Minu kõige lemmik suvesoeng on selline – tavalisest heledam, pisut lohakalt pleekinud ja tekstuursete lainetega sasipea. Igal aastal tõstab minus kevadilmade saabumisega seoses pead kange tahtmine juuksed heledamaks värvida ja kuigi ma sel aastal veel juuksuri ust kraapima jõudnud pole, olen ma siiski oma lemmiktoodete järgi haaranud, et päikese loomulikult pleegitavale mõjule omalt poolt suviste lemmikutega pisut kaasa aidata. Mõtlesin siin, et kingin täna ka kahele teist ühe sellise suvesoengukomplekti!
Ma olen Schwarzkopfi pleegitavat spreid armastanud sellest ajast, kui ma aaaaastaid tagasi plaatinablond olin (tuletage mulle meelde, et ma ühel päeval kõigist oma juuksevärvidest postituse teeksin!). Kui soovid päikesepleekinud surfari-look’i või otsid lihtsalt midagi, mille abil väljakasvanud juuksevärvi pisut värskendada, on see toode sinu jaoks. See on järk-järgult helendav sprei, mis sisaldab ammoniaaki ja vesinikperoksiidi, pleegitab hästi, aga ei anna ebaloomulikku tulemust ega kuivata juukseid heinteks. Soovitan seda kõigile, kes soovivad suvel pisut heledamat juuksevärvi, loomuliku tulemusega ombre’t või on blondiks värvitud brünetid, kes peavad iga natukese tagant juuksejuuri värskendama. Sprei blondeerib tõeliselt õrnalt ja sellega toimetamine on imelihtne – ebaühtlaseid laike ei teki. Olen seda spreid aastaid Rootsist kaasa ostnud, sest Eestis ma säärast müügil näinud ei ole.
Lisaks blondeerivale spreile saab kumbki võitja endale ühe Styliste Ultime sarja Sea Salt Beach Look toote – meresoolaga tekstuursprei või -puudri, millega neid ideaalseid suvise meresoolase tekstuuriga rannalokke saavutada.
Loosis osalemiseks kirjuta selle postituse alla kommentaar: milline on Sinu elu kõige idüllilisem ja maagilisem suvemälestus? Mereäärne lõkkeõhtu sõpradega, unustamatu teismeea suvearmastus või seiklusterohke reis välismaale? Jutusta mulle sellest!
Võitjad loosin Ourcuckoonest.com’i Facebooki lehel välja nädala pärast, 14. juulil. 🙂
Kõige maagilisemad suvemälestused pärinevad lapsepõlvest, kus sai perega tihti mere ääres päikseloojanguid imetletud.
Minu kõige idüllilisem suvemälestus jääb täpselt 10 aasta tagusesse aega, mil kohtasin oma praegust elukaaslast ja elu armastust. Olime noored ja kogenematud…. kuid silma jäime üksteisele koheselt. Tema mulle vist ennem, mäletan siiani seda hetke kui teda esmakordselt nägin ja kõrvuni ära armusin 🙂 Ei läinudki kaua kui ta hakkas mul külas käima ja vestlused venisid tihti varajaste hommikutundideni. Sel suvel sõitsime palju ringi, lõime oma traditsioone, mis toimivad veel tänaseni.
Ja nüüd, 10 aastat hiljem, saab sellest suvest maagiline suvemälestus. Ei ole enam meie kaks, vaid kohe-kohe juba meie kolm 🙂 Ja see on imeline!
niiii ilus! aitäh, et jagasid. :’) <3 igavest armastust ja palju õnne teile beebiuudiste puhul ka!
Ma lõpuks nägin neid spreisid Soome kaubalettidel ka! Halleluuja!!!
Mul on igal kevadel/suvel sama asi- heledamaks ja heledamaks. Nii kahju, et enne juuksuri juurde jõudsin kui poodi jõudsin… :(.
Ääh, kuna see pole ikkagi see, siis proovin siin õnne :).
Ma ei taha nüüd väita, et ma enda tütreid ei armastaks ja nendega veedetud aeg ei oleks idülliline, aga minu jaoks kangastub silme ette kaks pilti:
1. Kui oli veel a.e.p (loe: aeg enne peret), kui sai maal lapsepõlvesõbrannadega öiseid telkimisi tehtud (btw, olin siis sama tehnikaga täitsa blondiks end saanud!). Siiani tuleb vahel hinge soe tunne, kui ninna värske heina ja hommikuse kaste lõhn tuleb. Tõeline unelm!
