Hei, sõbrad! Ma tahaks teid endaga kohtama kutsuda!
Kuidas oleks kui kohtuksime 9. detsembril lõuna paiku Paljassaare varjupaiga juures ja jalutaksime/kaisutaksime natukene sealsete asukatega? Minu meelest kõlab see nagu hirmus tore plaan. Oleme varjupaigaga kellaaja ja grupi suuruse (kokku mahub meid sinna ca. 15 nina, nii et osalejate arv on pisut piiratud) kokku leppinud, mistõttu palun teil ühisüritusele registreerumiseks ühendust võtta aadressil blogi[ät]kukupesa.ee. Kui soovijaid satub olema hirmus palju või ei sobi väga-väga osaleda soovijatele just konkreetselt see kuupäev, saame veel ühe samasuguse ürituse ehk teinekordki ette võtta.*
Miks ma seda teen? Et miks just varjupaigaloomad? No vot. Nagu te teate, lisandus meie perre eelmisel, 2016. aasta kevadel, üks väga eriline liige – meie laste hingede ja südamete hoidja (kõlab paremini kui lihtne ja labane “lapsehoidja”, sest ta on sellest lihtsalt nii palju enamat). Ja ühes oma suure soojuse, headuse ja kannatlikkusega tõi ta meie majja ka oma tohutu ennastunustava armastuse loomade vastu. Tema nimelt on hädas loomadele hoiukoduks, otsib neile uusi kodusid, aitab ja päästab seal, kus aidata ja päästa annab. Meie lapsedki on kõigi tema hoiukodulastega sõbraks saanud, nii et see kõik on suur osa meie elust. Ja nagu armsate inimestega ikka kipub olema, on tema maailmavalust saanud minu maailmavalu ja ma tunnen, et ma tahan oma siinset platvormi kasutada selleks, et aidata tal ja teistel temasugustel, kes oma elu kaitsetute loomade aitamisele pühendanud on, midagi ära teha.
Niisiis: kohtumine Tallinna loomade varjupaigas. NB! Mitte Tallinna Loomade Hoiupaigas (Viljandi mnt ääres), sinna ei tohi loomi ega rahalisi annetusi viia!
Kui oleme varjupaiga eluga tutvumise ja loomakeste klutitamise lõpetanud, suundume sealsamas Pikakari ranna lähedal asuva lõkkeplatsi juurde, kus meid ootab soe tuli, kuum tee/kohv/kakao, pirukad ja võib-olla näiteks isegi kuum supp. Ja hommikul küpsetatud safranikuklid või midagi sellist. No korralik kõhutäis, eks. Ja siis istume natuke koos, räägime maailma asjadest ja päeva jooksul kogetust, ütleme valju häälega välja oma jõulusoovid ja veedame koos mõnusasti aega kuni lõkketuli meil õues mõnusalt aega veeta lubab.
Seda kõike pakun teile mina. Vastutasuks tuleb osalejal panustada ülekande kujul rahaliselt (Varjupaikade MTÜle) või kaasa tuua vähemalt 25€ väärtuses varjupaigale vajalikku (saadan osalussoovile nimekirja vastu). Lisaks, muidugi, ootan ma osalejatelt siirast soovi ja elevust meiega koos üks mõnus päev veeta, et üheskoos sadadele (!) sealses varjupaigas elavatele loomadele tähelepanu ja lähedust pakkuda. Et end laupäevasele kohtumisele registreerida, kirjuta mulle kirjake aadressil blogi[ät]kukupesa.ee!
* Kes millegipärast ei saa sellel konkreetsel päeval osaleda, aga tahab sellele vaatamata minu üleskutse raames omalt poolt panuse anda, saab seda ikkagi teha!
