Küsite minult tihti, mismoodi ma jõuan teha kõike, mida ma teen ja nüüd on käes hetk, mille saabumist ei olnud raske ennustada: ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa teha kahe kohaga tööd ühe päevaga nädalas, ma ei jaksa enam kauem hakkama saada viietunniste ööunedega (kuigi oktoobrist maini on kahtlemata päris visa saavutus) ja ma ei suuda lakkamatult tunda, et mul ei ole ega tule puhkust – mitte ühteainsamatki sekundit, kui ma ei peaks mõtlema kõigele, mis mul tegemata on või mida ma lihtsalt korraks maha istumise asemel tegema peaksin. Mulle tundub, et see pidevalt kuklas vasardav süütunne on oluliselt väsitavam, kui magamatus ja üürike tööaeg kahepeale kokku. Varemalt oli pidevalt lootust, et ühest tööpäevast võiks saada kaks, kuid lakkamatutest läbirääkimistest pole kasu – sellel, kellel on kontor, ülemus ja täiskohaga tööleping, on ilmselgelt eelis selle ees, kes oma töötingimused endale ise looma peab ja kuu aja pärast algab aeg, kui viiest tunnist ööunest peab saama kolm või neli. Alates juunikuust ei ole mulle enam tööpäeva ette nähtud. Kujutage nüüd ette seda nutuklompi mu kurgus ja valusat torget südames, kui ma selle viimase lause sõnadesse panin. Ma olen nii väga lootnud, et läheb kergemaks, aga kergemaks ei lähe nüüd kohe kindlasti mitte.
Juba pikemat aega jälgin argipäeviti tööl käivaid inimesi suure kadedusega* ja muigan iga kord, kui inimesed esmaspäeviti sotsiaalmeedias nädala alguse kallal virisevad. There’s nothing wrong with mondays, you just hate your job. Ma küll mängin mõtte unistusega kontor-showroomi üürimisest ja saaksin praeguse seisuga ka aasta jagu renti ette maksta… aga seda on vähe, sest esiteks ei julge ma ilma korraliku majandusliku tagalata ühtegi suurt otsust teha ja teiseks ei piisaks sellest millegi silmipimestavalt kihvti sisutamiseks niikuinii. Peamine mure (kes ei anna tegelikult isegi mitte natukene, millimeetrigi jagu mure mõõtu välja) on aga väikene Virsik, keda ma, nui neljaks, enne kolmandat eluaastat kindlasti lasteaeda ei vii, tehke või tina ja matke mind koos majaga. Päevasel ajal väike musirull mul niikuinii eriti tööd teha ei luba ja see on temast tubli, sest esiteks ei oleks see tema suhtes aus ja teiseks jääks meil raudselt kõik õueskäigud käimata ja toredad hetked kogemata. Ilmselt tahab ta, et ma puhkaksin, sest omaette tegutsemise vastu ei ole tal midagi – minu tagumik kontoritoolil on see, millega tal kana kitkuda on. Samas tunnen ma, et ei ole talle ka temaga koos olles kõige parem versioon iseendast, sest ma ju mõtlen ikka kõigist neist asjust, mida ma tegelikult tegema peaksin ja olen lihtsalt üks suur hunnik stressi ja õnnetust. Eriti viimasel ajal. Mina tahan ka tunda, et mul on kasvõi ainumaski vaba õhtu nädalas, kui ma saan lihtsalt… olla. Mõistate, mida ma silmas pean?
Minu probleemile on (peale kõigist mulle armsaks saanud tööülesannetest loobumise) ainult üks lahendus – minul ja Virsikul on vaja sõpra. Sõpra, kes soovitavalt elab meile lähedal, saab Virsikuga ennelõunasel ajal mängida, temaga (näiteks meie kodust mõnesaja meetri kaugusel asuval rabarajal) mõnusaid lõunaune-jalutuskäike teha, mänguväljakul aega veeta ja talle lahke, lõbus ja tähelepanelik kaaslane olla. Virsiku sõbraks ei sobi teismeline neiu (v.a. erakordselt küps ja arukas isend, tuulepeadega on mul kogemus ja sellised ei mõju mulle hästi) ega keegi, kes lapsehoidjaks olemist üksnes lihtsa rahateenimisvõimalusena näeb – minu soov on, et sõber oskaks väikest inimest tähele panna ja tema eripärasid märgata. Meie pisitütar on pigem äärmiselt lihtne laps ja seda enam vajan ma temaga tegelema kedagi, kes ei kasuta tema leplikku loomust ära, vaid keda siiralt huvitab, mis tema väikeses peas ja tohutult soojas südames toimub. Tööajaks pakun 2-3 päeva nädalas, 4h päevas, vastastikuse sobivuse korral saab meie uuest sõbrast loodetavasti tore pereliige, kes meid mõnikord ka muudel aegadel (õhtuti, listasu eest) aidata saab. Vastutasuks täiesti pööraselt naljaka mini-inimese vastupandamatult tore seltskond ja orden minu elu päästmise eest. Viimase võin soovijale ka päriselt valmis teha. No ja raha antakse ikka ka. Kes huvi tunneb, võib kirjutada aadressile mirjam[ät]kukupesa.ee.
