Hästi tähtis on seda postitust lugedes mõista: vastan sellele lugejakirjale mitte sellepärast, et oma tõekspidamisi universaalseks tõeks kuulutada, vaid viisaka inimese kombel küsimusele vastamiseks ja selleks, et te võiksite mind ja meie peredünaamikat paremini mõista. Meie elame oma elu nii nagu me harjunud oleme, sest see on meile kõige lihtsam ja loomulikum viis. Oma tõekspidamiste eest seista ja neid endale parimateks pidada – see õigus on igaühel. Võiksitegi postituse kommentaariumis kirjutada, mida teie oma lapsi kasvatades oluliseks peate ja mismoodi argimuredega toime tulla püüate. Ehk saan mina teilt midagi uut õppida. Kas olete alati harmoonilised ja vaoshoitud või olete sarnaselt mulle üliemotsionaalsed ja kaotate tihtipeale ikkagi enesevalitsuse? 🙂
***
“Tere Mirjam!
Hei, Elis! Aitäh sulle toetuse ja sisuka kommentaari eest!
Ma alustan lõpust. Pidev püüe ja esinemine, et pisut parema kellegi teisena paista, kõlab minu jaoks keeruliselt ja väsitavalt. Ma olen ikka mina ise – võib-olla lihtsalt vastuoluline. Näiteks naudin ma blogimist ja blogilugejatega suhtlemist väga. Ka näiteks siis, kui oleme Kukupesaga mõnel avalikul üritusel ja mitmed blogilugejad minuga juttu puhuma tulevad või kui niisama teinekord tänaval kohtume. See on hästi ilus ja vahva! Samas olen ikkagi väga suur introvert, ehkki see vist teistele hästi välja ei paista. Üks mulle armsamaid inimesi, kes pigem seltskonnas hästi vaba, pigem domineeriva ja ekstravertsena mõjub, on ka öelnud, et tegelikult on ta päris suur introvert ja naudib eelkõige omadega omaette olemist ning tunneb end samuti võõras seltskonnas pigem väga ebakindlalt. Üllatusin ja taipasin, et jah, ilmselt mõjun mina ka teistele nii.
Et minu ebakindlus välja ei paista – ma ei tea, miks see nii on. Hästi palju omistatakse mulle suhtumist, et arvan endast hästi palju, pean ennast teistest paremaks ja kujutan ette, et olen hirmus tark. Asi ei saaks tõest kaugemal olla – pidevalt vaatan inimesi enda läheduses ja mõtlen, et tahaks ka olla nii arukas, laia silmaringiga, kaalutletud, tasakaalukas ja püüan nende eeskujul iga päev natuke etem mina olla. Olen iseenda suurim kriitik ja ei usu ka seetõttu ühtegi enda ettevõtmisesse. Selle uskumiseks ja nägemiseks peab vist minuga koos elama või töötama, nii et sellele väitele võib kinnitust otsida H’lt või mind Kukupesaga abistavalt Andralt. Tihti jäävad blogipostitused kirjutamata, sest kes see seda ikka lugeda tahab ja pildid pole ka suuremad asjad… Äri alustades nutsin päevi, sest kes ma üldse selline olen, mida ma üldse oskan, kõrgharidustki mul ju pole ja üleüldse? Olen seda tegelikult hästi palju kordi blogis kirjutanud ka, aga millegipärast ei võeta neid väiteid kunagi tõsiselt. Siiamaani olen hästi tänulik, et mul üldse kliente on ja väga tihti üllatun, kui inimestele minu tehtu meeldib. jne jne jne jne jne. Ma olen HÄSTI kriitiline enda suhtes ja mind paneb alati turtsatama kui keegi kirjutab, et ma ennast teistest paremaks pean – kui saaks need inimesed korrakski enda pea sisse lasta… Ühesõnaga on minu jaoks hästi kummaline ja keeruline, mismoodi ma teistele inimestele mõjun ja kuidas end internetis presenteerima peaksin, et rohkem iseendana näida. Ma arvan, et minu siiras tänulikkus elu eest, mida elan (sest esimesed 20 aastat minu elust olid ikka HOOPIS teistlaadi aastad), ja võime tihti kehvas olukorras ainult kõige paremat näha, on see, mis mõjub sellise hipiliku positiivsusena. See omakorda põhjustab selle, et inimesed hirmsasti kohkuvad ja solvuvad, kui ma teravatele kommentaaridele teravalt vastan. On pettunud, et nüüd alles oma “tõelisel palel” paista lasen. Ma ei tea, miks minu teravus ja emotsionaalsus mujalt välja ei paista, aga there you have it. Kokkuvõtteks: ei, ma ei taha ega püüa olla keegi teine kui see, kes ma täna olen. Pole ju väga valikut ka ja eriti kummaline oleks blogis mingit rolli mängida – mismoodi ma siis oma lähedastele otsa vaadata saaksin või kuidas sellist käitumist põhjendaksin? Täielik ja terviklik mina läheb lihtsalt tihti kaduma, sest inimeste tõlgendused minust sõltuvad tihti pigem sellest, kas ma olen neile sümpaatne või mitte, nende omaenda keskkonnast või tähtede seisust või armas jumal ise teab, millest. 🙂
Vanemdamisest: raske on niiviisi oma “seisukohti” sõnadesse panna, sest need hoiakud ja meetodid on kujunenud orgaaniliselt, iseenesest, sisetunde järgi. Sedasi nagu meil on lihtsam. Ma ei arva, et nii- või naamoodi on ÕIGEM – meil on lihtsalt niimoodi kerge ja tore koos eksisteerida. Võtan sel teemal sõna hästi suure mure ja ärevusega hinges – emadus on hästi tundlik teema ja ma ei soovi anda kellegi kasvatusviisidele hinnanguid. See pole minu eesmärk ega ausalt öeldes ka minu asi arvustada, mismoodi keegi oma elu elab või oma lapsi kasvatab.
Alustuseks luba kinnitada, et ma ei ole mingisugune alati zen ja harmooniline ema. Absoluutselt mitte! Võib-olla teistel mitte, aga meie peres keevad emotsioonid vahel korraliku mulinaga üle. Mina tõstan laste peale häält sagedamini kui tahaks ja ka minu ja H vahel on tihti üsna palju pingeid.
