Mind on niisugune hirmus külmetus maha murdnud, et pidin kõik oma eilsed ja tänased kohustused-kokkulepped tühistama ja pole sestsaati voodist kordagi tõusnud. Üritan ainult magada ja teed juua – new year, new me! Püüan kuidagi jätkusuutlikumalt elada ja oma keha kuulata, mitte tõbisena ringi tõmmelda ja siis nädalaid vinduda nagu tavaliselt. Kui ma hommikul kell pool kuus (uinusin diivanil õhtul kella kaheksa ajal või varemgi) ärkasin, sest pea nii hirmsasti lõhkus ja nina ja neel olid täiesti umbes ja pakitsesin, tundsin eriti suurt rõõmu täieliku vabaduse üle – ma saan võtta mistahes ravimeid, sest ma ei imeta enam!
Mõtlesin siis, et pajatan sel teemal pisut.
Väikevend on tänaseks veidi vähem kui nädala täielikult rinnavaba olnud, mis tähendab, et ma imetasin teda oma lastest kõige kauem – pisut enam kui aasta ja neli kuud. Ma olen imetamist lapse sünnihetkedest saati (ka nendest rõvedalt valusatest) alati väga armastanud ja endale oluliseks pidanud, aga mitte kunagi seda iseenda heaolust kõrgemale seadnud. Mitte kunagi millekski niisuguseks pidanud, mida ma nui neljaks pean tegema. Ka olen ma praeguse imetamiskogemuse vältel tundnud, et kaua imetamine ei tee kellestki ilmtingimata paremat ema või suuremat kangelast – õigel hetkel võõrutamine võib raskemgi olla kui jätkamine, et ebamugavat üleminekuprotsessi edasi lükata. Niisiis ei ole ma ka lapse aastaseks saamise kandis lõpetamismõtteid mõlgutades end kuidagi süüdi tundnud, vaid pigem alati lapse sündides teadnud, et aasta aega imetan, aga kauem mitte. Aastake on minu jaoks täpselt paras. Seekord – ilmselt tänu sellele, et mul on terve Väikevenna emaks ja imetajaks olemise jooksul olnud tervendav vaheldus tööpäevade näol – jätkasin pisut kauem, sest Väikevend oli jube suur rinnasõltlane ja minu jaoks ei olnud võõrutamine sama pakiline küsimus nagu Virsiku ajal. Mul ei olnud vaja seda temalt veel ära võtta. Teadsin, et varsti on aeg ümber, aga ei kiirustanud võõrutama. Küll see aeg tuleb siis kui ta tuleb, mõtlesin. Erinevalt Virsikust oli Väikevend ka rinnalapsena tubli sööja, kasvas kenasti ja ei keeldunud tavalistest söögikordadest rinnapiima kasuks.
Esimesel korral kui imetamisest loobuda otsustasin (umbes kuu tagasi) muutus poisu päris õnnetuks. Ja mitte õnnetuks neil hetkedel, kui ma talle rinda keelasin ja ta tähelepanu mujale juhtida üritasin, vaid pidevalt õnnetuks. No kohe täitsa depressioonis oli see meie poisuke – ei tulnud enam minu juurde lohutust otsima, vaid läks üksi teise toa otsa nutma, viskas end maha pikali ja nuttis seal jõuetult. Viskas end ahastusest selili selles sobivat kohta valimata ja lõi muudkui kolks ja kolks pead igalepoole ära. Iga ema saab aru, kas laps jonnib, et oma tahtmist saada, või on lihtsalt kurb – minu pojake oli südamepõhjani kurb. Ma ei olnud selleks hetkeks imetamist päris ära jätnud, aga imetasin harvem ja minu, mitte tema poolt valitud hetkedel. Ka seda oli poisule liiga palju – ta ei olnud võõrutamiseks valmis.