Kõigile, kes mõnele alljärgnevatest mittetulundusühingutest lähema nädala jooksul vähemalt 25€ annetuse teevad, kujundan annetaja soovitud tekstiga A4 faili, mille siis lähedasele jõulukingiks ise välja printida ja ära raamida saate. Selleks ei ole vaja teha muud kui saata mulle e-mail pealkirjaga “Annetus jõulukingiks”, mille manusesse lisatud makse kinnitus ja sisuks saaja nimi ning annetuse suurus, soovi korral ka väike jõulusoov. Et kui olete seisnud küsimuse ees, mida kinkida kellelegi, kellel on juba kõik olemas, siis see siin võiks olla see miski. Kuidas kõlab? 🙂
Anneta mõnele alljärgnevatest organisatsioonidest vähemalt 25€, saada mulle kiri koos maksekinnitusega blogi[ät]kukupesa.ee ja saad vastu personaliseeritud PDF’i loomasõbrast lähedasele kinkimiseks. 🙂
MTÜ Pakri Loomade Varjupaik (EE582200221067344070, Swedbank) – eravarjupaik. Pisike, aga tubli! Liiga tagasihoidlikud, et ise küsida, aga vajavad hirmsasti abi. 🙂
Gabriel Vodolaztšenko (SEB EE601010011722508225, selgituseks “Annetus”). Facebookis Gabrieli Loomade Elu – suure südamega ja meeletult tubli 19-asastane noormees, võtab kõiksuguseid hädalisi vastu.
MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu (SEB EE931010220047924016, Swedbank EE342200221066556377, LHV EE307700771002534913, Nordea EE171700017004326647) – vabatahlikud ja hästi-hästi töökad.
Eesti Metsloomaühing (EE952200221067573100 Swedbank, selgituseks “Metsloomade ravi- ja toidukulude katteks”)
MTÜ Toolse Kodutute Lemmikloomade Varjupaik (EE142200221045386487 Swedbank) – jälle väike, aga väga tubli!
Kes plakatikest ei taha, võib annetada kasvõi üheainsa euro. Teid on ju kokku nii-nii palju, iga väike panus on kuldaväärt. Aitäh, sõbrad! 🙂
Hea Miiu, Sa pole just olnud minu top blogijate hulgas, kuid see postitus tõstis Sind mitu pügalat kõrgemale! Minu annetus on teele pandud.
😀 Aitäh!
Olen põnevil! 😊
See on super ettevõtmine, ise küll sellel kuupäeval kahjuks osaleda ei saa kuna viibin,, täiskasvanute kooli raames,, tugiisiku koolitusel sellel päeval aga mõnel muul ajal sooviks kindlasti tulla, olenemata sellest et elan Tallinnast 100 km eemal. Aga see üritus puudutab ka mind väga sest aasta ja neli kuud tagasi võtsime ka meie oma perre kiisukese ja just varjupaigast. Sest need loomad väärivad väga omale kodu ja hoolitsust ja toetust ja samamoodi näitavad ka nemad oma siirast tänu vastu. Mõnusa kodutunde loovad just need mõnusad karva pallid.
Nii tore oled Miiu!!! Lugesin paar päeva seda ja süda valutas siiani (
https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=1852938118350499&id=1594399100871070 ) kuniks sini postitust lugesin! Jõuluingel oled 🙂
Miiu, Sa oled imeline inimene 💝
Kuna ei ela hetkel Tallinnas siis ei saa kahjuks osaleda. Sellegipoolest olen elukaaslasega juba kokku leppinud, et viime enne jõule Tartu koduta loomade varjupaiga loomakestele vajalikke esemeid ja toidukraami. Aitama peab ikka neid, kes ise ennast aidata ei saa 🙂
Täiesti teemaväliselt sooviksin mõnda asja hingelt ära saada. Ütlen ausalt, et ei ole Sinu blogi pikaaegne lugeja. Blogist teadlik olen olnud juba pikka aega, kuid pole olnud igapäevane lugeja ilmselt põhjusel, et meil pole eriti ühist (minul pole lapsi, pole toidugurmaan jne). Paar aastat tagasi kui blogiskandaalid hoogu võtsid nägin tihti, et Sinu blogi kommenteeriti halvustava alatooniga, et kõik tundub liiga ideaalne, et tõsi olla jne. Tekkisid mingid eelarvamused ja ilmselt seetõttu ma ei leidnudki teed blogini.
Enamvähem aasta tagasi kui olin oma elus raskel teekonnal, inimestes pettunud ja kõik enda “fake” sõbrad kaotanud leidsingi tee taas Sinu blogini. Hakkasin kõike algusest peale lugema ning jäin endamisi mõttesse, et elu ongi ilus. See, kuidas suudad näha kõike positiivset väikestes asjades on lihtsalt imeline. Mulle meeldib näha, kuidas oma lastega suhtled ja loodan, et peagi emaks saades suudan olla samuti nii rahulik, tasakaalukas ja mis peamine hea ema oma lastele, nagu seda oled Sina.