Ei saa salata ega valehäbis tagasi lükata – lapsed on meil tõesti hästi mõnusad inimesed. Ma ei oska öelda, kas see on otseselt seotud meie kasvatusmeetodite ja ellusuhtumisega või on nende iseloomudes rohkem lihtsalt puhast vedamist, aga elu nendega on tõesti lihtne. Vaatamata oma kollektiivsele üliemotsionaalsusele saame me teineteisega päris hästi hakkama – me naerame palju, lollitame palju, analüüsime koos ja räägime kõigist asjust nõrkemiseni. Tunnetest, maailma asjadest, raskustest, suhetest – kõigest. Ja seda julgelt ja ausalt, juba maast madalast. 🙂
Meie lastel lasuvad üsna kõrged ootused ja ranged reeglid, aga mitte ühtegi asja ei nõuta neilt ega keelata neile põhjendamatult. Sellepärast esineb ka keelamist üsna vähe – nad on harjunud kõike küsima ja harva küsivad nad asjade kohta, mille kohta ma peaks ütlema, et seda või teist ei tohi võtta/teha. Kui nad tahavad multikat vaadata, lõikelaualt paprikat näpata või minu ehtekarbi sisu näha – kõige jaoks palutakse luba! Tänu sellele, et nad küsivad, on väga lihtne arusaamatusi juba eos ära hoida ja näiteks keelu korral alternatiive pakkuda. Kui ma ei oska või ei saa lapsele keeldu põhjendada, ei ole mul ka mingit õigust talle lihtsalt oma mugavusest midagi keelata. Kui keelamine muutub valdavaks ja keegi enam aru ei saa, miks laps istuda-astuda-poes asju lihtsalt katsuda ei tohi, kaotavad ka päriselt olulised reeglid igasuguse kaalu ja laps satub segadusse. Mulle vähemalt tundub nii.
Üks meie pere jaoks oluline reegel on inimestega arvestamine ja viisakus. Meie lapsed hõikavad kõigile teenindajatele alati innukalt “tere” ja “nägemist”, annavad rõõmuga kohvikus-restoranis omal initsiatiivil positiivset tagasisidet (olen isegi ükskord ühes lõunasöögikohvikus pidanud paluma kokaproua jutule saamist, et E saaks oma ülevoolavad kiidusõnad edasi anda), noorem tütar hõikab kõigile, kellega ta näiteks mänguväljakul kohtub pärast hüvastijättu “nii tore oli sinuga!” jne, jne, jne. Ja väga harvad on täna korrad kui ma pean seda neile meelde tuletama – see tuleb neil täiesti iseenesest. Me oleme tuhat ja üks korda rääkinud, et nõnda nagu käitud sina inimestega, käitub maailm sinuga ka. Kui poes on mõni hästi tigeda olemisega müüjatädi ja ta laste rõõmsameelsete tervituste peale naeratab ning oma suhtumist meisse muudab, arutame seda vahejuhtumit E’ga alati: kas nägid, mismoodi sinu rõõmsameelsus talle mõjus? Võib-olla oli tal hästi kurb päev, sest temaga juhtus midagi hirmsat, ja sinu soojus aitas tal seda päeva rõõmsamaks muuta? Lapsed saavad sellistest asjadest suurepäraselt aru, tegelikult ka. Tuleb neid hetki ainult märgata ja sõnadesse panna. Seda võiks ju täiskasvanud niisamagi tihedamini teha, iseenda jaoks, aga eriti hästi mõjub selline asi lastele. Inimestega arvestamine on meie kasvatuses HÄSTI tähtsal kohal. Me aitame koos inimesi ja räägime, miks see oli vajalik. Me ei räägi ühistranspordis valju häälega, kindlasti ei pista me keset poodi kisama ja kui ongi maimikueas juhtunud, siis juhime tähelepanu: kas see onu/tädi siin on tulnud poodi/kohvikusse selleks, et ostelda/oma einet nautida, või sinu karjumist kuulata? Kindlasti mitte karjumist kuulata, taipab ka oma jonnimulli sisse sattunud laps ja märkab ühtäkki maailma enda ümber. See töötab meie laste puhul alati. 🙂
Me oleme järjepidevad. Need eelpool nimetatud ja ülejäänud kasvatusalased tõekspidamised ei saa lastele omaks niisama, möödaminnes, sest ükskord oli vaja lapsi oma tahtele allutada. Kõik peab kehtima alati, eranditult, sest vastasel korral on see lapse suhtes lihtsalt ebaõiglane. Ma ei usu, et see on juhuslik, et meie lapsed poes käies ei jonni. Ma ei tea, mida tähendab “lastega ei ole võimalik poes käia”, sest meil ei ole nii. Me ei käi ka kunagi poes “niisama midagi ostmas”. Me ei ütle lastele “vali endale midagi“, sest usume, et ostud peavad olema vajaduspõhised, mitte emotsionaalsed. Treenida lapsi tundma rõõmu Ostmisest on minu meelest ebaõiglane – nii paljud inimesed on oma rahaasjadega kimpus ainuüksi sellepärast, et šoppamine tekitab neis hea tunde. See ei ole ju tegelikult õige! Ja lapsel ei ole igal poeskäigul vaja üllatusmuna või odavat mudelautot, ta on rõõmus ka siis kui saab aidata köögivilju kotti laduda või õhtusel magustoiduvalikul sõna sekka öelda. Seda muidugi juhul kui see on algusest peale ja alati nii olnud. Samuti ei ole me ühtegi korda käinud lastega McDonaldsis ja Hesburgeris. Ja ma tõesti tahan rõhutada: see ei tähenda, et ma arvaks, et üks burger lapsele midagi halba teeb – ma lihtsalt ei VIIIIITSI nendega seda võitlust pidada ja meil kõigil on sedasi nii palju lihtsam! Kuni nad ei ole suutelised mõistma (ma keeldun uskumast, et laps saab aru, mida kehv toit ta siseorganitele teeb, eksole), et see ei ole normaalne söök, oleks ebaõiglane neile korraks maitsetugevdajate mõnus ja sõltuvusttekitav maitse suhu anda ja siis hiljem keelduda neile seda pakkumast. Inimesed, kes on hädas oma poes jonnivate ja McDonaldsist mööda sõites virisevate lastega, on ju need põrguväravad kunagi ise avanud. Samas usun ka seda, et kui uus kord paika panna, lapsele rahulikult ja põhjalikult selgeks teha ja seda väga järjekindlalt järgida, on võimalik neid mustreid murda. Ma muidugi pole proovinud, lihtsalt teoretiseerin.