Ma olen juba emaduse esimestest päevadest peale tundnud, et intuitiivne vanemdamine on kõige õigem minu jaoks. Et oma sisetundest lähtuvate otsuste tegemine on kõige lihtsam ja valutum kõigile osapooltele – ei pea lohutamatut nuttu taluma, oma närve kulutama või last kuidagi treenima, sest elu loksub ise mugavalt paika. Ma nägin ja tundsin, et mu muidu alati leplik ja naerusuine poeg on murtud ja ehkki inimesed mu ümber ütlesid asju stiilis “kui sa oleksid jätkanud, oleks see paari päevaga üle läinud”, teadsin ma, et see ei ole tema suhtes õige ega õiglane. Ma summutasin kõik väljastpoolt tuleva müra, sest mina teadsin kõige paremini. Ja ma ütlen ausalt – pole paremat tunnet kui teadmine, et sinu sisetunne sind alt ei vea.
Jätkasin poisu imetamissoovidele vastu tulemist ja tema meeleolu paranes märgatavalt – kõkutas jälle naerda, toimetas omaette ja tegi #tantsutantsu, mitte ei aelenud ööpäevaringselt kurblikult kaeveldes põrandal. Ma sain aru, et minu otsus oli olnud ainuõige.
Umbes nädala möödudes läksin uuele katsele – võtsin taas appi vanad head kamapallid. Diivaninurgas, kus varem alati imetanud olin, sõime nüüd hoopis koos kaisus kamapalle. See oli meie uus kahekesi-asi – ta uuristas end mulle kaissu, toppis mulle kamapalle suhu ja mina talle, lobises minuga juttu puhuda ja hõõrus end vahepeal kassipoja kombel minu vastu. Ja nii iga kord kui ma taipasin, et ta rinda küsib – kauss kamapalle ruttu täis ja diivani peale nosima. See oli täiesti uskumatu, kui kiiresti poisu taipas, et ma talle rinda anda ei kavatse, aga olen tema jaoks siiski lähedal ja olemas, kui tema seda vajab – juba umbes neljanda kamapalliaktsiooni järel märkasin, et poisu tuleb minu kaissu. Ise. Ilma mu pluusikaelust venitamata (oh my GOD, kuidas ta enne mind paljaks rebida võis ja kui tüütu see minu jaoks oli!), ilma mind raevukalt rinnale patsutamata, ilma vihaselt “aitäh, aitäh, aitäh!” skandeerimata. Selles mõttes oli suurema ja taiplikuma, juba jutust aru saava ja pisut rääkida oskava lapse võõrutamine lihtsam – ta sai aru, kui ma ütlesin: “ei, ma ei anna sulle piima” ja selgitasin, miks. Ja sai alguses ikkagi pahaseks ka, aga vähemalt mõistis, miks ma tema tähelepanu eemale juhin. Mitte sellepärast, et ma tema soovist aru ei saa, vaid seetõttu, et ma soovin talle pakkuda midagi muud.
Kui nii pikalt ja nii sageli (iga lapse palve peale, mitte kindlatel aegadel) imetada nagu mina seda oma lastega teinud olen, tähendab rinnast võõrutamine seda, et laps tuleb pärast võõrutamist sõna otseses mõttes esimesi kordi ise sinu kaissu sinu lähedust otsima. Hõõrub end sinu vastu, mõnnab silmad poolvidukil ja silitab su põske. See on lihtsalt MAAILMA parim tunne ja ma olen nii õnnelik, et imetamine läbi on ja ma tema lähedust niiviisi nautida saan. See on lihtsalt kirjeldamatu!
Ka öised imetamised lõpetasime me samaaegselt. Mulle tundus, et sellel teisel loobumiskatsel olime me sajaprotsendiliselt sünkroniseeritud – poisu sai aru, et mina ei soovi enam imetada ja mina sain aru, et poisu on valmis. Ma olen tema üle nii uhke ja kiidan teda lakkamatult, sest ta tõesti oli äärmiselt tubli poiss ja selmet rinda kraapida, taipas üsna ruttu, et minu läheduse leidmiseks piisab lihtsalt mulle kaissu pugemisest. Ka öösiti magab ta jätkuvalt meie kõrval ning nüüdsest ka peaaegu terve öö jutti.
