi armsam pisike preili, kui pildilt näha 🙂
nii armas oled, aitäh 😀 ta tahab meil kangesti putku panna pidevalt, õudne tegu on tema kannul püsimisega!
Silmis oli jah selline kelmikas pilk ja nägu naerul, mis kohe pühalikult tõotas, et preili on koerustükkide peal väljas 😀
Kōlab täpselt nagu minu noorem tütar 😂
Väga ägedad pildid ja nii mõnus, kui on ka tegusemaid aegu:) Mul on igatahes siis kohe tunne, et oi kui palju on tehtud:)
Nägin ükspäev su instagramis postitust pealkirjaga “Õed Hundid ehituspoes”. Tekkis küsimus, et kas teie lastel on sinu perekonnanimi? See on iseenesest väga lahe, tänapäeval sedapidi tavaliselt ei toimita, aga mulle meeldiks küll kui mu lastel oleks minu perekonnanimi:)
Neil on jah, osaliselt sellepärast, et minu meelest on loogilisem, kui lapsed on ema nimega (ma ise olen ja, kuigi hoopis teisel põhjusel – isa vist lihtsalt ei soovinud), aga peamiselt seetõttu, et olen oma liini viimane Hunt ja kuna H teab, kui oluline see mu jaoks on, ei ole ta kunagi laste nimede pärast machotanud 🙂
Hunte on ju nii palju Eestis, kas see liini hoidmine on sel puhul tõesti nii oluline? Kui abiellute, siis jätad ka oma perekonnanime? Kurb hakkab mehest 🙂
Haha, talle ei ole ausalt vaja kaasa tunda, ega ma temast ju üle sõida – ta lihtsalt hoolib sellest, mis mulle tähtis. Inimesena, kellel sisuliselt polegi kunagi päriselt juuri all ega hoolivat perekonda olnud, on väga oluline see ainus allesjäänud side kellegagi, kes oli olemas ja armastas, kuid keda siin ilmas enam pole. Identiteedivärk, muud midagi. Kui abiellume, oleme kindlasti lõpuks kõik ühe nimega, me lihtsalt ei tea veel, millisega 🙂
Tahtsin ära mainida (ja olen suhteliselt kindel, et see annab sulle positiivset indu veelgi juurde), et tänase seisuga on mul loetud kõik su blogipostitused. Sattusin siia umbes kaks-kolm kuud tagasi ja hakkasin tagantpoolt täitsa lõpust tulema. Pidin tegema märkmeid ja kerima ja jubedalt palju järge ajama, mis tundub imelik ja kõik ehk isegi, aga vot huvitav oli lugeda tausta ja lugu. Tegin omal ajal sama Britti blogiga. Loodan, et leiad jätkuvalt aega ja tahtmist kirjutada ja kui ka on raske nädal, leiad jõudu lugejatest 🙂
leian küll ja hästi palju. see on nii kena, et sa selle mõttega siia tulid, et mind innustada – ma jumaldan selliseid inimesi, kes teiste heaolu nimel pingutada märkavad. suur aitäh! ma loodan, et blogiarhiiv pakkus palju meelelahutust. mulle igatahes pakub, koguaeg käin tagasi vaatamas. :)))