Ma olen küll ülevoolavalt armastav, oma selgitustes kannatlik ja põhjalik, valmis tunnistama oma vigu ning näitama oma haavatavust, kuid kehtestatud piirid on ranged ja paindumatud. Hoiatuste eiramisele järgnevad ranged noomitused ja kehtestatud karistused on absoluutsed. Kui ma olen päevi järjest pidevalt meelde tuletanud, et mänguasjad tuleb kokku korjata ja oma kohale panna, kuid minu palvetele ei järgne viljakad teod, vaid ohkimine ja virisemine, võib juhtuda, et hoiatan neid mänguasjadest ilma jäämise eest. Kui hoiatust eiratakse, topin valiku ilmselgelt üleliigseid (muidu ju jaksaks asju oma kohale tagasi panna…) lelusid sirge seljaga IKEA kotti ja viin katlaruumi kõige kõrgemale riiulile. Tänamatust ja asjadesse austuseta suhtumist meie majas ei tolereerita ja kui kuri ema ähvardab, siis kuri ema teeb ähvardused teoks ka. Koristamisega seoses, muide, mõtlesime hiljuti välja hästi hea lahenduse ühele hästi suurele ebaõiglusele – jagan, sest äkki on kellelgi sellest abi. Ma nimelt usun, et enda järelt koristamise ja elementaarsetel majapidamistöödel kaasa löömise eest ei peaks lapsed mingisugust tasu teenima, sest igaüks peab kodu korrashoiule võimetekohase panuse andma. Küll aga ei leia ma, et vanem õde peaks üksi koristama, sest noorem on allumatu elektron, kes kätt külge ei pane, vaid pigem vastu töötab. Nagu meil vahel olema kipub. Selle asemel, et pidevalt õiglust jalule seadmas ja nendevahelisi kaklusi lahutamas käia, mõtlesin Kroonprintsessile välja väikese boonussüsteemi. Iga kord kui tema peab üksi midagi nende mõlema eest joonde ajama, on see tema töö, mille eest ta fikseeritud töötasuna “terve euro” (hääldada tohutu õhina ja uhkusega hääles) teenib. Samal ajal püüan Virsikule mõelda välja sanktsioonid nunnu väikese õe staatuse kuritarvitamise eest. Mu jaoks on hästi oluline, et E ei peaks tulevikus oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tundma, et ta suure õena ebaõiglaselt suurt koormat kandma pidi. Kui kellelgi (eriti neil, kellel õdede-vendade vahelise dünaamikaga pikem staaž on, ma ju alles täielik algaja) on häid ideid ning nippe, kuidas vanema õe elu kergemaks teha, siis ma olen üks suur kõrv!
Küsite vloge nähes ja postitusi lugedes tihti, kas meie lapsed siis tõesti mitte kunagi ei jonni? Absoluutselt muidugi jonnivad! Jonn on normaalse elu normaalne osa ja neil löövad ka rasked hetked vahel kaane korralikult maha nii, et vahel ei olegi täiest kõrist röökivat last võimalik maha rahustada. Need olukorrad tekivad eranditult alati kodus (või vanaema juures, ühesõnaga turvalises keskkonnas) ja tihti üleväsimusest või igavusest. Kui võimalik, püüame asjad sirgeks rääkida, kui ei, siis las inimene karjub. Vahel on karjuda ka vaja! Ja kui me ise enesevalitsuse kaotame, teineteise või laste peale karjume, nutame – see on ka okei. Me oleme ainult väikesed äbarikud inimesed, oma luukerede ja taakadega. Me vabandame oma laste ees, me põhjendame neile, miks me nii või naamoodi käitusime, mis meid endast välja viis, et me eksisime ja mismoodi oleksime võinud olukora lahendada. Kui mina enesevalituse kaotades plahvatan, karjun ja nutan, selgitan lastele, et karjusin, sest jäin olukorras hätta, ei osanud muudmoodi olla, tundsin ennast pisikesena. Et tundsin, justkui minu häält ja südamesoove ei oleks kuulda kui ma ei karju. Selgitan, et asi oli minus ja vabandan nende ees siiralt. Ja kui mina olen endast väljas, siis minu mõistuse hääl ehk E noomib mind tihti, kuidas ma ju ise olen õpetanud, et… 🙂
Küll aga ei jonni ega vingu meie lapsed kunagi reisidel-seiklustel ja väljaspool kodu. Ma usun, et see on sellepärast, et nad on esiteks harjunud kohanema – me ise oleme H’ga sellised, et ok, lähme, teeme, suva kui on natuke ebamugav või midagi läheb vastupidiselt plaanitule – küll me midagi välja mõtleme. Me jääme nõmedates olukordades positiivseks ja viskame nalja, mõtleme midagi uut välja, ja lapsed tulevad sellega kaasa. Lisaks tunneme me mõlemad tõesti siirast rõõmu lapsikutest asjadest, armastame Lottemaad rohkem kui lapsed ise ja võime nendega lõpmatuseni loomaaias akvaariumi ääres kalu passida. Lapsed on selle suhtumise üles korjanud ja tänu sellega on ka nemad pigem tõelised yolotarid. Ei vingu ega kurda ja kui väsivad, siis magavad vahepeal autosõidule ajastatud uinaku ja lustivad hiljem edasi. 🙂
Meil H’ga on paar fundamentaalset erinevust, mille pärast me mõlemad oma kooselu algusest peale hästi palju kannatanud oleme ja mille pärast ma mitu korda tundnud olen, et see siin ongi meie lõpp. Aga fakt on see, et mitte ühegi teise inimesega maailmas ei ole mul nii tore ja lõbus koos olla. Isegi kui meil on tagumikud kaubikuga Leetu sõitmisest kanged, isegi kui lapsed röögivad, isegi kui vanasti oli vahel kuu lõpus raha otsakorral – meil on alati lõbus ja naljakas. Me mõtleme alati koos midagi välja ja kui ühel hakkabki taevas alla kukkuma, tuletab teine meelde, et kuule – kõik on ju kõige paremas korras. Viimati eile öösel kell kaks, kui Virsikul oli kergest viirusest (mis mulle ka külge hakanud on) järjekordne öine larüngiidihoog, H pidi temaga õues värske õhu käes istuma, mina olin beebiga diivanil ja püüdsin ühe tööga seoses tekkinud arusaamatuse ära lahendada, mitu masinatäit pesu vedeles meie voodil voltimata kujul ja äsja masinast tulnud pesukuhilad oli vaja enne magamaminekut kuivama panna… see murede ja kohustuste hulk oleks võinud olla stressirohke ja raske, aga ei olnud. Tunnustasime teineteist, hoidsime kokku ja pesu kuivama pannes naersime koos, et lapsi meil küll liiga palju pole, aga musta pesu… 😀 Mulle täiega meeldib see elujaatav elu, mida me elame. Mulle nii meeldib, et H ka märkab pisiasju ja on nende eest tänulik, et me saame koos õppida ja paremaks kasvada. Ma täiega usun, et üks elu ei pea olema ideaalselt harmooniline, et olla siiralt ja lõputult õnnelik. Ma seisan sirge seljaga selle eest, et meie elu ei ole täiuslik ja ma ise ei sea ka elule seesuguseid absurdseid ootusi. Elu tuleb lihtsalt võtta sellisena nagu ta on ja temast rõõmu tunda. Oleme me ju siin oma metsatuka ääres viiekesi ikkagi terved, söök on laual, meil mõlemal nauditav töö ja inimesed meie ümber, kes meid tunnustavad, armastavad ja hoiavad… Päriselt ka, neid asju tuleb märgata. Tuleb arvesse võtta, et hommepäev võib ühega meist juhtuda midagi kohutavat, mis kõik senise murevabaduse igaveseks uppi lööb. Õnnetus, diagnoos… see ju juhtub igalpool meie ümber, me ei ole sellest puutumatud. Inetu on käia ja otsida oma elusid avalikult jagavate inimeste kapist mingeid luukeresid, sest äkki ikka päris nii ilus ei ole. Vabandust, aga täpselt nii ilus ongi ja ei grammigi vähem!
