Hei, sõbrad! Ma tahaks teid endaga kohtama kutsuda!
Kuidas oleks kui kohtuksime 9. detsembril lõuna paiku Paljassaare varjupaiga juures ja jalutaksime/kaisutaksime natukene sealsete asukatega? Minu meelest kõlab see nagu hirmus tore plaan. Oleme varjupaigaga kellaaja ja grupi suuruse (kokku mahub meid sinna ca. 15 nina, nii et osalejate arv on pisut piiratud) kokku leppinud, mistõttu palun teil ühisüritusele registreerumiseks ühendust võtta aadressil blogi[ät]kukupesa.ee. Kui soovijaid satub olema hirmus palju või ei sobi väga-väga osaleda soovijatele just konkreetselt see kuupäev, saame veel ühe samasuguse ürituse ehk teinekordki ette võtta.*
Miks ma seda teen? Et miks just varjupaigaloomad? No vot. Nagu te teate, lisandus meie perre eelmisel, 2016. aasta kevadel, üks väga eriline liige – meie laste hingede ja südamete hoidja (kõlab paremini kui lihtne ja labane “lapsehoidja”, sest ta on sellest lihtsalt nii palju enamat). Ja ühes oma suure soojuse, headuse ja kannatlikkusega tõi ta meie majja ka oma tohutu ennastunustava armastuse loomade vastu. Tema nimelt on hädas loomadele hoiukoduks, otsib neile uusi kodusid, aitab ja päästab seal, kus aidata ja päästa annab. Meie lapsedki on kõigi tema hoiukodulastega sõbraks saanud, nii et see kõik on suur osa meie elust. Ja nagu armsate inimestega ikka kipub olema, on tema maailmavalust saanud minu maailmavalu ja ma tunnen, et ma tahan oma siinset platvormi kasutada selleks, et aidata tal ja teistel temasugustel, kes oma elu kaitsetute loomade aitamisele pühendanud on, midagi ära teha.
Niisiis: kohtumine Tallinna loomade varjupaigas. NB! Mitte Tallinna Loomade Hoiupaigas (Viljandi mnt ääres), sinna ei tohi loomi ega rahalisi annetusi viia!
Kui oleme varjupaiga eluga tutvumise ja loomakeste klutitamise lõpetanud, suundume sealsamas Pikakari ranna lähedal asuva lõkkeplatsi juurde, kus meid ootab soe tuli, kuum tee/kohv/kakao, pirukad ja võib-olla näiteks isegi kuum supp. Ja hommikul küpsetatud safranikuklid või midagi sellist. No korralik kõhutäis, eks. Ja siis istume natuke koos, räägime maailma asjadest ja päeva jooksul kogetust, ütleme valju häälega välja oma jõulusoovid ja veedame koos mõnusasti aega kuni lõkketuli meil õues mõnusalt aega veeta lubab.
Seda kõike pakun teile mina. Vastutasuks tuleb osalejal panustada ülekande kujul rahaliselt (Varjupaikade MTÜle) või kaasa tuua vähemalt 25€ väärtuses varjupaigale vajalikku (saadan osalussoovile nimekirja vastu). Lisaks, muidugi, ootan ma osalejatelt siirast soovi ja elevust meiega koos üks mõnus päev veeta, et üheskoos sadadele (!) sealses varjupaigas elavatele loomadele tähelepanu ja lähedust pakkuda. Et end laupäevasele kohtumisele registreerida, kirjuta mulle kirjake aadressil blogi[ät]kukupesa.ee!
* Kes millegipärast ei saa sellel konkreetsel päeval osaleda, aga tahab sellele vaatamata minu üleskutse raames omalt poolt panuse anda, saab seda ikkagi teha!
Kõigile, kes mõnele alljärgnevatest mittetulundusühingutest lähema nädala jooksul vähemalt 25€ annetuse teevad, kujundan annetaja soovitud tekstiga A4 faili, mille siis lähedasele jõulukingiks ise välja printida ja ära raamida saate. Selleks ei ole vaja teha muud kui saata mulle e-mail pealkirjaga “Annetus jõulukingiks”, mille manusesse lisatud makse kinnitus ja sisuks saaja nimi ning annetuse suurus, soovi korral ka väike jõulusoov. Et kui olete seisnud küsimuse ees, mida kinkida kellelegi, kellel on juba kõik olemas, siis see siin võiks olla see miski. Kuidas kõlab? 🙂
Anneta mõnele alljärgnevatest organisatsioonidest vähemalt 25€, saada mulle kiri koos maksekinnitusega blogi[ät]kukupesa.ee ja saad vastu personaliseeritud PDF’i loomasõbrast lähedasele kinkimiseks. 🙂
MTÜ Pakri Loomade Varjupaik (EE582200221067344070, Swedbank) – eravarjupaik. Pisike, aga tubli! Liiga tagasihoidlikud, et ise küsida, aga vajavad hirmsasti abi. 🙂
Gabriel Vodolaztšenko (SEB EE601010011722508225, selgituseks “Annetus”). Facebookis Gabrieli Loomade Elu – suure südamega ja meeletult tubli 19-asastane noormees, võtab kõiksuguseid hädalisi vastu.
MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu (SEB EE931010220047924016, Swedbank EE342200221066556377, LHV EE307700771002534913, Nordea EE171700017004326647) – vabatahlikud ja hästi-hästi töökad.
Eesti Metsloomaühing (EE952200221067573100 Swedbank, selgituseks “Metsloomade ravi- ja toidukulude katteks”)
MTÜ Toolse Kodutute Lemmikloomade Varjupaik (EE142200221045386487 Swedbank) – jälle väike, aga väga tubli!
