The gift that keeps on giving

I realized I haven’t told you the story of how this blog helped our family get in touch with a beautiful bunch of people fate brought our way earlier this year. You see, it was Ladybug’s birthday and we took her to one of our favorite restaurants for dinner. When we arrived, we noticed there was another little girl (the same age as Ladybug) playing in the play area and I was super happy kiddo had someone to play with. They didn’t have a single problem getting along and all we could hear was giggles and laughter. I was so relieved kiddo had someone to play with on her birthday – especially with me being super-pregnant and super-exhausted after a horrible night in pain at the hospital.  We filmed a vlog of kiddo’s third birthday and I uploaded it on the blog. Weeks later, I received an e-mail from a woman claiming to be the little girl’s mother – she had seen our vlog and recognized us. Words can’t describe my emotions when I read K’s letter – she is the kindest, nicest, most wonderful human being on the planet and I couldn’t believe what I had just read. They still lived in Sweden back then and were just having lunch before driving to the port and heading back home. There was nothing common about the way we met – it was all fate. We became “pen pals” and wrote each other looong e-mails every now and then. They soon moved back to their home here in Estonia, which just so happened to be on Hiiumaa – the paradise island we spend our vacations on. We first met when I started a little fundraising project for the Tallinn children’s hospital on my blog – K contacted me and said she wanted to do something rather than just donate a sum of money. She wanted to put together a bake sail at a local fair and when I heard about her idea, I knew I wanted to be a part of it. So, we spent the day selling cakes and pies and lemonade and the dads spent a day with the kids. The girls played really nicely together and it was all just… really surreal. Like a dream, even. They helped us get all the local ingredients we needed for our summer dinner, invited us over to use their kitchen (because ours is a little limited) and were so incredible kind, nice and fun to be around. I know I keep thanking the stars for everything they’ve thrown my way but this… this is something out of the ordinary. I guess I may have done something right after all because this is what good karma is all about…

// Mulle tuli meelde, et ma polegi teile rääkinud lugu sellest, kuidas ma tänu sellele blogile leidsin uuesti üles imelised inimesed, kellega saatus meid ühel ilusal jaanuarikuu päeval kokku viis. Nimelt oli kroonprintsessil parasjagu sünnipäev ja me viisime ta ühte meie lemmikrestoranidest õhtusöögile. Kui me kohale jõudsime, nägime seal üht temavanust tüdrukut ja mul oli nii hea meel, et printsessil oli keegi, kellega mängida. Tüdrukutel ei tekkinud mitte ühtainsamatki arusaamatust ega tüli ja ainus, mida mängunurgast kostis, olid itsitamine ja naerukilked. Ma tundsin tänu sellele metsikut kergendust – mina olin hiiglama rase ja hiiglama väsinud, sest olin just Pelgulinnas (libavaludes) õuduste öö veetnud. Filmisime kroonprintsessi sünnipäevast ka vlogi ja ma laadisin selle blogisse üles. Nädalaid hiljem sain e-maili naiselt, kes kirjutas, et on sellesama restoranis kohatud tüdrukukese ema ja et neiu rääkivat siiamaani meie kroonprintsessist. Tüdruku ema oli kuidagi kogemata mu blogi leidnud, sealt vlogi leidnud ja seda nähes taibanud, et meie olemegi needsamad tegelased, kelle lapsega nende preili nii toredasti mängis. Te ei kujuta ette, millised tunded mind seda kirja lugedes valdasid – K on maailma kõige lahkem, kenam ja imelisem inimene ja ma lihtsalt ei suutnud oma silmi uskuda. Toona elasid nad veel Rootsis ja meie kohtumises ei olnud midagi harilikku – nad olid enne laevale sõitmist korraks sööma tulnud, et aega parajaks teha ja seejärel Rootsimaa poole tagasi suunduda. Siis said meist kirjasõbrad ja me kirjtuasime teineteisele iga natukese aja tagant pikki e-maile. Varsti kolisid nad tagasi Eestisse ja nende kodu asub juhtumisi Hiiumaal – kas see pole mitte suurepärane kokkusattumus? See pole muidugi kõik – nende pereisa on pärit samast külast, kus meie suvekodu asub ja kõigele krooniks olevat ta lapsena ka meie maja ehitusel kaasas käinud… Kuhu ma nüüd jäingi? Ahjaa! Esimest korda kohtusime, kui Tallinna lastehaigla toetuseks korjanduse korraldasin ja K minuga ühendust võttis, sest tahtis lisaks raha annetamisele ise midagi ära teha. Tal tuli idee kohalikul laadal küpsetisi müüa ja ma ei kõhelnud hetkekski – helistasin talle jalamaid ja ütlesin, et tahan ka kampa võtta! Nii veetsimegi me päeva küpsetisi ja kodukootud limonaadi müües samal ajal, kui pereisad lastega aega veetsid. Tüdrukud mängisid jälle tõeliselt ilusasti ja isadki said omavahel suurepäraselt läbi. See kõik oli täiesti sürr. Nagu uni. Lisaks kõigele muule aitasid nad meil ka meie suvedinee jaoks kohaliku kraami kokku ajada, kutsusid meid enda kööki kasutama (sest meie omas on võimalused pisut piiratud) ja olid muidu ka nii lahked, armsad ja lõbusad. Ma tean, et ma muudkui tänan siin kõrgemaid jõude kõige eest, mis elu mulle andnud on, aga see… ausõna, ma ei saa aru, mismoodi see võimalik on. Võib-olla olen ma elus ikkagi midagi õigesti teinud, sest see ongi see, mida hea karma minu meelest tähendama peaks…
I’ve been going on about my newfound friend’s kindheartedness and have completely forgotten her MOST important trait. She makes the meanest brownies! Seriously – so buttery, creamy, decadent, oozing with yummie toffee and covered in deliciously crunchy nuts… mmmmmm… *drowns in own drool*

// Ma olen siin muudkui oma uue sõbra südamlikkusest pajatanud ja olen täielikult unustanud kirjeldada tema KÕIGE olulisemat omadust. Ta küpsetab maailma parimat browniet! Tõsiselt – nii võine, mahlane, rikkalik, tulvil imelist iirist ja kaetud suurepäraselt krõmpsuvate pähklitega – mmmmmmm… *upub ila sisse*
You see? Our Dynamic Duo… :’)

// Näete, jah? Dünaamiline Duo… :’)
K and little L who looks a little pouty, but is really the happiest and coolest little boy I’ve ever met. 🙂

// K ja väike L, kes on pildil küll pisut mossis, kuid on tegelikkuses üks rõõmsamaid ja rahulolevamaid noormehi, keda ma kunagi kohanud olen. 🙂
The Dynamic Duo playing out on our terrace.

// Dünaamiline Duo meie suvekodu terrassil mängimas.
T he Dynamic Duo eating gooseberries underneath a little tent at the beach.

// Dünaamiline Duo rannatelgis tikreid söömas. Terve telgipõrand oli välja sülitatud tikrikestadest kirju… 😀