(Postituse fotod: Birgit Varblane, www.birgitvisuals.com)
Ma olen selsamal teemal hästi palju endamisi aru pidanud ja nüüd Emmede Klubi artiklit “Sündide arv on tasapisi kasvama hakanud” lugedes jäin taas mõtisklema, millest see tulla võib, et üha rohkem inimesi me ümber rohkem lapsi saada otsustavad.
Väga palju on siin-seal sapist vihjamist, et eks neid kolmandaid lapsi ikka toetuste pärast saadakse. Ka kolmanda lapse ootel olevate blogijate suunas on ju neidsamu piike loobitud. Mõtlev inimene saab muidugi aru, et üksnes toetuste pärast lapsi saada mõtet ei ole (arvestades, kui kulukaks üks inimene oma eluaja jooksul kujuneb, ei ole see just kuigi tulus äri), kuid kui see ongi julgustav argument pereplaneerimisel – kas see tõesti on taunimisvääne? Minu meelest ei ole see sugugi mingisugune häbiasi. Ma hiljuti kirjutasin Väikevenna sünnipäevapostituses, et ehkki me juba kolmanda lapse saamisest rääkinud olime ja selles osas üksmeelel olime, olin siiski rasedustestil triipe nähes esialgu väga negatiivselt meelestatud ja minu negatiivselt meelestatud aju otsis põhjuseid, miks kolmandat last mitte saada. Kolm last kolmetoalises korteris oli minu jaoks mõeldamatu, kuid ühtviisi mõeldamatu oli ühtäkki suurema kodu ja suurema auto ostmine, mida me selle hetkeni isegi mitte kaalunud polnud. Ma ei teadnud tol hetkel, et me selleks üleüldse suutelised oleme (ja ilmselgelt olime, sest siin me nüüd ju elame), kuid kindlasti mõjus teadmine, et kolmanda lapsega (vähemalt selle valitsuse ajal…) lisatoetust pakutakse, otsustamise perioodil julgustavalt.
Niisiis usun ma, et kui see toetus üksi ka kolmele lapsele head elukvaliteeti ei taga, on see igatahes tubli argument kolmanda lapse kasuks otsustamise kaalukausil.
Kindlasti on kõrge sündimuse taga ka perede majanduslik heaolu ja võib-olla on praegune trend üleüldse ajutine – me ei tea ju, mida tulevik toob. Kuid mind ümbritsevate perede pealt paistab mulle, et üks väga oluline argument on ka see, et kolme lapse sündimine perre ei ole täna enam mingisugune haruldus. Sotsiaalmeedias märkan pidevalt väga erineva tausta ja väga erinevate elustiilidega perekondi, millele just viimasel ajal kolmas laps lisandunud või lisandumas on.
Väga vähe on minu ümber neid perekondi, kus teadlikult vaid ainult ühe lapsega piirdutakse (ja ikka piirdutakse ka, mis on alati põhjendatud ja sama palju õige otsus nagu iga teine!) ning kui neid juba kaks majas on, ei välistata enamasti ka kolmandat. Mulle tundub – ja te olete enam kui teretulnud kommentaariumis arutlema ja minu väiteid ümber lükkama – et kolm last on justkui uus norm. Kolm on uus kaks. Võib-olla on see nõnda, sest ma asja omaenda mätta otsas kükitades niiviisi kogen, kuid mulle paistab küll, et ühiskondlikus suhtumises lastesse ja nende arvukusse on toimumas mingisugune shift. Kuus aastat tagasi veel igatahes niiviisi ei olnud. Mulle tundub, et täna ei tee kolm last peres enam perekonnast paljulapselist – kolm on täpselt paras. Kuidas teile tundub?