Kes plakatikest ei taha, võib annetada kasvõi üheainsa euro. Teid on ju kokku nii-nii palju, iga väike panus on kuldaväärt. Aitäh, sõbrad! 🙂
Hea Miiu, Sa pole just olnud minu top blogijate hulgas, kuid see postitus tõstis Sind mitu pügalat kõrgemale! Minu annetus on teele pandud.
😀 Aitäh!
Olen põnevil! 😊
See on super ettevõtmine, ise küll sellel kuupäeval kahjuks osaleda ei saa kuna viibin,, täiskasvanute kooli raames,, tugiisiku koolitusel sellel päeval aga mõnel muul ajal sooviks kindlasti tulla, olenemata sellest et elan Tallinnast 100 km eemal. Aga see üritus puudutab ka mind väga sest aasta ja neli kuud tagasi võtsime ka meie oma perre kiisukese ja just varjupaigast. Sest need loomad väärivad väga omale kodu ja hoolitsust ja toetust ja samamoodi näitavad ka nemad oma siirast tänu vastu. Mõnusa kodutunde loovad just need mõnusad karva pallid.
Nii tore oled Miiu!!! Lugesin paar päeva seda ja süda valutas siiani (
https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=1852938118350499&id=1594399100871070 ) kuniks sini postitust lugesin! Jõuluingel oled 🙂
Miiu, Sa oled imeline inimene 💝
Kuna ei ela hetkel Tallinnas siis ei saa kahjuks osaleda. Sellegipoolest olen elukaaslasega juba kokku leppinud, et viime enne jõule Tartu koduta loomade varjupaiga loomakestele vajalikke esemeid ja toidukraami. Aitama peab ikka neid, kes ise ennast aidata ei saa 🙂
Täiesti teemaväliselt sooviksin mõnda asja hingelt ära saada. Ütlen ausalt, et ei ole Sinu blogi pikaaegne lugeja. Blogist teadlik olen olnud juba pikka aega, kuid pole olnud igapäevane lugeja ilmselt põhjusel, et meil pole eriti ühist (minul pole lapsi, pole toidugurmaan jne). Paar aastat tagasi kui blogiskandaalid hoogu võtsid nägin tihti, et Sinu blogi kommenteeriti halvustava alatooniga, et kõik tundub liiga ideaalne, et tõsi olla jne. Tekkisid mingid eelarvamused ja ilmselt seetõttu ma ei leidnudki teed blogini.
Enamvähem aasta tagasi kui olin oma elus raskel teekonnal, inimestes pettunud ja kõik enda “fake” sõbrad kaotanud leidsingi tee taas Sinu blogini. Hakkasin kõike algusest peale lugema ning jäin endamisi mõttesse, et elu ongi ilus. See, kuidas suudad näha kõike positiivset väikestes asjades on lihtsalt imeline. Mulle meeldib näha, kuidas oma lastega suhtled ja loodan, et peagi emaks saades suudan olla samuti nii rahulik, tasakaalukas ja mis peamine hea ema oma lastele, nagu seda oled Sina.
Oled imeline inimene ja inspiratsiooniks paljudele!
Ma sooviksin aidata esmajärjekorras sellega, et kui sa suudaksid oma kulmud kuidagi enam vähem talutavamaks joonistada. Anna andeks aga need joonistatud ” suure U kaarega väga naljakad Suure Koma kulmud” on jubedad. Ometigi sinu meigikunstnik ju näitas sulle ette ja joonistas sulle esimest korda elus vist täiesti normaalsed kulmud, siis miks sa koguaeg joonistad endale kohutavaid ´Koma Kulme”, mis asetsevad lisaks veel teineteisest valgusaastate kaugusel. Anna andeks et sa tahad välja näha seesugune sest need on nii koledad su näos ja nii kohutavalt joonistatud su enda käe läbi. Kui sa tähelepanelikult loed kommentaare, siis su ebaloomulikest kaarega koma kulmudest on ka mõni teine maininud tagasihoidlikult, et mitte sind solvata. Aga muidu tundud sa tore kirjutaja olevat, blogi on päris hea ja videod mida teinud oled, on huvitavad. Aga need kulmud…. need on apppiiii lihtsalt.
Ma olen nii nõus 😀 Tegelt ka! Kuigi et see on see, millega sa esmajoones (!) aidata soovid… see on küll veits pekkis. 🙂
Ma vastan pikemalt ka kui sa juba vaeva nägid ja oma mure põhjalikult kirja panid: mu kulmud ei kasva ja seega ei ole ma neid juba aastaid kitkunud. Vahepeal proovisin mingi seerumiga, aga no ei tule neid karvu sinna, kus see Nike jõnks on. Olen mõelnud, et tahaks minna neid tätoveerima (tehakse ilusaid loomulikke karvakesi, tead küll), aga kuna ma ei viitsi oma välimusele nii palju raha kulutada ja nats on suva ka, siis ma ei ole selleni lihtsalt jõudnud. Prioriteedid. Ja vahel mul tuleb mingi mõte, et muu moll on värvitud, paneks olemasolevatele kulmupuudrit, teen selle esiotsa jõnksu veits suuremaks, hõõrun maha ja lõpuks ongi seesama s*tt kulmukuju lihtsalt tume ja ma vaatan videost, et peaks lihtsalt ära vahatama need ja ilma edasi ballima. Aga vastus küsimusele “miks” on: sest ma ei muretse oma välimuse pärast piisavalt, et selle teemaga väga põhjalikult tegeleda. Ja muidu poleks sul olnud põhjust mulle somplimenti teha ka, mis tegelt lõpuks oli ju päris armas. 🙂