Kes aitab mul aidata?

Üks asjust, mis mul siin viimasel ajal käsil olnud on ja blogipõuda veelgi süvendanud on, oli jõulupidu, mida kroonprintsessile ja ta väikestele sõpradele korraldasin. Mul olid abiks kaks fantastiliselt tragi naist ja tulemus sai suurepärane! Meid võõrustas Miilu Mängumaa, meil käis päkapikk, vaaritasime kolmekesi uhke pidulauatäie maitsvaid roogasid, meie fantastiline Karin (ma muidugi ei tea, kas tal aega on, aga kui teil on perepildid jõuluks tegemata, minge tema juurde!) tegi triljon-miljon ilusat pilti, suur hulk rahvast tuli kohale… no ilgelt vinge pidu oli ühesõnaga ja ma kavatsen teile sellest pikalt ja põhjalikult rääkida siis, kui ma Karini käest pildid saan. Ja videot näitan teile ka!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, kui palju head sellest ühest vahvast peost välja kasvas. Kuna meie pidu sponsoreerisid Valio ja Farmi ning kuna nad oma kraami ülima lahkusega jagasid, võtsime korraldustiimiga juba enne pidu vastu otsuse suurem osa (mitu-mitu-MITU kastitäit jogurteid, kohukesi, pudinguid jms.) saadud heast ja paremast Haiba lastekodusse viia.

Veel leppisime kokku, et loosipakkide tegemise asemel kogume sellele kuluva raha hoopiski (oleksin äärepealt unustanud mainida: Janika meisterdatud imeilusasse) annetuskasti, et sellesse kogunev tulu Nõmme ema ja lapse turvakodule annetada. Kuna annetused alles kogunevad (sest paljud unustasid sularaha kaasa võtta), ei tea ma veel, kui palju seda kogunes, aga annan kindlasti teada, kui summa selgub.

Sellele lisaks oli meil kokkulepe, et iga peole tulev laps valib ühe (või mitu) mänguasja, millega enam eriti ei mängi ning pakib selle ära teadmisega, et kellelgi on seda kusagil rohkem vaja, kui temal. Kõik lapsid läksid kohe asjade pakkimisel väga innukaks ja paljudel tekkis kange tahtmine mina kõiki maailma lapsi viivitamatult päästma. Minu meelest oli see lihtsalt imearmas ja, mis peamine, äärmiselt viljakas ettevõtmine! Kokku sai 35 imeilusat kingipakki, millest osad olid äärmiselt rikkalikud – mõned pered lisasid kingipakkidesse ka poest ostetud uhiuusi ja uhkeid mänguasju. Esiti oli meil plaan ka need Haibasse viia, ent Haibas käies selgus tõsiasi: sealsetele lastele meie mänguasjad ei sobi, sest meie laste pakkidele oli vanuseks märgitud 2-3 aastat, kuid enamus Haiba asukatest on kooliealised ja suisa hilises teismeeas lapsed. Niisiis viisime need täna hoopiski Tallinna Lastekodu väikelaste turvakodusse, kus neist on pisikestele allaviiestele loodetavasti palju-palju rõõmu.

Kuigi saime tegelikult nii palju ära teha, jäi mul üks asi ikkagi hirmsal kombel hinge kriipima. Arutasime Madikeniga jõuluaegsete annetuste teemal ja sõbratar rääkis mulle, kuidas inimesed Facebookis avalikult kohti otsivad, kuhu jõulude puhul annetada, ent on kärmed täpsustama, kellele nad annetada ei soovi. Inimesed armastavad millegipärast head teha seal, kus kõik on ilus ja nunnu, pisike, pehme ja karvane. Kutsikad ja beebid, peamiselt. “Seal on suured lapsed, mina neile ei anneta,” kirjutab inimene avalikus Facebooki grupis mõtlemata, kui kohutavalt vale selline mõtteviis on. Ja ma jäin mõtlema, et tegelikult tuleks kingitusi teha justnimelt neile lastele, kes on juba piisavalt vanad mõistmaks, mida tähendab üksildus, hirm eesootava iseseisvuse ja suure kõleda maailma ees. Kellel maailmas, kus inimestele lähevad korda ainult beebid ja kutsikad, on hoopis raskem oma kohta leida. Ja susi mind söögu, kui ma neile lastele sel aastal kingitusi ei tee!

Aga mul ei ole nii palju raha…

Seega: sõbrad, kas keegi teist tahaks kampa lüüa? Mul on nimekiri 30 lapse nime, vanuse ja sooga (nende hulgas poisid ja tüdrukud vanustes 6-21 a) ja ma tahaksin igaühele neist teie abiga kingituse teha.

Ootan Sinu kirja, kui oled valmis selle kingituse tegemisse südamega suhtuma ja vaeva nägema, et ühe lapse silmad jõululaupäeval siiralt särama lööks. Kingitus ei pea olema hirmkallis, aga võiks olla soetatud spetsiaalselt selle lapse jaoks. Sobivad ka kasutatud asjad, ent need peaksid kindlasti olema korralikud ja konkreetsele lapsele sobilikud (kasutatud riiete pakkumise asemel võid pakkuda näiteks kasutatud mängukonsooli, pilli, lauamängu…). Teeme nii: Sina kirjutad mulle oma soovist osa võtta ja mina saadan Sulle vastu nimekirja lastest, kellele kingitust vaja on. Sina valid endale oma ja teed talle kingituse, pakid ära, kirjutad juurde kaardikese saaja nime ja ilusa jõulusooviga ning toimetad minuni (kui vaja, siis katan ise transpordikulud). Mina kogun kingitused kokku ja viin need kohale. Võib-olla lähen saaniga, võib-olla mitte.

EDIT: Sain ühelt lugejalt suurepärase mõtte: tihti eelistavad noored kinkekaarte, et saaksid ise poes käia ja endale meelepärase kingituse valida. Vaimustav idee! Ja jääb suurem nuputamine ka ära. :)))

NB! Annetamine ei tee sinust ega minust head inimest. See üleskutse siin ei tee minust mingit isetut jõuluinglit ega millegi poolest paremat kaaskodanikku. Omaenda enesetunde parandamine või piedestaalile upitamine ei saa ega tohi olla põhjus, miks annetusi teha. Annetusi tuleb teha, sest kui järgi mõtlema hakata, ei ole maailmas midagi mõistusevastasemat lastest, kes ilma ema-isa hoolitsuseta kasvama peavad. Terve elu. Maailm, milles me elame, on täis ebaõiglust ja traagilisi elulugusid ja kui meie ise ei hakka kuskilt otsast pihta, ei saa sellest maailmast mitte kunagi paremat paika. Kes soovib ühes minuga proovida ühe või mitme noore inimese maailma jõulurõõmu jagu ilusamaks muuta – kirjutagu mulle aadressil mirjam@kukupesa.ee.

Ilusat pühadeaega, sõbrad!