Minu H oli enne laste saamist… no esiteks väga noor, aga teiseks ka äärmiselt lastevõõras. Tema maailmas eksisteeris üksnes ja ainult idee ühest lapsest peres. Äärmisel juhul kahest. Kolm, väitis ta alati (enam-vähem kuni Väikevenna sünnini välja), on juba mõeldamatu loomaaed. In those exact words. Nüüd ei möödu nädalatki kui ta heldinult ei nendiks, et elu kolme lapsega on nii lihtne ja normaalne. Ja on küll, tõesõna on. Ma muidugi hoian jätkuvalt, juba Kroonprintsessi sünnist saati hinge kinni, sest alati on kusagil keegi, kes hurjutab, et oota sa ainult – küll varsti alles läheb raskeks! No et kui hakkab külge keerama läheb raskeks, roomama, siis raskeks, võtab jalad alla – raskeks, läheb lasteaeda – raskeks, saab teismeliseks… Ma olen valmis selleks, et kolme koolilapsega muutub elu väljakannatamatuks (sest oh sa poiss kui paljud koolilaste vanemad seda mulle öelnud on!), aga seni naudin südamest seda kui tore on elu lastega. 🙂
Ma arvan küll, et ühiskondliku suhtumise muutumine lastesse ja paljude teiste noorte perede eeskuju on otsuse langetamisel oluliseks motivaatoriks. Kui teised saavad, saame meie ka. Kuidas teile tundub? Milliseid plusse ja miinuseid teie kolmanda lapse saamise otsuse eel kaalute või kaalunud olete?
Õdede näoilmed sellel pildil on hindamatud ja võtavad nii hästi kokku peamise põhjuse, miks kolme lapse saamine end õigustab. Õdede-vendade vaheline hool ja armastus.
Ka mina olen mõelnud et 3 on uus norm.
kindlasti peab suurem elamine olema . ka see et puudub igasugune toetus hoidjate näol , kuhugi minek sünnipäevale – pulma, ajab mind eos nutma, rääkimata kino õhtust vms.. Iga päeva elugi on kõik minu kanda, sest meespool tuleb koju hilja.
Nii et ma jään vist vana normi juurde 🤣
Hoidjateta on keeruline jah. Meil on nädalavahetuse-hoidjaid ainult üks ja seegi üsna busy. Keerulisevõitu on. Aga see on kahega sama keeruline kui kolmega. Kui igapäevaelu üksi kannaksin, ei jaksaks ka kolme. Ega vist ka kahte. 🙂
Oled mõtetelugeja. Lugesin just imetamisest võõrutamise postitust (tegelikult juba mitmendat korda) ja sealt jäi ikka kõlama see mõte, et võibolla viimane imetamiskogemus ja ma igal korral tabasin mõttelt, et aga kust siis ikkagi see kolmanda lapse mõte tuli. 🙂
Minul endal on paarisarvu kiiks (ärge küsige ja ärge isiklikult võtke) aga ma olen alati teadlikult tahtnud omale paarisarv lapsi ja kuna 4 tundub juba liiga palju, siis 2 on täpselt õige ja paras. 🙂
Järjest raskemaks läheb teemal… Üks põhjus, miks mind ei tõmba kuidagi veel lapsi saama on just vastupidi see, et nii mõnusalt lihtsaks on elu läinud peale seda kui lapsed sellest sõltuvast titeeast välja kasvasid, no kohe kuidagi ei tunne, et sellesse tagasi tahaks sukelduda. Samas… on see nagu ka esimeste lastega, kui tunne on õige, siis on see kõige õigem asi sel hetkel maailmas. Väljast vaadates aga hoiad peast kinni ja vangutad pead, et kuidas seda taluda saab. 😀
Mu neiud on täna 6 ja 8, ma ootan põnevusega, et millal ükskord siis see raske aeg kätte jõuab. Üks neist on koolilaps ka juba ja ikka ootan. Ehk ma tõesti ei oska neid suuri muresid ära tunda, aga mulle tundub kogu see kulgemine, maailmaavastamine, vaidlemine, jagelemine normaalne ja ootuspärane. Ei mingeid suuri muresid, millest ikka rääkida armastatakse. Äkki selles ongi minu häda, et ma kuidagi olen osanud oodata neid muresid. Noorema raske aeg sai liialdamata läbi, kui ta sai 2 või 3. Enne seda, siis tõesti oli raske ja seda ma karta ei osanud, sest esimese lapsega mul neid muresid ei olnud.
Nüüd naeran ja lohutan isegi naabrimeest, kel lapsed umbes 1 ja 3, et ärgu muretsegu, järjest lihtsamaks läheb. Aga lähebki. Kõik need mured, mida me maja ees kohtudes tema õlgadel näeme lähevad mööda.
Lähevad jah, mulle ka tundub. Ja tõesti – halvimaks valmis olemine täidab elu positiivsete üllatustega. Aitäh sulle ilusa ja sisuka kommentaari eest!