Postituse pilte autor on Evelin Virnas, kes meile nädal pärast Väikevenna sündi külla tuli ja meid piltidele jäädvustas. Näitan varsti ülejäänud pilte ka! <3
Appikene, kui ilus postitus. NIINIIII ILUS! Aitäh sulle nende ilusate sõnade eest ja nende nippide eest! Te olete imelised 🙂
Appi,see küsimus blogilugejalt on täpselt minu mõte,mida ma eile mõtlesin. Ma ausalt tahaks olla sama mõistev ja hooliv ja hea ema olla nagu oled Sina ja Sa oled mulle suureks eeskujuks. Loodan,et kui see beebi tahab kunagi mj juurde tulla,saab temast ka hea laps nagu on Teie lapsed. Sinu postitus oli inspireeeiv ja ülimalt hea lugemine. Lugemise ajal olid pisarad silmis. Aitäh sulle jagamast oma tarkust 🙂
Sa oled nii päris! Nii ideaalne ja nii hea. Ausalt, ma nii imetlen seda julgust olla sinaise ja kukkuda kokku kui vaja ning pärast seda jälle minna ja teha. Ma ei tea sind, aga sa oled nagu nii minu inimene… Nii hea ja armas. Aitäääh! 😍
Väga vahva perekond! Olen nüüd vist küll juba aastaid Su blogi lugenud,aga kunagi pole aru saanud,et mis elu sa siis oma esimesed 20 aastat elasid? Või pole sa sellest kirjutanud ega kavatsegi?
Ma pole ammu midagi nii ilusat ja puhast lugenud. Su kirjutised on nii siirad ja iga sõna on kuidagi nii õige ja kõrvu paitav. See oli nii õpetlik, et panen isegi nii mõndagi kõrvataha.
Aitäh sulle!
Ma tunnen end nii õnneliku inimesena, et selle blogi avastasin. Väga palju on siit võtta kaasa inspiratsiooni ja jõudu!
Päikest ja jõudu teie igasse tegevusse!
Ja jälle sa oskasid nii hästi koik ritta panna,nii hea oli koiki neid külgi teie elust lugeda lihtsalt ,koik ongi väga loomulikult kulgev,läbi tõusude ja mõõnade,nagu ka koigi meie elus,lihtsalt igaühel mingi oma kulgemine läbi olukordade ,hea lugeda kuidas teil! Kirjuta aga kirjuta,ma voingi lugema jääda,eriti hea on siis,kui lapsed magavad juba ja õhtul hea hubane lugeda sinu postitusi.
Esiteks, väga hästi kirjutatud, sul on ikka annet!
Teiseks, kusjuures mind kasvatati enam-vähem samamoodi nagu te oma lapsi kasvatate ja ma ei saaks tänulikum olla. Loodan vaid, et suudan tulevikus ka oma lapsi nii kasvatada, sest minu jaoks on see õige ja ainus viis.
Mulle õpetati ka maast madalast olema viisakas ja ka teiste austamine oli väga tähtsal kohal ning see jäi samuti lihtsalt külge. Alati kiideti mu ema selle eest, et tema lapsed ütlevad alati “Tere!”, “Aitäh!”, “Palun” jne. Sõpradele tundus see alati võlts ja ülepingutatud, kui näiteks nende juures söömist lõpetades söögilauast püsti tõustes “Aitäh!” laususin, aga minu jaoks täiesti elementaarne. Aga ma ei jätnud seda, ei siiani, kui juba kahekümnendates olen ja mu meelest on see üks ilusamaid “asju”, mida ema mulle õpetanud on. Samuti oli ka meil poeskäikudega – kaasati otsustamisse, mida magustoiduks sööme ja ei olnud millegi nuiamist. Sellel hetkel tundus see mulle nii ebaõiglane, et sõbrad alati said ja neil oli kodus jäätist ja komme lademetes, aga suureks saades sain aru, et ma väärtustan seda nüüd tunduvalt rohkem. Samuti on minu ema seda taktikat mänguasjade koristamisel kasutanud, aga ta viskas need reaalselt välja suurde kortermaja prügikasti, kus me siis õega “parimaid palu” tagasi varastasime, aga ütleme nii, et enamikku tegelikult ei olnudki vaja ja koju tagasi tulid vaid üksikud.
Aga nagu igas peres on oma “nõrku” kohti, siis kahjuks meie peres ei suheldud, selgitatud, ei palutud vabandust nii nagu teie oma lastele õpetate. See on asi, mida ma tahan oma tulevastele lastele küll õpetada ning ma enda näitel võin öelda, et isegi kui mõni vitsahoop “aitas”, siis tegelikult seesmisele minale tegi see palju suurema karuteene, millega ma olen pidanud suurest peast tegelema.
Elukaaslasega on meid kasvatatud väga erinevalt, justkui öö ja päev ning seepärast oli meil alguses päris palju pingeid. Kuna mind on kasvatatud nii, siis mina arvan, et see on ainus õige viis, sest ma olen ju täitsa hea väljakukkunud ja algul sai talle sellega üpris palju liiga tehtud. Lõpuks ma astusin oma kitsarinnalisusest välja (jõudsin sellele arusaamale alles pärast aastast kooselu) ja leppisin tema reeglitega (ehk siis tegelikult nende puudumistega) arvestama, kuna kõiki ju kasvatataksegi erinevalt ja see ei ole ometi tema süü ja ma ei saa väita, et teda kasvatati valesti.
Kardan vaid, et kui üks päev meil lapsed tulevad, siis saab see koos kasvatamine olema väga raske, aga loodan, et leiame viisi.
Nii-nii armas! Nii õige koha peal süda ja mõistus seal otsas. Lihtsalt nii-nii-nii… 😀 Eile vaatasin su sünnitusvideot ja pillisin ja saatsin sõbrannale, et issand, vaata sina ka, kui äge! Maitea, võtab sõnatuks. Üldse on meie blogimaastiku naised kuidagi ülivinged, küll erimoodi, aga vinged.
Mitu mütsi maha teie pere ees!
