Nagu mõned teist võib-olla juba teavad, viibib üks mulle tohutult armas väike inimene Tallinna Lastehaigla intensiivravi osakonnas. Möödunud päevad on olnud täis segadust ja eitust, hirmu ja õõva, muret, valu, lootust (hästi palju lootust) ja usku ja veelkord eitust, hirmu ja segadust. Kui ma pikemaks ajaks mõtlema jään, hakkab see koht, mis mul selle väikese inimese jaoks südames on, hirmsasti valu tegema ja pean mõtlemise kibekähku lõpetama – tõmbasin selle jaoks isegi suure hunniku ajuvabu telefonimänge, et üleliigset mõttetööd vältida. Kõigele krooniks tundub sääraste mõtete mõtlemine ja, veel enam, kirja panemine, täiesti totter. Mis valu ja hirm? Mis eitus ja segadus? Ma ei kujuta ettegi, kui haledad ja äbarikud on minu tunded nende kõrval, mis ühes valutavas ja muretsevas emasüdames praegu maad võtavad. Ma ei oska ega tahagi seda endale ette kujutada – ma kardan, et minus ei oleks nende tunnete tundmiseks piisavalt jõudu.
Need tunded, mis ennast selles murtud emasüdames pidevalt meelde tuletavad, ei lähe ju vahepeal kuskile. Ja vähe sellest, et muremõtetega nii või naa raske süüa ja magada on, on ühe intensiivravipalatis viibiva lapse ema võimalused sõba silmale saada ka füüsiliselt küllaltki piiratud. Ilmselgelt ei ole intensiivravipalatites ruumi lisavooditele ja seega on emadele magamiseks mõeldud tugitoolid, mille seljatugi käib lamavasse asendisse ja millel on lisaks ka mugavad jalatoed. Neid toole jätkub aga paraku vaid vastsündinute ja enneaegsete laste emadele – teiste, suuremate põnnide vanemad istuvad harilikel toolidel. Ka öösel. Ja otseloomulikult teevad nad seda kurtmata, virisemata ja kaeblemata – igaüks, kes kunagi oma südame all last kandnud on teab, et istuks kasvõi igavesti taburetil, et iga hetk oma haige lapse kõrval viibida. Kuid kui juba mina tunnen, et mul on raske õhtul voodis sõba silmale saada, sest peas vasardab pidevalt suur mure – kas te oskate üleüldse ette kujutada, mida tunneb minu tibatillukese südamesõbranna ema?
Ma olen iga päev diskreetselt (nii diskreetselt, kui ma oskan…) pinda käinud aru pärinud, kuidas ma kasulik saaksin olla ja viimaks leiti mulle funktsioon! Nimelt otsustasime ühendada jõud ja teha kõigi heade blogilugejate abil korjandus – mitte ainuüksi sellepärast, et üks “omadest” on hädas, vaid pigem mõeldes kõigile neile, kes täna ja tulevikus intensiivravipalateis oma laste tillukesi käsi hoiavad. Et emad üleüldse saavad oma võsukeste juures viibida, on otseloomulikult suur privileeg ja kui saaks, võimaldaks Lastehaigla kõigile emadele ka tugitoolid. Paraku on rahalised vahendid piiratud ja toolide ost ei ole prioriteet, mistõttu on meil, Sinul ja minul, võimalus abikäsi ulatada ja ühisel jõul midagi kõigi nende murest murtud emasüdamete jaoks ära teha.
Mõtlesin pikalt, mismoodi Eesti Blogiauhindadelt võidetud uhket autot teile välja loosida – meie lastel juba üks on ja ahnitsemine pole teadupärast ilus. Nüüd on igal selle postituse jagajal võimalus armas autoke endale saada. Facebookis saab pilti jagada, kui klikid SIIN!