Naljakas ongi see, et ma ei olnud ka halvimaks valmis. 🙂
Mul ei olnud elust lastega ülearuseid illusioone.
Ma kuidagi olin/olen kursis sellega, mis mind ees ootab.
Mul on vanemad õed ja nende lapsed on olnud minu hoida sellest ajast kui ma ise alles laps olin. Eks see aitas palju kaasa.
Mina olen ka alati arvanud, et ühest lapsest piisab. Aga sain esimese, tütre, siis juba umbes 4 kuu pärast tundsin, et ei, ikka teine võiks ka tulla. Kahe kuu pärast olingi enda üllatuseks juba rase, poiss 😃.
Siis arvasin küll, et kõik, sünnitusmajas olin surmkindel, et kōik.
Umbes 9 kuud hiljem tundsin väga tugevalt, et kas nüüd või mitte kunagi ka kolmas laps, 11kuuse kõrvalt jäin rasedaks, poiss.
Minu puhul mängis kindlasti rolli ka toetus, aga sellest enam senine emapalk. Minu ja mehe vanused mängivad ka muidugi.
Mees oli mul ka alguses väga kahtlev kolmanda osas. Päris pikalt võttis tal see harjumine aega. Esialgu tunduski see pigem minu soov olevat, aga seal poole raseduse pealt ta juba ütles, et see on hea ikka, et saab kohe ja korraga. Et oleks raskem ikka, kui mul see beebisoov oleks 2-3a pärast uuesti tulnud jms.
Ka tema sai julgustust nähes linnapildis aina enam 3lapselisi peresid, on neid ka tal töökaaslaste seas. See suur imestus, shokk jms oli pigem lähisugulaste seas. Ikka räägiti, kui raske meil saab nüüd olema vähemalt 10 aastat jms. Ma olin päris solvunud ja pettunud, sest tegelikult meie lapsi keegi pole hoidnud isegi üleöö mitte, tugivõrgustik selles osas puudub ning oleme siiani ise hakkama saanud. Saame ka edaspidi ja kolmega!
Mina mõtlen tuleviku osas, et tööle minnes on see toetus hea osakoormusega töö korral, sest väikeste laste kõrvalt täiskoormusega tööd ma esialgu küll teha ei tahaks..
Ja lisaks.. me otsustasime juba enne rasedusest teada saamist Tallinnast ära kolida.
Ostsime 4toalise korteri, laenumakse suhteliselt väike, et ei peaks hulluks end rabama, sest hinnad linnas on kergelt öeldes ko-le-dad.. Siin kogukond aktiivne ja väike, lasteaed samas olemas, aiamaa ka. Ideaalne koht lastele kasvamiseks..
Hullult inspireerivad on sellised lood, kus inimesed VÕTAVAD KÄTTE ja teevad sellise teadliku muutuse läbi, et oma elukvaliteeti parandada. Päriselt ka, ma hingepõhjast imetlen teiesuguseid peresid. Ja sinu esimeses kommentaaris tunnen ka ennast palju ära. Olete kihvtid inimesed!
Mu mõttelõng katkeb (lõpuraseda häda).
Minu jaoks hästi oluline oli ka mehe roll meie pereelus ja lastekasvatamises. Nimelt ta käib kokkuleppel niimoodi tööl, et juba kl 16 on kodus, et siis õhtul lastega tegeleda. Hea meelega võtab nad, käib jalutamas, mänguväljakul jms, vannitab, paneb õhtuti magama jms. Ma tean, et ma ei ole selles üksi 😊
See on hästi oluline konstruktsioonielement, ma tunnen ka. Et me oleme vanematena võrdsed. 🙂
Minul on veebruaris kolmeseks saav tütar ja kolme kuune tütar ning üha enam tunnen, et kolmas peab ka tulema. Tahaks, et ikka poisike ka pundis oleks 😊
Miinuseid ei olegi eriti lahti seletanud endale, kui siis see ruumipuudus, mis kahetoalises korteris ilmselt tekiks. Aga kuna maja ehitus hoogsalt käib, siis loodangi, et ehk kolmanda lapse plaan veel kiirendab seda maja ehituse protstsessi.
