Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

  • KES ME OLEME?
  • KONTAKT
  • KÜSIMUSED & VASTUSED

Jumalale tänu, et on esmaspäev

June 19, 2017~ chit-chat, emadus

Kas teie peres on ka kunagi nii, et kuidagi kogu pere dünaamika on paigast ära, kõik torisevad ja turtsuvad, lähevad kergesti nääklema ja helinivoo tõuseb ka vaatamata kõigi ühistele pingutustele enam-vähem läbi saada õudselt tihti väljakannatamatult kõrgeks?

Ei ole? Palju õnne. Meil just oli terve nädalavahetus niiviisi out of sync. Ei saanud mina ja H omavahel läbi, ei saanud lapsed oma asju omavahel aetud (tõe huvides olgu öeldud, et enamasti justkui said, aga üks neist on Kohutav Kahene, nii et vahepeal ikka üldse ei saanud ka) ilma virisemata ja tõuklemata. Eilne päev lõppes sellega, et ma kaotasin enesevalitsuse ja karjusin nii, et Kroonprintsess pärast kurtis, et kartis, et tema ema on kadunud ja mingisugune kohutav koletis on asemele tulnud. Jep. Aasta Ema.

Pärast muidugi leppisime ja pugesime teineteisele kaissu ja rääkisime asjad hingelt ära, aga appi, kuidas ma ei viitsi enam rase, hormonaalne ja pidevalt-kusagilt-valutav olla. Ja püha issand, kuidas ma ei kannata kui kõik lakkamatult vinguvad, häält tõstavad ja kui kõike (tööd, ülesandeid, asju ja inimesi, mida meeles pidada) on kuidagi liiga palju ja see kõik kuidagi eriti kaua aega võtab või sootuks tegemata jääb. Nõmeeeeeeeeeeeeeeee. Ok, nüüd lõpetasin.

Ei. Korra ikka veel: nõõõ-õõ-õõ-meeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!

Vahepeal oli tegelikult tore ka, sest käisime eile toredatel inimestel külas ja sünnipäeval ja mängisime ja viskasime nalja… aga siis jõudsime pärast koju ja vingusime üksteise kallal edasi. Kohe üldse ei saanud siin teineteisega hakkama. 😀

Hommikul ärkasin jälle iiveldusega ja mõtlesin, et kurat küll, uus nädal pidi ju paremini algama. Aga siis tõusid teises toas tavalisest palju pikemast hommikuunest kaks võrratult päikeselist väikest inimest oma unesassis juustega, tõmbasid endale kumbki oma täpilise rüü selga ja muudkui olid nii vahvad, musitatavad ja mõnusad. Ja siis ma tegin H’le hommikusööki ja neile hommikusööki ja panin lõunasöögi hakkama (mulle ikka mõjub söögitegemine natukene teraapiliselt ka) ja siis tuli hoidjapreili ja nad läksid õue kuni ma pakilised tööasjad ära tegin ja tõid mulle siis lilli ja… ja eilsed suured mured ning kohustused on seljatatud. Näiteks olid eilse õhtuni meie käes veel mõned sõprade tööriistad, mida me ei saanud tagasi viia – ostsime esmaspäeval uue auto, millel polnud alguses kärukonksu, aga mille H talle lammutusest ostis ja eile lõpuks läbi suure surma paika monteeris. Ja mul hakkab nii ärev kui võõrad asjad on minu käes ja kellelgi on neid juba vaja… ja siis küsis Anette minult, kas ma saaksin tagasi tuua selle sünnitusraamatu, mille ta mulle laenas kui me laadal käies kohtusime. Ma olin selle täielikult unustanud, sest see laada-nädalavahetus oli üks suuuur ja õudne kaos. Ja siis ma nutsin eile voodis silmi peast, et mismoodi ma ütlen inimesele, kes mulle omal ülihoolival initsiatiivil raamatu tõi, et ma unustasin selle tookord lihtsalt ära ega teagi, kuhu selle panin. Rääkisin oma mure talle ikkagi ära, ostsin kohe autorilt igaks juhuks uue ja teadaande peale, et see täna juba pakiautomaati läheb, sain hoopis kergemalt hingata. Ja täna sain kaelast ära ka ämmaemanda juurde uue aja registreerimise, mis oli ka täielik stressiallikas, sest ma õudselt pelgan Pelgulinna raseduskeskusse helistamist. Eriti, et ma tahtsin aega teise ämmaemanda juurde. Niigi on helistades alati kurjategija tunne, sest üks sealne tädi on nii ebameeldiv ja tige – tänane oli hoopis hästi armas ja siiras ja kena ja oeh… Ühesõnaga mingi tuhat väikest mõttetut kohustust näris mind ja ei lasknud mul olla. Ja täna on hoopis kergem jälle olla mina. Vaadake ja imestage, kuidas muidu täiesti enam-vähem adekvaatne inimene ennast tegelikult üsna väikeste asjade peale 100% sõlme keerata oskab. 😀