Minu tüüpiline “ma tavaliselt ei kommenteeri” kommentaar tuleb siit. 😄✌️ Aga nii tore lugemine oli. See oli täpselt õigel hetkel minu jaoks. Olgugi, et sa toonitad, et need on sinu tõekspidamised ja mitte universaalne tõde, siis enamuses langeb see minu mõtete-soovidega kokku. Alustasin just eelmine nädal sellist “karistust”, et kui laps viskab mingit eset või mänguasja pahatahtlikult, siis panen selle kotti ja konkusse ära. Vaatan talle silma ja seletan, miks ma seda tegin. Laps on küll alles 1,5, aga pahandusi, jonni (mis on ju nii väikesel lapsel tihti oluline eneseväljendus) ja asjade lõhkumist-viskamist on palju. Ma olen oma peas see rahulik ja pidevalt seletav ema, aga tihtipeale reaalsus osutub praegusel eluperioodil vastupidiseks. Mu laps on väga suure ja kange iseloomuga (nagu mina 🙄) ning väljas olles rahulikud seletused üldse ei mõju.. olen jube hädas iseendaga. Valik on siis lihtsalt sisse-välja hingata ning lahkuda, sest muudmoodi situatsioone lahendada ei ole suutnud. Igatahes long story short, sa inspireerisid mind oma jutuga igal uuel hommikul uue hingamise ja jaksuga ärkama. Ma vähemalt proovin. Aitäh, sulle! 🙂
Nii mõnus siiras postitus. Ja pildid on imeilusad.:-)
Mind kasvatati ka üsna sarnaselt kui teie oma lapsi, aga veidi teistele asjadele rohkem rõhku pannes kui eelmist kommenteerijat kes oma lapsepõlve ära tundis 😀
Meie peres oli selgitamine näiteks väga tähtsal kohal ja samamoodi polnud ükski keeld põhjenduseta. Kuna sa ise juba nii pikalt kirjutasid siis ma samu asju üle kordama ei hakka, siit-sealt muidugi mõned erinevused olid – näiteks poes võisime võtta küll midagi hingele head aga ebavajalikku – see pole mind eriliselt suureks tarbijaks õpetanud, pigem just vastupidi, puudub see “keelatud vilja” tunne.
Aga mida ma tegelikult öelda tahtsin on et kui lastesse suhtuda kui võrdväärsetesse inimestesse siis nii nad käituvadki ja mina olen oma vanematele igaljuhul väga tänulik et mind kunagi mingi madalama lülina ei koheldud kes midagi ei oska ja ei tea ja üldse liiga väike on. Ja võib olla selle pärast olime ka teismelistena mõistlikud ja saime vanematega hästi läbi. Ja see hea suhtlus loomulikult jätkub siiani 😀
Ja nii hea on näha et see ei ole ainult minu teooria oma lapsepõlve põhjal vaid tõesti toimibki teistes peredes ka – vlogide põhjal on teil tõsiselt vahvad tüdrukud (no väikevenda pole ju veel suurt näha olnud :D)
Nõus! Eks lapse (laste) kasvatamine on tõesti üks SUUR töö. Usun, et edu võiks (eks tulemusi näeme kahekümne aasta pärast) tõesti saavutada järjepidevuse, armastuse, hoolivuse, mõistmise, nõudlikkuse ja muu säärasega.
Ka mina jälgin teisi emasid, mõtlen, mis nad teevad hästi, mis mitte nii väga hästi ja proovin ise olla iga päevaga aina parem. Samuti loen ma palju – kujundan lõpuks enda tõe. Üldiselt on reegel: Lapse probleemi korra, tuleb ISE vaadata peeglisse – uskugem või mitte. Kui palju tegelikult tänapäeva lapsed vanemate tähelepanu/kohaoleku pärast võitlevad?
Esimese lapsega olin ma kindlasti rohkem äkilisem. Aga ma olen alati vabandust palun, nutnud koos lapsega ja siiralt seda kahetsenud. Kuna laste vanusevahe on suhteliselt suur, siis nüüd ma andsin vanemale lapsele õiguse mind vaikselt “korrale kutsuda” – anda mulle nõu, kuidas lapse arvates oleks õige käituda. Üks tore nipp: “Pöördu alati probleemi/pahanduse korral lapse poole hoolivalt armas, kallis, maailmakalleim jne…” – sest tegelikult seda ta ju on! Väike IME! Ja Sa ise rahuned ka kohe maha ja mõistad, et ta on Sinu väike.
Meil on ka viimasel ajal väga vahvatele asjadele ema nõusolekut küsitud, näiteks:
Enne lõunaund palus luba multikat vaadata, kuniks mina väikest magama panen. Küsisin, kas ta arvab, et kasulikum on multikas või raamatu vaatamine? Vastas multikas. Küsis, kas ma võin? Ma siis ütlesin hääletoonil, mis annab märku, et mina nii ei teeks :”no vaata siis.” Tema vastu: “Okei, ma siis ei vaata. 🙂
Igatahes on lapsekasvatamine põnev töö, aga tohutult emotsionaalne ja vastutusrikas töö.
Mõnusat kasvamist lastele ja emale!
Mind paneb natuke mõtlema dialoog :”Ma siis ütlesin hääletoonil, mis annab märku, et mina nii ei teeks :”no vaata siis.” Tema vastu: “Okei, ma siis ei vaata.” Just sellest vaatevinklist, et miks näidatakse eeskuju, et on OK öelda üht ning tegelikult oma hääletooni, pilgu ja millega iganes väljendada teist – oma tegelikku mõtet. Kas ei oleks lihtsam öelda otse, mida mõeldakse, mitte eeldada, et teine inimene on võimeline lugema/üleüldse soovib lugeda allteksti või saab sellest ka samamoodi aru, nagu mõtleja? Nagu öeldakse – assumption is the mother of all fuckups. Olen ka ise tihti sellises käitumises “süüdi” ning tunnen, et see tekitab kuhjaga ebavajalikke probleeme, möödarääkimist ja solvumist.
Nõus, et aja ja närvide kokkuhoiu mõttes lihtsam otse oma soove ja tundeid põhjendada-selgitada (eriti selliste väikeste puhul nagu meil) 🙂
Virsikule soovitan sanktsioonide asemel sama boonussüsteemi kasutusele võtmist mida kasutate Kroonprintsessigagi. Seda sellepärast, et positiivne lähenemine toob alati palju paremaid tulemusi kui negatiivne lähenemine. Ma usun, et kui ka Virsikule öelda, et õde aidates (või ema, venna jne) eest koristades teenib ta 1 euro, siis on palju suurem tõenäosus, et ta seda ka tegema hakkab, või siis vähemalt ei viili oma osas enam 🙂 Eriti veel kui ta näeb, et suuremal õel selline võimalus on ja Kroonprintsess pärast oma ‘teenitud’ raha poes kulutada saab.
Ütlen seda vaid sellepärast, et sa ise küsisid nippe, ei taha üldse õpetada 😉
Aga olete tõesti tore pere! Lastekasvatuse osas küll ei midagi erilist, sest meie arvates nii ongi normaalne ja meil enam vähem samad põhimõtted :), aga see on tõesti imetlusväärne kui hästi ja kui suure heameelega sa süüa teed!
Alati väga mõnus teie blogi lugeda!
Aga siis kui Virsikule ka eurot pakkuda, siis nad hakkavadki vaid raha pärast koristama. Seda ju Mirjam ei soovi.