Iga päev ikkagi lõppeb õnnelikult ning hommikuti ärgates oleme jälle rõõmsad oma kahe lapsega ning miks ei võiks olla neid siis rohkem? Rohkem rõõmu! 😊
Kahtlema paneb ainult sugulaste hoiak. Vanaema kurtis mulle terve mu teise raseduse aeg, et kui raske mul elu ikka olema saab kahe lapsega.. mulle tegi see alati veidike haiget. Ma olen palju õnnelikum ja teadlikum ning elu on täpselt nii raske, kui raskeks selle ise elame.
Meie jaoks käivitas küll Väikevenna tulek terve rodu elumuutvaid protsesse. Nii et kindlasti mõjuks teie kolmanda lapse saabumine majaehitust kiirendavalt. Olen nõus, et rohkem lapsi = rohkem rõõmu. See tusk, mida argielu tekitab, ei sõltu laste arvust, vaid on pigem paratamatus ja igaljuhul mööduv. Aga rõõm perekonnast ja igast selle liikmest on jääv. 🙂
Sugulaste hoiakut kartsin ma ka, aga sellele tasub küll ainult vilistada. Ilmselgelt hakkavad nad kõiki põnne võrdselt palavalt armastama. Või mitte armastama – sõltub sugulastest. Viimasel juhul ei olegi üleüldse oluline neid oma elus hoida!
Mõtlesin täna täpselt sama asja – kolm last oleks nagu uus norm!
Ma isegi ei ütleks, et uus – pigem peale paari-, isegi kolmekümneaastast (laias laastus on see ju imelühike aeg!) üks-kaks-last-on-norm perioodi on taas kasvamas kolme ja ka rohkema lapsega perede hulk. Mina ka olen ühelapselisest perest ja olen 30+ ja mu tutvusringkonnast on julgelt pooled 1-2 lapselistest peredest pärit. Kelledest paljudel nüüd endil on 3 last, mõnel rohkemgi 😀
Üks mõte, millega seda 1-2 last perioodi seostada saaks (muidugi, majanduslik halvem aeg ka lisaks) – suur kortermajadesse kolimise buum – on ju enamik suured kortermajad ~30a tagusest ajast ja siis oli väga popp korteris elada – aga! enamik kortereid, 2-3 toalised, on just sellised kus on mõnus küll 1-2 lapsega elada, aga mitte 3-4 lapsega. Nüüdsed noored eelistavad võimalusel ridaelamuid, mitmepere-elamuid, oma maju – ja kohe ongi mugavamad tingimused suurele perele loodud 🙂
Minul on 3 last (7, 2 & 4 kuune) ja väga loodan, et aastakese pärast õnnestub veel neljaski kasvama panna 🙂 Esimesega oli kõige raskem, sest raamatust loetu ja tegelikkus on ikka kaks täiesti erinevat asja. Teisega oli raske, sest mul oli koguaeg tunne, et esimese lapse jaoks ei ole enam aega ja emotsionaalselt oli keeruline. Kolmandaga on kõik nii ilus, armas ja suhteliselt lihtne olnud (sünnitusest alates). Kõik toimib ja kindlasti ei saa öelda, et kolmega oleks raskem kui ühe või kahega (ok, võib-olla kodust välja saamine võtab hommikuti sutsu kauem).
Me ei ela küll Eestis aga siin keegi viltu küll ei vaata kui peres 2+ lapsi on. Keegi kellegi teise rahakotis ei sori. See on lihtsalt nii nõme kuidas (Eestis) kontvõõrad inimesed arvavad, et neil on õigus teiste eest mõelda, tunda & elada.
