Rääkisime eile hoidjapreiliga blogidest ja sellest, millised minu meelest kõige paremad blogid on. Ausalt öeldes on neid minu masti häid blogisid (mitte blogijaid, vaid konkreetselt neid, kes seda võimalust pakuks :D) kodumaal väheks jäänud, sest ma olen lapsepõlvest saati Rootsi blogisid lugenud ja ilmselt lihtsalt ära hellitatud. Mulle meeldivad ühesõnaga need veebipäevikud, kuhu postitatakse kõigest ja igapäevaselt. Need on (isegi kui mitte väga isiklikud) kuidagi vahetumad ja haaravamad kui harva ilmuvad väga põhjalikud arvamuspostitused jms. Ma arvan, et blogikuninganna edu taga on ka seesama fenomen – on ta ju meie blogijatest ainus, kes sedasi minu masti “õigesti” blogib.
Ma tahaks ise ka natuke rohkem selline blogija olla, aga selle regulaarsuse soone peale on raske saada kui see vahepeal uppi lendab. Samas on sedasi hoopis lõbusam postitada ja blogisse hiljem tagasi vaadata. Kui igasuguseid arvamuspostitusi on juba aasta hiljem cringey vaadata, siis just need argised postitused on need, millesse saab tallele päriselu ja pärismälestused, mis muidu lihtsalt ja labaselt ununeks.
Vedeleme Väikevenna ja Virsikuga praegu voodis, poisu naudib õhuvanni ja siputab kõigest jõust jalgadega (see on ta uusim) ja Virsik naudib telefonist lastelaulude vaatamise privileegi. Muul ajal ta telefoni enda kätte ei kraabi, aga kuna ma olen vahel tahtnud hommikul pisut uneleda, mitte Barbiedega mängima joosta (“emmmmeeee, tule männnnnnnngima, tuleee jubaaaaa!”, karjub ta mulle voodil hüpates sõna otseses mõttes samal hetkel kui ma silmad avan), olen talle vahel välja pakkunud laulude vaatamise. Mina siis kõrval, silmad vidukil, ja laulan laule tõlkeversioonis kaasa. “Viis väikest pardikest läks kõndima, üle mäe ja kaugele, emapart ütles prääks-prääks-prääks…” ja “talumehel oli koer ja Bingo oli tal niii-meeks…”, kes teab, see teab. 😀
Magamistoaaknast välja vaadates on tunne nagu elaks eriti ilusa klaaskuuli sees. Lund muudkui langeb ja langeb ja maja taga metsas on puudel valged mütsid peas – täpselt nii nagu ma enne talve koguaeg unistanud olin. Nii tore, et päris-talv lõpuks ikkagi tuli. H ootas pikisilmi lund nagu väike laps – käis kuid ja raporteeris iga päev ilmateadet, eriti suure õhinaga siis kui miinust lubati. Nüüd on suur lumi lõpuks ometi platsis ja härra oma eluga rahul. “Vaaaaaaaaaata kui ilus ilm õues on, see on maailma kõige ilusam ilm!” käib ta ja jagab oma vaimustust. 😀
Igatahes on kell nüüd kümme ja hoidjapreili saabub kohe, et nädala viimane tööpäev alata saaks. Joon kõigepealt tassi kohvi, söön hommikusöögiks (sorry not sorry) ühe õhtul küpsetatud kohupiimakorbi või kaks (tegin Ragne retsepti järgi, ei olnud üldse nii raske nagu kartsin ja hoopis täiesti ideaalsed said) ja asun siis nädala viimaste (trükki minevate) asjatoimetuste kallale. Minu tööülesanneteks ongi praegu ainult kujundamine, maksete kinnitamine ja muu selline, mida ainult mina teha saan. Ülejäänu teeb Andra, kes on mul nii tubli abiline, et ma ei tea, kuidas ma temata üldse midagi tehtud saaks. Eelmisel nädal oli Kukupesal täita peaaegu sada viiskümmend tellimust, mis võib-olla annab tema tragidusest pisut aimu…
E joonistas mulle e. “kõige galimale” eile pildi. Meie ükssarviku ja vikerkaarega postergi on pildil. Kahjuks tiitliga eksis, minu meelest Kukupesa “juhataia” on viimasel ajal küll pigem Andra… 😀
Haha! Väikevend keeras ennast just Virsiku kõrvale, viimane sättis end telefoniga vennale lähemale ja asus talle laule tõlkima. “Beee-biiii hai, dunduududundundudududu…”
Elu ise on tegelikult praegu veidi… udune? Kogu meie maailma kohal lasub üks suur kurbuse vari ja neid meie pereliikmetest, kes on piisavalt suured, et paratamatustest aru saada, võib suvalistel hetkedel näha veekalkvel silmadega mõtete sisse ära vajumas. Viimaste seas on nüüd ka Kroonprintsess, kes oma ema hinnangul maailma asjust pisut liiga hästi aru saab ja liiga õigeid küsimusi esitab. Ja see abituse tunne, kui tahaks aidata neid, kellel on kõige raskem ja valusam, aga mitte midagi teha ei saa…
“How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.” – Winnie the Pooh
Olgu, sõbrad. Ilusat päeva!