See oli natuke mu idee jah, et niisama elementaarse koristamise eest inimesi oma kodus ei premeerita. (: Aga saan põhimotteliselt aru, mida Alice silmas peab.
Mul on endal olnud “naljakas” kuulata kõrvalt, kuidas tänapäeval lastele kodutööde eest makstakse, sest muidu ei ole nad nõus ei nõusid pesema (isegi nõudepesumasinasse panema) ega enda mänguasju kokku panema. Kahjuks ma ei mäleta, kuidas meid neid tegema pandi, aga raha eest küll mitte.
Jah, tunnistan, et tuli natuke valesti kirjutades välja. Mõte oli tegelikult ikka ainult selles, et sanksioonide asemel positiivse külje pealt läheneda, sest tähelepanu pööramine negatiivsele ei too kunagi nii häid tulemusi kui tähelepanu pööramine positiivsele. Ehk siis kui ühel on boonussüsteem kasutusel, siis oleks tore kui teisel oleks ‘sanktsioonisüsteemi’ asemel ka boonussüsteem kasutusel (ei peagi täpselt sama eesmärgiga seotud olema). Olgu selle euroga lõpuks kuidas on 🙂
See ongi tegelikult meie üldine kasvatusstiil – kõik käib kavaldades, motiveerides, läbi mängu. Aga mitte lõpmatuseni, kuskilt peab ju ka tekkima iseenesestmõistetav harjumus ebameeldivad asjad enne ära teha ja siis mänguga edasi minna. Õnneks ei lähe karistusi (nagu mänguasjade ära panemine kui neid ei suudeta korras hoida) tihti vaja, nendega on väga lihtne rääkida ja asju läbi mängu ajada. 🙂
Just, just. Kui selliseid motiveerimisi ja positiivset suhtumist on rohkem, siis tegelikult tihti ülejäänud, vähem motiveerivate ja meeldivate asjade kallal ei olegi vaja palju ‘näägutada’ või nende üle kakelda. Tehakse juba möödaminnes ära, sest need nõudmised ei tundu ebaõiglastena, sest ‘töö’ ja ‘mäng’ on tasakaalus. No ja ega siis päris täiuslikeks ei olegi vaja, ega võimalik neid lapsi kasvatada, nii et mõned lahingud peavad ikka ka alles jääma 🙂
Meil oli ka see IKEA koti (meil küll lihtsalt prügikott) süsteem kasutusel kuskil paar aastat tagasi kui laps ehk 5-ne oli. Süsteem oli, aga kasutust leidis mäletamist mööda vist küll vaid korra, sest peale seda juba teati mida see tähendab. Mitte et ma iga jumala kord prügikotiga hirmutamas oleks käinud, aga vahel oli küll vajadus natuke rangemateks meetmeteks 🙂
Aga rahaga premeerimine ja taskuraha teema on minu arvates üldse üsna isiklik teema iga pere jaoks. Lapsed ju ka nii erinevad. Ühe pere jaoks töötab üks süsteem, teise jaoks teine ja kolmanda arvates on mõlemad süsteemid nii valed kui valed veel olla saavad 😉
See on täiega lahe, et sa kaasa mõtled! Kas teil on regulaarne taskuraha juba aktuaalne ja kuidas selle lahendanud olete? 🙂
Muidu lahingute ja mängu teemal olen nõus, ühega töötas see väga hästi, aga kahega pean ma ka nagu õigluse eest ka seisma, sest ma näen, kuidas vanem koguaeg jälgib ja nii väga vajab võrdsust ja seda, et tema eest seistakse. Puhhhhhh. Keeruline.
Lasteaedades on nii, et mängu lôppedes koristab iga laps enda vôetudmängu ära ja uut ei vôeta enne , kui teine asi pole tagasipandud. Raha eest koristamine, ôppimine jm on jura
Mõnus lugemine, alati on põnev teiste kasvatusmeetoditesse piiluda. Tahtsin sellist asja pärida (kommentaar ei pea üles minema kuna on veidi teisest teemast – aga see on Sinu otsustada muidugi), et kuidas sa otsustasid mil moel sünnitust suuremale tütrele kirjeldada? Mul on endal samuti kaks tütart, 5-aastane ning 1,6-aastane ning märtsis lisandub poiss. Suurem vahel tunneb huvi ja just selle vastu, et kuidas ikkagi laps kõhust välja saab. Ma olen ise hästi niimoodi muretult talle seletanud, et arstid kas aitavad lapse otse kõhust välja võtta või siis tuleb laps jalgade vahelt, sest naise keha muutub selliselt et saab nii toimuda. Ja isegi selle neutraalse jutu peale on tal kuidagi õlgu võdistanud ja öelnud, et oh, see on vist ikka jube raske lapsele see sündimine. Valust pole ma midagi rääkinud, sest ei taha et ta mu pärast kardaks kui aeg käes ja ma haiglas. Ühes vlogis sa mitu korda just ütlesid E’le, et tuhud on väga-väga valusad ja mu pika küsimuse mõte ongi selles, et kuidas sa enda jaoks otsustasid mida rääkida ja mida mitte rõhutada, sest lapsed ju saavad kõigest omamoodi aru (vahel oma peas panevad asju juurde jms)?
Ehk on asi ka muidugi oma lapse tundmises, et saad ise aru kas see tekitab temas ärevust või mitte…Aga jah, olen tänulik kui jaksad vastata:)
Hei! Tunnetuse küsimus vist. Ma rääkisin talle hästi detailselt tegelikult ja näitasin ka seda Youtube kiirvideot viljastumisest sünnini. Tema jaoks on igasugused teaduslikud asjad ja põhjalikud selgitused väga huvitavad. See valu, selgitasin, ei ole halb valu nagu kukkumise või küünarnuki ära löömise valu, vaid pigem selline suur jõud, mis Väikevenna välja aitab. No on ju nii, eks. Ma arvan, et kui ise suhtud stoilise rahuga, on laps ka rahulik. E on ka üliempaatiline ja suur muretseja, tema ma suutsin põhjalike selgitustega maha rahustada ja mure elevusega asendada. Eks ta veidi ikka ilmselt muretses (“paljuõnekasolivalusemme” ta joonistusel viitas sellele), aga kuna tal olid põhjalikud teadmised ja oli isegi mõnd ilusamat sünnivideot näinud, sai ta asjast vist päris hästi aru. Loodan, et mu vastusest oli tolku. 🙂
P.S. Mul puudub kommentaaride tsensuur, kõik läheb automaatselt avalikuks. 🙂
Sa oled mulle alati sümpaatne olnud aga peale tänast postitust olen ma täiesti vaimustuses! Nii inspireeriv, siiras ja toetav postitus. Aitäh, et meiega seda kõike jagad!