Oled imeline inimene ja inspiratsiooniks paljudele!
Ma sooviksin aidata esmajärjekorras sellega, et kui sa suudaksid oma kulmud kuidagi enam vähem talutavamaks joonistada. Anna andeks aga need joonistatud ” suure U kaarega väga naljakad Suure Koma kulmud” on jubedad. Ometigi sinu meigikunstnik ju näitas sulle ette ja joonistas sulle esimest korda elus vist täiesti normaalsed kulmud, siis miks sa koguaeg joonistad endale kohutavaid ´Koma Kulme”, mis asetsevad lisaks veel teineteisest valgusaastate kaugusel. Anna andeks et sa tahad välja näha seesugune sest need on nii koledad su näos ja nii kohutavalt joonistatud su enda käe läbi. Kui sa tähelepanelikult loed kommentaare, siis su ebaloomulikest kaarega koma kulmudest on ka mõni teine maininud tagasihoidlikult, et mitte sind solvata. Aga muidu tundud sa tore kirjutaja olevat, blogi on päris hea ja videod mida teinud oled, on huvitavad. Aga need kulmud…. need on apppiiii lihtsalt.
Ma olen nii nõus 😀 Tegelt ka! Kuigi et see on see, millega sa esmajoones (!) aidata soovid… see on küll veits pekkis. 🙂
Ma vastan pikemalt ka kui sa juba vaeva nägid ja oma mure põhjalikult kirja panid: mu kulmud ei kasva ja seega ei ole ma neid juba aastaid kitkunud. Vahepeal proovisin mingi seerumiga, aga no ei tule neid karvu sinna, kus see Nike jõnks on. Olen mõelnud, et tahaks minna neid tätoveerima (tehakse ilusaid loomulikke karvakesi, tead küll), aga kuna ma ei viitsi oma välimusele nii palju raha kulutada ja nats on suva ka, siis ma ei ole selleni lihtsalt jõudnud. Prioriteedid. Ja vahel mul tuleb mingi mõte, et muu moll on värvitud, paneks olemasolevatele kulmupuudrit, teen selle esiotsa jõnksu veits suuremaks, hõõrun maha ja lõpuks ongi seesama s*tt kulmukuju lihtsalt tume ja ma vaatan videost, et peaks lihtsalt ära vahatama need ja ilma edasi ballima. Aga vastus küsimusele “miks” on: sest ma ei muretse oma välimuse pärast piisavalt, et selle teemaga väga põhjalikult tegeleda. Ja muidu poleks sul olnud põhjust mulle somplimenti teha ka, mis tegelt lõpuks oli ju päris armas. 🙂
Tere, olen Liza.
Lugesin teie artiklit
https://www.meiekaopesa.ee/christmas-2/mis-oleks-kui-kohtuksime-ja-teeksime-koos-midagi-head/
ja sain teie kontakti lehelt
https://www.meiekaopesa.ee/kontakt/
See mis Teie kirjeldasite, et oli kutse, et inimesed saaks
ise pühade puhul minna Loomade Varjupaika
loomi silitama on täpselt see mis tehakse traditsiooniliselt Hollandis!
Seal on nii, et igas suurlinna getos on selline vahva
loomade varjupaiga moodi aedik ja iga pühapäev lausa on avatud uste päev ja kõik suure ja väikesed ja tihti pered koos käivadki sellel kindlal ajal loomadevarjupaigas ja ei unusta loomi ära.
Neil ripub ka vahva plakat uksel, millal loomakesi näha saab.
Niisiis olin väga heldinud Teie loetud artiklist. Ja siis mõtlesin, et oh miks pole meil nagu Hollandis. Ja siis algas äkki mingi kummaline lugu mida sooviks jagada.
Nimelt kusagil novembri algul, ca 11 november ilmus Paldiski linna veebilehel südantlõhestav teade, et sealne Pakri loomade varjupaik, seal olev kits vajab hädasti toidumoona talveks. Nii oli teate peal suurelt kirjas. Ja, et inimene ise ületöötanud ja hädasti oleks vahel abikätt vaja.
