About a week ago (before I got sick and spent the whole week in bed and thought I was about to die) we took our little Ladybug to see the Nutcracker at the national opera theater. She had been looking forward to it for months (since her first time seeing a production of Snow White at the ballet, pretty much) and was really excited to get all dressed up and go. Sitting quietly and focusing on what’s going on on stage comes very naturally to kiddo (she has had a lot of practice in her days) and experiencing culture with her is a thrill. I, myself, hadn’t seen the Nutcracker since I was in school and getting to experience the magical music, the dance and the costumes was wonderful – The Waltz of the Flowers was so beautiful it literally hurt a little and the Trepak was mindblowingly entertaining as the young dancer performing it looked as if he had springs where normal people have ligaments (he jumped so high and landed so silently it was like magic). As for kiddo, she thoroughly enjoyed every bit (the storyline isn’t exactly complicated or hard to follow) and thought the rats were a little scary (as did I when I was little) – no surprises there. 🙂 I genuinely think kids should have a chance to experience music, dance and theater with their parents. Not only because cultivating one’s garden feeds the mind and broadens one’s horizons, but also because it’s magical… and who can understand magic better than kids? That’s, of course, if they’re ready for it – I, like most people, don’t exactly enjoy fussy kids while I’m enjoying a production, but that being said, I don’t like to sit next to grown ups who smell like booze and sing along (!!! at one point I literally felt a little like smacking him across the face) to the music either, but that’s what I got this time around. So I’d take a fidgety kid over the tipsy Finnish grandpa any day of the week… 😀
// Umbes nädal tagasi (enne seda, kui ma haigeks jäin ja terve nädala voodis halisedes veetsin) viisime oma väikese kroonprintsessi Estoniasse Pähklipurejat vaatama. Ta oli seda mitu kuud pikisilmi oodanud (umbes sellest ajast, kui ta esimest korda seal Lumivalgekese balletti nägi) ja ei jõudnud ära oodata, et saaks kleidi selga, juuksed krunni ja teatri poole teele asuda. Vaikselt paigal istumine ja laval toimuvale keskendumine tuleb tütrekesel väga loomulikult (ta on elus palju harjutanud ka) ja temaga koos kultuuri tarbimine oli puhas lust. Mina isiklikult ei olnud Pähklipurejat kooliajast saati näinud ja maagilise muusika kuulmine ning kauni tantsu ja lapselikult võluva lavastuse nägemine oli tõeline elamus – “Lillede valss” oli nii ilus, et natukene hakkas isegi valus ja Trepak oli nii peadpööritavalt meeltlahutav, sest seda esitav noor tantsija nägi välja, nagu tal oleks liigeste asemel vedrud (hüppas nii kõrgele ja maandus nii vaikselt, nagu teinuks ta seda võluväel). Ka Kroonprintsess nautis mõlemat vaatust väga (etenduse süžee ei ole muidugi ka kuigi keeruline ega raskesti jälgitav) ning pidas (nagu minagi väiksena) rotte natukene hirmuäratavateks – ei mingeid üllatusi, ühesõnaga. 🙂 Ma siiralt usun, et lastel peab olema võimalus koos vanematega muusikat, tantsu ja teatrit kogeda. Mitte ainult sellepärast, et vahe kultuuri tarbiva ja hindava inimese ning sellest mitte lugu pidada oskava inimese vahel on üüratu, vaid ka sellepärast, et see on maagiline… ja kes oskaks maagiat paremini hinnata, kui lapsed? Seda muidugi juhul, kui nad selleks valmis on – mina, nagu enamus inimesi, ei armasta rahutuid lapsi täis saalis etendust vaadata, kuid samas ei eelista ma neile ka viina järgi lehkavaid ja muusikale kaasa laulvaid (!!! ühel hetkel tekkis vastupandamatu soov härrale kavalehega üle kurgi anda) vanamehi, kuid just ühe sellise ma endale seekord pinginaabriks saingi. Nii et iga kell võtaksin purjakil Soome vanapapi asemel enda kõrvale ühe pisut niheleva lapsinimese… 😀
A photo of the Waltz of the Flowers.
// Foto “Lillede valsist” kavalehes.
The rats. Not at all as scary when they mingled among the crowd during intermission… 😀
// Rotid polnud vaheajal puhvetis rahva seas ringi jalutades pooltki nii hirmsad, nagu öösel Clara toas… 😀
Why does everything taste so much better during intermission?
// Miks kõik alati vaheajal puhvetis nii palju paremini ja erilisemalt maitseb? Tegime esimest korda elus enne etenduse algust puhvetis vaheajatellimuse ette ära ja nii mugav oli vaheaja alguses järjekorras tunglemise asemel kaetud lauda maha istuda. Soovitan soojalt!
What was the last production you went to see at the ballet/theater?
// Milline oli viimane tükk, mida teie balletis/teatris vaatamas käisite?