2. Kui veel suure kõhuga esiklast ootasin, veetsime mehega suvenädala Rakveres. Käisime mingil suvetuuril, söömas, jalutasime teatripargis, istusime kahekesi tähisöös ja lihtsalt olime. Nüüd, kahe lapsega, on see oleks see üks suurimaid unistusi :). Samal suvel abiellusime salaja ja kahekesi ning sügisest lõppes see kahekesi aeg ära 🙁
kui peikaga veel Taanis elasime, tulime igal aastal augustis kodumaale. ühel aastal sõitsime otse lennujaamast muhku, läksime mu väikese sugulase sünnale. jõudsime parajasti päikeseloojanguks kohale, jooksime nende väiksele sadamakaile, istusime sinna mõnusasse kahe-inimese-kott-tooli maha ja vaatasime merelainetesse uppuvat päikest. vahel siiamaani mõtlen sellele õhtule ja sellele, kui õnnelik ma selle inimese kõrval olen 🙂
äh ja nüüd, kui ma selle jutu lõpetasin, siis tuli meelde see hetk, kui me veel paar nädalat tagasi bulgaarias olime, olime linna ainsas itaalia restoranis, ma tegin parasjagu oma veinipokaalist, merest ja kuukumast pilti, vaatasin tema poole ja nägin, kuidas ta mind armastust täis silmadega vaatas. armastus, noh! <3
SELLISTE LUGUDE PÄRAST MA SELLE POSTITUSE TEGINGI! #swoon :’) <3
Esimesena tuli kohe silmade ette meie selle aasta jaanipäeva puhkus. Jäime siis perega esimest korda oma tulevasse koju ööbima. Hiline öhtu, lõke hõõgus veel, niidetud muru lõhn segunemas lõkkest ninna hiiliva suitsulõhnaga, suurte puude okste varjus laulvad erinevad linnud, põllul mökitav soku-poiss. See oli see hetk, kui ma tundsin, et oleme õige kodu leidnud.
Oh, kui ilus. Aitäh, et jagasid ja palju õnne idülli puhul!
Võttis täitsa mõtlema… igas suves on olnud mõni idülliline hetk. Aga meelde tuli hoopis lapsepõlv maal, see kuidas suvel sai mõnikord õhtuti saunas käidud. Sellises igivanas suitsusaunas, nõgises ja hämaras. Kuidas vanaema õpetas vihtlema ja ema pesi mu pead “lasteseebiga”. Pärast oli juustes ja nahal selline seebi ja “suitsusaunalõhn” juures. Ja kell oli nii-nii palju, juba üle uneaja, aga väljas polnud üldsegi pime- saun oli majast veidi eemal ja see hiline jalutuskäik mööda põlluserva oli justkui elamus omaette.
(Sellest on vist oma 20 aastat möödas, ka vanaema ja sauna pole juba ammu, kuid mälestus on… :))
Ah, sõida seenele… mul kananahk ihul (ei tea, kas sellest, et tekst nii liigutav või sellest tundest, mida tekitab õhtuhämaruses sooja ja niiskena üle õuemuru saunast tuppa jooksmine) ja silmad märjad. Aitäh, see oli nii ilus. :’)
minu kõige idüllilisem mälestus ei sisalda mitte kedagi peale iseenda 🙂 Juba pisikese tirtsuna armastasin oma suvila lähistel sillal istuda, jalad vees sulistamas ja rohutirtsud eemal kriiskamas (ei oska seda häält teisiti seletada 😀 ). tol hetkel oligi minu jaoks tähtis see, et oli. üksi, kuna olen oma elus niiii palju pidanud tegelema iseseisvuse ning enesekindluse kasvatamisega.
alles-alles, jaanipäeva paiku, sattusin oma armsale sillale ning lihtsalt olin. vajasin enda jaoks pisikest time-out’i ning selle ma saingi. sellistel hetkedel saan aru, mis on elus hea, mille üle olla õnnelik ning mida paremini teha 🙂
ja ma olen seda spreid niiiii kaua otsinud- eelmisest aastast, kui sellest oma blogist kirjutasid.
Minu maagilisem suvemälestus on meie pulmapäev abikaasaga,kohe saab sellest 2 imelist aastat!♡ 19.juuli.2014 oli see päev,mil toimusid pulmad, imeilus ja palav päev oli.
Minu üks lemmikmälestus on õhtusest istumisest vanaema saunatrepil ning süües leiba või ja meega ning siis lipsata tiigi äärde suplema.