Kindlasti oled teadlik, kuid kui siiski mitte, siis lapsele lauluvihjeks “Laulupesa” Super laulud ja meie tüdrukud hullupööra fännavad. 🙂 Nüüdseks juba ka laulavad, mis ei ole üldse imekspandav, et nad neid söögi alla ja söögipeale kuulavad.
Ooo! Ei, mina ei teadnud. Kindlasti hakkame kuulama. Meil läkski just autos plaadilugeja katki, kus kõik meie lastelauluplaadid sees. Nüüd saab siis Laulupesa kuulata sõidu ajal. Aitäh! 🙂
Võta heaks.
Me ise oleme neid juba täiesti üle võlli kuulanud ja lasteaias kuulavad samuti, nii plaadilt kui youtubest. Nii et meile on see juba nii elu loomulik osa, et ei tulegi selle peale, et keegi neist midagi ei tea veel. 🙂
Jaaa. Laulupesa laulud hull hitt igal ajal, aga levinud vist rohkem Tartus või noh.. Lõunas… :). Aga tore vaheldus kõigile teada tuntud lauludele
Nii armas jutuke 🙂
Kohe hea lugeda sellist vahetut elu. Et vahel ongi nii, et uni ei lähe silmast ja ei söö hommikusöögiks ainult öko-shmöko (ei, ma ei mõtle praegu igasugust ökomajandust maha teha, vaid et näitlikustada) toitusid, vaid lihtsalt seda, mis TAHAME. Ega muudmoodi ei saa.
Ja andesta mu uudishimu, aga… see viimane lõik… kas kõik on ok?
Meie oma väikese pere siseselt kõik ok, oleme terved ja rõõmsad. 🙂
Ja kohupiimakorbihommikusöök on kõik tänu H’le, kes lastele juba hommikul enne minu ja pojakese ärkamist putru söötis. Kui oleks pidanud Virsikut ka toitma, oleks pidanud hea eeskuju nimel ikkagi putru sööma. Mis on ok, kaerahelbepuder või ja hapukoorega on mu lemmik!
Tegin ka just laupäeval sama retsepti järgi kohupiimakorpe, nii maitsvad said 🙂 Kui vahepeal katsetan “kõigevabasid” magustoite siis laps sõi korpe ja ütles, et need ei maitse üldse tervislikult vaid nagu päris. 🙂
Hehe, need on tõesti nagu päris. Nii päris, et sõin eile neli tükki (ok valetan, viis) ja ikka üliraske oli alla. Vana hea piimarasv ja gluteen. 😀 Õnneks pärast imetamist on kõht kohe jälle tühi!
Ma just täiesti hullupööra armastan Sinu selliseid vahetuid, igapäevaseid lobapostitusi. Täpselt sama palju, nagu nautisin igat kui viimset vlogmasi osa. Selline eriline lihtsus ja võlu peitub neis mõnusates postitustes 🙂
Mina ka nautisin vlogmasi tegemist, sest nii lihtne on videotes olla täpselt mina ise. Tekstis on see enese vahetult edasi andmine palju keerulisem. Ja ma tunnen ka blogimisest hoopis suuremat rõõmu kui selliseid argipostitusi teha märkan! 🙂
Selline tunne nagu oleks teil just külas käinud 🙂
Küll te olete üks vahva perekond!
oh, minu rõõm. aitäh! 🙂
Ma nii väga igatsen neid argipäeva postitusi. Paluuun, kirjuta ikka veel ja veel.