Kaunid pildid!:)
Ma olen sellega sajaprotsendiliselt nõus, et tuleks pakkuda võimalust kultuuri kogeda. Me oleme Oma põnni viinud nii teatrisse, kontserditele, festivalidele, näitustele-muuseumi juba väga väikesest Peale ja on näha, et need on talle põnevad, olulised ja väga oodatud tegevused-kogemused.
Mitte iial ei ole liiga vara, eks:)
See, kas on äkki liiga vara, on hästi lapse enda pealt näha. Meie 2,7 a E ei ole veel väga valmis teatri jaoks, sest talle ei meeldi kõvad helid ja pimedus. Suvel muidugi teine tera, Seto folk oli tema pidu 😀 neljane poiss aga on käinud nii teatris, korra kinos kui ka mõned kontserdid ja tundub, et tema pole nii tundlik. Aga teie piiga on nii vahva preili juba, nii asjalik kultuurinautija 🙂
ka mina viisin oma beebid (10 ja 14) viimati pähklipurejat ja kõigile meeldis! alguses pileteid lahti pakkides suutsid nad oma entusiasmi väga hästi varjata, aga tuttav muusika ja lihtne süžee sobisid ka neile. minu omad on õudsed kodukanad, neid on võimatu välja saada – peab midagi ekstra head pakkuma, nt pitsat enne teatrit või siis sõbrad, kellega muidu kodus olles mängida saaks, kaasa võtma. aga ette tellimist olen ka mina proovinud ja see oli tõesti meeldiv. järjekord on üks minu kõige vähem lemmikuid nähtusi, samas kaetud laud üks lemmikumaid, nii et geniaalne teenus. läks jälle jauramiseks, millal ma külla tulla saan?
aa, ja rotid olid mu lemmikud seekord! neil olid megahead kostüümid.
Sa ütled, et ei suuda kannatada nihelevaid lapsi? Mul on sel juhul kahju, et Sinu maailm on kitsas (näed vaid enda ideaalseid lapsi). Ma tegelen lastega, kel on ATH. Ja ka nende lastega tuleb käia kinos – teatris jm. Et nad õpiksid ja areneksid. Loe, eesti keelne ath.ee annab Sulle infot. Kahjuks pean ütlema, et kõik lapsed ei saagi olla tardunult oma kohal. ATH lapsed on üdini siirad, kaasatundlikud ja armastavad, aga lihtsalt püsimatud. Nii kurb ikka, et alati arvatakse, et laps on ksvatamatu. Aga vanema piinlikusele ja püüdlikusele keegi tähelepanu ei taha pöörata.
Ma JUST sellesama asja pärast (tegelikult pigem näiteks autismispektri häirete pärast) ei mõtle enam kunagi, et laps on kasvatamatu ega anna oma suva järgi hinnanguid – olen neist mõtetest siin blogis ka palju rääkinud. Aga kui ma olen Estonia saalis ja vaatan balletti – no tõesti ei tee kogemust meeldivamaks see, kui keegi niheleb, jutustab või jaurab. Ei saagi ju teha. Ma kirjutasin ju, et ma “ei armasta nihelevaid lapsi täis saalis etendust vaadata” – ma ei andnud hinnanguid neile ega nende vanematele. Need hinnangud sa panid ise ridade vahele. 🙂
Käisin viimati Estonias “Tsirkuseprintsessi” vaatamas, kuid vaatamata headele arvustustele mulle kahjuks see väga muljet ei avaldanud. Teagi kas oli asi väsimuses või tundus sisu kuidagi venitatud ja veidi igav… Muidu teatris üleüldiselt armastan väga käia ja selle jaoks tuleb aega võtta, eelmisel nädalal sattusin just ka NO99´sse, mis on suureks lemmikuks 🙂
mina pole “tsirkuseprintsessi” veel näinud, aga huvi tekkis nüüd küll 😀 kas muidu ooperit ja operette armastad? NO99 meeldib mulle ka väga, meenub kohe volkonski ja vaariku mängitud misery, mis siiani judinad seljale toob!
Eespool siin üks kommenteerija sai kurjaks selle peale, et sa ütlesid, et sulle ei meeldi nihelevad lapsed. Tean, et lapsi on erinevaid ja asi pole kasvatuses, aga… Vot mulle ei meeldi ka kui ma olen maksnud 20 eurot (umbes keskeltläbi) kontserdi-etenduse eest ning seal on kilkavad, nutvad ja nihelevad lapsed. Käisin jõulude aeg kirikukontserdil, kus Maria Listra laulis oma imelise häälega klassikalisi lugusid ning üks minu reas olev noor ema lasi oma lapsel pikka aega nutta, läks siis välja ja tuli tagasi, laps hakkas uuesti nutma, lasi tal jälle pikka aega nutta, enne kui ära läks ja nii mitu-mitu korda. Muidugi tuleb last harjutada, aga tuleb paratamatult arvestada ka ümbritsevate inimestega…. Aga sina tekitasid nüüd isu teatrisse minna ja aitäh vihje eest (ma ei teadnud, et saab nii ette tellida pausi ajaks 🙂
naljakas jah, et ta pahaseks sai, sest minu loo moraal oli ju: lapsed on mõnikord tublimad ja meeldivamadki, kui täiskasvanud 😀 pealegi tasuks ikka lapsele valida miski, mida ta jälgida ja millega suhtestuda suudab – E käib ju balletis ja on seega balletietendusest äärmiselt huvitatud. a mõni laps, kellel see seos puudub (ja kellel on niigi raskusi keskendumisega) võib seda pidada surmigavaks… võimalus tuleb lapsele igatahes anda, aga mina arvan ka, et kindlasti kiiremas korras saalist sääred teha, kui selgub, et laps ikkagi ei soovi etendust jälgida. vaheajatellimuse vihje eest ole lahke – ma sain ka seda alles hiljuti teada ja see oli täiesti elumuutev teave 😀 seda saab ju lausa hiljemalt eelmisel päeval netist teha ja siis on muuseas valik uhkem ka!