Minu kõige imelisem suvi oli 8 aastat tagasi, kui rändasin Kreekasse täiesti piltilusasse Vahemere kuurortisse tööle, täiesti unustumatu aeg 🙂 Tutvusin nii paljude lahedate inimestega, sain oma hingehaavad parandatud, rabasin tööd teha ning samas käisin palju ringi ja ahmisin omale sisse kõiki neid ilusaid kohti, mida aint piltidelt näinud olin 🙂
esimene mälestus, mis meenus oli eile õhtu… õigest bussist jäin maha ja tulin nr 5ga, millelt on kõige pikem maa koju jalutada. vihma tibutas, erinevate puude ja põõsaste oksad kaardusid üle aedade ning üht-teist õitses ka, nii et kohati lõi lisaks männimetsa hõngule ninna ka lillelõhna. ja samal ajal mõnus suvine vihm, mis pesi maha kõik tööga seotu. nagu oleks puhkusel 🙂
fännan merd ja päikeseloojanguid – üks eredamaid mälestusi on esimene lõunamaareis, ehk siis nõukaaja lõpus koos vanematega musta mere äärde. need mäed, mis sünnivad merest, loojuv päike. oi, üritasin seda kordi ja kordi joonistada, aga seda õiget tulemust ja fiilingut pildile ei saanud. või siis juba üle 5 aasta tagasi toimunud reis balatoni äärde, kus loojuva päikese taustal olid järvel purjekad. seisin mäe otsas kiriku kõrval, selline rahu. ma armastan pimedaid ja sooje lõunamaa öid.
aga kui ma mõtlen, et mis on see kõige-kõigem… siis ongi väga raske. kas see, kui mu mees meres mu kätt palus? või see kui olime maal pärast sugulaste kuldpulma ja vikerkaar kaardus üle taeva?
elu on maagiline ja suvel on seda imelist kergem tajuda – kõik see soojus ja puhkus teeb meeled avatumaks.
Ilusaid suvemälestusi on palju, kuid esimesena meenus üks. Eelmine suvi läksime mu noormehega Nizzasse puhkusele, olime tol ajal veel kaugsuhtes nii et koosolemine oli juba niigi idüll, aga ühel õhtul läksime ujuma. Olime imesoojas Vahemeres, päike loojus mägede taha, taustal olid kaunid linna tuled ja mu kõrval kõige kallim inimene. Paremat hetke ei oska ette kujutada 🙂
päris raske on valida, aga võib-olla üks öö kuressaares, kui sooja ja sumeda laotuse all väsinult virvendas väin; üks ott ja üks mirjam laulsid ja üks kristi ja üks martin kuulasid (sest laulda ei oska) :’)
ps. sel suvel vist ennast blondiks ei spreitaks (kuigi tollal sai oldud), niisama loo jagamise mõttes (sest mitte ainult imeline õhtu, aga ma arvan, et üks viimastest suvedest, kus me olime young and restless, kõikide täiskasvanuelu privileegidega, aga ühegi täiskasvanuelu kohustuseta)
sa said küll mul ühel ja teisel põhjusel nutu täitsa lahti. i miss you. <3
miss you too, aga õnneks pole tegu lahendamatu murega!
Kuna mainisid surfi look’i tuli kohe meelde mõned aastad tagasi külastatud surfilaager. Meeleolu oli nii mõnus ja tšill, head sõbrad, surf, suvi, piip ja hea muusika. Tantsisime sõpradega hommikutundideni rannaliival ja naersime südamest. Mälestus nagu filmist.
Minule seostuvad suvemälestused alati lõhnadega – jasmiin, pärnaõis, värskelt niidetud muru ja öölevkoid.
Kõige meeldejäävam mälestus spetsiaalselt aga siiski see, kui oma praeguse elukaaslasega veel värske paarina peale Kodubaaris käimist Tornide väljakul puude otsa ronisime ja end seal varavalges kurjade (väga imelike) valvuronude pilkude eest peidsime, kes neid lillefestivali vms asju seal valvasid. Siis kujutasin küll ette, et kõik on võimalik, ja meie lähemegi metsa elama ja ehitame endal maja ka puu otsa!
Minu kõige ilusamad suvemälestused jäävad kõik Saaremaale. Olin kuni 33. eluaastani kõik suved just seal. Kruusateed, meres ujumised, bussipeatuses külapoistega õhtused kohtumised, võrridega kimamine, raksus käimine, vähil käimine, kuivatatud tuulehaugid, heinategu, lammaste ja lehmade karjatamine, esimesed armumised ja suudlused ja alkoholi joomised, augusti pimedad ööd tähistaevaga, maanteel asfaldil pigiga mängimist, palju nalja ja muretut elu.