Siis oli juures veel kitsekese pilt ja…
Vaatasin pilti aga tol hetkel polnud meil rahalisi resursse. Nüüd kuu alguses on ehk võtsin siis nendega ühendust.
Pakkusin, et meil on heina, pakkusin, et on sidemeid, et välismaal neile toetuskampaania teha. Eelkõige olin mures kitse talvemoona pärast. Tegin kohe ülekande. See võeti rõõmuga vastu ja tänati.
Siis uurisin edasi, et meil on väike 3 aastane laps, et me just oleme harjunud hollandis oli ikka nii, et käisime kitse paitamas varjupaigas… et ütlesin, et noh me tuleme homme. Lubasin juurde veel, et me tuleme nn. mitte tühjade kätega, et nad ei tunneks, et me tuleme ainult nende aega raiskama.
Meile öeldi järsult ära. Et ei saa. Neil ei ole võimalik külalisi vastu võtta.
Kui mulle oleks võimalus antud, oleks mitte ainult soovinud üleskutsele vastata, ehk aidata talve heina tellimisel vaid ka uurinud ehk saan abi pakkuda, et Pakri Loomadevarjupaik saaks ka jõuluks aidata lastel või peredel tulla kitse paitama… seal nad feisbookis panid välja oma veebile, et 17 novembriks oli nende üleskutsele juba reageeritud üle 1000 euro annetustega.
Siis keegi enam telefoni vastu ei võtnud. Samuti ei sanud enam vastust meilie või feisbookis. Nende esindaja Helena Kuhi, kes originaalis Pakri Varjupaiga kitse talvesööda üleskutse levitas vastas jäiselt, et mtü Pakri Varjupaigal ei olegi mingit kohustust külastajaid vastu võtta. Ja kui ma inimest ahistama hakkan siis ei soovita. Et tema sõnul loomakaitsjad olevatki inimesed kes privaatsust vajavad ja neil on selleks õigus.Samuti kinnitas ta, et kitsel ja kõigil loomadel olevat kõik varud juba olemas.
See ehmatas, see reaktsioon. Olin eelnevalt lugenud Teie blogipostitust millest jäi mulje, et ka Eestis tegelikult pigem soositakse, et annetajad korra loomakest silitada saaksid ja, et
pigem liigutaks mitte anonüümse “annan raha teen head” poole vaid just selle inim ja loomalähedasema elu poole.
Lisan postituse ja vastuse printscreenid manuses.
Ehk Teie postitusest jäänud mulje, et inimesed on teretulnud ja Pakri Loomade Varjupaiga oma reaktsioon “ei me ei ole kohustatud kedagi vastu võtma või sisse laskma” tundusid nagu öö ja päev.
Siinkrirjutatu oli vaid soov uurida, kas Teie viite ka sellel aastal läbi vahvat perede kaasamist loomade varjupaikade loomade igapäevaellu? Kas ka sellel aastal kaasata projekti Pakri Loomade varjupaiga, Olga Berezhnjova ja Helena Kuhiga?
Kui, ütleme, ma hea meelega osaleks ka nende toetusaktsioonides edaspidigi. Ka ja eriti kui teie sellest kirjutate ja kutse edastate. Me ei anneta kunagi alla 20 eur, momendil oli näiteks plaanis tellida kitsele heina 100 eur eest. Aga kuna meil on väike laps siis tõepoolest, meil oli väga suur ootus, et siin oleks pisut nagu Hollandis, selles mõttes, et lapsel oleks võimalus kitse silitada. Nagu me meie linnaoludes endale oma kitse ei saa võtta ja tehes annetuse oleksime lootnud, et see väike võimalus oleks saanud korraldatud.
Ehk palun, kaasake ka tulevikus Pakri Loomade Varjupaika oma projektidesse. Loodame, et juhtub ime, et teinekord kui kanname üle raha ja küsime ilusti, saab laps minna kitse silitama, umbes nagu kirjutasite vahvalt mulluse ürituse kohta oma blogis.
https://www.meiekaopesa.ee/christmas-2/mis-oleks-kui-kohtuksime-ja-teeksime-koos-midagi-head/
“MTÜ Pakri Loomade Varjupaik (EE582200221067344070, Swedbank) – eravarjupaik. Pisike, aga tubli! Liiga tagasihoidlikud, et ise küsida, aga vajavad hirmsasti abi.”