Annetada võib mistahes summa – viimnegi euro, mis eesmärgi täitmiseks (s.o. intensiivravipalatitesse tugitoolide ostmiseks) laekub, on tänuväärne ja juba ainuüksi heategu ja mõte selle taga loeb rohkem, kui annetatud summa suurus. Kokku on meid väga-väga palju ja ma olen enam, kui veendunud, et saame selle asja üheskoos korda ajada. Korjanduse korraldame koostöös Tallinna Lastehaigla Toetusfondiga ning annetuse saab teha ühele nende arvelduskontodest endale sobivas pangas. Ülekande tegemiseks vajalikud rekvisiidid on alljärgnevad:
SA Tallinna Lastehaigla Toetusfond
Swedbank EE142200221001137609
SEB EE481010220026847017
Nordea EE921700017000265265
Danske EE883300333306720007
Selgitus: “Toolid intensiivi”
Kui teil tekib korjanduse kohta küsimusi – küsige! Ja kõigile, kes õla alla panevad – olge õnnistatud, head hinged. 🙂
P.S. Ma olen näinud ja tean, et minu blogilugejad on imearmsad inimesed, kelle südamesoojus on imekspandav ja imetlusväärne. Ma tean, et misiganes muret ma teile ei usaldaks ja teiega jagaks, olete te alati mõistlikud, arukad ja uskumatult toetavad. Kui siia peaks aga ära eksima mõni õnnetuse kohta lugenud spekulant ja skeptik, siis täpsustan igaks juhuks, segaduse vältimiseks: hurjutamiseks ja vihasteks sõrmeviibutusteks ei ole siin vähimatki vajadust. Ükskõik, missugune mõte teie pähe ka ei karga – uskuge, neid mõtteid on lapse (armastavad, hoolivad ja head) vanemad oma peas juba tunde ja tunde ja tunde leierdanud ja ükskõik, kui kuldsed teie õpetussõnad teile endile ei tundu – need ei ole seda teps mitte. Ma tsiteerin tihti lapsena Bambi multikast õpitud tsitaati, mille Põntsataja ema jänkupoisile lausus: “kui sul midagi head öelda ei ole, ära ütle üldse midagi.” Kandkem seda mõttetera endaga kaasas ja lähtugem sellest, kus vaja. Pai!
See mis juhtus, on nii kurb ja ebaaus ja kohutav, et päris õigeid sõnu ma ei oska selle jaoks leida… Mõtlen ka pidevalt pisikese Nööbikese peale ja saadan tema poole häid mõtteid ja soove. Midagi rohkemat ju teha ei saa, aga ka mõtetel võib olla suur jõud.
See idee, et võimaldada emadele mugavad toolid puhkamiseks, on imeline. Imeline, imeline, imeline. Ka emadel on vaja puhata selle väga raske ja pingelise perioodi ajal, et oma piside juures tugevad olla, jagada neile tohutult suures koguses armastust ja neil paraneda aidata. Hetkel mina kahjuks palju panustada ei saa, aga teen seda nii palju kui võimalik. Loodan, et igaüks annetab kasvõi ühe euro, sest see on väga hea ja ääretult vajalik annetus.
Aitäh sulle, soe ja hea Liis! Mina arvan ka, et sisuliselt püstijalu magada püüdmine pole sellises olukorras ei lapse ega ema huvides… Loodan, et meie initsiatiiv kannab vilja!
Ma viimastel päevadel avastan end koguaeg sellele õnnetusele mõtlemast ja nii ootan ja loodan häid uudiseid. Mul on väga hea meel, et nende toolide jaoks on võimalik annetada, saab kasvõi midagigi teha.
Hoian pöialt ja saadan kõik mõtted teele, et Su pisike sõbrake terveks saaks! Kallistused!
Aitäh sulle, hea. Mina usun tõesõna, et Nööbike paraneb. 🙂
Mina ei tea üldse, mis õnnetusest jutt käib.. küll aga on eesmärk ilus ja hea. Selliste ilusate blogide abiga, nagu Sul, saab väga palju ära teha! Toetan.
Aitäh sulle, L! Õnnetusest kirjutas P ise kõikidele küsimustele vastamiseks siin: https://kolmeliisuga.wordpress.com/2015/07/18/life-is-unfair/
Appi kui kurb! Perele jaksu ja jõudu, eriti emale, sest selles õnnetuses ta küll süüdi ei ole! Saadan palju häid mõtteid ja loodan, et vähemalt üks tool jõuab nüüd ja ruttu temani. Pisikesele kiiret paranemist, sest teisiti see lugu lõppeda ei või.
Pere hindab väga kõiki häid mõtteid ja soove, nii et tänan sind väga, et neid siin jagasid 🙂 Mõtetel pidi tohutu jõud olema, räägitakse…
Usun ka, et mõtetel on suur jõud. Jagasin postitust FBs, aga loosis osaleda ei soovi:)
Miiu, sa oled lihtsalt nii hea ja siiras inimene. Ei tea samuti mis õnnetusega tegemist, kuid pilti jagasin ning saadan kõige paremad soovid ja suuremad kallistused sellele perele!
Kindlasti ei ole ma parem ega siiram, kui ükski teist 🙂 Aga kui on vaja, tuleb korraldada – kunagi ei tea, millal endal abi vaja on… Aitäh sulle! Linkisin siin kommentaarides õnnetuse kohta postitust ka, et teaksite, millest jutt…
Igakord, kui ma selle pisikese päikesekiire õnnetusest loen, valguvad mu silmad vett täis ja ma ei tahaks ka oma suurimale vaenlasele sellist valu südamesse, nagu on selle pisikese vanematel. Ma soovin iga päev neile vaid parimat! Ja hoian teda südames, et kõik korda saaks.