Ps. Olin Jaagup Kreemiga samast kandist ja tema “Muinasjutu metsas” lugu, mille ta kirjutas meie küla mahajäetud kirikus (nagu ta Laulu mu laulu saates paljastas), tõi mulle nostalgia peale.
Seda maja meil enam pole aga süda on ikka nii sinna kasvanud, et raske on kuskil mujal olla veel nii õnnelik kui seal.
Tänu Saaremaale ma tean kui oluline on ikka, et oleks oma maaelu ka linnaelu kõrval, see annab ikka nii palju juurde.
Aga üks konkreetne mälestus siis ka. Läksime sõbrannaga (olime siis 16 aastased) häälega Saaremaale ja Ristis saime ühe piirivalvuri auto peale. Siis tuli veel välja, et ta töötab/laev seisab meie küla lähedal sadamas ja me käisime kõik päevad piirivalvurite laeval chillimas. Ühel päeval nad panid meile selga miskit päästekombekad (nime täpselt ei mäleta) aga ainult nägu paistis välja ja viskasid üle parda vette. Ja siis see kombekas läks õhku täis ja me hulpisime jões nagu kaks pampu :). Rääkisid et nendega võib jääaugus ka olla, aga ära ei külmu ja ei upu. vot 🙂
Leoola – olen oma salasõna ära unustanud 🙂
Kõige ilusam suvemälestus on vist pärit eelmisest suvest, kus mul suve peaaegu et ei olnudki (töötasin kahel töökohal, mõlemal kolmveerand kohaga) ja järsku oli mul üks terve vaba päev. Ilm oli küll päikseline, aga mõte päevitamisest kadus kohe kui õue astuda.. Võtsime siis elukaaslasega auto peale veel mu väikevenna ja läksime maanteemuuseumisse. Terve aja, mis me seal veetsime, oli mu nägu suure naeratusega kaetud, sest ei ole midagi paremat kui vaadata oma kallist peiksi oma kalli väikevennaga lõbusat aega veetmas (noh, eks kunagi oma lastega tegelemas vaadata on vist veel parem 🙂
Samamoodi on lemmikud suvemälestused need, kui keegi võtab aja ja toob sulle su lemmikmarju.. Nii mõnus kui ei pea ise korjama ega turule minema 🙂
Siiani kõige idüllilisem suvemälestus on üle-eelmisest suvest, kui elukaaslasega Saaremaale puhkama sõitsime. Otsustasime, et majutuse eest ei maksa, vaid leiame mõne ilusa mereäärse koha. Kuna meil universaalkerega auto, siis tagumisi istmeid alla lastes ja sinna peale madrats-padjad-tekid pannes saab autost ülimõnusa pesa, siis just nii me magasimegi. Leidsime ideaalse paiga Sõrve sääre lähedal täpselt mererannas, kus ühtegi autot kuulda ega ühtegi inimest näha ei olnud, telefonil levi puudus – täielik vaikus, ainult merekohin ja meie kaks! Panime veinipudelid merevette külma ja vedelesime poole ööni ninad auto tagaluugist väljas. Hommikuseks äratuseks tegime veel kiire alasti supluse jahedad merevees 😛 ahhhh, peaks jälle samasuguse reisi ette võtma…
Minu kõige idüllilisemad suvemälestused sisaldavad lapsi, härra Abikaasat ja ideaaljuhul ka tema vendasid koos nende peredega. Suveõhtu grillimist koos mängudega värskes õhus, jutustamist hiliste öötundideni. Telefonid on ära pandud, tähelepanu on lastel ja nii see suvi möödub, imehea toiduga. Juurde võib ilustamiseks lisada veel päikeseloojangu ja Mari Jürjensi laulud, sooja suvetuule ja ilusa linnulaulu. Küll on hea, et mehevennal on pealinnalähedal asuvas väikelinnas suure aiaga korter.
Ja siis need hommikud, värske kohvi ja pannkookidega päikselisel terrassil, vaadates kuidas lapsed liivakastis aega veedavad ja kiige pärast pisut kaklevad. Oh, elu on ilus!
Ka minu idüllilisemad suvemälestused on pärit lapsepõlvest. Iga suve alguses sai täditütrega mindud maale vanaema juurde ning seal mõnusalt kõik need kolm palavat kuud veedetud. Tegevust oli nii palju ning mitte kunagi ei olnud hetke mil oleks olnud igav. Tegime lollusi, abistasime vanaema, mängisime peitust ja tuki-tukit, sõitsime jalgratastega mööda küla ja see oli niii vahva. Kõik oli niii meeldiv ja murevaba!