Mina olin ainuke laps & terve lapsepõlve tundsin õdedest-vendadest puudust. Ja nüüd tahan ja loodan, et minu lapsed sellist igatsust tundma ei peaks. Mees ütleb, et ta on kolmega rahul aga neljanda vastu pole ka mitte midagi 🙂
Materiaalse poole pealt- me elame oma majas (mille me ehitasime küll kolme lapse jaoks, st. igal lapsel oma tuba aga võime nii kõrgusesse kui laiusesse juurdeehitust teha). Mina olen 3 aastat kodune juba olnud (õpin tasapisi ülikoolis ämmaemandaks), mees on kiirabi arst. Mina saan riigilt lastetoetust küll aga see on rohkem selline sümboolne summa ja selle pärast lapsi küll juurde ei teeks. Lapsi saades oleme rahaliselt mõelnud, et nii kaua kui me suudame nad ülikooli (mis ei tähenda, et me neilt seda ilmtingimata eeldame)saata on kõik ok. Ja meil on super tugivõrgustik 🙂
Minul (31) on kolm, planeeritult. Vanusevahed 2a3k ja 2a5k lastel – 6a poiss, 3a8k preili ja 1a3k poisipõnn. Kaks oli lihtne ja siis abikaasa tuli jutuga, et äkki ikka kolmas ka. Ja nii saigi – olin ise kuni kolmanda raseduse lõpuni kahtlev – kas nüüd elu õigeim otsus või suurim lollus. Kaks eelmist olid just juba “suured” – omas toas, mähkuvabad, omaette eksisteerivad ja toimetavad ja siis veel üks beebi!? Lauslollus?
Aga ei, see pisike põnn on ideaalselt sobituv pusletükk nende kaakide hulka – kolmanda lapsena harjunud sellega, et emme jälle puusale viskab ja kuskile jookseb ja viib. Ideaalne kohvikukaaslane ja maailma kõige rahulikum kutt üldse (nagu teilgi, hehe).
Kui oleksid esimesed üks-kaks beebieas rasked lapsed olnud, ilmselt ei oleks neid praeguseks hetkeks kolm.
Kui sain esimese lapse siis Olin kindel, et rohkem neid ei tule. Sünnitusest taastumine oli mega raske, esimesed 6 kuud täiesti magamata jne aga kui laps oli 3 aastane ja juba asjalik tegelane tuli meeletu beebiisu ja saimegi teise. Nüüd kus teine laps on 2 aastane siis vahel tuleb hull mõte, et äkki üks veel.. Majanduslikult oleks võimalik ja suur maja ka AGA siin on üks suur aga, me ei ela Eestis ja puudub igasugune tugivõrgustik ja tihtipeale käin üksi kahe lapsega Eestis aga kolmega vist enam üksi ei reisiks?! Lisaks mees töötab palju ja enamuse ajast toimetan oma kahe lapsega üksi seega unistuseks kolmas vast jääbki..
Vabalt reisid üksi kolmega ka! Kui sul neid kolm on, siis on see sinu reaalsus ja argipäev ja mitte midagi ületamatut või üliinimlikku. Aga see osa on muidugi keerulisem, et tugivõrgustikku pole ja mees palju tööl on – sina ise inimesena oled oluline ja vajad ka puhkust, sest ennast üksi lastega lõhki rabeleda ei ole jätkusuutlik ega sinu suhtes õiglane. Hakkama saad sa aga kindlasti ka kolmega, selles ei ole küsimust. 🙂
Minu arvates on 3 last väga normaalne. Minu jaoks nooremana oli klassika e 2 last lagi aga aja jooksul see on muutunud. Kujunes nii nagu ühel hetkel unistama hakkasin – kolmas pesamunaks. Suured juba koolilapsed ja vanem lausa teismeline. Ja kevadel see pesamuna saabubki 🙂
Muidugi peaks olema kolmanda lapse saamine kaalutud otsus…no mitte kolmanda vaid ka teiste 🙂
Selles mõttes, et ma olen alati olnud praktilise meelega, olen mõelnud samm ette. Näiteks on mul enne laste saamist olnud olulised nt kool ära lõpetada jms. Oma kodu ostsime küll 2 lapsega aga eesmärk oli see varem ja töö selle nimel käis. Mulle oli oluline, et oleks mingi tagala. Nt kui emapalk läbi, on mul võimalus kunagi tööle minna sest on kogemusi/teadmisi. Ma näiteks ei julgeks saada 8 klassi haridusega järjest 6 last (reaalne eluline näide) sest mis tulevikuvaade seal on. Ma ei kahtle, et sellises peres ka lapsed väga armastatud aga minu silmis siiski liiga äärmuslik.
Sinul on imeline pere, ilusad lapsed, suurepärane töö, armastav mees, ilus kodu. Seal võiks lapsi rohkemgi olla!
Ps: lihtsalt küsimus -miks te abielus pole? Mina ka pole, küsitakse pidevalt.
