Jumalale tänu, et on esmaspäev

Kas teie peres on ka kunagi nii, et kuidagi kogu pere dünaamika on paigast ära, kõik torisevad ja turtsuvad, lähevad kergesti nääklema ja helinivoo tõuseb ka vaatamata kõigi ühistele pingutustele enam-vähem läbi saada õudselt tihti väljakannatamatult kõrgeks?

Ei ole? Palju õnne. Meil just oli terve nädalavahetus niiviisi out of sync. Ei saanud mina ja H omavahel läbi, ei saanud lapsed oma asju omavahel aetud (tõe huvides olgu öeldud, et enamasti justkui said, aga üks neist on Kohutav Kahene, nii et vahepeal ikka üldse ei saanud ka) ilma virisemata ja tõuklemata. Eilne päev lõppes sellega, et ma kaotasin enesevalitsuse ja karjusin nii, et Kroonprintsess pärast kurtis, et kartis, et tema ema on kadunud ja mingisugune kohutav koletis on asemele tulnud. Jep. Aasta Ema.

Pärast muidugi leppisime ja pugesime teineteisele kaissu ja rääkisime asjad hingelt ära, aga appi, kuidas ma ei viitsi enam rase, hormonaalne ja pidevalt-kusagilt-valutav olla. Ja püha issand, kuidas ma ei kannata kui kõik lakkamatult vinguvad, häält tõstavad ja kui kõike (tööd, ülesandeid, asju ja inimesi, mida meeles pidada) on kuidagi liiga palju ja see kõik kuidagi eriti kaua aega võtab või sootuks tegemata jääb. Nõmeeeeeeeeeeeeeeee. Ok, nüüd lõpetasin.

Ei. Korra ikka veel: nõõõ-õõ-õõ-meeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!

Vahepeal oli tegelikult tore ka, sest käisime eile toredatel inimestel külas ja sünnipäeval ja mängisime ja viskasime nalja… aga siis jõudsime pärast koju ja vingusime üksteise kallal edasi. Kohe üldse ei saanud siin teineteisega hakkama. 😀

Hommikul ärkasin jälle iiveldusega ja mõtlesin, et kurat küll, uus nädal pidi ju paremini algama. Aga siis tõusid teises toas tavalisest palju pikemast hommikuunest kaks võrratult päikeselist väikest inimest oma unesassis juustega, tõmbasid endale kumbki oma täpilise rüü selga ja muudkui olid nii vahvad, musitatavad ja mõnusad. Ja siis ma tegin H’le hommikusööki ja neile hommikusööki ja panin lõunasöögi hakkama (mulle ikka mõjub söögitegemine natukene teraapiliselt ka) ja siis tuli hoidjapreili ja nad läksid õue kuni ma pakilised tööasjad ära tegin ja tõid mulle siis lilli ja… ja eilsed suured mured ning kohustused on seljatatud. Näiteks olid eilse õhtuni meie käes veel mõned sõprade tööriistad, mida me ei saanud tagasi viia – ostsime esmaspäeval uue auto, millel polnud alguses kärukonksu, aga mille H talle lammutusest ostis ja eile lõpuks läbi suure surma paika monteeris. Ja mul hakkab nii ärev kui võõrad asjad on minu käes ja kellelgi on neid juba vaja… ja siis küsis Anette minult, kas ma saaksin tagasi tuua selle sünnitusraamatu, mille ta mulle laenas kui me laadal käies kohtusime. Ma olin selle täielikult unustanud, sest see laada-nädalavahetus oli üks suuuur ja õudne kaos. Ja siis ma nutsin eile voodis silmi peast, et mismoodi ma ütlen inimesele, kes mulle omal ülihoolival initsiatiivil raamatu tõi, et ma unustasin selle tookord lihtsalt ära ega teagi, kuhu selle panin. Rääkisin oma mure talle ikkagi ära, ostsin kohe autorilt igaks juhuks uue ja teadaande peale, et see täna juba pakiautomaati läheb, sain hoopis kergemalt hingata. Ja täna sain kaelast ära ka ämmaemanda juurde uue aja registreerimise, mis oli ka täielik stressiallikas, sest ma õudselt pelgan Pelgulinna raseduskeskusse helistamist. Eriti, et ma tahtsin aega teise ämmaemanda juurde. Niigi on helistades alati kurjategija tunne, sest üks sealne tädi on nii ebameeldiv ja tige – tänane oli hoopis hästi armas ja siiras ja kena ja oeh… Ühesõnaga mingi tuhat väikest mõttetut kohustust näris mind ja ei lasknud mul olla. Ja täna on hoopis kergem jälle olla mina. Vaadake ja imestage, kuidas muidu täiesti enam-vähem adekvaatne inimene ennast tegelikult üsna väikeste asjade peale 100% sõlme keerata oskab. 😀

Minu imeilusad väikesed hommikusöögisõbrad. Taldrikus on ilus lilla (vee ja piimaga pooleks keedetud) kaerahelbepuder, millele keetmise ajal mustikaid, mõõdukalt suhkrut ja pisut kaneeli lisan. Peal on mandlilaastud ja banaaniviilud. 🙂

Lõunasööki tuli ka H koju sööma ja kuidagi nii hea oli jälle sellest kummalisest tigedast paralleeluniversumist tagasi meie mõnusa perena ühiselt söögilaua taga olla. Lapsed (kelle korjatud kimp laual ilutseb – onju võrratu?) sõid suure isuga peediga kotlette, peedisalatit, tatart ja koorekastet ning kiitsid söödud toitu kui ühest suust. Ma olen hästi palju analüüsinud seda, mis teeb söögitegemise minu jaoks nii armastusväärseks ja teise jaoks samas nii vastumeelseks tegevuseks. Ma arvan, et suur osa on sellel, mismoodi minu pere seda hindab. Lapsed on hästi varajasest east peale osanud täislausetega kiitust avaldada, sest nad õpivad seda H pealt. H ei võta ühtki minu köögis tehtud liigutust iseenesestmõistetavalt ja tänab ning kiidab mind alati, mis omakorda on saanud elementaarseks käitumismalliks ka meie laste jaoks. Kas teie pereliikmed tänavad ja kiidavad teid toidu eest, mille lauale panete? Kui ei, võite seda ju paluda – öeldagi, et tunneksite köögis toimetamisest palju rohkem rõõmu kui nad märkaksid teie pingutusi ja tunnustaksid neid. Kindlasti on nad tänulikud, aga ei taipa võib-olla seda teile meelde tuletada, ehkki võiksid. Küsija suu pihta ju ei lööda. 🙂