PARIMMMM asi, mida olen väga pika aja jooksul lugenud (no lisaks su teistele imearmsatele postitustele..)!! Sa oled ikka nii uskumatult siiras ja armas ja hea. Oled mulle äärmiselt suureks inspiratsiooniks ja eeskujuks! Ole sina ise ja tee seda kõike samas vaimus edasi. 🙂
Ilus ja loomulik, usun, et loomulikul moel oma pere kasvatus ja eluviiside kujuneda laskmine ongi just see võluvõti mis aitab igal perel parimal moel kasvada – sest noh, ega siis lapsed ainult kasva, vanemad koos nendega ka täpselt samavõrra 🙂
mmm… mõtlesin, kas söandan küsida, sest libisesid sellest sujuvalt edasi ja taktitundeline inimene ju ei hakka urgitsema, aga – naised me kõik ja ehk leiab ka siit nippe, nõu… nimelt need fundamentaalsed erinevused? Ehk oskad ka siin natuke avaneda ja mõned elulised näited neist erinevustest ja tekkivatest olukordadest, mis teil on üles tõusnud ja kuidas lahendanud olete või tajunud, et lahendamise asemel on mõistlik ja hetkeolukorras loomulik teinekord ootele “vaka alla” panna – ka selle otsuse jaoks õige hetke tabamine on minumeelest suur kunst, nö järginud vanarahva tarkust kuuma supi ja selle söömise kohta 😉
Kui soovid, muidugi!
Aitäh sulle väga motiveeriva postituse eest! Näha on, et olete H´ga suureks eeskujuks oma lastele ja see eeskuju nakatab mind ja teisi lugejaid.
Õpetajana oli minu suureks väljakutseks, kuidas lapsi motiveerida lugema ja igal õppeaastal mõtlesin välja uusi nippe, kuidas neid rohkem lugema panna ( väiksed lugemisussid seinal, jäätisepaunad, marjakorvid jne). Võib olla saate tüdrukutega teha midagi sarnast. Nii väikestele on oluline, et nad näevad oma oma edusamme ja kui ikka õe jäätisekoonus kasvab kogu aeg, siis paneb see teist õde ka tegutsema.
Koolis see raamatute lugemisega toimis ja väga vahva oli näha, kuidas loeti oma lugemisussikeste kehasid ja taheti klassikaaslast järgmine kord võita.
Samas, ma usun, et väiksem õde näeb oma õe pealt seda nn õiget käitumist ja küll see ka teda nakatab. Ta ei saa ju halvem olla. 🙂
Aitäh Miiu, et meiega oma perelugusid jagad, tänu sulle tahame me kõik paremad inimesed olla.
Oh kui tore see jäätisemõte on! Kindlasti proovime midagi sellist. Ehkki ma arvan, et väike kange ja isepäine Virsik mõtleb, et suva, mulle ei meeldigi tegelt jäätis eriti. 😀 Aga ikkagi. Vägev! Aitäh hoopis sulle. 🙂
Tohutu suur tänu selle postituse eest.
PS. Kana-mango kotletid on tänu sinule meie pere lemmikute hulgas.
Ei saa mitte vaiki olla.. Mitte et mul midagi abistavat ja nõuandvat öelda oleks, aga niiiiii tuttav tuli ette.
Vanem naisterahvas oli kaua aastaid tagasi väike noorem õde. Just selline, kellel oli koristamisepäeva jaoks välja töötatud spetsiaalne taktika, mis hõlmas endas enamasti toa (õega üks eks ole) kõige käidavamasse kohta maha istumist ja e-r-i-t-i aeglaselt mingi riideeseme kokkuvoltimist või muud sellist. Alati viis see selleni, et vanem õde (korra ja koristuse etalon to the day) lõi käega ja ajas noorema teise tuppa ja koristas kõik kiirelt ise ära. Ja ema katsed mind motiveerida, panid mind (nagu ilmselt ka Virsikut) õlgu kehitama, et kas mul on seda motivatsioonipaketti ikka nii väga vaja, mitte koristamine on palju parem boonus 😉
Aastaid hiljem, kui ma juba esimesi kuid oma tulevase abikaasaga koos elasin, tuli vanem õde külla. Vanem õde koristas mööda minnes kiiresti köögi, tegi söögi ja jõudis ka veits pesu triikida. Tulevane abikaasa kukkus sisuliselt tooli pealt maha ja oli tükk aega kõnevõimetu. Aga noh mis temaga teab 😉
Hiljem ta harjus meie kummalisevõitu suhtega ära ja vanem õde võttis ka natuke tuure maha. Põhimõtteliselt võin ma olla nii vana naisterahvas kui tahan, aga ma olen ikka ja alati noorem õde, kes ei oska korralikult süüa teha (äkki ma selle pärast ei oskagi?) ega pesu triikida ja keda tuleb elu lõpuni patroneerida. Ja see on tegelikult nii armas.
Mul on maailma kõige lähedasem suhe oma vanema õega, keda ma armastas kirjeldamatult palju ja tema mind. Ja see on kuldaväärt.
Nii et ära põe nii väga seda asja, sest selles olukorras on peidus ka midagi väga hinnalist, mida sina ei pruugi näha.
Teadsin kohe: kui Vanema naisterahva nimi uue kommentaari notificationis vilgub, tuleb jälle puhast kulda. Tuli. Nii ilus ja hea oli mulle ka. Selle mõtte, et tuleb suuremat ekstra väikse eest kaitsta, panid mulle pähe teised kunagised suured õed. Hakkasin kohe hirmsasti muretsema ja lahendusi otsima. Ehkki tegelt üldse ei oska ju. Aga sain sinu kommentaarist mitu väärtuslikku uut mõtet. Tähh!
Meie peres on samamoodi kujunenud tavaks, et laps küsib luba. Küsib, kas tohib kommi võtta kausist (mitte ei lähe julmalt kätt kaussi pistma), kas tohib multikat vaadata jne. Nüüd on hakanud luba küsima ka mängimiseks, mistõttu on tekkinud tunne, et olen selle kasvatamismeetodiga liiale läinud 😀
Hahaha, jep. Mul on vahel sama tunne. Aga sa ju ütled, et ta otseloomulikult võib ja et ta ei pea mängimiseks luba küsima ja küllap ta ikka saab aru, et talle pole see tegelikult keelatud 😛
Viimasel ajal sotsiaalmeedias ringi liikudes olen end mitmel korral tabanud end kaheks lõhestumas. Ühest küljest on vahel nii tore oma tuttavatega mõnd pilti või mõtet oma tegemistest jagada. Aga teisest küljest tunnen üha enam, et ei taha oma isiklikke hetki jagada maailma, mis koosneb nii paljust võltsist ja pealiskaudsest. Mõtlen neil hetkedel, et huvitav, kui paljudel neist piitspeenikestest ideaalselt toituvatest ja viimase peal asju omavatest preilidest on tegelikult eluterved suhted oma lähedastega, kui paljud neist on päeva lõpus õnnelikud? Kui paljud neist elavad teadlikku elu ja kannavad edasi väärtusi, millesse nad siiralt usuvad, mitte ainult “diipide quote’idena” oma kontodel jagavad.