Minu imeilusad väikesed hommikusöögisõbrad. Taldrikus on ilus lilla (vee ja piimaga pooleks keedetud) kaerahelbepuder, millele keetmise ajal mustikaid, mõõdukalt suhkrut ja pisut kaneeli lisan. Peal on mandlilaastud ja banaaniviilud. 🙂


Lõunasööki tuli ka H koju sööma ja kuidagi nii hea oli jälle sellest kummalisest tigedast paralleeluniversumist tagasi meie mõnusa perena ühiselt söögilaua taga olla. Lapsed (kelle korjatud kimp laual ilutseb – onju võrratu?) sõid suure isuga peediga kotlette, peedisalatit, tatart ja koorekastet ning kiitsid söödud toitu kui ühest suust. Ma olen hästi palju analüüsinud seda, mis teeb söögitegemise minu jaoks nii armastusväärseks ja teise jaoks samas nii vastumeelseks tegevuseks. Ma arvan, et suur osa on sellel, mismoodi minu pere seda hindab. Lapsed on hästi varajasest east peale osanud täislausetega kiitust avaldada, sest nad õpivad seda H pealt. H ei võta ühtki minu köögis tehtud liigutust iseenesestmõistetavalt ja tänab ning kiidab mind alati, mis omakorda on saanud elementaarseks käitumismalliks ka meie laste jaoks. Kas teie pereliikmed tänavad ja kiidavad teid toidu eest, mille lauale panete? Kui ei, võite seda ju paluda – öeldagi, et tunneksite köögis toimetamisest palju rohkem rõõmu kui nad märkaksid teie pingutusi ja tunnustaksid neid. Kindlasti on nad tänulikud, aga ei taipa võib-olla seda teile meelde tuletada, ehkki võiksid. Küsija suu pihta ju ei lööda. 🙂

Share this:

  • Click to share on Twitter (Opens in new window)
  • Click to share on Facebook (Opens in new window)

Related

6 Comments

Oumaigaaaaaaad! »
« Kuidas ma turvatunnet ostsin ja tasuta jalgratta sain

About miiu

Comments

  1. A says

    June 19, 2017 at 4:09 pm

    Hei, sain sinu sinu hiljutisest postitusest inspiratsiooni Lindströmi kotlettide tegemiseks ja tahaks teada mis retsepti sa kasutad või isegi ligikaudset koostisosade nimekirja, et ise katsetada! Retseptivihikus ei näinud

    Also sa oled täiega mom goals!