Sest ta teab, et ma olen alati lähedal.
Nii armsasti kirja pandud lugu
❤️!
❤️
Nii tubli poisu ja emme. Mul tuli kohe pisar silma, sest ka mina mōlgutan vōōrutamist. Mul on nii raske, sest kaheti tunded. Sain just teada, et ootan kolmandat last (wiiiiii)
Nüüd tunnen, et pean enda vitamiini varusid ja energiat jätma rohkem endale ja kōhubeebile aga samas, kui öösel ikkagi rinda annan siis tulen endal ka pisar silma kui su laps nii armsasti unesegaselt aitäh ütleb. Praegu ka pisar silmas nohh. Hormoonid vist😄
Wiiiiiiii minu poolt ka! Aga ärge lõpetage kui te ei taha. Vitamiinidefitsiiti ei jää teist keegi kui sa normaalselt toitud ja rasedatele mõeldud vitamiinipoisse võtad 🙂
Aitäh julgustuse eest. Just seda ma teha üritangi. Head paranemist 🙂
Aitäh!
Nii lahe, et teil see nii mõnusasti sujuvalt läks. Mul tütar kohe aastaseks saamas ja tahaks ka lõpetada. Aga eks ma ka vaatan. Loodan ka selle tunde peale, et vohh nüüd oleme mõlemad valmis 😊
Aga mmm, ärkamata ööd, helesinine unistus 😂
Kuidas Virsiku rinnast võõrustasid? Mu laps on aastane ja suur rinnapiimafänn ning muud toitu eriti ei puutu.
Vaata, Virsiku võõrutamise postituse link on seal kamapallide lõigu kandis 🙂
Oeh! Nägin nüüd. Täpselt meie elu kirjeldus. Eks peame siis lihtsalt õiget aega ootama. 🙂
Temaga ma ei oodanud niivõrd kuivõrd tundsin, et mul on siiber ja võtsin lihtsalt ette 🙂 Te tehke nii nagu teile hea tundub!
Niii südamlik lugu.
Tead Mirjam, üha enam sinu blogi lugedes ja tegemise jälgides on see lihtsalt uskumatu, kui palju ühiseid arusaamu mul sinuga on, oleksin nagu teise enda (küll veidi parema ja asjalikuma, aga siiski) leidnud. Sinu jutt intuitsioonist on lihtsalt nii sulatõsi ja olen oma lastega seda mitmel korral kogenud. Just seda tunnet, et minu sisetunne emana teab kõige paremini, mis on minu lastele õige, hoolimata sellest, mida ümberkaudsed räägivad.
Üheks näiteks oli esimese lapse lutist võõrutamine. Kuna tal kaisukat ega midagi ei olnud, siis oli lutt tema turvaobjekt. Alustasin võõrutamist konkreetselt, et lutt kadus ära. Kuna laps oli juba 1,5- aastane ja asjadest aru saaja, siis oli ta reaktsioon, et ok, kadus ära ja kõik oli justkui korras. Kahjuks aga järgnesid sellele nädal aega öiseid 1-2 tundi kestvaid hüsteeriahooge, kus laps nuttis paaniliselt, samas lutti ei küsinud. Kuulsin ümberringi heietusi, et kui juba alustasid, mine lõpuni ja ära anna alla ja et see on normaalne jne jne. Aga minu emasüda tundis juba peale paari ööd, et mu laps on murdunud ja see ei ole tavaline jonn ning astusin ikkagi sammu tagasi ja pärast luti saamist, kadusid ka öised hüsteeriahood. Lõpuks vahepealsete katsetega 6 kuu pärast oli laps nõus praktiliselt ise lutist loobuma, viskas ise minema ja ööd rahulikud ja kõik hästi.