Kaua see kogumise kampaania kestab? Ma tahaks seda imelist kampaaniat toetada pisut rohkem, kui vaid 10€. Võidaks ma vaid lotoga miljoni… Ostaksin ise need tugitoolid sinna! 🙂
Sa oled nii armas! Ja kuule, 10€ on ju väga arvestatav summa – kujuta ette, kui 1500 inimest igaüks nõnda palju annetaks, kui palju tugitoole me osta saaksime! Ma usun, et kampaaniale parim enne kuupäeva ei panegi – annetada võib ju millaliganes, ma ei usu, et toole liiga palju olla saab ja kindlasti kulub ka ülejäänu kõik väga ära. 🙂
Jagasin postitust FB-s, aga teatan, et ise ilmselgelt giveaway’is osaleda ei soovi 🙂
Loodame parimat!
Aitäh! Ma kahtlustanuks seda niisamagi. Aga tuleb ka mu lastetutele kalludele giveaway sid õige pea 🙂
Ma tegin selle vea ja lugesin netikommentaare ja küll on tore, et kõik tarkpead arvavad, et kui öelda, et “Oleks võinud…” või “Poleks pidanud…” siis muutub juhtunu olematuks ja kindlasti on see ka kuldaväärt uus info, mis emal endal ei ole veel peast läbi käinud. Brr…
Ma usun, et pisike saab terveks-nad on vastupidavamad, kui uskuda võiks ja meie pere saadab ka kõik head mõtted ta poole teele. Ja perele ka palju jõudu! Selliseid õnnetusi ei oska keegi ette näha-kui oskaks, siis neid ju ei juhtukski, eks. Mulle on blogi vahendusel jäänud mulje, et P on suurepärane ema ja ma olen kindel, et see mulje on ka õige. Veel olen ma kindel, et enamusel emadest on kunagi olnud olukord, kus õnnetus on vaid sekundite kaugusel.
See tugitoolide idee on küll väga hea. Mu sõbranna oli mõned aastad tagasi oma lapsega sealsamas haiglas (ka õnnetus oli väga sarnane) ning ütleski, et lisaks tohutule vaimsele kurnatusele oli ta lõpuks ka füüsiliselt täiesti omadega läbi.
Panin ka väikese summa teele ja loodan varsti juba häid uudiseid lapsest kuulda. 🙂
P tõesti armastab oma lapsi meeletult ja on palju emasid, kes võiksid temast lapsevanemaks olemisel eeskuju võtta. Kõige targemad ütlejad kipuvad olema need, kes kõige vähem teavad, need, kes ise sellist valu ealeski kogenud ei ole. Mina usun ka, et minu vapper väike sõber tuleb sellest kõigest võitjana välja. Mis tal üle jääb, kui kõik talle nõnda kaasa elavad ja tema paranemist kogu hingest soovivad… 🙂
Minul ka olnud unetud ööd, mòtlen pisikese peale ja saadan talle head energiat – usun, et nii vapper tegelane tuleb sellest ilusti ja kiirelt välja 🙂 Omapoolne annetus ka teele saadetud!
Alates sellest hirmsast õnnetusest on ka minu mõtteis P pere pidevalt. Lihtsalt ei suuda endale ette kujutada, missugust valu peavad inimesed elus tundma..Ma lihtsalt kogu südamest hoian neile pöialt ja soovin, et Nööbike paraneks. Peab paranema.
Kas tohib küsida, mitmendalt korruselt pisike alla kukkus ja mis vigastused lapsukesel on?
Kõigile küsimustele saab vastused siin kommentaarides lingitud postitusest. Kui küsimused vastuseid ei leia, on neid lihtsalt vara esitada 🙂
Saadan nii palju head energiat kui võimalik sinu pisikesele sõbrannale, tema perele ja ka sulle!
Elus on kohati nii palju valu, et see tahab mõnikord ikka täiesti maha niita. Haigused ja õnnetused tulevad, ükskõik kuidas ka püüda neid vältida. Seda enam peaks kõik inimesed iga päev olema tänulikud oma lähedaste, ilusa ilma, tuuleiili, mõnusa kohvi, vastu jalutava naeratava inimese, mille iganes eest! Äkki ma olen veidi emotsionaalne, aga ka minu elus on hetkel väga valus periood ja see paneb mõtlema, et mis on elus oluline.
See õnnetus, millest sina kirjutad on ikka väga raske ja kurb.
Raha kogumise idee on väga hea! Olen olnud paari nädalase beebiga haiglas, aga meie tingimused olid seal nii head, et ei julge üldse mainidagi praegu…
Veelkord saadan häid ja positiivseid mõtteid, jõudu ja jaksu!
