Jälle vedas!

Mõni aeg tagasi selgus minu suureks üllatuseks, et meie muidu küllaltki kõrge keskmise vanusega naabruskonda on kolinud üks minu kunagine töökaaslane oma piltilusa pruudiga. Juhtusime kogemata kodupoes trehvama ja leppisime kokku, et võiksime kunagi kohtuda. Fast forward kaks aastat – tänaseks on nende perre lisandunud üks pisike (nüüdseks juba neljakuune) tibulind ja paar nädalat tagasi kirjutaski K, et nüüd oleks küll tagumine aeg see kohtumise plaan teoks teha. Nii nad kutsusidki meid endale oma  i m e i l u s a s s e  koju külla, kostitasid meid maitsva õhtusöögiga, ei pahandanud, et meie noorem tütar porgandi nende vaiba sisse peitis (:D) ja olid üleüldse hirmus mõnusad ja lõbusad. Browniepanniga nende juurde jalutamine (tõeline suburbia, eh?) võttis ei rohkem ega vähem kui poolteist minutit ja see, kui üldse miski, on ikka korralik vedamine.  Aitäh imelise õhtu eest – loodan, et neid tuleb tulevikus veel palju. 🙂

Võõrustajapere kõige noorem (ja armsam – sorri, K, A ja D!) liige. 🙂

Peremees küpsetas meile korraliku lõheassortii – lisaks vürtsikatele marinaadidele oli ta valmis teinud ka mahedamad. Lastele, noh. Nii kena!

Ükski õige pidu ei saa ju mööduda nii, et keegi lõpuks palja torsoga ei ole. 😀 Tegelikult läks väike Virsik lihtsalt peedisöömise ja veeklaasiga natuke liiale…

Tõeliste feederitena otsustasime sõpru oma lemmikbrowniega nuumata. Lisan retsepti kohe lehe ülaosas asuvasse “kokaraamatusse” ka. 🙂