Today was literally the first day of my life as the mother of two I felt like it was too much for me to handle. The day started off with Ladybug throwing a tantrum – she literally started screaming the minute she opened her eyes. I have to commend her on her persistence – she continued on the same note all morning until I pretty much forced her to fall asleep and take a nap at around 1 p.m. By that time I had raised my voice so many times I felt I was going insane and cried my eyeballs out, too. Peach was so sick of all the screaming she started crying and wouldn’t stop. Some parent I am, huh? When kiddo woke up, she was still a bit grumpy, but I created a diversion and baked muffins with her during the 15 minutes Peach spent sleeping so she calmed down a little and played nice from then on. Due to a miscommunication between me and H, I also realized somewhere along the way that we were all out of diapers and H wasn’t home. Aaaahhhh… today was such a goddamn mess. I angry-cleaned the whole apartment, but it didn’t give me any satisfaction like it usually does when I’m done. I just feel a little empty, very tired and a little lot like I’ve failed as a parent. All I want to do is crawl under my duvet and sleep, but there’s no time – I need to do some work. Good times. 😀
// Täna oli sõna otseses mõttes minu esimene päev kahe lapse emana, kui ma tundsin, et ma lihtsalt ei ole oma ülesannete kõrgusel. Päev sõna otseses mõttes algas sellega, et kroonprintsess kisas jonnida – ärkasin selle peale, et neiu on üleval ja karjub oma voodis vihaselt. Natukene olen tema järjekindluse üle uhke ka – ta jätkas terve ennelõuna samal noodil (karjus nagu elajas) kuni ma ta kella ühe paiku magama surusin. Selleks ajaks olin nii mitu korda häält tõstnud, et mul oli tunne, et ma lähen hulluks ja kõigele krooniks olin isiklikud silmad ka jõudnud peast välja nutta. Vaesel Virsikul oli ka kogu kisast nii kõrini, et hakkas nutma ega rahunenudki enam. Tõeline musterema, kas pole? Kui laps lõunaunest ärkas, oli ta jätkuvalt pahuras meeleolus, aga ma hajutasin ta tähelepanu temaga koos muffineid küpsetades – Virsik kinkis meile selleks 15 minutit und. Sellest peale oli tüli õnneks majast lahkunud ja olime kroonprintsessiga sõbrad edasi. Mingil hetkel avastasin veel, et minu ja H vahelise kommunikatsioonierrori tõttu olin olukorras, kus mul polnud Virsikule enam ühtainsamatki mähet ja H polnud muidugi kodus, et neid juurde tuua. Aaaahhh… tänane päev oli lihtsalt ebanormaalselt kaootiline. Ma koristasin tormi vaibudes suure vihaga terve korteri ära, aga see ei pakkunud mulle seda rahuldust, mille puhas kodu mulle tavaliselt kingib. Tunnen ennast lihtsalt veidi õõnsa, väga väsinu ja natukene väga läbikukkunud emana. Ainus, mida ma teha tahan, on teki alla peitu pugeda ja magada, aga selleks pole aega – tööd on vaja teha. Täielik dolce vita. 😀
Õnneks on see selle nädala viimane päev, homme algab juba uus ja palju parem! 🙂
mis tal üle jääb, teist sellist järjestikust päeva mina üle ei ela… 🙂 aitäh!
Päevad pole vennad. Õnneks. Ja ühel hetkel läheb jälle olemine paremaks. Pai.
aitäh 🙂
Vist mingi kuufaas 😀 Meil oli ka ka jonnipäev ja mulle tundub, et tänasel päeval olen kõige suurem jonnipunn hoopis mina. Vot ei taha see tujuke kuidagi heaks minna.
mul on praegu sama tunne – olen nii kuri ja maailma peale solvunud ja kuidagi ei taha üle minna… küllap homme on parem. kalli!
Oh, meie päev oli sarnane. Üks karjus, teine karjus, mina hoidsin pead kinni 😀
no äkki siis ongi tähtede seis ebasoodne? 😛
Tundub nii 😀
Meie lastele mõjub täiskuu alati just selliselt, iga kuu sel ajal on nad mõlemad pöörased, üks või teine keeldub lõunaunest, söögilaua taga käib pirtsutamine…ühesõnaga kõik on pahupidi. Aga jaa, see läheb üle 🙂 Like seepärast, et keegi veel (peale minu) julgeb oma blogis ka mitte-nii-heast päevast kirjutada. Kui mina viimati nö avalikult enda oma blogis end välja elasin, vallandasin suguvõsas täieliku paanika…Aga ma ei mõtlegi mitte enam vinguda, kui on vaja, siis on vaja ja mis kõige parem – sellest on abi, vähemalt mul oli! 🙂 ja toetav oli lugeda, et see on täitsa okei ka nii tunda! Isegi kui tunned end vahel läbikukkununa, tead ju isegi, et oled suurepärane kahe imearmsa printsessi ema 🙂
on siis praegu täiskuu või? oleks tore teada, mis kuri vaim mu lapse selliseks muutis täna… ja muidugi võib kirjutada, kui raske on. mul selliseid hirmsaid päevi polegi siiani olnud, aga kui tuleb veel mõni, kavatsen kirja panna ka. see on ju vana hea, teada-tuntud tõde, et teadmisest, et kellelgi teisel ka mõnikord kehv on, hakkab endal kergem 😀 ma loodan, et teadmisest, et ka mina tunnen ennast aeg-ajalt halva ja läbikukkununa, on kellelegi kasu! kalli!