Lapsepõlve saab vast peaaegu iga päev meenutatud. Eriti nüüd, kus kasvatan ka elukaaslase väikest poega ning oh jah kui tore oli maal teha kõike, mis süda lustis. Kuid kõige meeldejäävamaks tahaks ikkagi pidada suve, mis mulle siiani liblikad kõhtu toob ehk siis, kui minu maailma parim sõber tegi n-ö esimese käigu, mis toimus meie järjekordselt ringreisil pärast päikeseloojangu imetlemist. Nüüdseks elamegi koos väikese perena ja iga päev on minu oma väike idüll. 🙂
Minu kõige maagilisem suvemälestus oli augustis 2006 (uskumatu, et sellest on juba 10a 😀 ), kui me veetsime terve päeva oma praeguse elukaaslasega jalutades, seigeldes, rääkides ja õhtul väikeses üksikus rannasopis päikeseloojangut vaadates. Need emotsioonid, mis tol päeval mind valdasid jäävad minuga igaveseks. Eriti see romantiline robinsoni tunne seal üksikus rannas, kus olime vaid kahekesi. Tol hetkel pidasime endid sõpradeks, u 2 nädalat hiljem hakkasime käima. Nüüd oleme sellest 10st aastast koos elanud 8 aastat ja oleme kahe imelise tirtsu vanemad. 😊
Mul on neid imelisi suvemälestusi ikka erinevaid kogunenud, aga ette tulevad kohe mitmed lõkkeõhtud parimate sõprade seltsis, rannas päikeseloojangute ja ka äikesetormide nautimine ning ka langevate tähtede vaatamine pimedatel augustiöödel.
Minu kõige mõnusam suvi oli umbes 8 aastat tagasi. Sattusin ülikooli praktikat tegema Hiiumaale ühte turismitallu. See oli selline tore aeg täis vabadust,nalja, rõõmu ja natuke tööd. Tollest suvest peale olen oma abikaasaga ka koos olnud. 🙂
Kuna ema elab Viljandis ja isa pere elab Hiiumaal, siis kõige ilusamad mälestused seostuvad suvel Viljandi folgiga, kus lava ees tantsulõvi olin/olen ning Hiiumaa ja merega. Nimelt on minu isa purjetaja ja tihti vedas ta oma mereretkedele kaasa ka minu, kui pisem olin, kuid sellest veel soojema tunde tekitab see, kui mõtlen sellele, kuidas Kärdla vanaema maja ees trepil istudes õhtu päikese käes Nussa saia sugulastega sõime. Soe päike, Nussa sai ja Hiiumaa oli üks ideaalne suvepäev, millele eelnes üks vahva purjekaga sõit.
Kui omale nüüd meelde hakkan tuletama, siis neid tuleb järjest nii palju, aga üks mis on päris värkse mälestus ka, oli see kui eelminekuu Norrast Soome lennukiga sõitsin, ilm oli mega ilus, päike paistis ja siis ükshetk tibutas, ei kestnud kaua ja teinehetk kohe oli vikerkaar, mis täpselt lennuki akna koha juurest läks, see vaatepilt kestis küll aind loetud sekundid, piltti ei jõudnud telefoniga teha, aga see kogemus…selline vaatepilt lennukist vaadata on lihtsalt meeletult ilus. Mul on siiani nii hea meel, et midagi sellist sain kogeda.
Üks mu idüllilisem suvepäev on kindlasti pärit eelmisest suvest kui paar päeva pärast meie pulmi oma kalli kaasaga laenasime suure kastiga auto, panime autokasti madratsid ja ise ronisime magamiskottidega kasti magama. Ning augustiöö tähistaevast oma kallimaga autokastist imetleda on küll eriline hetk. Ja muidugi hommikul ärgata kui mõnus kevadpäike paitab. Kordaks iga kell 😊
Mõtlesin siin pikalt ja kõige rohkem tulid ikka meelde lapsepõlves veedetud suved vanaema-vanaisa juures Pärnu lähedal. 🙂 Ise terve elu Tallinnas elanud, aga kõik sugulased on maal seega suved alati seal veetnud. Oh need heintekuhjas ronimised ja sinna onni ehitamised, igahommikused kanamunade otsimised, päevad läbi põldude vahel jooksmised ja mida kõike veel me seal õe, venna ja väikeste sugulastega ära ei teinud. Tuletabki meelde, et oleks aeg maale vanaisale külla minna 🙂