Ning teine näide sisetundest oli hiljuti mu 5,5-kuuse beebiga. Kes oli nädal aega tohutult nutune, küll arvasin, et hambad jms teevad liiga, seejärel tuli ka palavik. Kahtlustasin kõrvapõletiku, kuid erakorraliselt kõrvakliinikus käies selgus, et kõrvad olid korras. Tegemist oli laupäevase päevaga ja beebi oli jälle nutune, ei maganud ja ainult süles oli rahulik, aga minu süda aimas halba ja läksin erakorralise meditsiini osakonda, kuna aga sel hetkel oli beebi rahulik ja naeratas, siis mõtlesin, et no mis mõttes tulen ma oma rahuliku ja naeratava/laliseva beebiga erakorralisse, kuhu ikka minnakse viimases hädas ja no palavikus on lapsed ikka ju, pole seegi midagi erakorralist. Aga mu süda ei andnud rahu ja mõtlesin, et kui vaadatakse viltu, siis vaadatakse. Minu jaoks on lapse heaolu tähtsam. Siis aga selgus, et sellel arstidele rõõmsalt naerataval ja emos mitte grammigi nutval beebil oli põletikunäitaja nii kõrge, et meid suunati kohe haiglasse, kus diagnoositi neeruvaagna põletik ja olime haiglas 4 päeva.
Ja kolmas näide. Olin teise lapse ootel, juba üle kandnud 4 päeva ja öösiti mingid tuhud nagu käisid ja siis varahommikuks jälle vaibusid, läksin erakorralisse kontrolli, et teada saada, mis seis on. Selgus, et kõik toores ja sünnituseni aega. Järgmisel ööl sama teema, arvasin et no nüüd läheb asjaks, varahommikul magasin hambad laiali ja tuhude äpp jooksis juba paar tundi 😀 päeval järgnesid 15 min vahedega valud, mille lihtsalt pahurdasin õues toimetades üle. Kuna aga kella viieni õhtul need valud endiselt käisid 15 min tagant ja ma olin nii tüdinud neist ja samas alakeha juba ka tuikas, siis jälle olin kahe vahel, kas minna kontrolli, et samas alles käisin ja vaadatakse, et teine rasedus ja ei saa nüüd aru, millal sünnitus algab. Esimese puhul ju ikka vahed muutusid regulaarseks 3-5 min tagant ja siis kobisin haiglasse ning siis läks ka veel 14h aega enne kui laps käes. Helistasin siis erakoralisse vastvõttu ja rääkisin loo ära ja sealne naistearst oli nii sõbralik ja ütles, et kontrolli võite alati tulla. Kuna oli prasjagu jaanilaupäev ka ja mees tahtis grilli sooja panna, siis ütlesin, et käime kontrollis ära, on minu süda rahul (asume 30km kaugusel haiglast). Kontollis aga selgus, et avatust oli juba suisa 7cm ja sünnitustegevus käis täie hooga ning paari tunni pärast oli beebi rinnal 🙂 Arst ütles, et kui kodus oleks veed läinud, poleks me haiglasse jõudnud. Seega aamen minu sisetundele.
Niiet eluks ajaks mulle õppetunnid, et ema sisetunne on võimas.
Panin siia elupika romaani kommentarina kirja ja seda pole enam 😭😭 Või ootab see kinnitamist?
Mul tulevad otse avalikuks aga äkki läks spämmi. Oda ma vaada!