Ütleme, et just Teie artikli lugemine julgustas meid neid paluma, et saaksime neid külastada. Momendil, nüüd kus nad on siis nn. toru maha pannud ja enam ei vasta telefonile kui helistan tekib lihtsalt tunne, et mul pole kahju rahast. See ju oli nikuinii Pakri Loomade varjupaigale mõeldud. Nende kodulehel seisab, et annetatud summa eest telliti kremeerimine nende surnud koera jaoks.
Mis kurvaks tegi, et see pisike neiu siin, kes kõrval magab, ei saa kitsele pai teha kuigi kits lähikonnas olemas. Ja ma inimesena, kes loeb Teie blogist, et ongi hea ja vahva ja võibki kohalikult loomadevarjupaigalt külastusaega küsida ja loeb varjupaiga oma hüüdusid feisbookis, et tulge aidake meid lähebki aitama ja otsibki kontakti mitte ainult rahakoti vaid ka loomaga… jäetakse selle sooviga siis nn. olukorda,stiilis “ära tiku, loomavarjupaiga pidajal ei ole vaja külalisi vastu võtta, ta tegeleb loomade mitte inimestega.”
Ühesõnaga… hoidke neid, kui võimalik ja loodan, et on
tuleb Teie üritus ka sellel aastal.
Me siis passime peale ja kui me enne kitsekest Paldiskis külastada ei saa loodame südamest, et see siis tänu Teie initsiatiivile jällegi ikkagi saab teoks.
Liza, väikese Anju emme
Hei, Liza!
Mul on väga hea meel, et Sinu südames on soojust ja headust, mida ka loomadele jagub. Aitäh sulle selle eest!
Hollandi varjupaigad, mida kirjeldad, on tõenäoliselt munitsipaalasutused. Lugesin ka Sinu saadetud kirjavahetusi ja mulle tundub, et sa võrdsustad Pakri varjupaika niisuguste munitsipaalasutustega. Nagu Helena Sulle kirjutas – loomasõbrad nagu Olga ei taha avalikku tähelepanu, sest neil on sageli väga-väga raske. See, et tegu on MTÜ’ga, ei tähenda SISULISELT mitte midagi. Inimene on ikkagi ainult üksainus inimene, kes oma elu ja oma kodu hädas loomadele pühendanud on. MTÜks on ta registreeritud, et seda majandustegevust, mis annetuste jms’ga kaasneb, oleks võimalik ametlikult ajada. See aga ei sea talle mingisuguseid kohustusi avalikke huve teenida. Muidugi on tore, kui inimesel on jõudu ja jaksu ka külalisi vastu võtta, kuid kui tal seda ei ole (ja mina mõistan, miks ei ole – ta on ju täiesti üksi seda kõike oma õlul kandmas!), ei saa seda temalt nõuda või talle pahaks panna.
Heategu on heategu, kui see on isetu ja ootusteta vastuteenetele. Kui annetusega kaasnevad nõudmised, on see juba midagi muud kui isetu heategu.
Kui kontakt loomadega on Sulle oluline, saab minna ja käed külge panna nii nagu seda Helena ka oma üleskutses palunud oli. Mina oma kolme last konkreetselt sinna kitse silitama ei viiks – see ei ole meelelahutusasutus ja see ei ole Olga kohustus. Kitsekesed on näiteks silitamiseks olemas Tallinna loomaaias – nad on imetoredad, kindlasti minge neile külla!
Mis puutub minu postitusse ja minu üleskutsesse koos minna ja midagi teha EI käinud Pakri hoiukodu, vaid Paljassaare varjupaiga kohta, mis on teenusepakkujana avalik munitsipaalasutus. Sinna võib minna ja käia – see ongi nii mõeldud. Kellegi teise koju (mida Olga varjupaik ju on) tükkimine ei ole aga lihtsalt kena ega viisakas. Tema kui üheainsa inimese (kes on oma elu neile hädas loomadele pühendanud) aeg on liiga väärtuslik, et võõraste inimeste põnne lõbustada. 🙂