Kuidas sulle meeldiks võita kõik seeee?
Annan endale aru, et ei pruugi sellist inimest leida, aga proovima ju peab, eks? Ja teie ju aitate mind ja levitate sõna kõigi oma tutvusringkonna suuurepäraste hoidjate seas? Ma loodan küll. Kniks, aitäh. 🙂
* Mis häda on inimestel iga kord kadedusest juttu tehes lisada “heas mõttes”? 😀 Minu meelest ei saa olla suuremat komplimenti sellest, kui ma midagi kellegi juures nii ihaldusväärseks pean, et seda kadedusega endalegi ihkan. Miks eestlased sellise asja pärast ette ja taha vabandavad? Nii veider…
Ma saan nii hästi aru, mida Sa tunned. Mul on viimane poolaasta olnud koosluses magistritöö-päristöö-väikelaps-kõhutita täiesti ebanormaalselt raske ja koguaeg igatsen seda ühte hetke, mil saaks süümekaid tundmata lihtsalt olla. Vahepeal täiesti siiralt imestan, et inimestel ongi aeg, et panevad lapsed magama ja vaatavad telekat?! Kuidas.. mis maailmas see on, et ei peagi õppima/töötama hakkama! Mul peaks kool järgmise nädalaga ühele poole saama ja see tundub ikka hiirrrrmmus suur kergendus olema. Soovin Sulle jaksu hästi hea ja armsa sõbrakese leidmisel.
lihtsalt tahaks hüüda “JAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!” selle kommentaari peale! ma ka viimasel ajal mõtlen, et kas… TÕESTI on kuskil inimesi, kellel on selline elu, et nad tulevad töölt ja istuvad vaikuses ja teevad mingeid asju, mida nad ilmtingimata ei -pea- tegema? kõlab nii eksootiliselt ja erutavalt. tahaks teada, mis tunne see on. 😀
Oeh, ma haaraks nii hea meelega ühes oma vennatütre ja väikese Virsiku ning mängiks nendega hommikust õhtuni mänguväljakutel ja teeks koos magusaid lõunauinakuid. 😀
ma olen sellele pakkumisele avatud if you decide to quit your day job :)))
Oeh, kui kahju, et ma enam Nõmmel ei ela vaid Viljandi kolisin. Muidu oleks kohe homme valmis appi tulema juba. Aga ma usun, et kindlasti peab leiduma keegi, kes tahaks nii armsa ja vahva tirtsu sõbraks olla. Edu ja jõudu sulle su tegemistest ja no kui kuidagi ei leia, siis ma küll kolin tagasi Tallinna 😂
viimane lause nii armas 😀 aitäh, kullapai!
Sa oled täiesti uskumatult tubli! Päriselt ka oled. Oled küll, ära vaidle! Ma vigisen oma kahe osaajalise töö ja magistritööga, et väsinud ja tahaks niisama olla ja magada ja niunäu. Ma ei kujuta mingi nipiga ette, et ma teeksin seda kahe lapse kõrvalt! Aga ma arvan, et see lahendus, mille sa välja oled mõelnud, on suurepärane ja ma väga loodan, et sa leiad Virsikule väärilise sõbrantsi. Täiega tuleks ja aitaks ise (vabandust, aga kes EI tahaks sellise mupsiku seltskonda nautida?), kui saaks, aga saaks paraku ainult õhtuti, mil sellest vist suuremat kasu ei ole. Aga ma kavatsen vähemasti sind siin edaspidi regulaarselt kiitmas käia. 😉
oled ise ka siuke mupsik, et tahaks sind kohe emmata selle kommentaari peale. kuidas nii tore, ah? kuidas? 😀 aitäh ilusate sõnade eest, hakkab kergem küll!