Aa ei kuule, mis sa räägid, olemas on ju! Huhh. Ma juba ehmusin. 😀
Jaa kui oma nuriseva kommentaari ära olin saatnud, siis oli näha ka esimest. Aga enne seda skaudiausõna ei olnud esimest näha 😀 Panin akna isegi kinni ja avasin uuesti. Ja nüüd kolmandat ma ei julgenud panna, sest äkki nägin ikka viirastust teise postitamisel ja ei tahtnud niisama monoloogi pikendada ka:D
meil kevadel kolm ja lopetamise marke veel ei naita, vanem laps sai ka kolm aastat, noorim saab vist veel pikemalt… kui ise lopetab, siis lopetab, minule muret ei valmista onneks, pigem vanusega laheb veel armsamaks, nyyd ei kysi lihtsalt tissi, vaid tissiPALUN¡ 🙂
Täpselt nii ongi kõige parem, kui elu on mõnus ja murevaba 🙂
Sa oled ääretult armas inimene ja oskad ka ääretult armsalt kirjutada. Tean, et Sa oled üldiselt üsna ettevaatlik selles osas, mis määral oma blogis teiste inimestega puutuvat kajastad. Minul on aga omamoodi palve: olen äärmiselt huvitatud Sinu mõtetest seoses (romantiliste) pikaaegsete suhetega (sinu kogemuse põhjal siis eelkõige H-ga seoses).
Olen ise noore inimesena olnud juba mõned aastad suhtes, mis enesele üsna kindel tundub. Viimasel ajal on muret tekitanud see, et lahku on läinud mitmed minu tuttavad pikaaegsed paarid, kelle puhul arvasin samuti, et suhted kindlad on (ning pean silmas mitte neid, kas vaid paar aastat koos olnud, vaid juba näiteks 7+ aastat). Üleüldse on minu jaoks kõikuma löönud lootus, et on võimalik hoida suhet, mis tekkinud üsna noores eas (20-aastaselt või enne seda).. ja seda suhet nii, et see kestaks pikalt, ent ei oleks vaid lihtsalt n-ö mugavussuhe, kus ollakse koos harjumusest, mugavusest, kiindumusest, ent kus tegelikult enam erilisi mehe-naise vahelisi tundeid pole, ollakse vaid lapsevanemad.
Sinu mõtted huvitavad mind just seetõttu, et nagu ma aru olen saanud, kohtusid sa H-ga üsna varakult. Ja ilmselt on Sinu kogemus eriline ka selle võrra, et olete üsna noores eas saanud mitu last.
Ma täitsa mõistan, kui sellise teema käsitlemine ei ole Sinu jaoks selles blogis sobilik. Aga kui Sa suudaksid-sooviksid kasvõi mingi nurga alt minu mõtetega seonduvalt kirjutada, siis see rõõmustaks mind v-ä-g-a.
Hei, Pi! Mul on üks selline tundlikum suhteküsimus veel draftis, ja ma arvan, et ma võiksin sel teemal kirjutada küll. Eks me võime siis privaatselt lähemalt rääkida, kui postitus liiga ümmarguseks jääb, aga ma usun, et H pole vastu kui ma seda teemat lahkan 🙂
No see on küll väga vahva uudis! 🙂
Kuidas öine võõrutus teil käis? Laps päeval enam rinda ei saa, aga öösel küll. Ja veel mitu korda. Tahaks öisest ka loobuda, kuid tundub väga keeruline.
