Exhibit A: a part of our cookie cutter collection
Exhibit B: a toddler making her own gingerbread from start to finish. She even lifts them up and places on the baking tray. Good kid!
Exhibit C: all clean, pretty shapes before I grabbed the piping bag.
Exhibit D: WHY THE HELL DIDN’T ANYONE EVER TELL ME IT WAS THIS HARD TO PIPE SOME GLAZE ONTO GINGERBREAD COOKIES?
Oeh, glasuurimine paneb tõsiselt mu närvikava proovile alati. See aasta Bruno tegi mulle küpsetuspaberist mingid pritskotikesed ja nendega sain lõpuks normaalselt tehtud õnneks. Muidu võiks mu blogist lugeda seda hala kuidas ma millegagi ikka hakkama ei saa 😀
ma ostsin piping bagi täna ja IKKA oli nii stressirohke, et ma ei suutnud otsustada, kas vanduda või nutta 😀 lapsena tundus nii lihtne, aga i’m guessing, et see ei olnud ülearu kaunis ka 😀
No mul on kodus ka 2 erinevat pluss siis need mingid torud, kus lükkad 😀 Aga kõikide otsikud on liiga suured, võimatu on midagi ilusat teha 😀 Mul on vaja, et ma saan ise imepeenikese otsa lahti lõigata ja siis joonistada. Samas selle süsteemi viga on, et kui tahaks üks hetk laiemat ala täita, siis on ka pekkis 😀
ühesõnaga on meil igaljuhul pekkis, sest meil on käed tagumikust välja kasvanud? 😀
Uhhh they look yummy 😀
no tõesti…ma mõtlen ise igakord samamoodi…tuleb ka alati korralik soperdis välja, sest käsi on lõpuks täiesti krampis ja mul jumala ükstaskõik kuidasmoodi see glasuur seal on, peaasi et oma suhkrudoosi kätte saan 😀
viimased ma tegingi “ah savi” siuhsäuhsiuhsäuh sigrimigri 😀 kannatlikkuse etalonid