Viimane sõnalavastus oli detsembris Linnateatris “Tõde ja Õigus IV”. Nägin küll teist korda, aga kuna esimene kord oli vist 9 aastat tagasi (appi…), siis oli täiesti uus elamus. Ja veendusin, kui palju sõltub etendusest saadav elamus ja tunne ikka enda meelestatusest ja elukogemusest. Nii viimane ballett (Romeo ja Julia) kui ooper (Figaro Pulm) olid ROH-is ja viimane kontsert Albertis (Christmas with the Stars), kuna hea sõber laulis.
Käiks rohkem ja tihemgi, eriti ROH-is, aga krõbe piletihind peletab natuke eemale ja ma ei suutnud end ka eelmisel aastal õigel ajal mobiliseerida, et ROHi liikmemaks ära tasuda ning nüüd saan pileteid ostma alles siis, kui koor ja piim juba ammu riisutud. 😀
Muidu JUMALDAN balletti, lapsest saati ja kuna ise käisin lapsena kui ka veel vana mutinagi balletitrennis, siis noh….obvious eks. Muide, naised, kes tahavad vormi saada: minge balletti! PARIM TRENN ÜLDSE!!!! Ma tahan nüüd uuesti minna, ehkki nad ilmselt peavad kiirabi ennetavalt kohale kutsuma, kui mind näevad. 😀
Aga ma tahtsin muidugi kobiseda ka kogu selle külastuse ja laste-täiskasvanute teemal. Nihelevad ja nutvad või pidevalt lobisevad ja vinguvad lapsed võivad tõesti elamuse rikkuda, aga samas olen käinud korduvalt teatris, kus lapsed ka etendusel ja ei mingeid probleeme.
Samas pidin Albertis viimane kord öökima hakkama, sest minu kõrval istus vanem ja väga paks tädi (tal oli raskusi toolile mahtumisega: true story!), kes haises väljakannatamatult kuse ja ma ei teagi veel mille järele. Ja vat see rikkus kontserdielamust oluliselt rohkem kui nt nihelev laps. 🙂
ahsoo, ennist unus, ma tahan seda kooki mis seal taldrikul paistab!! Ma käin alati-alati teatris vaheajal puhvetis. Mulle meeldivad teatripuhvetid. See kuulub kõik elamuse juurde: alates sellest, et paned ilusa(ma)d riided selga ja teed juuksed korda ja sätid ja siis annad mantli garderoobi ära ja lähed istud saalis ja ma iga kord kohe erutun natuke, kui saal läheb pimedaks ja eesriie tõuseb ja muusika hakkab. Ning vaheajal koogi ja kohvi või ka klassi veini tarbimine kuulub samuti kogu nauditava rituaali juurde minu jaoks. Tõsi, sageli on teatripuhvetis pakutav pisut kallima hinnaga, kuid peaks arvestama, et sa maksad ka elamuse eest.
Ja seega mulle teeb alati ilgelt viha, kui olen teatris kellegagi, kes ei taha vaheajal puhvetisse minna, sest on a) kallis või b) pikk saba või c) mingi muu jabur põhjus. Õnneks ma käin enamalt jaolt teatris üksi ja saan nautida siis nii nagu heaks arvan. 😛
Jaa, kohvik peab olema! Õnneks mu abikaasa arvab samuti:)
Meie pisipiiga esimene ballett oli ka Pähklipureja Estonias. Umbes novembri lõpus. Talle väga meeldis, vaatas kenasti lõpuni, raskeks läks viimasel 15 minutil (long past her bedtime – seetõttu). Aga alla-kolmese kohta oli väga tubli.
Kohvik vaheajal on kohustuslik – see oli alati osa minu lapsepõlve teatriskäikudest: kohvi-, koogi- ja vahel ka konjakilõhnane teatrikohvik, sagivad inimesed, jne.
Muidugi me valime etendusi, istekohti (esimene rida, et saaks ilma teisi liiga palju häirimata ära minna, kui siiski ei peaks sobima, jne) – ja püüame maast-madalast sisse harjutada selle, kuidas teatris käituma peab. Et kommipaberitega krõbistamine ei ole normaalne (nagu paljud täiskasvanud paistavad arvavat viimasel ajal), jne.