Ma ei tunne seda pere isiklikult, kuid blogi vahendusel on ikka kaasa elatud. Mul on hea meel, et selle kurbuse ja ahastuse sees, mis sellist õudust saadab, saame me kõik kuidagigi abiks olla. Aitäh selle algatuse eest!
Mina tunnen seda perekonda ja nad on supper vahffad..
Hoian sydames ja hinges yhte nurka nyyd neile vastu, et nemad olid meile raskel ajal mõtte ja sõnaga toeks…
See toolide muretsemine haiglasse on väga armas ettevõtmine… Sama oleks vaja ka Tartu laste haigla intensiivi osakonda ( seal hetkel ka meie hea tuttav oma lapsega pikemalt ja just hiljuti yx sõbranna pääses välja sealt oma beebiga) , need emad lugesid minu jagatud linki ja ytlesid et ka Tartusse oleks vaja paari paremat tooli. Praeguse kogumisega aga ehk õnnestub sinna osakonda ka paar tooli saata..
Ma ise olen oma lapsega olnud Tartus laste kirurgias nädalaid ja oknoloogais juba pool aastat …. Ka nendes palatites on vaid puust toolid, millele terve päeva istudes on õhtuks puu pakku tunne. Tean et igale poole ei jõuagi abikäsi aga praegu on mu syda pooleks nii Tartu kui Tallinna intensiivi vahel…. Mõlemas armsad printsessid raskes seisus, kelle emad peavad ka vastu pidama seal kõrval.
Tean ise, kuidas yhe inimese 1€ we teise 10€ saab kokku suure summa…
Loodan inimeste sydame soojusele … Igast eurost on ju abi.
Tänud selle toreda algatuse eest !
Aitäh sulle, Eva, toetamast ja kaasa elamast!
Loen ja pisarad voolavad..
Õnneks on nüüd vähemalt võimalus ööseks lapse juurde jääda.. Eelmise aasta kevadel avastati meie lapsel, kes oli tol ajal alla 3 aasta vanune, vähk. See uudis lõi mõistagi jalad alt, aga kõige raskem selle asja juures oligi minna selle teadmisega koju ja laps üksi intensiivravi osakonda jätta.. Ta siiamaani räägib ja küsib, et miks me ta üksi jätsime..
Tunnen südamest kaasa sellele perele antud olukorras.. Kahjuks tean liigagi hästi, mida tähendab elada hirmus ja teadmatuses, kas su laps tuleb sinuga veel koju või mitte..
Olen selle aasta aja jooksul näinud, KUI uskumatult tugevad on lapsed ja nemad juba nii lihtsalt alla ei anna! Minu parimad soovid ja mõtted on pisikese juures! Kõik saab veel korda!
*Loosimises osaleda ei soovi
Kallis tundmatu! Ma tahaksin sind kõvasti kallistada, et sind selle kommentaari eest tänada. Oled nii vapper! Aitäh!
Andsin ka oma väikese panuse. Loodetavasti läheb neid toole vaja nii harva kui vähegi võimalik.. Kahjuks selliseid õnnetusi ikka juhtub, sest inimene ei ole robot. Piisab vaid sekundi murdosast.
Mõtlesin eile tükk aega Nööbi peale ning saatsin teele parimad mõtted ja paranemissoovid!
Samuti ei soovi loosimises osaleda.
Suur aitäh sulle! Tõepoolest – oleks see alles hea, kui kõiki õnnetusi oleks päriselt ka võimalik ära hoida nagu hurjutajad tihti hurjutades rõhutavad…
Toetasin ka omaltpoolt Sinu algatust. Soovin sydamest pisikese Noobi paranemist ja loodan juba peagi haid uudiseid kuulda. Oled mu motetes!!
Aitäh, kallis Agnes. Sinu soojad soovid tähendavad palju ja hetk, mille võtsid nende kirja panemiseks on nii minu kui Nööbi vanemate jaoks kuldne. :*
Ma südamest loodan, et pisike paraneb ning lool on õnnelik lõpp. Peab ju olema. Iga päev tuleb ikka ja jälle see õnnetus meelde ja süda tahaks kildudeks puruneda, saadan kõik oma head soovid Nööbikesele ning tema vanematele. Toetasin samuti omalt poolt seda õilist algatust ning loodan, et varsti on vanematel natukenegi parem oma lastele toeks olla.
Nööbikese emme andis teada, et lapse seis on juba parem 🙂 kõigist headest mõtetest on kasu olnud! Ja annetuse eest tänan sind väga 🙂
Loodan, et Nööbike paraneb kiiresti ja täielikult! 🙂