Nii äge postitus 👍 Olen ise kolmelapselisest perest ning juba pisikese tüdrukuna unistasin, et ka mul on kunagi 3 last. Peale kahte last läksin tööle ja ka lisaeriala õppima ning põnevaid väljakutseid oli nii palju, seega jäi 3. laps veel unistuseks. Paar aastat tagasi hakkasid mõtted 3. lapsest ikka kummitama, kuigi metsikut titeisu ei olnud ning isiklik vabadus oli käes(no ja sellest loobumine ei tundunud väga ahvatlev), sest poisid olid juba 9 ja 11 aastat vanad. No ja veel enda vanus kummitas ka (35), õnneks käis mees mõttega peale ja nüüd on meil 2017 aasta pisike lõviplika kodus ❤️ Parim otsus üldse 👍 Kui raseduse ajal mõtlesin, et nüüd on unistus täitunud, siis hetkel kipub väga tihti “hullumeelne” mõte 4. lapsest peale tulema. Aga eks vaatab….veits on aega otsustada🙈
Teie pere on aga äärmiselt imetlusväärne ja tubli. Jõudu, jaksu ja rõõmu ❤️
Olen ise pärit 4lapselisest perest ning noorena tundus, et 4 last on ikka vãga palju. Praegu olen vãga õnnelik on meid just nii palju on 😊 Enda perre olen samuti arvanud, et 3 last võiks küll olla. Enne teise lapse planeerimist just seda omavahel arutasime. Ning teise lapse asemel saime kohe teise ja kolmanda korraga 😊 Nii ei teagi ma, mis tunne on olla kahe lapse ema, kuid kolm on kûll tore seltskond ja mine sa tea, mis tulevik toob… 😀
Sa oled nii suureks eeskujuks paljudele naistele. Sa näitad,kui asjalik,töökas, vahva, ambitsioonikas ja inimlik üks tõeline naine võib olla! Sinu tegemisi on väga väga motiveeriv jälgida!
PS! Loodan, et haigus varsti varvast laseb. 😀
Haigus nähtavasti kuuletub sulle – asub juba minekule! 😀 Aitäh siiruse ja soojuse eest, jube kena on esiteks komplimenti saada (kelle ego ei taha pai?), aga teiseks jälgida kõrvalt, kui palju altruistlikku headust inimeste sees on. 🙂
Sul on väga armas pere! Mis mulle eriti meeldib on see, et teis pole sellist nõmedat pohhuismi, no et suht suva kuidas lapsed käituvad või kasvavad, kõigest on nii poogen jne. 😀 Mulle endale meeldivad lapsed, kes teavad kus on piir, samas neil lastakse olla ikkagi laps. Ühesõnaga ma ise ei tolereeri suhtumist et ah tehku mis tahab ja lapsevanem kas ei vaevu või ei viitsi last väga kasvatada. Pange samas vaimus edasi!
Aitäh! Meie lastele kehtivad üsna ranged reeglid. Minu jaoks on oluline, et neile kunagi kodust väljaspool olles teiste inimeste pahameel osaks ei saaks. Lapsed ei ole süüdi kui nende käitumine kaaskodanikke häirib – vanemad on. Minu südameasjaks on veenduda, et nad kohtleks ümbritsevat maailma ja inimesi selles nii nagu ma tahan, et neid koheldaks. 🙂
Jaa, tõesti, kolm on uus kaks.
Eestis on väga kombeks neid hinnanguid anda, et palju neid lapsi teiste peredes olema peaks ja milliste rahadega need lapsed üles kasvatatakse 🙂 Praegu on kolm last selline mõistlik ja kena. Meie peres on neli last. Esimene sündis siis kui kellelgi polnud lapsi, et isegi üks oli liiga palju. Kolmas sündis siis, kui kolm oli hullumeelsus, ja noh, neljas sündis suht hiljuti, ja ikka hullumeelsus, sest neli on ju nagu asotsiaalide teema ja isegi raha juurde ei anna 🙂 Et selles mõttes ei ole kunagi kellelegi sobiv.