Vot seda ma oleks pidanud pikemalt rääkima, jah, et H abi on hästi oluline. Tema paneb magama ja tema kussutab unne uuesti seni kuni ise magama lähme. Ja siis kui ta hommikupoole ööd jälle ärkab, hoian teda kaisus. Ja kannan seejuures pluusi, kust ta läbi une ise rinda võtta ei saa. 🙂
Hei Mirjam! Kirjutasid, et kui rinnast võõrutasid, siis hakkas laps ka läbi öö magama. Kuidas see öistest rinnaga toitmisest võõrutamine täpsemalt välja nägi? Mul endal saab laps varsti aastaseks ja ma päevast imetamist veel lõpetada ei tahaks aga öiseid võiks küll veidi koomale tõmmata. Hetkel olen teinud nii, et söödan enne ööund korralikult mõlemad rinnad tühjaks ning järgmine kord annan rinda alles kella 4.30 paiku, mitte varem. Enne seda ta niheleb iga paari tunni tagant ja vanasti võtsin ta rinnale, mille järel ta uude unetsüklisse edasi läks aga nüüd olen selle asemel talle uuesti teki peale pannud ning silitanud- enamasti toimib ja magab varsti edasi. Kuid siiski, ma ei saa teda magama järjest… ikka niheleb ja pean temaga tegelema, kas siis rinnaga või rinnata… kuidas saada ta öösel järjest kauem magama kui 1-2h? *murtud* *zombie*
Minul on H’st väga abi ööde puhul. Tema paneb magama ja kussutab öösel ka kui vaja. Kas tekki ei saaks põnnile öösel peale panna tema isa?
Ei saa, ma olen üksikema. Ma olen siiamaani lapsest aru saanud, et ega tal otseselt kõht polegi vist öösel tühi vaid kasutab mind lihtsalt selleks, et rahus edasi magada 😀 Nüüd kui ma otsustasin, et annaks alles alates 4.30, siis on asendunud rind silitamise/väristamisega aga no ei võta minu mõistus, et kuidas ta magaks kasvõi 5 tundi jutti nii, et ma ei peaks teda iga natukese aja tagant “aitama” 😄🤷♀️
Kas te magate kaisus või eraldi? Kui kaisus, siis võib-olla sa äratad ise üles ta öösel külge keerates? Kui eraldi – äkki saaks talle panna mingi sinu lõhnaga asja kaissu? Ja kui tal ikkagi läheb kõht öösel tühjaks – äkki ööpuder aitaks?
Tervitades,
Keegi, kes ei tea tegelikult, millest ta räägib, aga tahaks aidata ikka. 😀
Mina kolme lapse emana ütlen, et meie kogemuse järgi tuleb rinnaga ikka täielikult lõpetada, et ööd rahuliku(ma)ks muutuksid. Kolmas võõrutus seisab mul veel ees, aga kahe esimesega oli küll raudnael, et uni muutus hoobilt heaks.
Meil jälle polnud öisest võõrutamisest magamise mõttes mingit kasu. Pigem läks hullemaks (ainult selle vahega, et enam ei pidanud mina kohal olema, sai keegi teine ka ärgata). Aitas ainult aeg – kahesena oli mõned ööd kuus, kus magas öö läbi, nüüd on kolmesena mõned ööd kuus, kui ei maga.
Mina ootan väga-väga seda patsutamis (?) nipi kirjeldust, mille abil H beebisi magama paneb! 🙂 Minu oma uinub ainult rinna otsas.
Ahjaa, õigus!
See käib niimoodi, et tuleb tita kõhuli asetada, vasak peopesa asetada tema seljale ja teine käsi panna rusikasse ning müksida sellega titat mähkmes pepule õrnalt ja armastavalt, kuid kindlalt – nii, et väike keha müksimise taktis õõtsub. Iga neljanda müksu ajal vajutab selga kattev käsi õrnalt seljale (avaldad survet, aga ei suru) ja kolme järgneva müksu ajal lased aegamööda survet järgi. Müksad 1-2-3 ja 4 peal vajutad õrnalt seljale ja 1-2-3 ajal lased aeglaselt lahti, siis jälle 4 peal vajutad jne. See kõlab kirjeldades keerulisemalt, kui see tegelikult on. Sellel ajal lapsega ei räägi, lihtsalt vaikselt muudkui müksad. H vist seda vajutamise asja üldse ei tee, tal töötab selleta ka, aga raamat õpetas nii. Proovi! 🙂
Poisu on eriti minu südamesse pugenud – ilmselt seepärast, et me poisud nii ligilähedale sündinud ja tema silmis on midagi, nii teistmoodi pilk ilmselt.