Tragedy: The loss of a tiny little four-legged friend

Our beloved little Viivi passed away in her sleep last night. She was a brave and curious little rat, the friendliest of the two and a big fan of peaches and Lego-houses.  It is a huge tragedy for our family, especially me – H discovered her so I woke up this morning to H sitting next to me on the bed and letting me know that we had lost our little friend. She seemed perfectly healthy and active so her sudden death is a mystery. Some rat enthusiasts on a pet forum told me that because of her young age it must have been due to heart failure or something else that couldn’t have been discovered anyway. Now our main concern is Siiri’s wellbeing – she grew up in that cage together with her sister without ever having socialized with humans. She’s currently sitting next to me in the armchair, Ladybug is feeding her pumpkin seeds and she seems pretty happy at the moment. But we are planning to get her two new little <<<<<< (Siiri typed these walking across my keyboard) friends once we find someone trustworthy who breeds rats (not too excited about the possibility of incest between pet store rats…) and know how to warm Siiri up to two new ratties.

I told Ladybug the way it is – that our little Viivi got sick and died and that she is not coming back. At first kiddo suggested we should take Viivi to the doctor’s if she’s sick and the thought of her kind little problem-solving heart made mine hurt even more. But she seems fine with the thought… well, what she understands of it, anyway.

The loss of Viivi sucks. I’ve cried all day. But Siiri is taking comfort in my presence and vice versa. And she just pooped and took a huge leak on my desk. I’m glad we still have her. 🙂

// Meie kallis väike Viivi vajus eile öösel unne ega ärganud enam täna hommikul. Ta oli vapper ja uudishimulik väike rotitüdruk, neist kahest inimsõbralikum ja suur Legomajade ja virsikute fänn. See on meie pere jaoks suur tragöödia, eriti mulle – H leidis ta, nii et mina ärkasin hommikul selle peale, et H istus mu voodiserval ja teatas, et me oleme oma väikese sõbra kaotanud. Ta paistis täiesti terve ja aktiivne nii et tema ootamatu surm on meile suur müsteerium. Rotitargad ühes lemmikloomafoorumis ütlesid mulle, et arvestades tema noort iga oli asi tõenäoliselt südamerikkes või milleski muus taolises, mida polekski saanud varem avastada. Nüüd on meie peamine murekoht Siiri heaolu – ta kasvas koos õekesega selles puuris suure osa oma elust üles ilma, et ta kunagi inimestega suhelnud oleks. Praegu istub ta minu kõrval tugitoolis, printsess söödab talle kõrvitsaseemneid ja ta paistab hetkel päris õnnelik. Aga me plaanime talle kaks uut väikest sõpra koju tuua, kui me leiame mõne usaldus- ja armastusväärse aretaja (ei tahaks väga kuskil loomapoes intsesti teel küpsenud rotipojakesi koju tuua) ja kui me tunneme, et teame, kuidas neid Siirile kõige paremini tutvustada.

Printsessile selgitasin asja nii nagu on – et meie Viivi jäi haigeks ja suri ära ega tule enam kunagi tagasi. Alguses pakkus nõutu lapseke välja, et me võiksime haigeks jäänud roti ikkagi “arstitädi juurde viia” ja tema armas väike abivalmis süda pani minu oma veel rohkem valutama. Praegu tundub, et ta on selle mõttega juba leppinud… noh, nii palju, kui ta seda üleüldse mõista suudab.

Viivi kaotus on tõeliselt nõme. Ma olen päev otsa nutnud. Aga Siiri näib meie lähedusest lohutust leidvat ja vice versa. Jaaaa ta just kakas ja pissis mulle kirjutuslauale. Mul on hea meel, et tema meil ikkagi on. 🙂