Miiu! See võis olla aasta eest kui sattusin täiesti juhuslikult üht su vlogi vaatama ja siis juba lugesin blogi… Ausalt öeldes oli ka viimane aeg. Märgiline hetk! You made my day and many more 😉 Ma ei tohi pikemalt kirjutada, ma ei suudaks end siia ära mahutada, mu süva-feedback mõjuks kohatuna su ladusas „flows“. Aga tõesti, su võime „pilti koos hoida“ on imetlusväärne. Kirjuta just nii nagu sa seda alati oled teinud. Ei ole teist sellist nagu sina ja sellega on kõik öeldud. Ootan Iga Päev! Aitäh!
Sa. oled. nii. TORE! Ma kohe mitu-mitu-mitu korda lugesin seda kommentaari, muudkui käisin ja tegin endale pai sellega siin. Nii armas. Aitäh! Mulle kohe siiralt teeb au mõte, et sinusugused mind loevad ja hindavad. 🙂
Tore postitus. Tekkis mõte, et kas plaanid oma lapsed rootsikeelt õpetavasse kooli panna? Mu meelest maru ilus keel:)
Olen mõelnud küll, et tahaks 🙂
Lōpuks tuli ka üks lobapost ja ma saan oma kauakaua peas olnud küsimuse esitada: kusagil postituses, üks kord ammu ammu, ütlesid, et käisite oma elukaaslase/abikaasaga paariteraapias vms ja kuna sa oled ainus pärisinimene, kes on seda julgenud teha (vōi lihtsalt avalikult välja öelda) tahaks sellest natuke rohkem teada (kasvōi mitte liialt isiklikul tasemel, vaid ülevaatlikult, et mida endast kujutab, kas oli tasuv, ms seal toimub jnejne) kui saad mahti, on igati tore 🙂
Mõtlesin, et minu elukaaslane on ainus hulluke, kes koguaeg ilmateadet jälgis “Kuule! Nädala pärast näitab lumehelvest!” 😀
Talve ja talvelauludega seoses meenus üks lahe laul Tabatinna. Kas Riine Pajusaare helilooming on juba teie perele tuttav? Kui ei, siis julgen soovitada. Ja muide, ta pole ju mitte ainult helilooja, vaid ka väga hea klaveriõpetaja – lahe ent nõudlik. Nii et kui teist kellelgi peaks kunagi tekkima soov mõnd pilli õppida, siis Riine õpetab nii Nõmme kui Keila muusikakoolis. Minu „pisike“ 13-aastane laps on tema juures aastaid edukalt õppinud.
Siin on Tabatinna link ilmselt kõige tuntum Riine laul väikestele lauljatele: https://www.youtube.com/watch?v=8ZzY1EWgdn4
Ja teine lugu, mida vast lapsevanemad teavad on kunagine Eurolaul „Ice Cold Story“ Iris Vesiku esituses https://www.youtube.com/watch?v=zwrWMYU-MJI .
Riine lugudega plaate ja noote saab tellida „audiosus.ee“.
Tabatinna on niiiii armas laul! Musamaris nad laulsid seda üks aasta, ma nüüd muudkui käin ja ümisen seda koguaeg kui mütside pähe panemiseks või lumesõja pidamiseks läheb… ☺️ Klaverit oleks Kroonprintsessil lahe õppida küll, panen kõrva taha!
Kui aga tekib lisaküsimusi või midagi, meili julgesti! Muide, seda pilliõppimist või uurimist on juba täitsa paras aeg alustada kui huvi on. Nõmmel (kindlasti ka mujal) olemas ju eelklassid ja võib ju ka niisama eratunnis käia kui pole päris süsteemse pilliõppimise soov, vaid niisama isu natuke nuusutada ja isu tekitada. 😉