On jah, täna vist saigi täitsa täis 🙂 ma varem googeldasin, et millal jälle meie lastel tormi oodata on, et millal kuu täis saab, nüüd näen juba ära ilma et peaks guugeldama või taevasse vaatama. Minu jaoks on see igatahes lohutus, et nad ei ole mitte niisama hullud vaid et täiskuu hullud ja see läheb üle, vähemalt kuni järgmise täiskuuni 😀 kallid teilegi, olete nii vahvad!
huvitav, mis selle põhjustab? miks täiskuu niiviisi mõjub? ja äh, hoopis teie olete ägedad – ihkan endale samasugust imelist kodu, nagu teilgi, kui ükskord suureks ja tubliks saan!
Ega ma ei tea ka päris täpselt, miks see nii on, olen lugenud küll uuringutest, kus öeldakse, et seos puudub, kui ka sellistest, kus on leitud, et mõjutab pigem lapsi ja vanureid. Ma ei tea, mida uskuda aga olen teinud omamoodi jälgimist ja no minu laste peal see siiski peab paika. Eks võib ju ka olla, et otsin vabandusi ja see teadmine lohutab 😀 Mine võta kinni, mis tegelikult toimub…ilmselt vanus+vale jalaga voodist tõusmine 😀 + palju muid tegureid 🙂 Ja aitäh, meie kodu tänab komplimendi eest :)) Ja nii ongi, et kui midagi väga tahta, siis nii see sünnibki 😉
Kui küsida tohib, siis mis tööd sa teed? Või sain ma valesti aru ja töö all mõtlesid nõudepesu vms 😀
Aga pai ja see läheb mööda 🙂
Emmede Klubile olen lehetoimetaja 🙂 aitäh pai eest, kulub ära!
Tahtsin just hakata kirjutama, et vast võib täiskuud süüdistada, aga keegi oli ette jõudnud. Ehk homne on parem 🙂
kindlasti on 🙂 aitäh!
Kõik päevad pole vennad. Selliste, pahade päevade, möödumisel mõtlen alati, et just selliseid päevi on ka ellu vaja. Lihtsalt selle pärast, et me oskaks hinnata, kui hea meie elu muidu on 🙂
Ja samas, muidu olekski elu liiga igav või üksluine 😀
Erinevus rikastab nohh 😀 Palju positiivseid mõtteid ja paisid teile 🙂
enne H võttis koju tulles nad mõlemad kaasa, käis poes, tuli koju, valmistas eepilise õhtusöögi ja E oli ka jälle nii armas ja heas tujus ja lahke ja õõõõõhhhhh nii armas ja kallis, et PÕHJUST mul igatahes pole, et pahurdada. aga kurnatud olen küll… positiivsed mõtted ja paid saadame sulle ka!
Küsimus – kas E magab sul iga lõuna ajal? 😀
eesmärk on ta iga päev magama panna ja enamasti jääb ka. mõnikord tuleb ette erandeid, aga üldiselt püüame ikka sellest kinni pidada – muidu muutub ta õhtuks pisut väljakannatamatuks… 🙂
Jah, kahjuks tuleb vist kõigil meil ette selliseid päevi(ka lastel) kui oleme pahurad ja mitte kõige paremas meeleolus. Eriti paha on tõesti siis, kui lapsed juba ärkavad tusastena ja jonnivatena ning see tahes tahtmata viib ka endal tuju alla ja raske on ennast nendes olukordades kokku võtta. Sellistel puhkudel tõesti tahakski teki alla peitu pugeda 😀 😀
Aga kindlasti sa ei ole läbikukkunud ema või seepärast paha oma lastele. Super, et suutsid lahendada olukorra ja leida tegevusi, mis ka kroonprintsessil uuesti tuju paremaks teeks ja kõik uuesti sõpradeks saaksid. Väga kallid ja armsad olete. 🙂
aitäh sulle, pai! täna on hoopis parem päev, neiu on täna jälle oma elemendis – lahke, lõbus ja südamlik 🙂 ju siis oli tõesti lihtsalt vaja paha tuju välja elada!