    Reply
    • miiu says

      June 19, 2017 at 4:29 pm

      Tsau! Ma täpselt pole kirja pannud, aga ma panen kaks muna, törtsu piima, segan läbi ja lisan riivsaia ning lasen paisuda kuni on selline märg aga mitte vedel möga. Lisan kaheks päevaks neljale süüa tehes 600-800g hakkliha ja 400-500g riivitud aurutatud peeti, paar hakitud praetud sibulat, mõne pressitud küüslauguküüne, 1 sl hakitud kappareid, soola-pipart-muskaati. Lasen veidi seista, praen pruuniks ja ahjus 175C juures 20 min kuni valmis. Vist ei unustanud midagi. 🙂

      Reply
  2. K says

    June 19, 2017 at 8:39 pm

    Mul on olnud terve nädal selline. Tänaseks olen totaalne turris räuskav ema ja ajan iseennast selle fakti tõdemisega nutma.
    Ma saadaks oma lapse Sinu pere juurde söömist õppima. Tänane nutuhoog (nii minu kui ka lapse oma) oli järjekordselt teemal söök ja selle mitte söömine. Ma olen totaalselt alla andnud ja varsti võib vist hakata lapsele proteese valima, sest sellise toitumisega hambaid kauaks ei jätku.
    Hea lugeda, et Sinu hallid pilved minema läksid ja päike taas väljas on 🙂 Pea vastu, pärast mõõna tuleb alati tõus.

    Reply
    • miiu says

      June 19, 2017 at 8:54 pm

      Samad sõnad, ole vapper! Meie juures jääks su lapsuke nälga, ma kardan, sest meil muud asemele ei anta kui laualolev ei sobi. Olen selline karm ja kalk ema, kelle kaastunne nälgida soovijatele ei laiene. 😛

      Reply
  3. Kr says

    June 19, 2017 at 9:52 pm

    Lahe näha, kuidas neidude juuksed on värvi muutma hakanud 😀 Väiksematena olid kiharad teistpidi, Virsik brünett ja E blond.

    Reply
  4. Sandra says

    June 20, 2017 at 7:33 am

    Sada pisiasja teevadki kokku ühe suure.

    Ma viskasin eile poole vestluse pealt teki üle pea ja ütlesin: “Kõik, ma ei taha enam tänases päevas olla!”

    Reply

Leave a Reply Cancel reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

TERE TULEMAST MEIE KÄOPESSA!

Mina olen Mirjam (29), sõpradele ja blogilugejatele Miiu. Olen kolme lapse ema, väikeettevõtja ja suur kokandusentusiast.

Loodan, et leiad siit blogist midagi enda jaoks paeluvat, lahkud siit positiivse laenguga ja tuled peagi uuesti tagasi!

Kontakt ja koostööpakkumised: blogi[ät]kukupesa.ee

Meie Käopesa Facebookis:

Meie Käopesa Facebookis:

ELU HETKED

Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.

JÄLGI KÄOPESA BLOGLOVINIS!

Follow

JUTUSTAVAD KAASA

  • miiu on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • Britt on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • L on Remont: Ülemise korruse vannituba
  • miiu on Remont: Ülemise korruse vannituba

OTSING

KATEGOORIAD

ARHIIV

Telli värsked postitused e-mailile

Sisesta meiliaadress, et saada teavitus kõigist uutest Käopesa-blogi postitusest!

Privacy & Cookies: This site uses cookies. By continuing to use this website, you agree to their use.
To find out more, including how to control cookies, see here: Cookie Policy

POPULAARSEMAD

  • Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
    Retsept: Kogu pere lemmik chili con carne
  • Remont: Ülemise korruse vannituba
    Remont: Ülemise korruse vannituba
  • Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
    Retsept: Võrratult särtsakas guacamole
  • Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
    Retsept: Rootslaste oivaline (ja naeruväärselt lihtne) "kladdkaka"
  • Säästunädala ostukorv ja menüü
    Säästunädala ostukorv ja menüü
  • Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
    Halvemini ja siis jälle paremini kui oleks oodata osanud
  • Kogumispäevik: Nädalamenüü #2
    Kogumispäevik: Nädalamenüü #2
  • Me ostsime maja!
    Me ostsime maja!
  • Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
    Kevadised aiatööd: aiapostid-peenrakastid
  • How wonderful life is now you're in the world
    How wonderful life is now you're in the world
Meie elu vahetu reportaaž Instagramis
This error message is only visible to WordPress admins

Error: No posts found.

Make sure this account has posts available on instagram.com.