Virsikule edukat sõbra otsingut 🙂
aitäh, Mannu 🙂
Kallis, tuhat korda <3 <3 <3 sulle selle sammu eest!
all thanks to you. ma soovin, et igal inimesel maailmas oleks selline sõber nagu sina!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!111 ma arvan, et enamus inimesi maailmas ei kujuta ETTEGI, et sihuke asi võimalik on, et keegi oma sõpra nõnda hoiab nagu sina mind!
Äh nüüd küll liialdad.. Mul just eile õhtul tuli meelde, et mul Kukupesa arve maksmata – harilik muidusööja 😀 Ja see sõbra pärast muretsemine ja nõu andmine on ju nagu küla koerale, nõnda koer külale :-*
Oeh sorry, et täiesti teisest teemast küsimus, aga lihtsalt jäi silma ja hakkasin mõtlema. Kas tõesti niivõrd heale sõbrale nagu Miiu Madikeni kirjeldab, esitatakse arve? Olen samuti ettevõtja, aga ei kujutaks ettegi, et parimale sõbrale arve esitaksin. Käsi kohe kuidagi ei tõuseks.
No kindla toote eest, mis mul laos arvel on, pean ju esitama arve? Kõik oma laste kallid firmariided ja muu, mis mulle kuulub, annan muidugi Madikenile tasuta, aga firma asjad ei kuulu ju mulle. Õnneks Madiken näeb äriasju samamoodi ja nii ka tema firma mulle arve esitab, kui mina nende teenuseid vajan. Mitte midagi imelikku. 🙂
Enamus sellest on ju materjali kulu ja saatmiskulu mis on kinni makstud firma rahast ja firma ei saa nö välja teha ju. Ja ma ostsin need kingiks mitte endale. Kui Miiu on mulle teinud individuaalselt postrid siis nendele ta on raamid ka ise ümber ostnud 🙂
Ma mõtlesin natuke veel, ja tegelt ju ikka väga imelik oleks, kui ma teeksin oma lähedastele kingitusi Mirjami kulu ja kirjadega 😛
Ma võiks veel erisoodustusmaksu ka maksta selle pealt 😀
Arusaadav 🙂 Mul on veits teistsugune äri ehk pakun teenust, mitte toodet. Ehk siis nö esemelised kulud on minimaalsed. Põhikulu on mu enda aeg. Ja võibolla olen ma liiga lahke ka 🙂
Teeneid teeb inimene sõbrale teenetena, aga minu jaoks ei ole firma raha mitte sihtotstarbeliselt (et mitte öelda seadusevastaselt) kasutamine kuidagimoodi seotud lahkusega (pigem oleks Madiken mu peale kuri kui ma sõpradele firma rahast kingitusi konksutaks…). Kui me teeme juttu kingituste tegemisest ja lahkusest, on see ikka eraldi teema – ma võiks sõbrale hinge tagant kõik ära anda ja na olen päris kindel, et ta teab seda. 🙂
Rahu nüüd, ära pihikut päris lõhki ka pinguta. Ma juba ütlesin, et arusaadav. Seadused on elu alus!
Me muidu oleme natuke ekstra sellised scaredy catid seaduste ja maksude osas ka 😀
Võibolla oled sellest varem kirjutanud, aga miks sa nii kindlameelselt lasteaia vastu oled?
Ma ise töötan ka kodukontorist ja panin tütrekese juba enne 2 a saamist pisikesse eralastehoidu poolte päevade kaupa. Super-rahul olen sedasi.
Aga kindlasti leiate endale parima lahenduse, edu siis 🙂
Sa oled tõesti super naine! Ma usun, et Virsik leiab endale igati muheda ja vahva kaaslase. 🙂
Mina nii hea meelega hoiaks seda numpsikut, aga elan kesklinnas ja mul on siin üks samavanune poisiklutt. Aga kui kunagi kesklinnas oled ja tekib SOS-lapsehoidmisabi-olukord, siis olen olemas 🙂
Minu 20 aastane tütar on käinud minu sõbranna lapsi hoidmas 1a ja 3a. Talle väga meeldivad lapsed, nii nagu mullegi. Ta lõpetab gümnaasiumi ja suvel tahaks millegi toredaga tegeleda, näiteks hoida lapsi. Minu meelest rahulik ja küps neiu.
Hoian pöialt, et vahva sõbra leiate 🙂
Me võime niisama sõbraks mõnel mänguväljakul Viriskule ja ta vahvale emmele olla teinekord 🙂