Ja siis ma tulen siia lehele ja loen just taolist postitust nagu see siin. Ja see on nii päris, nii siiras, nii ilus. Ma tunnen, kuidas ma mõtlen iga sõna siit lugedes kaasa ja tahan vahepeal poole lause pealt püsti tõusta ja hõigata: “jaa, ma olen nii nõus, sa võtsid mul sõnad suust!”.
Aitäh, et sa oled võtnud vaevaks seda armsat lehte siin pidada. Ja et sa oled täpselt selline, nagu sa oled. Siiras, aus, õiglane ja ilus. Seda on igas sinu postituses tunda ja see on nii nauditav.
Minu lemmik koht selles postituses: “Inetu on käia ja otsida oma elusid avalikult jagavate inimeste kapist mingeid luukeresid, sest äkki ikka päris nii ilus ei ole. Vabandust, aga täpselt nii ilus ongi ja ei grammigi vähem!”. Nii ilusti ja õigesti öeldud. Aitäh sulle!
Aitäh sisuka postituse eest 🙂
Mul on sulle üks igati asjakohane küsimus seoses sinu viimase postitusega Facebooki lehel. Kas võiksid kirjutada postitusega vaktsineerimisest ja on seisukohast. Viimasel ajal liigub juba palju ringi erinevaid teooriaid ja vaktsiini nimesid mis kindlasti keelata tuleks ja mis inimesi viljatuks tewvad(ala et liigrahvastumist ei tekiks). Jään huviga lootma ja ootama 🙂
Hei! Ma olen rangelt vaktsiiniusku ja mind ausalt öeldes hästi vähe huvitavad (ok üldse mitte) vaktsiinivastased konspiratsiooniteooriad. Minu seisukoht on, et vaktsineerimine on iga inimese sotsiaalne vastutus nõrgemate kaaskodanike ees. Olen EK töös palju puutunud nende ülima valgustatuse osaks saanud kodanikega, kelle seisukoht on, et nad ainsatena on “asja uurinud” st. konspiratsiooniteooriatesse Google deep dive’inud ja nendega on väga keeruline sel teemal arutleda. Maailmapildid on lihtsalt nii erinevad. 🙂
PS: Uuring, mis tuvastas seose vaktsineerimise ning autismispektrihäirete vahel, põhineb võltsitud andmetel. Millegipärast ei ole see lihtne faktike veel inimestele kohale jõudnud.
PS2: Vaktsineerimisega ennetatavad haigused ei levi ainult sel juhul, kui 95% elanikkonnast on vaktsineeritud. Seega on inimestel moraalne vastutus lasta ennast ja oma lapsi vaktsineerida.
Just minu põhimõtted. Kui ma olen neid lapsi sellele riigile sünnitanud kolm ja saan veel toetust ka, lasub mul ikka elementaarne vastutus ka. 🙂
Imeilusasti kirja pandud! Kui ma kunagi lapsed saan, siis tahan (loe: unistan), et ma suudaksin olla ka nii kindlameelne ja hea ema nagu Sina seda oled. Blogimaastiku emmedest olete Sina, Anna Lutter ja Galligaart mu lemmikud emmed ja noh, mu mees juba ka harjunud, et õhtul enne magamajäämist vaatan teie storysid ja ütlen, näe vaata ka, mis I või E või Pelle või Päären või Ets teevad 😀
Toredat kooskasvamist teie perele! 🙂 <3
Hei, Miiu!
Olgugi, et olen alles 17, olen su blogi jälginud juba sellest ajast, kui vanust oli vaid 14 aastat. Juba siis mõistsin, et tulevikus tahan olla just selline ema nagu sina oled. Armas, natuke range, heasüdamlik, sõbralik, lapsi kõigesse kaasav. Mis mulle just kõige enam sinu juures meeldib, on see, kuidas sa suhtud oma lastesse nagu väikestesse täiskasvanutesse ja iga tekst ja video näitab, kui väga sa neid armastad.
Sa oled tohutult tubli naine! Mäletan, kui sa Väikevenna sünnitasid ja lõpuks koju pääsesid ning Instagrami storysse oma „uuest“ elust videosid ja pilte hakkasid postitama, mõtlesin, et kuidas sa jaksad nii palju ringi sahmerdada ja tegeleda. Ma olen millegipärast üsna pikalt igasuguseid beebiblogisid jälginud – ära isegi küsi, miks ma nii noorelt seda teen, see lihtsalt huvitab mind miskipärast väga – ja tänu sellele üsna palju sünnituslugusid lugenud ja peaaegu kõik need naised eelistavad siiski võimalikult vähe peale sünnitust ringi liikuda ja tegeleda vaid värske beebiga – mis ei ole absoluutselt patt, vaid vastse ema õigus -, aga sina tegelesid (tegeled) beebi kõrvalt juba kohe alguses ka Virsiku ja Kroonprintsessiga nii palju, et lausa armastusväärne oli seda jälgida. Igasugused küpsetamised, toiduteod, väljas mängimised, you name it. Tõesti on tore vaadata, kui tubli ja hea ema ja naine sa oled! Respekt.
Vinge on olnud jälgida, kuidas teie perekond on nende aastatega nii kaugele jõudnud. Umbes selline tunne on nagu ma oleksin koos teiega alati kaasas olnud ja seda teekonda jälginud. Kroonprintsessi kasvamine, Virsiku sünd ja tema kasvamine, nüüd ka Väikevenna sünd, korteriremont, korterist majja, igasugused reisid, OKR, Kukupesa sünd ja selle areng selliseks nagu see praegu on. Te olete nii tubli pisike perekond ja hea meel on tõdeda, et Väikevennal on kõige paremad ja vahvamad kaks suur õeraasu ja, et neil kolmel on ilmselt parimad vanemad, keda eales tahta võiks.
Aitäh, Miiu, et oled enda blogi pidanud ja enda elust videosid teinud ning sellega minu ellu rõõmu toonud!
Vau… sinu eneseväljendus- ja kirjaoskus on märkimisväärsed. Ja analüüsivõime… olen leebelt öeldes kohkunud, et selle kommentaari kirjutas mulle tõesti seitsmeteistaastane. Kui sa võtad need oskused ja väärtused endaga kaasa, kannad endaga ühes soovi ja oskust kellegi teise hinge sedasi omapoolse soojusega hoida… sul (ja kunagi neil sinu lastel) seisab väga ilus elu ees. Aitäh sulle, südamest!
Nii hea meel on minulgi,et avastasin juhuslikult su blogi.Neid elulisi videoid vaadates ja oma perega koosoldud aegu ja sarnaseid reise meenutades(lahus mehest pea 5 a),tuli heldimus peale.