Aga meile endale tundub meie perekond täiuslik, Mõned on täiskasvanud, mõned teismelised, mõned algkoolilapsed ja mõned kohutavad kahesed, mõni lausa beebi. Täiskasvanud teevad täiskohaga tööd, lapsed sahmivad oma lasteasju, beebid jõlguvad niisama kaasas, selline rändtsirkus. Reisime palju, et mingit suurpere rutiini ei tekiks, abilisi on meil vähe, aga sõpru on palju, seega ei ole lihtne, aga on lõbus. Me ei ole keegi suured kodundussõbrad ja majapidajad, seega elame korteris keset linna, et oleks mugav tulla ja minna. Lastel on tohutu seltsielu ja hobitegevus, seega kodus on reeglina rohkem kui ainult neli last, aga ikkagi mahub. Ja mahuks veel rohkem. Mõnel päeval tunnen küll, et mind on liiga vähe, aga samas, ma ei ole tegelikult kohtunud oma võimete ülemise piiriga. Ja kui aus olla, siis mul on tunne nagu elaksin ma filmis – sellises väga hoogsas komöödias 🙂
Et ühesõnaga – iga lapsega on asjad saanud rohkem nagu paika ja samas muutunud nagu vähem tõsiseks, väga lõbus on. Ja suured lapsed annavad tegelikult iga päev vastuse küsimusele, miks neid lapsi üldse saada – nii tore on näha häid ja õnnelikke uusi täiskasvanuid valmimas.
Et siis kolm on uus kaks, aga neli on ka täiesti chill ja tehtav 🙂
Minul on praegu kaks last – 3a tütar ja 6-kuune poeg. Ja ma tean, et nii see ei jää – lapsi tuleb meil veel! Ma pakun, et kaks tuleb veel! Meile on tegelikult korduvalt nn ennustatud, et meie peres on tulevikus 4 last ja sisetunne ütleb ka, et kahega me ei piirdu. Ja 4 on minu arvates täiesti tore arv! Esimese lapse beebiiga ja ka hilisem aeg oli raske minu jaoks, kuid kui sündis teine, siis loksus palju asju paika nii mu oma sisemuses kui ka üldises pereelus. Teine laps ei toonud lisakoormust või lisasegadust, vaid tuli ja täiendas kõike ja kõiki – mind, meest, suuremat õde..kõigis näen peale väikevenna sündi positiivseid muutusi ja me kõik näeme nüüd üksteist ja kogu elu jälle pisut uue pilguga. Nii palju muudab üks väikene mees! Ma arvan, et ka järgmised lapsed mängivad selles osas tulevikus suurt rolli, et midagi läheb jälle paremaks, midagi saab täiendatud, miski paistab uues valguses. Uus elu annab uue hingamise!
Ma ise olin üksik laps ja oi kuidas tundsin puudust õest või vennast. Üksiku lapse elu on teatud mõttes kurb..isegi siis kui kõik on justkui hästi, on midagi ikkagi puudu ja tühjus on hinges. Vähemalt minul on alati nii olnud! Kui esimene laps sündis, siis teadsin kohe, et ma ei taha talle sama saatust, vaid tahan, et tal oleks õde/õed/vend/vennad..peaasi, et üksikuks lapseks ei jää. Õdede ja vendade vaheline side on tegelikult midagi niivõrd suurt ja seletamatut. Nägin seda kõige ehedamalt tol hetkel kui suur õde kohtus esmakordselt oma vastsündinud vennaga. Ja mida aeg edasi, seda enam saan kinnitust sellele.
Mind ka püüti enne teise lapse sündi ikka kõvasti hirmutada, et oi-oi nüüd läheb elu raskeks..räägiti kui roppraske on kahe väikse lapsega ja mis kõik ikka toimuma hakkab. Ei tea veel siiani, millest nad räägivad. Kahe lapsega on mu elu olnud lihtsam, toredam, loomulikum, vabam, siiram ja armastuserohkem kui ühe lapsega. Muidugi mängib suurt rolli ka see, et olen ise vahepeal hingeliselt pisut kasvanud.
Igatahes mina olen selle poolt, et peres võiks olla vähemalt 3 last..või veel parem 4..aga las see jääda iga pere sügavalt isiklikuks otsuseks :)!
Appi, kui kaua ma seda postitust otsisin, tundus nagu oleks eile kirjutatud 😀 kuidas teil Kroonprintsess harjus suure õe staatusega, kui Virsik sündis? Ja kas Väikevenna tulekuga oli neil kohanemisraskusi ka?
Praegu teise beebi sünnitanuna tundub mulle, et beebisid võibki saada, sest nendega on elu lill, aga raske on just vanema lapse kohanemine.